Rannametsa Luitejooks 2018

Rannametsa Luitejooks oli minu jaoks puhtalt treeningvõistlus. Laagris ei hoidnud grammigi tagasi, sest Luitejooksul tulemuse tegemine ei olnud eesmärk. Kogu pika nädalavahetuse eesmärk oli korralikult trenni teha ja timmida vormi maikuus algavaks tõsiseks võistlusperioodiks. Luitejooksu valik sai tehtud mõeldes Viljandi järvejooksule ja Tartu Maastikumaratonile: kuskil tuleks natuke harjutada, enne kui 100% asfaldijooksja maastikuvõistlustele saata.

Luitejooksule pandi meid kirja ühiselt Prorunneri klubi kaudu. Teada oli, et laager lõpeb soovijatel võistlusega. Ega ma end kirja pannes rohkem selle võistluse kohta midagi ei uurinud. Teadsin, et tegu on maastikujooksuga. See oligi kõik.

Paar nädalat tagasi hakati mind hirmutama õuduslugudega. Eesti kõrgeim liivaluide ja mida kõike veel. Härra Jooksja näitas rajaprofiili. Lugesin siis paari blogi ja mõtlesin endamisi, millesse ma end küll mässinud olen… Rohkem igaks juhuks uurima ei hakanud. Teadsin ainult seda, et nagunii tuleb võistlus laagriväsimuse pealt ja mida siin ikka põdeda.

Ega mugavustsoonis olles paremaks ei saa.

rajakaart

Seega tegime pühapäeva hommikul hommikujooksu ära, sõime kõhud täis, tudusime 1,5 tundi, pakkisime asjad kokku ja asusime Rannametsa poole teele. Stardipaiga juurde jõudes nägin maantee ääres mätastel linte ja sain aru, et see ongi rada.😶 Kusjuures see lihtne osa, kus pärast esimese tõuse oleks pidanud taastuma. Ok.

Parkisime auto ära ja parklasse jõudes sain aru, et tegu on ikka palju suurema ja “korralikuma” võistlusega, kui mina olin arvanud. Lava, muusika, stardi- ja finišikaar ülaval, rohkelt inimesi. Olin Luitejooksu alahinnanud. Võtsime stardimaterjalid välja ja asusime kiirelt soojendusjooksu tegema. Sörkisin 2 km. Jalad olid tinast. Rasked, väsinud. Naer ja nutt tahtis korraga peale tulla.😂 Viimaks tegime mõned jalavibutused, jooksuharjutused ja kolm lahtijooksu. Jalad hakkasid juba ellu ärkama. Pulss aga oli seejuures tavatult madal, sest organism oli lihtsalt väsinud ja ei jõudnud selle südamega nii aktiivselt kaasa peksta.

Viimane WC järjekorras seismine ja läksime stardikoridori ära. Olin teises stardigrupis, seega sain startida suhteliselt eest. Rahvast oli paksult, olime seal kokku litsutud nagu kilud karbis. Viimaks kõlas stardipauk ja saime sealt minema. Stardijooneni jõudmiseks läks 17 sekundit.

Esimene kilomeeter kulges mööda asfalti. Kuna jooksin tunde järgi, siis oli tempo tagasihoidlikum kui tavapäraselt. Ei tahtnud seda ära väsitatud südant nüüd liiga suure surve alla ka panna. Pulss oli pidevalt (võistluse kohta) väga madal, kiikus vaikselt 160–165 löögi vahel. Mõte oli joosta ebamugavas tsoonis ja mitte loivata, aga päriselt end tapma ka mitte hakata. Üldiselt tuli see päris hästi välja.🙂

splits

Teine kilomeeter algas kohe mingi mudateega ja jätkus kuskil põllul traktorijälgedes joostes. Oh seda õnne, oh seda rõõmu… Mõtlesin endamisi, et kuni 4. km lõpuni peaks ju kõik lihtne olema. See siis ongi lihtne? Ok.😆

3. km saime mullalt minema pinnaseteele, mis oli puhta lebo eelnevaga võrreldes. Siis tuli jälle kuskil mätastel mütata. Viljar ergutas kuskil ja hiljem kuulsin, et liikusin tema arvates seal veel täitsa hea tempo ja ilusa sammuga. Tore. Tunne küll selline ei olnud.

3. km lõpus pöörasime metsa sisse.

Algas ronimine mööda liivaluidet. Jooksime muudkui sik-sakis ühte külge mööda. Küll üles, siis jälle alla, üles, jälle alla. Ja nii veel ja veel. Puujuured, kitsas rada. Õnneks mul mingit motivatsiooni ega tahtmist seal metsarajal kellestki mööda joosta ei olnud.

Mingi hetk sai see üles-alla jooksmine läbi ja saime veidi aega allamäge kulgeda. Sain aru, et esimene raske koht oli läbi saanud. Mul oli meeles, et rajakaardil olid tagasihoidlikumad tõusud umbes 4.–5. km kandis ja seejärel hullemad 7. km alates. Pärast esimesi tõuse sai veidi taastuda pehmel, aga tasasel metsarajal. Seal hakkasin vaikselt osadest selgadest mööduma. Kui esialgu joosti minust mööda, siis nüüd hakkasin ise selgasid korjama. Joogipunktist haarasin ka kiirelt topsi kaasa ja jõin joostes natuke spordijooki.

Edasi sai veel “taastuda” sellel mätlikul maanteeäärsel rajal. Tuli päris tähelepanelik olla, et mitte koperdada ja kukkuda. Ootasin juba selle lõigu lõppu, kuigi teadsin, et edasi tuleb võtta kõige hullemaid tõuse. Kõrvus kajasid veel kellegi sõnad: seina moodi tõusud…😳

Ei läinudki kaua aega mööda, kui nendega kohtusin. Esimene tundus hull, aga panin käed kiirelt ja suure amplituudiga liikuma, hingasin häälekalt ja tugevalt ja ronisin sealt jooksusammul üles, kui ümberringi poisid ja mehed kõndisid. Natuke oli uhke tunne küll.😏 Seejärel tuli natuke allamäge jooksmist, mis mul järskudel nõlvadel kehvasti välja kukub, sest olen teismelisena mäest alla joostes kukkunud ja rangluu murdnud ning tundub, et kehal ja mõistusel on tänu sellele allamäge jooksmisel korralik blokk ees.

Tulid aga järgmised tõusud, iga järgmine hullem kui eelmine. Mul oli aga kohe mingi hasart sisse tulnud, et saaks aina mehi seljataha jätta ja igast tõusust joostes üles minna, kui teised kõrval kõnnivad. Kohati vaadati mind nagu mingit sõgedat, sest ka pärast tõusu võtmist ei lubanud ma endal tempot alla võtta, vaid panin ikka kiirelt edasi minema ja jooksin mitmest seljast mööda. Ühtegi kõnnisammu ma sel rajal ei teinudki, kuigi olin eeldanud, et neid ikka omajagu tuleb. Maastikul allamäge jooksmist tuleb aga veel harjutada.

Lõpp tuli ootamatult kiiresti. Viimane järsk nõlv mäest alla ja siis oli vaja natuke veel sirgel pinnasel joosta, kui juba paistiski finišikaar. Kuulsin veel lõpusirgel enda taga mingeid samme lähemale tulemas. Selline asi, et mingi mees tahtis minust veel finišisirgel mööda kihutada, kui mina talle tõusudel ära tegin, ajas korralikult vihaseks 😁, tõmbasin jalad lõplikult tagumiku alt välja ja jooksin ilmselt ühe elu parima kiirendusega finišikaare alt läbi.

Tehtud!😍

img_5327

Ajaks sain kirja 46:20, millega võib täitsa rahule jääda, arvestades maastikku ja laagriväsimust. Distants tuli minu kella järgi 7,98 km, kuid usun, et ehk kaotas kell GPSi signaali kuskil metsa all või tõusudel ära. Ei usu hästi, et distants tegelikkuses 300 m lühem oli. Samuti oli härra Jooksja kella järgi rada enam-vähem õige pikkusega.

Prorunneri kevadlaager sai ilusa lõppakordi. Nüüd võib natuke suurema südamerahuga Viljandi ja Otepää-Elva jooksudele vastu minna.😉

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 46:20
  • Distants: 8,3 km (minu kell: 7,98 km)
  • Keskmine tempo: 5:37 min/km (minu kell: 5:51 min/km)
  • Max tempo: 3:08 min/km (finišispurt)
  • Keskmine pulss: 165 bpm
  • Maksimumpulss: 178 bpm
  • Koht: 287/562
  • Koht naiste seas: 49/207
  • Koht N vanusegrupis: 17/60
  • Jooksu dünaamika:
    • Keskmine sammu tihedus: 175 spm
    • Keskmine sammu pikkus: 0,97 m
    • Vertikalne ostsillatsioon: 8,4 cm
    • Keskmine puuteaeg maaga: 260 ms
    • Vasakul jalal olin 49,8% ajast ja paremal 50,2%

PM Kodustiil: meie kodu visioon vol 3 – siseviimistlus

Postitus ilmus 10. aprillil 2018 Postimees Kodustiil portaalis (LINK). 


Nagu lubatud, räägin sel korral veidi lähemalt sellest, milline saab olema meie kodu siseviimistlus: seinad, laed ja põrandad. Tänapäeval on materjalide valik nii lai, et võtab kohati silme eest kirjuks, ning oma kodu jaoks õigete otsuste tegemine võib üsna keerukaks kujuneda. Mainin ka konstruktsioone puudutavaid põhimõtteid, mida ehitades järginud oleme, sest kahjuks ei pääse me vaid viimistluse uuendamisega, vaid ette tuleb võtta praktiliselt kõigi konstruktsioonide osaline lammutamine ja uuesti üles ehitamine.

Lühidalt saab asja kokku võtta nii: kogu korteri seinad-laed-põrandad tuli kuni talade ja väliskonstruktsioonini paljaks koorida, st teha tundide kaupa füüsiliselt väga rasket lammutustööd ja seejärel korterist välja tassida tonnide kaupa krohvipuru ja mulda-liiva, konstruktsioonid võimalikult sirgeks ajada, vajaduse korral sobilikult soojustada ning seejärel oma soovi järgi viimistleda. Nüüd aga kõigest pikemalt.

rooms_24379680_elutuba

Kodu tulevikus. Vaade pooleldi avatud köögist elutuppa. Illustratsioon loodud tasuta vabavaraga Roomstyler.com.

Korteri ostu järel olid korteri laed üpris kehvas seisukorras. Analoogselt seintele olid laed krohvitud, kuid aja jooksul oli krohv kohati üpris lahti löönud ning püsis laelaudade küljes vaid tänu omal ajal korralikult kinnitatud pilliroomatile, millele krohv kantud oli. Imestan siiani, kuidas ca 40 aastat tagasi ilma moodsate masinateta viitsiti ja suudeti kõik laed siledaks krohvida… Värv krohvi peal oli kohati pudenev, kohati tumehall, kohati kollane – kõike muud kui valge. Värvi, krohvi ja laelaudade alt tuli välja hingamisteid ja nahka ärritav ning sissehingamisel palavikku tekitav kuni 10 cm paksune kiht mulla, liiva ja kes-teab-veel-mille segu, kuniks lõpuks paljastusid laetalad. Praeguseks oleme umbes kolm neljandikku lagedest puhtaks rookinud, paika pannud uue sirge laeroovituse ja 20 cm paksuse kivivillakihi. Villa sisse jäävad ka ventilatsioonitorud ning peale uued elektrikaablid. Kõige peale tuleb aurutõkkepaber. Tulevikus on plaanis meie korteri kohal asuv külm pööning katta puistevillaga, et lagedest tekkivat soojakadu minimeerida.

Olen varem korduvalt maininud, et eelistame oma kodus võimaluste piires kasutada naturaalseid materjale, mis sobituvad meie visiooniga rahulikes toonides põhjamaisest kodust. Setõttu pole üllatuslik, et meie korteri lagesid hakkab tulevikus katma kuusepuidust sisevoodrilaud, mille värvime valgeks. Valik oleks olnud lagede krohvimine või kipsplaadiga katmine ja seejärel (laus)pahteldamine, mis on tunduvalt aega- ja vaevanõudvamad tööd, kui laudise enne kinnitamist värvimine ning naelapüssi ja kompressori abil lakke kinnitamine. Ühtegi naelaauku lakke paistma ei jää: kõik naelad on lastud laudise punniosasse. Laeliistud on meil puidust, 7 cm kõrgused ja valgeks värvitud. Jätku- ja naelakohad on peidetud akrüüli- või puidupahtliga ja üle värvitud.

magamistuba

Magamistoa renoveerimise protsess: lammutuse järel, poole peal ja valmis

Seintega on lugu selles mõttes veidi keerulisem, et välis- ja siseseinad on konstruktiivselt ja ehitamise ajastust tulenevalt täiesti erinevad. Nagu eelmistes postitustes mainitud, on meie maja kahe külje välisseinad püstpalkseinad. Otse palgile oli tuhandete väikeste naelte ja traadiga kinnitatud pilliroomatt, mis on krohvitud. Teises kahes küljes on punastest tellistest tuletõkkemüür, mis oli samuti krohvitud. Krohv oli valdavalt peidetud mitmete lahti löönud tapeedikihtide alla. Mittekandvad siseseinad olid viimistletud analoogselt, kuid peitsid enda sees sadade kilode kaupa eelnimetatud liiva- ja mullasegu või äärmisel juhul klaasvilla; kandev sisesein on püstpalgist. Kõik seinad olid igatpidi kõverad.

Uued siseseinad oleme ehitanud selle põhimõtte järgi, et kipsplaadi all on alati täies ulatuses kiht OSB plaati, et ei oleks võimalik piltlikult öeldes “jalaga läbi seina lüüa” ja samas oleks võimalik mugavalt mööblit seina külge kinnitada (nagu peagi lugeda saate, olen ma suur seina külge kinnitatud ja “hõljuva” mööbli fänn). Siseseinte roovituse vahe on alati täidetud kivivillaga, et minimeerida müra kandumist ühest ruumist teise. Samuti on seina sisse peidetud kõikvõimalikud elektrikaablid.

Välisseintega on lugu keerulisem. Kuna meie maja fassaad on renoveerimata, siis võis kohati läbi puhastatud palkseinte vaadata õue. Meie esialgne plaan oli vähemalt osaliselt renoveerida ja eksponeerida algupäraseid palkseinu, aga kuna palgid ei olnud visuaalselt just kõige kaunimad – kasutatud on siin näiteks kohati kergelt põlenud palke –, ning tundsime vajadust seinu seestpoolt soojustada, mis on omaette riskantne teema, siis pidime selle plaani ringi mõtlema. Samuti läks luhta plaan eksponeerida tellisseinu, mis ei olnud krohvi all nii heas korras, kui lootnud olime. Välisseintes plaanisime esialgu kasutada savikrohvi. Pärast magamistoas krohvimistööde lõpetamist saime aga aru, et meie projekti jaoks on tegu veidi liialt ajakuluka protsessiga. Seega oleme edaspidi kasutanud seintes näiteks kipsiga SPU plaati; kipsita SPU plaati ja puitlaudist; villa, “hingavat” aurutõket (et vajadusel saaks palkseinas tekkiv niiskus tuppa kuivada, kust ventilatsioon selle eemaldab) ja laudist. Kõik kasutatud lahendused on läbi arvutanud ja heaks kiitnud meie korteri renoveerimisprojekti koostanud projekteerija ja konstruktorid.

kontor

Kontori renoveerimine: lammutuse järel ja ehituse poole peal

Viimistlusena kasutame seintel vesialuselist värvi. Tapeeti meie kodust ei leia, selle asemel oleme ühe aktsentseina nii magamistoas kui ka kontoris ehitanud vertikaalsest kuuselaudisest, mis on meelepäraselt värvitud või peitsitud ja lakitud. Samuti plaanime kasutada analoogset laudist vannitoas veega mitte kokkupuutuvates seintes. Värvitoonidest kasutame seintel valdavalt valgeid ja helehalle ning aktsendina tumehalle värvitoone. Oleme valmis ehitatud magamistoas saanud omad “vitsad” selle kohta, et värvitoone ei ole mõttekas poe valguses välja valida, vaid kindlasti peaks kaasa ostma värvinäidised ja neid igas toas nii hommiku-, lõuna- kui ka õhtuvalguses vaatlema, et lõplik otsus langetada. Selle reegli vastu eksides saime soovitud külma halli asemel helesinise magamistoa, mille ma tulevikus üle värvida kavatsen.

värvinäidised

Värvivalikud

Viimaks: põrandad. Põrandad olid meie korteris kehvasti läbimõeldud ahjuehituse tõttu tugevalt ahju poole kaldu vajunud. Kohati võis vahe 2 meetri peale tulla ligi 20 cm. Kõik põrandad tuleb uute laagidega sirgeks ajada. Kuna korter asub 2. korrusel, siis kannab 15–20 cm villa meie põrandates eelkõige müratõkke funktsiooni. Laagide peal on 22 mm paksune OSB plaat. Viimistlusena otsustasime viimaks valida saarepuidust laudpõranda. Okaspuud tundusid liialt pehmed ja kollased, saarepuit on aga tammest soodsam. Põranda viimistleme ühe kihi läbikumava valge Osmo õlivaha ja ühe kihi läbipaistva õlivahaga. Proovisime magamistoas raha kokkuhoiu mõttes esialgu peitsiga viimistlust, aga pilt jäi nii kole, et lihvisime selle järgmisel päeval peene liivapaberiga maha ja jooksime kiiresti poodi Osmo järele. Sellest päevast alates olen ma õlivaha suurim fänn. Põrandal kasutame 9 cm kõrgust sõrmjätkuga – seega tunduvalt soodsamat – valgeks värvitud puitliistu.

8-09-17-1001

Viimistlemata saarepuidust põrand

Järgmisel korral teen pikemalt juttu meie kodu tehnosüsteemidest: veest, elektrist, gaasist ning küttest ja ventilatsioonist.