Kipun end juba kordama, aga need hädad ei kipu lõppema. Sel nädalal haigestus uuesti härra Jooksja. Mis see meil kahepeale siin juba jookseb, neljas nädal? Midagi sellist. Nädala lõpuks sai selgeks, et pole see mingi lihtne viirushaigus, vaid lausa B-gripp. Mina olen vaktsineeritud ja seni terve püsinud, aga terve nädala võtsin rahulikumalt, sest ootasin, et ega minagi puutumata saa jääda. Saab näha, kas hoiab vaktsiin kõik minust eemal. Igal juhul haiguse ootuses ei teinud kiiremaid liigutusi ja hoidsin mahud all. Alles nädalavahetusel julgesin miskit sisukamat ette võtta.

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Jätsin fartleki ära ja tegin lihtsalt rahuliku jooksu. Jube kitsas ja ülerahvastatud hall, aga mis sa ikka teed. (6 km, 7:28 min/km, 130 l/min) Pärast tegin omad füsioharjutused ja seejärel tegime juba üheskoos veidike veel ÜKEt peale – täitsa asjalik jõuosa sai kokku. (41 min/, 89 l/min)

Teisipäev: trennivaba.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Tegin hästi lühikese rahuliku jooksu (4.07 km, 7.23 min/km, 132 l/min) ja peale oma füsioteraapia harjutused (21 min/, 100 l/min). Teised hakkasid lõike jooksma, kui mina juba oma trenni lõpetasin. Süda tilkus verd, et trenni teha ei saa, aga mis teha. Minu ainus eesmärk on oma alles haigustest taastuvas kehas terve püsida, sest reis on ees ootamas ja kui terve olla, saab seal neid jooksukilomeetreid rohkesti.

Neljapäev: trennivaba.

Reede: rahulik jooks. Vot sellest jooksust nautisin iga sekundit. Pulssi küll väga jälgisin, et püsida kenasti aeroobses, aga kuidagi nii mõnus oli. Üksikuid väikseid lumehelbeid langes seal pimeduses, null tuult, krõbedalt külm küll, aga nii inimtühi ja vaikne. Ei kuulanud midagi klappidest, lihtsalt jooksin ja nautisin. Oleks pikemaltki teinud, aga ei hakanud üle pingutama, sest teadsin, et kui kõik hästi on, siis nädalavahetusel tahaks natuke rohkem trenni teha. (6.47 km, 7:20 min/km, 142 l/min)

Laupäev: BodyPump. Sõbrapäeva eri. Poolteist tundi lugusid vanadest kavadest, temaatiliste sõnadega. Suuri raskusi ei võtnud, aga see on vaikesäte, seda ei pea eraldi isegi mainima. Enda kohta ütleks, et täitsa tublid raskused ja tubli pingutus. Hästi tore trenn, aeg läks nii ruttu ja äge oli. (94 min, 119 l/min)

Pühapäev: pikk jooks. Tegime koos Maria ja Kairega ühe pikema ringi. Plaan oli 1:30–1:45, minul tuli lõpuks ikkagi ootamatult täpselt 2 tundi maja ees kokku. Ilm oli krõbedalt külm, tajutav vist hommikul -13 kandis, aga riided ja kihid sai õigesti valitud. Isegi päikseprillid tuli täna outfitti kaasata: nii ilus ja säravalt päikseline ilm. Esiti oli veidi palav, aga teine pool oli mõnusalt paras. Kolmekesi oli ikka hulga lihtsam ja aeg läks kiiresti. Päris rahulik tempo, eriti viimastel kilomeetritel, aga pulss sai enam-vähem hoitud. Viimane pikem ots enne puhkust purgis. (15.9 km, 7:36 min/km, 144 l/min)

Kokkuvõttes:

Tundub täiesti uskumatu, aga juba vähem kui nädal pärast olen jooksumekas, Monte Gordos. Kaks nädalat parimat rutiini, head värsket ja vaheldusrikast sööki, rohkelt jooksukilomeetreid, valgust, soojust (aga mitte palavust!) ja päikest. Ookean ja mõnusaimad metsarajad. Hetkel väga seda ette ei kujuta, sest neli kuud jutti on intensiivselt tööd tehtud igal rindel ja puhkus ühegi kohustuseta tundub võõras kontseptsioon. Keha ja immuunsüsteem, palun pidage vastu. Head ajad on kohe käes.