89. Suurjooks Ümber Viljandi Järve

… ehk lugu sellest, kuidas ma konkreetselt surma sain.

Selle võistluse saab kokku võtta sõnadega, mida ma finišis korduvalt kasutasin: täitsa p*rses. Või siis: lihtsalt olen s*tt. Rohkem tegelikult polegi vaja öelda. Aga et mul järgmistel aastatel EALESKI ei tekiks enam mõtet Viljandisse jooksma minna, siis panen enda jaoks paar sõna kirja. Hoiatan ette, et tsensuurifiltrit see tekst ei läbi, seega kes ei talu ropendamist, võib selle loo kohe kinni klõpsata.

Ebaõnn algas eelmisel õhtul, kui enne magamaminekut tundsin toas mingit imelikku kurjakuulutavat lõhna. Instinktiivselt liikusin oma elektriühenduste juurde. Pealüliti sulas seinas ja tulekahjust lahutasid ilmselt loetud minutid. Ei ole naljaasi need vanad juhtmed ja logisevad ühendused. Seega lülitasin kogu korteri voolu välja ja läksin äreva südamega magama. Mis jooks järgmisel päeval, oleks pidanud elektrikuga kodus istuma. Targem oleks olnudki.

Viljandisse jõudsime piisavalt vara, et rahulikult ja pikalt sooja teha. Korralik soojendusjooks, võimlemine, harjutused ja lahtijooksud. Jalad olid nii lennukad! Ehk tulebki hea jooks?

Olime teinud aga saatusliku vea: jätsime WCs käigu pärast soojendust. WCsid oli piinlikult vähe ja järjekorrad olid umbes kilomeetripikkused. Lõpuks vedas Treener, põline viljandlanna, meid ühte kohalikku kuivkäimlasse. See käik oli peaaegu sama ekstreemne nagu kogu see jookski. Sealt tormasime juba võistlusvormi selga panema, üks kiire pilt ja 3 minutit enne stardipauku olime oma stardikoridoris. Siinkohal head sõnad headele inimestele, kes minu katastroofiliselt suurele numbrile 2623 olid õige kleepsu peale kleepinud, et saaksin startida kolmandast koridorist.

31749500_2028063350790811_678311778559459328_n

Tunne oli hea, ilm oli mõnus, tõotas head jooksu.

Boy was I wrong.

Esimene kilomeeter tiksus kinni 5:35. Kuna omajagu aega olime Mariaga kulutanud stardijoone taha jõudmisega, liikusime tegelikult kenas 5 min/km tempos. Edasi tuli kohe mõrvarlik tõus. Mõtlesin, et seal samas ma ka surnult maha langen. Johaidii kus oli ikka raske.

Edasi oli mul juhe jumala koos. Kuskil sai täis 2 km (5:43 min/km). Läksin täpselt teiste järel ja nägin järsku, et osad inimesed on paremale pööranud. Tunne südames ütles, et kurat, Margit, nüüd sa vist tõmbasid oma jooksule vee peale. Mariat minu seljataga enam ei olnud. Teadsin seda, et poole maa peal ei tohi lõikamisteele ehk soosse pöörata, aga sellest pöördest ei teadnud ma midagi. Hiljem kuulsin, et see rada oli raskem ja kaotasin seal kindlasti omajagu jõudu ja aega.

Kuidagi jube raske oli. Tõusud. 3. ja 4. km tulid aegadega 5:24 ja 5:28, mis tol hetkel tundusid päris masendavad, sest plaan oli ju ca 10 sek kiiremini joosta. 5. km: 5:34. Kuskil seal kandis saime jälle teistega kokku. Peas vasardas mõte, kuidas saan ma üldse aega jõuda, kui hullem ehk põllumaal jooksmine ju alles ootab.

Vahepeal sai korraks juua ja üle ma-ei-tea-kui-pika aja ma kõndisin joogipunktis. Olin totaalses haamris. Rada oli mudane, aga üritasin siiski tempot hoida. Ei õnnestunud. Jalad lihtsalt ei allunud enam. Pilt vaikselt tahtis tasku minna. Aitab küll sellest jamast. Oleks ma kuskil võistluskeskusele lähemal olnud, oleks numbri eest tirinud ja katkestanud. Milleks mul seda jama vaja on?!

Kuues kilomeeter tiksus kinni ajaga 5:58. See oli korralik löök. Vaim hakkas lõplikult murduma ja eesmärgid olid ühes vaimuga rada katnud mudasse tambitud. Veel mingid lauged tõusud ja lihtsalt… Väkk, iuuu ja what the fuck.

splits

Mingil hetkel sattusime lõpuks kardetud põllumaale. See oli ikka tunduvalt hullem, kui ma arvasin. Libe, vetruv, kleepuv ja konarlik. Ja see lihtsalt ei saanudki otsa! Vaim andis lõplikult alla, kirusin end maapõhja ja hakkasin muretsema, kuidas on võimalik nii vara selline haamer saada. Kas mu tervis on ikka korras?

Lõpliku löögi sain 7. km ajaga: 6:29. Ma ei jookse madala pulsiga rahulikku jooksu ka nii aeglaselt!

Põllumaa muudkui jätkus ja jätkus, pidi jälle valima, kas minna paremale või vasakule, ilma et ükski viit oleks kuskil üleval olnud, vahepeal oli joogipunkt, siis pidi mingist elektrikarjusest läbi ronima, mingi tõus, kust ma masendunult üles jalutasin. 10. kilomeetrini ei mäleta ma muud, kui tahtsin ainult surra.

8. ja 9. km: 6:09 ja 6:07.

Kui 10 km ajaga üle tunni täis sai, ei osanudki öelda, kas peaks nüüd nutma või naerma. Masendus oli kõigist emotsioonidest üle. Üritasin end viimaseks kaheks kilomeetriks kokku võtta, aga suurt sellest välja ei tulnud. Vastutuul, igavene, lõputu, pikk sirge… 11. km tiksus kinni ajaga 5:42. Kraapisin oma jõuriismed koomale ja üritasin pilti tasku panemata lõpuni joosta.

Oi kui magus oli see pööre staadioni poole. Viimane lompiastumine ja kiirendus finiši suunas, sest mingi naine tahtis veel minust mööda joosta. Viimased ergutused kaasaelajatelt ja lõpuks sain oma kella kinni panna ja mitte enam joosta. Ma pole kunagi olnud õnnelikum, et ma enam jooksma ei pea.

Peas haamerdas klassikute ütlus: ma ei taha enam mitte kunagi joosta ja ilmselt ka elada.

Kahetsesin, et ei olnud numbrit enne finišit ära visanud. See aeg on minu jaoks lihtsalt totaalne katastroof. Ropendasin, needsin kõik maapõhja ja vandusin endale, et enam eales ei jookse ma seda võistlust. Mõtlesin hirmuga eesootava 2 korda pikema Tartu Maastikumaratoni peale. Kuidas peaks ma suutma seal iga kilomeetri ca pool minutit kiiremini joosta? Mis kurat minust küll saab?

Teised küll lohutasid, et ärgu ma muretsegu, Viljandi ongi nii raske ja kõik on korras. Aga mu sisetunne ütleb midagi muud. Parem oleks, et ta eksiks!

IMG_5483

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 1:08:39
  • Distants: 12 km (minu kell: 11,88 km)
  • Keskmine tempo: 5:49 min/km (minu kell: 5:47 min/km)
  • Keskmine pulss: 172 bpm
  • Max. pulss: 184 bpm
  • Koht: 1452/2851
  • Koht naiste seas: 228/976
  • Koht N21 vanuseklassis: 105/381
  • Jooksu dünaamika:
    • Sammu tihedus: 173 spm
    • Sammu pikkus: 0,99 m
    • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,7 cm
    • Paremal jalal 50,8% ja vasakul jalal 49,2%

PM Kodustiil: projekteerimine & ehitusteatis

Postitus ilmus 24. aprillil 2018 Postimees Kodustiil portaalis (LINK). 


Meie kapitaalremonti vajavas korteris tuleb ette võtta nii tehnosüsteemide olulist muutmist (ahjude välja lammutamine) ja lisamist (ventilatsioonisüsteem, õhksoojuspump, kamin) kui ka kandvate konstruktsioonide muutmist (ava suurendamine kandvas seinas), mis on seaduse järgi hoone oluliste omaduste muutmine. Need tööd nõuavad enne ehitusega alustamist kohalikule omavalitsusele ehitusteatise ja vähemalt eelprojekti staadiumis renoveerimisprojekti esitamist. Teisi töid, mis ei kuulu hoone oluliste omaduste muutmise klausli alla, võisime õnneks siiski kohe tegema hakata, näiteks magamistoa valmis ehitada. Seega tegelesime esialgu kiiremate tegemist vajavate töödega, mis projekti ei nõua, ning projekteerija otsinguid alustasin oktoobris, ligikaudu 4 kuud pärast korteri ostu.

Ümberehituse või ulatusliku renoveerimise jaoks projekteerija leidmine ei olnud eriti lihtne, sest vähemalt internetis ringi tuulates jäi küll mulje, et Eesti inimene lihtsalt ei telli sellist teenust, teeb ümberehitustööd “salaja” ära ja loodab parimat. Meie tahtsime asju aga korrektselt ajada, sest vastasel juhul ei ole mõtet näiteks õnnetuse puhul kindlustuselt kompensatsiooni loota ja samuti võib korteri müümine osutuda keeruliseks, kui tulevane ostja soovib saada pangast laenu, kuid pank ei ole nõus laenu andma, kuna tagatisvarale on tehtud omavoliliselt ebaseaduslikke lisandusi/muudatusi, mis võib muuta tagatisvara seisukorra riskantseks. Seega tuli projekti koostamise ja ehitusteatise esitamise teekond ette võtta.

Suur oli minu imestus, kui korteri renoveerimisprojekti hinnapakkumised andsid välja keskmise suurusega eramaja projekti maksumuse. Samuti oli huvitav täheldada, et Eesti ettevõtetel läheb vähemalt projekteerimise alal vist väga hästi, sest minu hinnapäringutele 75% juhtudest vastuseid ei tulnud. Võimalik, et ettevõtetel ei olnud huvi lihtsalt sellist tööd vastu võtta, sest tagantjärele vaadates oli tegu üpris keeruka ja palju kannatust nõudva tööga. Saadud pakkumised jäid vahemikku 1500 kuni 4000 eurot (pluss käibemaks). Need summad meile eriti ei meeldinud. Õnneks leidsime endale sobiliku hinnaga ühe tuttava, kes on viimase kursuse inseneritudeng ning töötab projekteerimisfirmas. See oli talle esimene taoline suurem “päris”töö, seega saime teenuse tunduvalt toredama hinnaga, ent suurepärase kvaliteediga, kuna projekti koostaja oli äärmiselt püüdlik, põhjalik ja hoolikas, lisaks tegid temaga koostööd kaks allkirjaõiguslikku projekteerijat-konstruktorit.

Projekteerija käis esimest korda korterit vaatamas ja mõõtmas oktoobri lõpus. Kohtusime temaga veel novembris ning detsembris saime ära esitada projekti esimese versiooni koos ehitusteatise ja korteriühistu nõusolekuga, mille saamine samuti vahepeal närvi korralikult mustaks ajas. Enda arvates olime kõik teinud väga korrektselt ning lootsime kõik kooskõlastused (linnavalitsuselt, Päästeametilt) esimese ringiga kätte saada. Kui Päästeameti kooskõlastuse saime kohe kätte, siis linnavalitsusega asjad otseloomulikult nii kergelt ei läinud.

planeering

Märkusi oli lisanud ametlikku kirja arhitektuuri- ja linnakujundusteenistuse arhitekt, ehitisregistri spetsialist, kultuuriväärtuste teenistuse spetsialist ja lubade- ja registriteenistuse spetsialist. Valdav enamus märkusi olid asjalikud, kuid vorm ja esitusviis jätsid kohati soovida. Sooviti veel mõnda lisajoonist ja lisaselgitust ning samuti lisaandmeid kogu maja kohta. Parandasime kõik vajalikud kohad ära, projekteerija suhtles telefonitsi veel vastavate ametnikega, et kõik õigesti saaks. Kuna vahepeal olid jõulupühad ja eksamisess, siis teise versiooni esitamiseni jõudsime jaanuari lõpus. Õnneks ei olnud meil ka kiire, sest tegelesime vahepeal nagunii teiste prioriteetsemate töödega ning kuna elukaaslane on vaid paar nädala kaupa Eestis, siis ei juhtunud ootamisest midagi hullu. Veebruari alguses saime projektile järjekordse eitava vastuse.

See eitav vastus ajas närvi juba rohkem mustaks, kuna kohati noriti asjade kallal, mis eelmise tagasiside järgi “õigeks” olime parandanud, kuid mis müstilisel kombel enam õiged ei olnud. Siinkohal soovitaks teistel ametkondadega suhelda ainult kirjalikult taasesitatavas vormis. Muuhulgas hakati meilt nõudma kogu hoone jooniseid – kes selle töö eest maksma peaks, et kogu maja reaalne olukord ära projekteerida? Lisaks nõuti hoovis paiknevate kuuride seadustamist ja öeldi, et enne seda ei tohi me esitada ehituse lõppedes kasutusteatist. Jätkuvalt olid osad kommentaarid KOV-ist tulnud kirjas täis ebakorrektseid mõisteid (näiteks proovi siis mõista, kas üldpinna all mõistetakse üldkasutatavat pinda või hoone suletud netopinda ehk kogupinda?), mis muutsid tagasisidest arusaamise ja paranduste tegemise suureks peavaluks. Võib-olla oli tegu meie teadmatuse ja oskamatusega, aga usun, et ametnikult korrektsete mõistete kasutamist nõuda ei ole just palju.

Seega võtsin Riigi Teataja lahti ja kirjutasin konkreetsetele paragrahvidele ja lõigetele tuginedes KOV-ile vastu pika infonõude, et aru saada, miks me midagi tegema peame (kogu maja projekteerimine?) ja mida täpselt parandama peab. Jõudsime seeläbi teatud kompromissideni (näiteks: kogu maja joonistena võima kasutada Rahvusarhiivis olevaid vanu jooniseid). Lisaks käis projekteerija pärast paranduste tegemist ja enne ehitusteatise uuesti esitamist isiklikult kommentaaride tegijatega linnavalitsuses kohtumas, et kõik topelt üle kontrollida ja vältida üksteisest mööda rääkimist.

40661967695_77b014d11b_o

Tundub, et sellest kõigest oli kasu. Ei tea, kas linnavalitsus väsis meiega tegelemisest ja minu tüütutele kirjadele vastamisest ära või sai projekt lõpuks piisavalt heaks, aga igal juhul sai projekti kolmas versiooni juba järgmisel päeval linnavalitsuselt kooskõlastuse. Märtsi keskel sai oktoobris alanud töö viimaks lõpetatud. Lõpuks ometi! Rõõm oli piiritu, sest kevad koputas juba uksele ja pooleli olev vannituba ootas ahju väljalammutamise järel. Kuna oli oht, et ahju välja lammutamise järel võib põrand veidi tõusta, ei saanud enne vannitoa põranda ehitusega jätkata, kui ahi korteri keskelt minema sai viidud. Selle jubeda tööga me eelmise nädala lõpus ka alustasime.

Järgmistel kordadel teen juttu sellest, kuidas oleme restaureerinud uksi-aknaid ja mööblit.