Esmaspäev: rahulik jooks. Pärast pikka lõigutrenni pühapäeval tegin kerge rahuliku jooksu koos Aveliisiga. Rääkisime maratonist ja aeg lendas käes. Jalad siit-sealt olid kangevõitu, aga üldiselt oli seis täitsa okei. (5.42 km, 6:49 min/km, 137 l/min)

Teisipäev: trennivaba.

Kolmapäev: lõigud. Kolmapäeval hakkas mul vaikselt suurest istumisest tundma andma sabakont. Seda on mul varemgi olnud. Ei lasknud sellel end häirida. Treeneril oli lõigutrenn ette antud, minul ja Aveliisil sama ülesanne. Seltsis ju ikka segasem. Oli aga kohe nii segane, et jutustades suutsime kogemata salatrenni teha.

Ülesanne oli 4×500 meetrit võistlustempost 5–10 sekundit kiiremini (5:30–5:35 min/km), vahele 500 m, ette ja järele 1,5 km, kõik kokku 7 km. Ma panin ilusti trenni Garminisse, andsin isegi tempod ette, et kell karjuks, kui kiirustama hakkame. Kiirustamine oli nimelt täielikult keelatud. Kohe esimesest lõigust saati oli meil samm sutsuke liiga kiire, kiskus 5:20 kanti ja kogu aeg võtsime tempot alla, kui kell käskis. Mõnusalt kerge oli see võistlustempo ja enesetunne.

3. lõigul, kui juba tagasi spordiklubi suunas pöörasime, ei pannud ma jutustades tähele, et kell juba lõigu lõppu värises. Aru sain sellest alles enne 4. lõiku, sest kell hakkas järjest ütlema meie taastava osa ajal, et slow. Arutasime, kuidas see olla saab, ise me omast arust tegime kõik õigesti. Aga kogudistants tuleks justkui õige. Mitte ei saanud aru. Kui spordiklubisse jõudsin, sünkroniseerisin kohe kella ära ja siis sain aru, mis juhtunud oli. 4x500st sai 2×500, 1×1000, 1×500. Oijah. Ma ei mäleta, millal viimati trennis midagi sassi ajasin, aga nagu näha, siis juhtub kõigiga. Ikka tegime võistlusnädalal salatrenni. Ups.

• 500 m: 5:32, 157
• 500 m: 5:37, 156
• 1000 m: 5:22, 159
• 500 m: 5:28, 160

Neljapäev: rahulik jooks. Eelmise päeva kergust enam ei tundnud. Oli okei jooks, aga jalad olid pigem keskpärased. Aga aega justkui tundus olevat, et asjad paraneksid. Tegelikult vist siiski jäi natuke puudu. Kolmapäeval tundma hakanud sabakont oli joostes tuim, aga istumine oli sellel päeval piin. Määrisin end muudkui Diclaciga ja pool päeva tegin tööd seistes. Täitsa mure oli, mis sellest Linnamaratonist saab, aga kuna joosta ja kõndida sai, siis tundus, et sabakont takistuseks ei jää. (6.05 km, 6:58 min/km, 137 l/min)

Reede: trennivaba.

Laupäev: Tartu Linnamaraton. Pikemalt lähiajal.

Pühapäev: trennivaba.

Kokkuvõttes:

Nüüd on jäänud ainult poolteist nädalat Saaremaa Kolme Päeva jooksuni. Kuidagi tuleb sealseks reedeseks 10 kilomeetriks saada jalad kiireks ja värskeks, mis tundub üpris võimatu missioon. Saab näha, kuidas õnnestub. Tuleb mingi plaan välja mõelda.