Sain terveks, et ühistrennidesse naasta. Lõpuks. Oli viimane täispikk nädal meie Treeneriga enne tema beebipuhkusele minekut, mis tähendas, et tuli võtta kõik trennid, mida pakuti. Küll pärast jõuab haavu lakkuda. Praegu tuli nautida iga minutit.

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Lossi mägi. Mitte keegi ei taha neid joosta, aga kõik tulevad trenni kohale. Alustasime rahuliku jooksuga (6 km, 7:32 min/km, 147 l/min), Lossi mäel tegime kena ploki jooksuharjutusi (25 min, 128 l/min) ja seejärel asusime pimedas Lossi tõuse jooksma. 15 minutiga nii palju, kui jõuab, hullu pole vaja panna, eriti kui COVID värskelt põetud. Tegin neli tõusu, pulss rallis korralikult, aga jalad olid täitsa värsked ja enesetunne halb ei olnud. Treener ikka hoiatas, et võtaksin rahulikult, aga minu nädalat kandis tsitaat: “Mis minuga enam ikka juhtuda saab.”

Teisipäev: BodyPump. Minu jaoks uus kava. Umbes sada aastat (alates 15. augustist, s.o 6 nädalat) polnud Pumpis käinud, seega võtsin ülivähe raskust kangile, mõnes loos üldse mitte. Väga palju sellest kavast meelde ei jäänud, tundub täitsa tore kava. Mingeid imelikke harjutusi katsetatake viimasel ajal igas kavas, aga vaatame, kuidas need ajapikku meeldivad. (62 min, 111 l/min)

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Lõigutrenn. Septembri lõpp, aga nii soe ilm, et terve trenni tegin maikas ja lühikestes pükstes, lisakihte polnud vaja isegi pimedas koju sörkides. Tõeline lõunamaa õhtu. Saime selle veeta mõnusasti staadionil. Keha oli lihasvalus eelmise õhtu Pumpist. Soojendus – pulss elas algusest peale oma elu (4,31 km, 7:04 min/km, 144 l/min) – ja siis hakkasime jooksuharjutusi tegema. Muudkui tegime ja tegime (1,44 km, 129 l/min), kuniks viimaks said Linnamaratoni poolmaratoonarid oma ülesande kätte, 10 km omad tegid veel jooksuharjutusi.

Meie ülesanne oli kaks korda joosta 12 minutit poolmaratoni pulsiga. St alla 170. Ma ei osanud suurt midagi oodata, tuli lihtsalt reeglitest kinni pidada ja ära teha. Tempojooksud tulid sellised:

• 2100 m, 166 l/min, 5:43 min/km
• 2040 m, 166 l/min, 5:53 min/km

Alustades oli hämar ja viimase 12-minutilise jooksime täielikus pimeduses, staadionil valgustust tahta oleks vist palju. Enesetunne oli täitsa okei, tempo muidugi madal, aga see oli ootuspärane. Üldiselt saatis seda nädalat kogu aeg sama jutt: enesetunne joostes hea/okei, lihtsalt tempod madalad ja alguses pulsid kõrgemad kui tavaliselt. Oleks patt vinguda.

Neljapäev: BootCamp. Tavaolukorras oleks puhkepäeva võtnud, aga nüüd tuli maksimum võtta. BootCamp on täpselt selline trenn, et mõtled, mida seal nüüd nii hullu olla saab. Korralik soojendus alla, 45-sekundilised intervallid olemuselt lihtsalt harjutusi kuniks tund otsa saab. Ei ole ju hull? Aga on. Teed kergemalt, aga ikka kõik mõjub. HIIT. Eks kogunenud koormusel oli siin ka oma roll. Praktiliselt roomasin trennist koju. (59 min, 129 l/min)

Reede: BodyPump 120 min. Treeneri viimane Pump mõneks ajaks, seega uhkelt kahetunnine ja kahe treeneriga. Meie Treener tegi esimeses pooles vanemaid hitte, uus treener tegi teises pooles uut kava. Saal oli ääreni trennitajaid täis, kõik praktiliselt püsikliendid, kaua tuttavad näod, sõbrad. Eritrenn nagu ikka oli tore ja tõsiselt mõjuv (147 min, 126 l/min), aga kui Treener meile venituse ees paar sõna ütles ja kõige viimane lugu mängima läks, siis mul ikka pisarad voolasid. Õnneks on saal meil hämar.

9.09.2013, 10 aastat tagasi läksin ma esimest korda BodyPumpi, loomulikult Marise tundi. Ma õppisin nullist parima käe all. Olen käinud mitmete treenerite tundides, aga meie Marisest paremat pole. On võib-olla üksikud treenerid, kes näitavad sellist taset, hoolimist, tähelepanelikkust, millega meie nädalat nädalasse harjunud oleme. Võtame seda iseenesest mõistetavalt, kuigi ei tohiks. Kristi, kes teatepulga mõneks ajaks üle võtab, on väga hea ja loomulikult hakkan ma tema tundides käima, aga ma olen seda öelnud korduvalt ja ütlen ka siin:

Sinu asemel võib seal ees seista ükskõik milline superstaar, aga Sind ei asenda mitte keegi.

Anname Treenerile täpselt nii pika puhkuse, kui ta vajab ja soovib, sest ta on seda 100% väärt. Kui ta ühel päeval otsustab, et nüüd tahab ta jälle trenni anda: sel samal päeval olen ma kohal, nagu midagi poleks muutunud.

Laupäev: trennivaba.

Pühapäev: pikk jooks. Kartsin üht rasket jooksu selle mahuka trenninädala krooniks, aga sain midagi hoopis muud. Kui ootusi pole, siis ongi raskem feilida. Võtsin ette Linnamaratoni raja viimase osa ja jooksin selle õiget pidi läbi, ainult finišisirge jätsin uueks nädalas. Kellel järgmisel laupäeval jõudu ja aega rajal ringi vaadata, siis meil on ikka ilus rada küll, ainult et mitte kõige kiirem. Tempo oli tagasihoidlik, aga enesetunne tõesti mõnus ja hea. Pulss samuti püsis madalal, mitte nagu nädala esimeses pooles. Andis natuke meelerahu juurde, et ehk ei tule see poolmaraton nii õudukas, nagu kartnud olen. (10 km, 7:35 min/km, 143 l/min)

Kokkuvõttes:

Järgmisel nädalal ootavad ees viimased kaks JJVd meie oma Treeneriga. Laupäeval on jooksuhooaja lõpetamine ja Tartu Linnamaraton, seal on kogu #mariseinglite punt ilusti olemas ja ülejärgmisel nädalal tuleb jooksutrenni andma asendustreener. Minu kallis Treener, minu hea sõber – tema ei ole mind enam trennis ootamas. Ma kirjutan neid sõnu, aga siiani veel ei usu. See ei mahu mulle siiani veel päriselt pähe ja ma ei kujuta täpselt ette, kuidas see asi välja nägema hakkab. Seda näitab ainult aeg, mis jõuab liiga kiirelt kätte.