Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Vaikselt hakkab mingi süsteem tekkima. Treener lubas, et järgmised neli kuud on meil ees progresseeruv kava, mis sobib võistlejatele distantsidel 1 km kuni maraton. No vaatame siis, kuidas minema ja mis tulema hakkab.

Alustasime ikka soojendusjooksuga (4,07 km, 7:10 min/km, 144 l/min), seejärel pikk plokk erinevaid dünaamilisi venitusi ja jooksuharjutusi peale. Lisaks tegime mitmesuguseid astumisi üle tõkete, mis puusale kindlasti pahasti ei mõju. Trenni lõpuks jooksime 4x300m, vahele 100m rahulikku kõndi. Esimese tegin rahulikumalt, tempo 5:07 min/km, järgmised tulid kõik 4:47. Pulss keris ikka iga lõigu lõpus punasesse ära. Alustuseks pole viga.

Teisipäev: BodyPump. Oluliselt parem enesetunne kui eelmisel nädalal. Suuri raskusi ei tõsta ja erilist arengut ei oota, aga lihased saavad jooksmist toetava koormuse ilusti kätte. (63 min, 124 l/min)

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Fartlek-püramiidi päev. Lõpuks midagi sellist, mida olen jupp aega oodanud. Väike soojendus (5,26 km, 7:22 min/km, 142 l/min), harjutused ja siis andis treener ettevaatlikult meile trenni kätte, lisaklausliga, et tuleb raske trenn. Mina ütleks, et ei olnud midagi hullu.

Tegime kiired lõigud minutite kaupa, 2-3-4-5-4-3-2, iga kiire vahele 2 minutit kõndi. Jooksin koos Aveliisiga, kell näitas kiirete lõikude tempoks ca 5:30–6:00, aga meie kellade vahe tuli umbes 500 meetrit, seega jumal teab, palju ja mis tempos me tegelikult jooksime. Ega praegu eriti vahet ka pole. Enesetunne oli okei, pulss taastus okeilt ja lõpuks oli tunne, et äkki viimaks kaob see juberaske tunne ära. Siia peale saab ehitada küll? (5,14 km, 7:13 min/km, 157 l/min)

Neljapäev: trennivaba.

Reede: BodyPump. Pikka juttu ei tee, ikka sama kava, ikka väike viilimine, et jalad kannataks joosta ka. Jalad olid kolmapäevast veidike süldid nii ehk naa, väljaasted oli paras kannatamine ja tasakaal ei olnud parim, aga tegin kõik ilusti ära. (63 min, 120 l/min)

Laupäev: pikk jooks. Eelmise nädala katastroofi mälestustes suuri ootusi ei seadnud. Jälle päris krõbedalt külm ilm, lumised, aga üldiselt siiski sahatatud teed, üpris sarnased olud, vaid veidike soojem. Toppisin soojemalt riidesse, kasutasin oma õhukest sulejopet (down hoodie), mis tegelikult pole jooksmiseks mõeldud. Aga eelmise nädala lõikav külm oli liiga hästi meeles.

Alguses oli korraks 1. kilomeetril majade varjus palav ja lukud olid pooles vinnas lahti, aga kohe, kui sain linna varjust välja, tuli tuul ja enam polnud palavust kuskil. Minusugusele suurele higistajale pole selles ilmas head lahendust. Higistan ja auran ma isegi siis, kui mul on külm. 🤷🏻‍♀️ Seega jooksu lõpuks oli sulejope läbimärg, aga vähemalt oli keha soe. Jooksu ajal oli enesetunne sada korda parem kui eelmisel laupäeval. Oleks juba kevad, puhtad teed ja üks kiht riideid – see oleks ikka hoopis teine tera.

Eks tõsi ta on, et meie ‘talvises’ talves jooksmist naudin harva, aga et kevadel oleks midagi üldse nautida, tuleb teha, mis tuleb teha. Iga aasta kahjuks ei saa talve eest Portugali peituda.

Pühapäev: trennivaba.

Kokkuvõttes:

Järgmisel nädalal tahaks laias laastus samas rutiinis edasi minna ja pikka jooksu pikendama hakata, sest sünnipäevajooksu traditsioon veebruari lõpus vajab korralikku ettevalmistust.