Tartu Linnamaraton on võistlus, mida naljalt vahele ei jäta. Kodulinn. Oktoober. Imelised vaated ja kirjud lehed. Toomemägi. Ilm, milles ei pea pettuma. Start, mis asub kodust vähem kui kilomeetri kaugusel. Miljon tuttavat raja ääres. Iga sentimeeter ette teada.
Best of the best.
Crème de la crème.
Parimast parim.
Registreerides valisin päris pikalt, kas poolmaraton või 10 km. Teadsin, et Tallinna ja Tartu vahel on kolm nädalat, millest peaaegu kaks olin ma ära reisil. Pärast maratoni tuleb nagunii natuke vaiksemalt võtta ja taastuda. Midagi mõistlikku järelejääva jaga enam ära ei tee, ainult vana rasva pealt minek. 10 km tundus nii rõve kangutamine, et poolmaraton võitis. Seda saab vajadusel kas või läbi sörkida, niisama hetke nautides. Milline privileeg, et juhuslikul päeval 21 km läbi sörkida on miski, mida saan pidada tavapäraseks, mida mu keha mulle läbirääkimisteta lubab ja mille üle ei pea pikemalt pead vaevama. Privileeg, mille olen ise endale viimase 13 aastaga välja teeninud. Välja treeninud. Järjepidevuse preemia.
Hommikul käisime maratoonaritele 1. km kaasa elamas, sest rada läheb meie kodu lähedalt mööda ja see on meil juba eraldi traditsiooniks kujunenud. Soojenduse tegime koos härra Jooksjaga kodust startides, siis vahetasime kiirelt riided võistlusvormi vastu ja alles kell 10.35, 25 minutit enne starti, seadsime sammud Vabaduse puiestee suunas. Ilm oli super, päike paistis, aga see oktoobri päike ei kõrveta enam. Täpselt maika ja lühikeste pükste ilm. Soe, aga mitte häirivalt palav.
Kott pakihoidu ja viis minutit enne starti läksin koridori. Poolmaratonil osales peaaegu 2000 jooksjat, korraldaja postitas eelmisel päeval info, et kõigile medaleid ei jätku, viimased registreerijad said erimärgistuse ja medali hiljem postiga koju. Osalejate rohkust oli stardikoridoris tunda, inimesi muudkui pressis peale, aga ei tahtnud enam hästi ära mahtuda. Korralik jooksubuum on uuesti Eesti vallutanud.
Kell 11 sai stardi minu 39. poolmaraton. 160+ läbitud spordiüritust, aga stardis suutsin ikka feilida: ma magasin ajavõtumati maha. Kaared kirjaga start olid oluliselt kaugemal kui matt, seega lõpuks sain kella umbes 20 sekundit liiga hilja käima. Pole viga, arvestasin algusest peale, et pean ajale 30-60 sekundit juurde mõtlema.
Mingit suurt eesmärki mul polnud. Plaan oli hästi lihtne: lähen jooksma täpselt anaeroobse läve all, teen tugeva pingutuse; kui ei kannata, siis võtan käigu välja ja jooksen lihtsalt lõpuni. Vorm oli enne Tallinna maratoni ja haigust ju täitsa hea. Poolmaratonieelne nädal näitas, et kuigi maratoni järel olin ülitugevas lihasvalus, puus tegi natuke häda ja hingamisteed olid veel viirusest haiged, reisil tegime kaks raskemat matka ja ühe hommikujooksu ning muul ajal vaid ujusime ja lebotasime, siis üllatavalt olid pulsid rahulikul jooksudel väga viisakad. Jalad võtsid ennast kokku ja reedel tundsin võistluseelsel jooksul, et minekut justkui on. Eks siis võistlus näitab, mis see numbrites tähendab. Kahtlustasin, et kui kõik on 10/10 ja jagub natuke õnne, siis alla kahe tunni ei ole võimatu.
Kahe tunni tempogrupp jäi juba stardis minust kaugeks. Nägin õhupalli ca 200 meetri kaugusel enda ees. Jälgisin alguses nii tempot kui ka pulssi, et aru saada, milline päev tõotab tulla. Siilis oli selge, et liigungi täpselt kahe tunni tempos.
Algas Sadamaraudtee lõik koos pika lauge tõusuga. Trennis jooksen ma seal omajagu tihti, aga peaaegu alati allamäge. Seekord ei tundnud üldse, et jookseks ülesmäge. Jalg kuidagi lippas ja pulss püsis alla 170, nagu plaan oli. Jooksjaid olid paksult, eriti oma rada valida ei saanud. Jooksin seal, kuhu mahtus. Karlova poole pöörates ja esimesse joogipunkti jõudes oli seal korralik inimtropp. Otsustasin, et ootama ei hakka ja jooksen sealt läbi. Ilm pole nii hull, et sellest midagi halba juhtuks.
Ma olen ilmselt kallutatud, elades Karlova piiril, aga Karlova lõik meeldib mulle iga kord. Kesk tänav on nunnu ja seekord oli eriti palju inimesi kaasa elamas, muusika ja plakatitega. Kilomeetrid muudkui vuhisesid mööda, paar tuttavat jooksid mööda ja saime tervitada. Tundus, et peaaegu kõik Tartu jooksjad olid sel päeval rajal või kaasa elamas. Endised tartlased olid ka kohal, Lindat nägin lausa kaks korda. Juba olime Sõpruse sillal, kus elasid kaasa Grete ja Vallo. Kolmandik joostud, aeg võtta esimese geel.
Nüüd tuli kindlasti joogipunktist geeli peale vett saada. Mäsu oli ikka korralik, aga viimaste laudade pealt sain kaks lonksu juua. Anne kanali ääres nägin Kristelit koos abikaasaga kaasa elamas. Nemad olid ühed paljudest, kellele ise tervituse hõikasin, sest massi sees nad mind ei märganud. Turu silla all oli megapalju inimesi kaasa elamas. Rohkem kui kunagi varem. Nii lahe.
Emajõe-äärsel rajal tundsin korraks kahtlast kibedust ja pitsitust hingamisteedes. Ilmselt veel haiguse järelmõjud, keha pole harjunud enam nii pikalt nii aktiivselt hingama. Korraks lasin tempot natuke alla ja tunne normaliseerus. Ei teagi, mis seal täpselt oli. Delta juures oli kõik normis ja sain segamata edasi joosta.
10 km: 55:37, 5:34 min/km, 1022. koht
Peas hakkasin juba TYSKi juures valmistuma kalmistu tõusuks. Vaikselt ootasin ka joogipunkti. Vahepeal elas Maiken perega kaasa. Joogi sain kuidagi kätte, kuigi napilt. Hirm oli jälle Ringo topsi peale astuda nagu Pärnus. Õnneks neli nädalat hiljem ma lõpuks enam jalas mingit valu ei tunne. Veel eelmisel nädalal tundsin paljajalu kõndides paari tundlikku kohta. Loodame, et see viga on nüüd minevik.
Kalmistu tõus. Kõige rõvedam tõus rajal, oluliselt hullem kui Lossikas. Väga palju inimesi kõndis, aga ma pressisin ikka jooksusammul end üles. Teadsin, et nüüd saab päris pikalt allamäge joosta, terve Salvesti tõus pluss osa laugemat osa rannani. Tõus võttis täiesti punasesse, aga surusin ikka tempoga edasi ja teadsin, et rada annab leevendust. Koduraja väiksed võidud. Rannas olid Kristina ja Grete kaasa elamas. Grete pakkus Cocat, aga ei tahtnud seisma jääda. Mõni kilomeeter hiljem oleks võinud juba Coca nimel päris palju teha.
Tagasi koduklubi juurde jõudes oli kaks kolmandikku rajast juba joostud. Jälle Vallo ja Grete kohal. Aeg võtta teine geel. Mega palju rahvast Kroonuaia silla kandis kaasa elamas. Püüdsin mitte väga lödistada oma geeliga, teistel kole vaadata. Nüüd oli joogipunktis juba jooksjaid hõredamalt ja vabatahtlikult olid eriti püüdlikud. Sain ilusti joogi kätte ja hakkasin ootama, et suhkur ja kofeiin tööle hakkaks. Tundsin, et hakkab raskemaks minema ja lisaenergia kulub ära. Vähem kui 7 km minna.
Edasi oli natuke nikerdamist. Dendropark on sellest aastast jälle rajast välja jäetud ja selle arvelt oli rohkem edasi-tagasi jooksmist spordipargis, üks väike tõus lisaks. Täpselt enne laululava limonaadipunkti nägin ühte kaasjooksjat raja ääres seismas ja oma mao sisu väljutamas. Küsisin, kas ta vajab abi, aga ta keeldus. Hiljem vaatasin protokollist, et ta lõpetas ainult minut pärast mind. Järelikult tuli sellest välja ja sai jätkata. Sain oma limonaadilonksu ja suhkrulaksu kätte, abiks ikka. Jõudsin veel korraks mõelda, et senimaani on mul õnnestunud võistlusel oksendamisest pääseda. Kahjuks WC peatustest mitte.
Herne tänaval nägin, et olen kahe tunni tempogrupile päris lähedale jõudnud. Grupp, mis enne oli üpris suur, oli nüüd kahanenud vast 10-15 jooksjani. Herne tänava lõpus sain nad kätte. Kolm kilomeetrit minna. Kloostri tõusu ja Ülikooli tänava võtsime juba koos. Vältisin munakive ja laveerisin mööda kõnniteed. Ülikooli peahoone ees oli vinge kaasaelamise punkt ühes Roobaga. Lossi tõusul läksin oma teed. Mingi jõud minus kutsus veel paari naist endaga koos minema. “Jõuame alla kahe tunni,” pani nii mõnegi veidi kiiremalt liikuma.
Sest kaks tundi oli juba praktiliselt matemaatiliselt kindel. Lossi tõus ei tapnud. Joogipunktist enam midagi võtma ei hakanud. 19 km sai täis ja kellal oli 1:47. Üheksa aastat tagasi olin ma selle ajaga mäest all ja finišis. 1:47:53 – minu poolmaratoni rekord, 2017. aastal Tartus joostud. Nüüd jäi veel umbes-täpselt kaks kilomeetrit minna. Uhasin korralikult punases, sest Lossi tõusule jäi umbes 30 sekundit maha.
Lossi ja Vallikraavi nurgal jäi minna viimane kilomeeter. Pole mõtet munakividele minna. Korralik hoog sisse ja allamäge. Vahepeal hõikasin ja palusin vasakult mööduda, kus vähegi mahtus. Viimase täiskilomeetri tulin alla 5 min/km. Tunne oli peaaegu sama võimas nagu need üheksa aastat tagasi. Jõudsin ja jaksasin, jalad kandsid ja süda tahtis.
Ülikooli tänava ristumisel nägin härra Jooksjat kaasa elamas. Lossi tõusul magas ta mu maha, sest jõudsin sinna liiga vara. Nüüd elas ta maruliselt kaasa. Mina uhasin täiesti tumepunases finiši suunas. Viimane parempööre, legendaarne Tartu punane vaip ja kohal ma olingi.
1:57:29 (neto)
Ma olin oma jooksuga nii rahul. Päris paljud virisevad Tartu raja üle ja tõele au andes ongi see raske ja tõuse täis, aga ma ei saa parata: mulle lihtsalt meeldib see Tartu poolik, sest ta on nii tihti mind nii positiivselt üllatanud. Miski mulle siin lihtsalt sobib. Hinges sain Tallinna maratonile natuke revanši, sest eks see haigus, mis mul esialgseid eesmärke püüda ei lubanud, on mul ikka veel natuke hinge peal. Väike fakt numbritest: kaks aastat tagasi jooksin Tartus pooliku vaid 11 sekundit aeglasemalt, aga siis oli oluliselt raskem. Seekord tuli see pingutus kuidagi väiksema valuga.
| km | min | 6 | 5:26 | 12 | 5:58 | 18 | 5:20 |
| 1 | 5:35 | 7 | 5:21 | 13 | 5:20 | 19 | 6:09 |
| 2 | 5:26 | 8 | 5:28 | 14 | 5:36 | 20 | 5:41 |
| 3 | 5:40 | 9 | 5:19 | 15 | 5:35 | 21 | 4:53 |
| 4 | 5:41 | 10 | 5:47 | 16 | 5:48 | 100m | 4:09 |
| 5 | 5:37 | 11 | 5:31 | 17 | 5:35 | 1:57:29 |
Nüüd olen Saaremaa kolme päeva jooksu osas positiivselt meelestatud ja ootan juba väga seda mõnusat nädalavahetust, millega 2026. aasta hooaja kokku pakkida.
KOKKUVÕTTES:
- Aeg: 1:57:29
- Distants: 21,1 km (minu kell: 21,09 km)
- Keskmine tempo: 5:34 min/km
- Max tempo: 4:04 min/km
- Keskmine pulss: 168 l/min
- Max pulss: 183 l/min
- Koht: 901/1830
- Koht naiste seas: 216/753
- Koht N21 vanusegrupis: 85/321
- Jooksu dünaamika:
- Keskmine sammu tihedus: 176 s/min
- Keskmine sammu pikkus: 1,01 m
- Vertikaalne ostsillatsioon: 8,5 cm
- Keskmine puuteaeg maaga: 263 ms
- Vasakul jalal olin 49,8% ajast ja paremal 50,2%
