PM Kodustiil: planeerimata kulutused

Meie selle aasta ehitusplaanidesse lõi suure augu magamistuba ja kontorit kütva pottahju lammutamine ja uue ahju ehitus. Eelmine ahi oli ligi 50 aastat vana ning kütteperioodi jooksul langes ahju sisse mitmeid šamott-telliste tükke, mis pärinesid ahju võlvist. Suhtlesime korstnapühkijaga ning kahe pottsepaga. Mõlemad andsid ahjule veel veidi lootust, kuid prognoosi, et lähiaastatel tuleb ahi siiski lammutada ja uuega asendada.😕 Võlv olevat ühest servast ca 3 cm allapoole vajunud. Kui juba tellised tükkideks murenema hakkavad, siis enam pikka pidu ei ole. Mind hirmutas mõte, et ühel ilusal talvisel päeval, kui olen ahju tule teinud, võib ahju võlv sisse kukkuda. Kuna ahju lammutamine ja uue ehitamine on must töö, otsustasime säästa end paari aasta pärast kogu korteri uuesti remontimisest ning võtsime selle töö ette praegu, kui peame piirduma vaid ühe toa ülevärvimisega, kui sedagi. [Tänaseks päevaks võib öelda, et korralikud töömehed tegid oma töö nii hästi ära, et midagi ei peakski otseselt üle värvima, kuid auk seinas – ahju kõrgus veidi muutub – tuleb siiski kuidagi kinni saada ja seega saan ka magamistoa õiget värvi värvida, kui seekord ka värvi valikuga puusse ei pane.😅]

39834639855_a2b74e9233_z

Vana ülekrohvitud pottahi. Väljast ilus, aga seest kahjuks amortiseerunud.

Esialgu plaanisime ahju ise lammutada, ehitada ahjule korraliku põhja, mis praegusel ahjul sootuks puudub, ning ahju ehitamise töö jätta pottsepale. Meie jaoks oli oluline, et ahju ehitaks kutsetunnistusega pottsepp, kes teostab tööd asjatundlikult, saab ahjule väljastada korrektse dokumentatsiooni ja anda garantii. Valituks osutus lõpuks pottsepp, kelle leidsime eelkõige oma keerulise asukohaga kaminale suitsutoru ehitama, kuid kellelt igaks juhuks küsisime ka ahjule pakkumist. Tegu on tõepoolest pädeva ja professionaalse pottsepaga, kes muuhulgas on ka niisama muhe mees.🙂 Hinnad selliste mõõtmetega ahjule ei erine tegijate kaupa just eriti palju, seega pigem valida juba võimalikult pädev spetsialist, kellega suhtlus hästi sujub. Väga meeldiv oli ka asjaolu, et antud firmast saime ahju tellides detailse lepingu, mis sätestab ostja ja teenuse osutaja õigused ja kohustused kuni peensusteni. Minu jaoks on korrektsus asjaajamistes, eriti nii kulukates asjaajamistes, äärmiselt oluline. Meie valitud firmaks osutus seega Tartus paiknev, kuid üle Eesti tegutsev Kodu Soojaks OÜ.

Veidi üllatuslikult selgus, et ahjude maailm on palju rikkalikum, kui arvasime. Esiteks pidime aru saama, mida me täpselt soovime. Koostöös pottsepaga arutasime läbi oma vajadused. Ajaliselt, rahaliselt ja ahju mõõtmetest lähtuvalt osutus valikuks Croval valumassist kolde ja lõõristikuga savitellistest fassaadiga ahi. Ahi tuleb veidi madalam (2200 mm) kui praegune ning samuti on sügavust veidi vähendatud, kuna kontoripoolne osa oli selle toa jaoks selgelt üledimensioneeritud. Standardvarustuses pakuti lisaks peasiibrile kohe juurde ka stardisiibrit, mis aitab küdemise algfaasis suitsugaasidel liikuda otse korstnasse, viies selle kiiremini tööreziimi ning aidates sellega kaasa ka koldes puhtaks põlemiseks vajaliku temperatuuri saavutamisele.

Seejärel saime kätte mitmeleheküljelise muljetavaldava hinnapakkumise, kus kogu ahju maksumus koos eeldatavate lisadega oli lahti seletatud. Esialgu andis seda materjali ikka läbi töötada, kuid see-eest saime paika väga selge ülevaate, mida ja kuidas tehakse. Teiseks pidimegi hinnapakkumise üle vaatama ja valima välja sobiliku lõppviimistluse. Soodsamad variandid on valge antiikkrohviga krohvimine – sama krohviga viimistlesime eelmise ahju, seega teadsime, et see meile meeldib – ning lisaks krohvile osaliselt keraamiliste plaatide kasutamine. Viimaks otsustasime ilma plaatideta variandi kasuks, et tuba mitte liialt kirjuks ajada. Kolmandaks pidime valima välja puhastusluugid ja ahju ukse. Pakutav valik toodi välja eraldi kataloogina, kust endale sobiliku valikuna valisime välja veidi vanaaegse joonega SVT sarja vasakukäelise ukse, millest ellisime topeltklaasiga variandi – mul oli nii hea meel, et lõpuks saan ust loogilises suunas avada ja mugavalt puid ahju laduda – ja samasse sarja kuuluvad puhastusluugid. Viimaks otsustasime ahjule lisada ka konvektiivse soojuse lisavarustuse ehk vastavad metallist musta värvi ventilatsioonirestid. Antud lisavarustusega suunatakse soojenev õhk, mis jääb kütmise ajal Crovalist sisu ja väliskorpuse vahele, läbi restide eluruumi. Sedamoodi saab külma toa kiiremini soojaks. Viimaks otsustasime tellida neilt täisteenuse ehk ka vana ahju demonteerimise ja utiliseerimise ning uuele ahjule põhja ehitamise, kuna 1) nende tööde hinnad olid meie jaoks vastu ootusi täiesti mõistliku hinnaga; 2) aeg on meie jaoks oluline töövahend. Kuna mu elukaaslane viibib Eestis iga paari kuu jooksul vaid paar nädalat, otsustasime ahjutööd lasta teostada siis, kui elukaaslane Norras viibib. Tänu sellele saame järgmine kord ette võtta vannitoa lõpuni ehitamise ja ei pea ahju pärast üldse ise muretsema.

10896198_760854310671666_7058765427100246289_o

Sarnane peaks tulema ka meie uus ahi. Foto Kodusoe Facebooki lehelt.

Esimeses järgus tasusime ära materjalide raha ja üle-eelmisel nädalal algas meie vana ahju lammutus ja peatselt peaks algama ka uue ahju ehitus. Loodetavasti jääb tulemus sama ilus kui pildid firma Facebooki lehel ning ahi peab probleemideta vastu pikki aastaid. Pilte ja muljeid ahju valmimisest saan loodetavasti jagada juba mõne nädala pärast.🙂

Rimi Juunijooks 2018

Taaskord selline võistlus, kus ma varem osalenud ei ole. Sel aastal juba neljas uus võistlus lisaks Rannametsa Luitejooksule, Suurjooksule Ümber Viljandi Järve ja Tallink Maijooksule. Avastame uusi radu Eestimaal. 🙂

Kui tasuta antakse (õigemini sai ka see võistlus reklaamnäo “töötasuna” välja teenitud), siis tuleb minna. Teise tasuta pääsme jagasin lõpuks Triinule, kellega me 2×2,5-tunnise autosõidu jooksul korraliku naisteka maha pidasime ja kõik maailma jutud ja mured ära rääkisime. 😄 Sel aastal pole mul mitte kuskil mujal korralikku 5 km rada joosta, et rekordit taga ajada. Seega tuli selle 5 km jooksmiseks Tallinna sõita, tahan või ei taha.

Kuna see oli mul järjest juba 5. võistlusnädal, siis olin eelneva nädala Rapla jooksu järel veel suhtelist tühi ja väsinud. Lisaks kostitas ilm keskpäeval jälle 25-kraadise soojaga koos vaid kerge tuule ja lagipähe paistva päikesega. 😕 Täpselt nagu ma naljaga pooleks sõpradele-tuttavatele talvel ennustasin: võite kõik nädalavahetused alates 1. maist kuni 9. juunini planeerida rannas käimiseks, pulmade pidamiseks või muudeks häid ilma vajavateks tegevusteks. Margit võistleb, seega päike kütab ja temperatuur on lõunamaine. You’re welcome. 😆

Jõudsime juba pea 2 tundi enne võistlust kohale. Võtsime stardimaterjalid välja, sõin oma banaani ja istusime varjus. Sai järjekorrata WC-s käia ja rahulikult stardieelseid mõtteid mõelda. Viimaks läksin 45 minutit enne starti sooja tegema. Eelmisel päeval olin kõik võistluse mõttes kehvasti teinud: väga pikk, pingeline ja väsitav tööpäev, liiga hiline võistluseelne soojendus ja vett hakkasin jooma alles kell 22.30 öösel, sest ups, see väike asi töölaua taga stressates küll meeles ei olnud. Toitumisvalikud olid samuti kergelt öeldes piinlikud. Maikuus suutsin pärast Viljandi katastroofi end kokku võtta ja kehalt suhteliselt kerge vaevaga 3 kilogrammi maha raputada. Eks seda teed tuleb vaikselt sügiseni jätkata, et maraton kerges kaalus ära joosta. Siis võib jälle rihma natuke lõdvaks lasta. 😅

Soojenduse ajal oli kõik nii paha, sest #palav. Hoidsin küll varju, aga ikka oli hing paelaga kaelas. 10 minutit jooksin, vibutasin paar korda jalga, tegin mõne sääre- ja põlvetõste ja lahtijooksu ja aitas kah. Kavalalt käisin laste mänguväljaku kõrval asuvas WC-s, sest seal ei olnud järjekorda. Siis suundusin pakihoidu, lükkasin pulsivöö külge, kastsin end ligumärjaks ja 8 minutit enne starti läksin koridori, et enam-vähem mõistlik postitsioon saada. Nendest 8 minutist Kadrioru staadionil piisas, et täielikult jõuaks müts ära kuivada ja keha oleks päikesest läbi kuumatatud. “Jess”.

Stardipauguga panid kõik hullu hooga minema. Staadionilt väljumine läks üpris kitsaks ja peaaegu oleks koonustesse maandunud, aga läks õnneks. Algusest peale oli jooks raske ja jalg täpselt sama raske. Rapla jooksu jalgadega ei annagi vähimalgi määral võrrelda. juba 1. km lõppu ootasin pikisilmi. 😂 Teadsin, et hoida tuleb alla 4:47 tempot, et isiklikku parandada. 1. km sai küll natuke varusse joostud, aga sain kohe aru, et täna tuleb sekundite mäng.

1. km: 4:37

Kogu jooks toimus praktiliselt Kadrioru pargis (ma ei ole tallinlane, seega don’t quote me on that), mis tähendas, et kohati tuli omajagu jooksjate poolt lahtitallatud kõnniteede tolmu sisse hingata. “Jei”. Ühtegi joogipunkti, et suud loputada või vett pähe kallata, tulemas ka ei olnud. Kannatuste rada. 2. km lõpus oli juba päris raske.

2. km: 4:46 

Siis tuli midagi, mida minu toreda blogilugeja Ingridi sõnul ei olevat seal rajal: tõus. Väike ja mitte järsk tõus, aga see oli tõus, sest mu jalad olid pärast neid sekundeid seal tõusul konkreetselt sodid. Lubati ju kiiret rada, lame nagu pannkook, aga sain mitte asfaldi, pöörded ja tõusu. Wohooo! 😀 Tegelikult ei olnud see asi nii hull, aga kui pargis õhk seisab, nii palav on ja niigi ei ole just parima enesetunde pealt võistlema tuldud, on iga takistus mäekõrgune. Mõtetes ja peas vähemalt.

Musu chillib ns võõra mehega
Niisama rajal suremas. Foto: Mait Marttila

3. km: 5:05

See kilomeetritempo oli tõsine löök allapoole vööd. 10 võidetud sekundist, mis kenasti varus olid, said 8 sekundit, mis tuli järgmise kahe kilomeetriga järele võtta. Ffffffuuuu… Kilomeetripostid olid ka täpselt minu kellaga käsikäes käinud, seega korraks võttis masenduma küll. Lohutasin end sellega, et kui kuskil oli tõus, peab kuskil tulema langus ja ehk on rada ikka täpselt 5 km pikk ja mingi võimalus on veel olemas. Ei anna alla, 2 km pead vastu küll ju!

Pead ju, eks? 😂

4. km: 4:58

Omast arust olin ma 4. km jooksnud palju kiiremas tempos kui 4:58. Minu õnneks tuli aga 4 km post tunduvalt varem kui minu kella 4 km märguanne. Ehk pani GPS kuskil kõrgete puude all omadega võssa? Või on presidendilossi pandud mingid GPSi segajad üles? 🤣 Tempo oleks graafiku järgi vahepeal justkui 6:00 kukkunud, mida ma ei usu. Lohutasin end kõigega, et end veenda, et rekord on veel võimalik, kui ma ennast unustavalt jooksen ja endast viimse välja pigistan.

splits

Ootamatult tuligi see langus, mida oodanud olin, ja juba olime staadioni tribüüni taga. Sain aru, et kohe varsti tuleb finiš ja seega peab end kokku võtma. Ise olin juba täiesti tühjaks pigistatud sidrun. Finišisirgel jooksis kaks inimest minust veel mööda, sest mul ei olnud enam midagi juurde panna. Olin viimsegi jätnud endast rajale.

Netoaeg: 22:46

Kas te teate, mida see tähendab? 🙂 Minu eelmine rekord – 23:55 – sai enam kui minutiga üle joostud. Kellal näitas kilomeetreid küll vaid 4,73, seega tempo poolest oleks ma justkui isiklikule rekordile kaotanud, aga nagu ma juba mainisin, siis pole ma kindel, kas rada oli tõesti lühem või oli viga puudes ja GPS signaalis. Otsustasin siiski, et kuna ametlikult oli rada 5 km pikk, siis 5 km rekordina ma seda võistlust ka arvestan.

Oi kus seda saab olema raske tulevikus üle joosta. 😆

… aga seda motiveerivam on eesmärk!

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 22:46
  • Distants: 5 km (minu kell: 4,73 km)
  • Keskmine tempo: 4:35 min/km (minu kell: 4:49 min/km)
  • Keskmine pulss: 177 bpm
  • Max. pulss: 183 bpm
  • Koht: 165/785
  • Koht naiste seas: 32/465
  • Koht N vanuseklassis: 17/210
  • Jooksu dünaamika:
    • Sammu tihedus: 179 spm
    • Sammu pikkus: 1,13 m
    • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,7 cm
    • Maaga kokkupuuteaeg: 220 ms
    • Paremal jalal 49,7% ja vasakul jalal 50,3%