Esmaspäev: JJV (fartlek). Esimesed kiiremad liigutused alates oktoobrist. Alustuseks jõudsime vist ca 15 minutit rahulikult soojendada, seejärel andis treener fartleki: 5 korda 4 minutit kiiremat, ca 160 pulsiga, vahele 6 minutit rahulikku. Enesetunne oli täitsa okei, sest ega punaseks ei pidanud ju minema. Kiired osad tulid välja nii:

• 5:58, 159
• 6:01, 159
• 6:09, 156
• 5:58, 158
• 6:04, 158

Trenni lõppu tegime natuke ÜKEt (19 min, 102 l/min).

Teisipäev: rahulik jooks. Oma tavapärasele rajale enam ei julgenud, sest dendropargis on suusarada. Jooksin siis niisama Tähtvere pargi ümber jalgteedel kaks ringi ja tagasi spordiklubisse. Lumine värk. Jätkuvalt: ma olen nõus aastas 2 kuud lund kannatama, kui see tähendaks, et suusatajad saavad ka oma asja ajad ja Tartu Maratoni ära sõita. Mitte nii, et vahepeal on kuus suurt sula ja maratoni ikka ei toimu. (6.2 km, 7:21 min/km, 136 l/min)

Kolmapäev: JJV (lõigud). Esimene lõigutrenn. Nagu arvata oli, siis tulid 200-meetrised. Soojendus sai päris pikk, sest hakkasime enne trenni ametlikku algust pihta (5.25 km, 7.08 min/km, 138 l/min). Seejärel hulgim jooksuharjutusi ja dünaamilisi venitusi pluss paar lahtijooksu. Jalad kõige värskemad polnud.

Lõigukas saime ise valida, kas teeme 2 plokki 4 või 5 lõiguga kahesajaseid, vahele rahulik 200 ja ploki vahele 3–4 minutit. Kuna oli esimene trenn lõike, siis otsustasin olla pigem ettevaatlik. Kaheksa lõiku – niigi tubli ju. Alguses ei tunnetanud üldse tempot, esimesega kohe punasesse. Järgmised kergelt langevad tempos. Tavaline hooaja algus. Lõigud:

• 4:57, 145
• 5:10, 159
• 5:15, 160
• 5:13, 160
• 5:15, 159
• 5:19, 158
• 5:29, 158
• 5:26, 159

Neljapäev: trennivaba.

Reede: rahulik jooks + BodyPump. Kuna reedel pidi suur torm olema, siis plaan oli pikk jooks jätta laupäevale. Reedeks seega väike rahulik soojendusjooks (4.12 km, 7:25 min/km, 132 l/min) ja BodyPump. Pumpis oli kõik hästi, kuniks enam polnud. Kükid tegin ilusti lisaraskuseta, sest jalad alles taastusid lõigutrennist ja pidid järgmise päeva pikaks otsaks okeid olema. Tegin kükke ja poole loo pealt all olles tunnen, et mingi jõnks käis läbi ja enam järgmise kükiga alla välja minna ei saa.

Tegin loo ära, püüdsin alaselga aina venitada. Rinnalugu oli pingil pikali ja seda sain teha ainult jalad kõhule toetudes, muidu kohe valu sees. Seljaloos kaalusin jupp aega, kas peaks trenni pooleli jätma. Tegin oma üldse mitte piisavalt sügava kummardusega seljatõmbeid ja kaalusin, mis teha. Lõpuks hiilisin selle tunni lõpuni (61 min, 104 l/min), aga kodus, kui rulli peal ja maas venitused tehtudning keha ja lihas enam soe polnud, hakkas tõeline agoonia pihta. Mul ju ennegi seda asja olnud, kus käib alaseljast või puusast jõnks läbi ja enam ära liiguta. Kõige hullem on lamamine, seega magamine käis 30 kuni 60 minuti kaupa. Isegi kassid said aru, et vähkren seal valudes ja käisid aga küljeall end soojendamas, nurrumas ja lohutamas. Öösel läks ülitugev valuvaigisti sisse. Hommikul oli valus ja kange, st istumine ja kummardumine rasked. Aga püsti sai olla, seega pärastlõunal sai isegi jooksma minna. Ent alaselga rakendavad liigutused pean siiani sügavalt läbi mõtlema.

Laupäev: pikk jooks. Läksin jooksma mõttega, et võib-olla tuleb 5 minuti peal tagasi pöörata, võib-olla varem, kui plaanisin. Seega läksin Ihaste poole, kust vajadusel saab kiiremini tagasi pöörata või kuskile ilmastikuvarju ja härra Jooksja järele kutsuda. Ilm oli tegelikult soe ja mingit tormi meil ka polnud. Hakkasin vaikselt jooksma, tunnetasin keha ja enesetunnet ning sain isegi oma plaanitud 15 km ära teha. Jooks oli tegelikult kerge, kuid mu opioid-valuvaigisti kõrvalmõju on muuhulgas kõrgem pulss, mis kohe end kellal ka ilmutas. Poolel maal hakkas lund sadama ja koju tulekuks oli nägu jäisest veest punane ning silmad silma tuisnud lumest valusad. Sellele järgnes tihe lumesadu järgmise hommikuni. (15.03 km, 7:06 min/km, 149 l/min)

Pühapäev: trennivaba.

Kokkuvõttes:

See eikuskilt saabunud seljahäda teeb meele mõruks ja eks järgmisel nädalal tuleb kõvasti plaani pidada, mida saab teha ja mida mitte. Kuna nädalavahetusel on muidki tegemisi, siis seda keerulisem. Vaatame, mis saab. Põhiline, et tuumiktrennid turvaliselt tehtud saaks.