Buckle up: it’s a long one. Pane end valmis: see on pikk lugemine.

Esmaspäev, 3. oktoober

Esmaspäeval käisin oma viimases Jooks Jõud Venituses. Alles poole jooksu pealt tuli meelde, et mul on ju teiper käimas ja süsivesikuid ei tohiks kehas enam liiga palju olla. Niivõrd kerge oli see jooks. Jalad siit-sealt natuke kiskusid, sest laupäevane 10 km tempokamat jooksu oli neis ilmselt veel sees. Kuid seda, et lihtsasti kättesaadavat energiat oleks vähe, ei saanud aru ei pulsist ega tempost (7,44 km, 6:41 min/km, 141 l/min). Väga põnev. Pärast liitusin teistega ja tegin natuke ÜKEt kõhule ja seljale peale (29 min, 93 l/min). Mulle sooviti head reisi ja oligi aeg järgmiseks kaheks nädalaks spordiklubi uks enda taga sulgeda.

Teisipäev, 4. oktoober

Teisipäeval käisin 1,5-tunnises massaažis ja Herje mudis mu korralikult läbi. Reite ja säärte sisekülgede tegemise ajal oleks tahtnud küüntega mööda seina üles ronida, niivõrd valus oli see seis. Täitsa ootamatu. Toimetasin viimaseid asju teha kuni õhtuni ja viimaks jõudsin jooksma. Kerged 4 km. Tempo tundus kuidagi jube kiire, nagu rakett, tegelikkuses oli 7:15. Teiperi mõjud hakkasid pärale jõudma. (7:19 min/km, 146 l/min)

Pakkisime veel viimased asjad kokku, sõime viimased teiperitoidud ja südaööl sain viimaks magama. Kõigest viis ja pool tundi und, kuid õnneks magasin päris normaalselt. Viimase kahe nädala unekvaliteet on olnud täitsa alla arvestust, seega võtan kõik sügavama unega tunnid vastu, mis antakse.

Kolmapäev, 5. oktoober

Hommikul ärkasin selle peale, et härra Jooksja teatas, et ta kand on nii valus, et praktiliselt ei saa peale astuda. Paha, väga paha. Hakkasin end kiirelt liigutama, vaatasin Youtube’ist paar kanna teipimise videot ja teipisin selle jala kinesioteibiga ära. Abiks ikka. Kompressioonipõlvikud ja külmakott lisaks. Olin ikka täitsa mures tema pärast. Läks natuke kiireks, aga jõudsime kenasti õigel ajal bussile.

See bussisõit oli vaadete poolest täiesti haige. Haigelt äge. Startisime pool tundi enne päikesetõusu. See kuldne tund… See oli midagi erilist. See imeline valgus, need värvilised puud, mustmiljon kitsekest põldudel söömas, sprintiv rebane ja pilvitusse taevasse vormunud vikerkaar… Mis edasi, maagilised haldjad? Fotograaf minus kaifis neid vaated üle tunni aja. Siis kattus maa uduga ja hakkas vihma sadama. Oli kena kuldne tund, kuniks seda jagus.

Lennujaama jõudes andis teiper korralikult tunda. Mu keha oli hommikuse mõõtmise põhjal keskmise tasemega ketoosis, süsivesikuvaru oli otsa lõppenud. Hakkas sees korralikult keerama. Õnneks oli süsikate mahalaadimine kohe lõppemas ja sefiir, kummikommid ja juustusai ootasid kotis.

Helsingi lend läks kiirelt nagu sõrmenips ja juba sai esimesed Eesti jooksjad ära nähtud, kes samuti olid teele Chicago maratonile. Ees ootas 9-tunnine lend uuele mandrile, kus ma kunagi varem käinud pole.

Lend kulges hästi ja sujuvalt. Toidud olid täitsa tervislikud ja väga maitsvad. Lõunaks saime grillitud kanafilee koos karrise lillkapsa ja kinoa-brokkoli roaga, lisaks soomepärane kartulisalat ja pisike Suffeli šokolaad. Enne maandumist pakuti imemaitsvat gnocchit spinatiga Puttanesca kastmes. Toidu kvaliteet on täiesti võrreldav Emiratesiga. Vaatasin paar episoodi Downton Abbey ja lugesin ühe jutiga läbi Hans Roslingu “How I Learned to Understand the World”. Suurepärane nagu kõik, millele see mees oma sõrme külge pani. See 9 tundi sai niimoodi väga kiirelt läbi.

Kolmapäeva pärastlõunal maandusime Chicagos. Ajavahe Eestiga 8 tundi. Väsimus polnudki nii suur, kui ootasime. Piirikontroll läbitud, hankisime endale nädalase ühistranspordi pileti (25$/nägu) ja võtsime suuna oma Airbnb suunas Old Irving Parkis. Kogemata sattusime kohe piirkonna ilusaimale tänavale jalutama, kus jooksid ringi küülikud ja oravad ning majad olid rikkalikult Halloweeni teemas kaunistatud. Esialgne plaan oli õhtul jooksma jõuda, aga härra Jooksja teibitud jalg ja kiirelt kohale jõudnud pime aeg muutis seda plaani. Käisime kohalikus toidupoes, tegime õhtusöögiks pastat ja kuskil kella 22 paiku läksime tuttu ära. Eestis oli kell selleks ajaks 6 hommikul. Pidasime päris hästi vastu.

Neljapäev, 6. oktoober

Kella 3 paiku olid mul luugid lahti. Ajavahe laksas korralikult ja uni oli läinud. Lisaks tuli mul meelde, et kohvri kaalu vähendamise nimel (käisime USAs ainult käsipagasiga) sai tehnikakott ringi tehtud ja seoses sellega jäid minu Peak Designi kaamerarihma kinnitused koju. Ilma selleta ei saa ma kaelarihma kasutada. Otsisin öösel veebist välja, kust neid Chicagos osta saaksin. Leidsin ühe koha paari metroopeatuse kauguselt. Pärast seda magasin veel paar tundi.

Hommikul saime juba üpris varakult liikuma ja olime kella 8ks kaamerapoe ukse taga. Sain kenasti oma asjad ostetud ja seadsime suuna linna poole. Pidime kohe avamise ajaks minema Chicago Skydeckile, mis asub Chicago kõrgeimas hoones Sears Toweris, kuid ilm oli kahtlaselt pilves. Ilmateadet uskudes lükkasime selle külastuse paar tundi edasi, et tagada parimad vaated. Etteruttavalt ütlen, et kõik piletiga vaatamisväärsuste külastused ostsime ja broneerisime ca kuu aega ette. Chicagos kasutasime CityPASSi, NYCs ostsin lihtsalt piletid muuseumite kodulehtedelt. Paljudes kohtades lühendab see järjekorras seismise aega tunni võrra või isegi rohkem.

Saime paar tundi vaba aega ja kasutasime selle The Bean külastuseks. Hommikul vara oli Millenium Park veel üpris inimtühi. Sama ei saa öelda lõunase aja kohta. Tegime rohkelt fotosid. Kella 11ks läksime vaateplatvormile, sest täpselt ilmateate järgi läkski ilm palju selgemaks. Ma kardan küll kõrgust, kuid nautisin kõiki pilvelõhkujates käimisi meeletult. Ma võiks neis kõigis vist tundide kaupa istuda ja ringi vaadata.

Käisime Giordano’s Chicago stiilis pitsat söömas. Oli hea, kuid eelistan tavalist pitsat rohkem. Teenindus see-eest oli muljetavaldav. Päeva teise poole veetsime Chicago maratoni expol, mis just samal päeval avati. Hommikul olid seal olnud tohutud järjekorrad, kuid lõunaks oli seis päris okei. Sealt saime kätte oma numbrid ja särgid, lisaks jagati igasugust tasuta kraami (süüa, juua, mitmesuguseid vidinaid, õnneloose ja postreid) ja ostsime mõned Chicago teemalised asjad: kruusi, sokid ja magnetilised numbrikinnitused, ja niisama vajaliku asja: BodyGlide. Kohtusime ühe müügiesindajaga, kes käis lapsepõlves vanaemaga Eestis reisil, ja Nike tempomeistriga, kes samuti ksis, kas me seda kohalikku eestlast ka teame. Meie Estonia kirjaga mütsid tõid meieni juba teist päeva järjest inimesed, kes on kuidagi Eestiga seotud. Expolt lahkudes kiitis üks naine meie Estonia dresse ja mainis ära, et tema sõbranna on Eestist. Kui palju neid eestlasi seal Chicagos on?

Õhtul tegime esimese jooksutrenni Chicagos. Minul oli plaanis väike fartlek ja härra Jooksja läks lihtsalt oma teibitud jalga katsetama. Lisaks oli juba pime ja ma ei julgenud päris üksi tänavatele uitama minna. Esimese asjana märkasime, et pulsid on kuidagi väga madalad. Jalad muidugi pika päeva järel värsked ei olnud. Püüdsin sellist enam-vähem maratonitempo laadset kiirust hoida ja kõik selles osas sujus. Andis meelerahu küll. (4,7 km, 6:22 min/km, 148 l/min)

Reede, 7. oktoober

Reedel külastasime Shedd Aquariumi, kus veetsime pool päeva. Olime sealt väljudes näljast nõrkemas ja kosutasime end kohe Chicago stiilis hot dogiga. Vot see oli alles maitsev asi. Pole võrreldav lihtsalt tavapärase vorstiga saia vahel. Vihma küll sadas, kui vaikselt hakkas sadu üle minema. Jalutasime Michigani järve serva pidi läbi Grant Parki. Vaatasime üle stardiala, proovisime ära kohaliku McDonald’si (ma pole ekspert ega suur Mäki-sõber, aga tundus küll olevat parema maitsega kui meil Eestis) ja ruttasime kiirelt sadamasse.

Kohalikud eestlased andsid Chicago maratoni chatis soovituse minna paadiga jõele arhitektuuri tuurile. Olin ennegi sellest lugenud, kuid mõtlesin, et kõnnime lihtsalt ise mööda Riverwalki ja näeme samad asjad ära. Et aga jalgu säästa, siis otsustasime seda võimalust kasutada, seda enam, et piletid saime hulka soodsamalt, kui oleks olnud tavahind. Maksime kahepeale ca 45€. Giid oli äärmiselt meeldiv ja vaimukas ning see pärastlõuna läks lausa lennates. Kui saabudes oli Chicagos üle 20 kraadi sooja, siis nüüd oli ca 10 kraadi sooja ja külm tuul.

Enne kojuminekut käisime läbi Nike’i poest, et maratoniriided üle vaadata, sest Chicago maratoni Facebooki grupis jagati infot, et viimaks on kohal finisher gear, mis pidi tegelikult juba expo alguseks olemas olema, kuid jäi tarnega hiljaks. Poe ukse taga on teise tänava ristini järjekord. Õnneks see liigub kiirelt ja ca 10 minutiga oleme sees. Naiste osakond on praktiliselt tühjaks müüdud. Populaarseimat eset ehk finisher jakki naistele enam pole. Müügiassistent ütleb, et tarnetega on raskused ja pole teada, millal midagi juurde võiks saabuda. Pettumus. Asjad, mis on alles, ei kutsu ostma. Nike kvaliteet on tõeliselt alla käinud. 80$ pikkade käistega särgi eest, mille õmblused hargnevad juba poes. Lahkume poest tühjade kätega.

Õhtusöögi sõime jälle oma “kodus” nagu ka hommikusöögi, et enne maratoni toitumine enam-vähem normipärane hoida.

Laupäev, 8. oktoober

Laupäev pidi olema rahulik maratonieelne päev. Pidi.

Hommikul proovisime kauem magada, venitasin peaaegu kella 7 välja. Tegime ühiselt võistluseelse soojenduse. Sörkisime 2,5 km ühte parki, vaatasime tükk aega oravaid, tegime paar jalavibutust ja sörkisime koju tagasi. Ei midagi erilist, peale selle, et mu säärelihased ja kõõluse ühenduskoht oli jumala valus. Ignoreerisin kõike. (5,53 km, 7:03 min/km, 136 l/min)

Seejärel mõtlesime, et hommikuti on ikka nii külm, et tuleb kuskilt kaltsukast endale soojad äravisatavad dressid osta. Nii teevad ju kõik ameeriklased. When in Rome, do as Romans do. Sõime lõuna ära ja asusime teele. Lisaks oli meist paarkümne minuti bussisõidu kaugusel üks botaanikaaed, millest olin palju ilusaid pilte näinud. Tasuta veel pealegi. Mõtlesime, et sõidame bussiga sinna, teeme kiire tiiru ja bussiga tagasituleku teele jääb ju täpselt üks Salvation Army kaltsukas, kust ehk leiab need dressid.

Sellest päevast sai paras seiklus.

Kõik algas sellest, kui kuskil paar peatust enne lõpp-punkti ütles bussijuht, et on mingi error ja tuleb bussilt maha astuda ja minna uuele bussile. Juba see oleks võinud olla märk, et mine koju tagasi. Ootasime bussi ja vaatasime, et see naabruskond on meie omast ikka päris erinev. Tänavad polnud enam puhtad, hoovid polnud enam kaunistatud, inimesed olid hoopis teistsugused. Okei. Ootasime ikka oma bussi ära ja sõitsime sihtkohta: Garfield Park.

Kõndisime kenasti Mapsi juhiste järgi edasi ja vaatasime jälle, et kuidagi ligadi-logadi on see park. Meenus see fakt, et USA suurtes linnades võib reaalselt kahe tänavaga juba sattuda heast naabruskonnast halba nii, et arugi ei saa. Kahtlane tunne, et täpselt sinna kehva naabruskonda me sattunud olimegi. Kiirel sammul panime aga edasi, et ruttu sihtkohta jõuda.

Jõuame kohale ja leiame eest ilusa maja, kuid ei mingit botaanikaaeda. Siis saime aru, et oleksime pidanud Mapsi sisse panema Garfield Park Conservatory. Parandame vea ja õnneks paari minutiga oleme õiges kohas. Botaanikaaed on võimas, nii palju erinevaid lopsakaid taimi. Kõik need, mis mul kodus olemas on, ja need ka, mis mul välja on surnud. Tunniga on kõik vaadatud, poetame annetuste kasti mõned dollarid ja asume Mapsi toel koduteele.

Maps arvab, et peaksime paar minutit kõndima, et siis bussile minna ja paar peatust enne kodu leiamegi kaltsuka. Hakkame minema ja see naabruskond ei tekita ikka üldse head tunnet. Kaamera ja kõik väärtuslik on õnneks silma alt seljakotti peidetud, õnneks pole meil miskit silmapaistvat ega kallist seljas-jalas. Vahetult enne pööret vasakule, kus peaks olema bussipeatus, on mõlemal pool teed mingid konkreetsed gängid. Mõlemad saame automaatselt aru, et sealt me läbi ei lähe, see ei ole turvaline. See rahvas seal pani meil mõlemal korralikult südame põksuma ja adrenaliini pumpama. Tänan jumalat, et ma seal üksiku naisterahvana ei kõnni.

Saame aru, et siinsamas meie kõrval on rongipeatus, teeme rahulikud näod pähe, lähme suvalisest kohast üle tee ja aeglaselt treppidest üles peatusesse. Õnneks on meil rongiliinide kaart peas ja me ei pea telefone kätte võtma. Ei tohi teha midagi, et reeta, kui närvis ja kui turistid me oleme. Rongipeatuses kõlab teavitus: perroonil on keelatud ebaseaduslik tegevus ja gängide kogunemine. Sõidame Chicagos rongiga kümneid kordi, kuid üheski teises peatuses me rohkem sellist hoiatust ei kuule. Ootame rongi, et pika ringiga läbi kesklinna koju sõita. Peamine, et sellest hullust kohast turvaliselt ja võimalikult kiirelt minema saada.

Viimaks tuleb rong. Sõidame rohelise liiniga mõned peatused kesklinna suunas. Peale minnes algab samas vagunis mingi pundi vahel vali vaidlus, mis on sellises toonis, et mul on tunne, et kohe see eskaleerub mingi kakluseks. Mul tekib juba tunne, et siit polegi võimalik turvaliselt minema saada. Õnneks lähevad nad järgmises peatuses maha. Vaatame vaikselt Mapsist välja mõne järgmise kaltsuka asukoha, sest meil on ju siiski dresse vaja, et homme hommikul mitte ära jäätuda. Üks asubki mõne rongipeatuse kaugusel peaaegu kesklinnas, kuid lepime kokku, et lähme seal maha ainult siis, kui ümbruskond tundub jälle normaalne ja rahvas perroonil niisamuti.

Jõuame oma peatusesse. Peale tulevad pered ja mitmed uhkelt riietunud inimesed. Nii, siin võib maha minna küll. Esimesed sammud tänavatel annavad kindluse, et siin on kõik hästi. Majad on korras, tänavad samuti, rahvas, kes ringi liigub, tundub okei. Oleme turvalises naabruskonnas, kuid mu süda lööb ikka veel kiirelt. Saame Goodwillis käidud ja soojad riided ostetud. Sõitsime kesklinna, istusime oma Blue Line’i peale ja jõudsime pärastlõunaks koju. Kaks tundi hiljem ja tunduvalt rohkem väsinud kui plaanisime, aga elus, terved ja paljaks röövimata.

Panime asjad valmis, sõime kõhus täis ja läksime magama, et järgmisel päeval joosta Chicago maraton.

Pühapäev, 9. oktoober

Maratonist juba kirjutasin SIIN.

Esmaspäev, 10. oktoober

Meie viimane päev Chicagos. Tegime oma plaane natuke ringi, et jõuda medaleid graveerima ja maratoniriideid ostma. Kuna pühapäeval olime ikka väga väsinud ja härra Jooksja jalg oli päris valus, ei hakanud pärast maratoni poodide järjekordades seisma. Lugesin grupist, et Under Armouri poes on samuti tasuta graveerimine ja riietele saab lasta ägedaid suuri Chicago ja finisher kirjaga embleeme peale panna, taaskord tasuta (kõigile ostetavatele riietele). Jõuame sinna ca 1,5 tundi pärast avamist ja juba on finisher embleemid otsas ja paljud teised kujundused samuti. Leian endale siiski kaks pika varrukaga särki, millele lasen saadaval olevad logod peale panna. Saab täitsa kena ja kvaliteet ning hinnad on Nike’ist tunduvalt etemad. Graveerimise järjekord on väga pikk, kuid ootame selle siiski ära.

Meie päevaplaan oli natuke erroris, sest šopingule kulus kauem aega, kui arvasime. Sõime kiirelt Shake Shackis burgerit ja jäätisekokteili (parim burger, mida USAs saime, oli nende ShackBurger), käisime läbi imelisest Chicago Cultural Centerist, kus kohtusime taaskord inimesega, kes teadis Eestist nii mõndagi, ning kiirustasime Art Institute’i. Kolmest tunnist sellest kunstimuuseumis jäi väheks, et kõike vaadata, oleks pidanud arvestama vähemalt neljaga. Impressionistide kogu oli muljeltavaldav. Kõiki neid Monet ja Degas maale vaadates tahtis mul pisar silma tulla. Tantsijannade ja vesirooside seeriad on alati olnud minu absoluutsed lemmikud. Nüüd nägin ma neid lõpuks oma silmaga.

Et viimasest Chicago päevast viimast võtta, veetsime päikeseloojangu 360 Chicago vaateplatvormil ja käisime seejärel Cheesecake Factory’s söömas. Et laud saada, oli meil isegi reserveering, muidu oleks pidanud ca 1,5 tundi ootama. Kahjuks see restoran ei olnud mitte midagi erilist ei teeninduse ega toidu poolest. Oleks võinud rahus kodus oma bagelit ja kana süüa, aga vähemalt sai ära proovitud. Sõitsime kesklinnast oma Airbnb’sse mõttega, et kes teab, kas me enam siia Chicago kesklinna kunagi üldse satume. Täitsa kahju hakkas. Chicago oli suurepärane sissejuhatus Ameerikasse.

Teisipäev, 11. oktoober

Teisipäeva hommikul ärkasime varakult, et asuda teele New Yorki suunas. Linn, mille külastamisest olen ma unistanud vähemalt pool elu. Lendame Delta Airlines’iga. Lend on meeldiv ja vaated ilusad. Eriti vägev on vaade Manhattanile, kui LaGuardia lennujaama poole liigume. Astun lennukist maha ja juba esimesest sammust tunnen, nagu oleksin kodus. Ei mingeid närve. Siin on hea ja rahulik olla.

Pika marssimise järel jõuame lennujaama bussipeatusesse, aga siis selgub, et MetroCardi oleks pidanud terminalist seest ostma. Marsime tagasi, lennujaama töötaja aitab automaadiga hakkama saama (NB. maksta saab ainult kaardiga ja välismaise deebetkaardiga tuleb valida Credit Card, mitte ATM card võimalus). Ostame nädalase pileti (33$/nägu). Bussis peaks saama piletit valideerida, aga mida pole, seda pole. Küsime lennujaamast peale tulnud stjuuardessidelt, kuidas Metrocardiga piletit valideerida. Selgub, et SBS tüüpi bussidel tuleb seda teha peatuses olevas masinas. Oijah. Nad ütlevad: “Don’t worry about it!“, kuulame seda nõu ja sõidame “jänest”. Istume ümber metroosse, saame sealse süsteemiga paremini hakkama ja sõidame oma majutuskohta Queensi Long Island City naabruskonnas.

New Yorgi hotelli otsisime kaua. Airbnb on NYCs legaalne ainult väga kindlatel juhtudel ja enamik Airbnb laadseid asju on illegaalsed. Jätame vahele. Päris 400$/öö ei tahaks samas ka maksta. Soodsamad kohad on aga kõik mixed arvustustega. Prussakad, suitsuhais, mustus, lärm… You name it, midagi sellist on igal hotelli arvustuses. Võta siis kinni, mida usaldada. Lõpuks leidsin ühe Sonderi hotelli LICis, mis alles suvel avati. Esimesed arvustused olid positiivsed, asukoht soodne ja hind tunduvalt soodsam kui samaväärsed alternatiivid Manhattanil. Metrooga 15 minutit Central Parkist. Sobib.

Check-in oli alles kell 16, seega oli meil ca 1,5 tundi vaba aega. Õnneks oli täpselt meie hotelli tänava nurgal suurepärane pitsakoht Goodfella’s. Kõht oli parajalt tühi ja tellisime kahepeale ühe keskmise suurusega juustupitsa. Esimene toit NYC kohe New York cheese pizza – tundus sobilik. Oi, kui maitsev see veel oli! 18$ eest lõunat küll ja veel. Istusime rahulikult päikese käes, sõime pitsat ja sain teavituse, et saame check ini minna 30 minutit varem. Super! Ei pidanudki lõunat enam pikemaks venitama ja viisime asjad hotelli ära. Ilus, uus, puhas. Jäime oma toaga tõeliselt rahule.

Panime kohvrid ära ja suundusime kohe metrooga Manhattanile. 20 minutiga olime Hudson Yardsis kohal. Vaatsime Vesselit ja jalutasime kuldsel tunnil mööda High Line’i. Härra Jooksja võib kinnitada: olin New Yorki armunud esimesest silmapilgust. Ma pole end nii kaugel kodust kuskil varem nii koduselt tundnud. Kõik oli täiuslik.

Kolmapäev, 12. oktoober

Päeva alustasime Rockefeller Centeris Top of the Rock vaateplatvormil. Valisime pikalt, milline vaateplatvorm valida, neid on NYCs omajagu. Võtsime klassika ja ei pidanud pettuma. Rahvast oli parajalt, aga mitte nii palju, et liikuma ei mahuks. Ilm oli selge, vaated igas suunas lihtsalt imelised. Olime seal üleval vist üle 2 tunni. Läheks iga kell tagasi. Naljaga öeldes pidi härra Jooksja mind praktiliselt kättpidi sealt alla viima. Ma oleks võinud seal õhtuni olla.

Ülejäänud osa päevast täitis Midtown, kus tegime pika jalgsituuri. Broadway, Times Square, Bank of America, NY Public Library, Grand Central Terminal, ÜRO, Chrysler Building, One Vanderbilt, Empire State Building, Flatiron. Olime täitsa läbi omadega selle päeva lõpuks. Istusime lihtsalt Madison Square Parkis nagu kohalikud, sõime Krispy Kreme sõõrikuid ja hingasime seda atmosfääri. See linn on minu.

Õhtul käisime natuke poodides ringi ja suundusime Hiinalinna, et kuskil häid autentseid Hiina dumplinguid süüa. Mul oli üks heade arvustustega koht välja vaadatud, aga seal oli metsik järjekord uksest välja. Meil oli kõht nii tühi, et ei kannatanud enam oodata. Kõndisime natuke ringi ja leidsime hoopis ühe Vietnami koha Nam Son, kus saime sellised kausitäied pho’s, et kumbki ei jõudnud seda kogust ära süüa. Megahea. Sõitsime metrooga koju ja ronge vahetama sattusime SoHosse, kus saime väga kallite brändide ilusaid vaateaknaid vaadata. Jälle üks hea päev NYCs.

Neljapäev, 13. oktoober

Neljapäev oli pühendatud American Museum of Natural History’le ja Central Parkile. Loodusmuuseum oli härra Jooksja soov, on ju pea igaüks näinud filmi A Night at the Museum. Mina oleksin pigem mõnda kunstimuuseumi läinud, kuid tuli teha kompromiss. Chicagos me ju üht kunstimuuseumi juba külastasime. Küllap jäävad the MET, MoMa ja Guggenheim järgmisteks kordadeks. Enne muuseumi avamist tegime väikse ringi Upper West Side’il ja vaatasime kauneid maju ja treppe. Muuseum oli samuti märkimisväärne. Nelja tunniga saime kogu asjale ringi peale, kuid põhjalikult vaatamiseks läheks ilmselt mitu päeva. PS. Osta pilet ette ja sisene ilma järjekorrata 81. tänava poolsest sissepääsust.

Lõunat sõime täiesti suvalises Google Mapsist otsitud kohas, nimeks oli Tri Dim Shanghai. Jälle suvaline restoran ja megahea toit. Seekord sõime erinevaid nuudliroogasid, mõlema toit viis lihtsalt keele alla. Sellest ei hakka üldse rääkimagi, et igas Ameerika restoranis tuleb toit alati nii kiiresti, 40 minutiga oled juba söönud ja uksest väljas. Kiirtoidukohtades muidugi veel kiiremini.

Pärast lõunat kiskus ilm päris pilviseks ja meie ringi Central Parkis segas vihm, mis päris tugevaks keeras. Õnneks olime oma ringiga juba peaaegu lõpule jõudmas. Pargi nurgal vaatasime üle veel suure Apple’i poe. Seejärel otsisime välja toidupoe (meie lemmikuks USAs sai Trader Joe’s), ostsime hommikusöögiks kraami juurde ja suundusime hotelli. Saimegi kas või ühe õhtu natuke rohkem puhata. Vihma ladistas varahommikuni.

Reede, 14. oktoober

Viimane täispikk päev NYCs. Hommikul suundusime läbi Manhattani metrooga Brooklynisse. Jalutasime Dumbos ja Brooklyn Bridge Parkis. Ilm oli tuuline ja pilvine, kuid õnneks läks päeva peale paremaks. Üle Brooklyni silla, kus tundus terve New York korraga peal olevat, läksime jalgsi Downtowni. Seal oli meie esimene sihtkoht Leo’s Bagels, et ära proovida üks tõeline New Yorgi bagel.

Järjekord oli jälle teise tänava nurgani. Ootasime vist ca 20 minutit. Kui ka kohalikud on nõus keset päeva oma kiire lõunapausi ajal järjekorras seisma, peab asi olema väärt. Võtsime toidu kaasa ja suundusime sööma Battery Parki, vaatega Vabadussambale. Ilm oli täiesti päikseliseks pööranud ja nautisime kiiret lõunat ühes kohalikega. Väga mõnus.

Käisime läbi Downtowni põhilised turismiatraktsioonid – Charging Bull, Federal Hall, NY Stock Exchange, Trinity Church – igal pool oli rohkem turiste kui kõigil eelmistel päevadel. Tegime kiirelt pildid ära, aga üldiselt tegime masside seast kiirelt minekut. Meid ootas ees üks minu kõige oodatumaid muuseume, kus New Yorgis käies peab ära käima: 9/11 Museum. Kui sul on 3–4 tundi aega ja saad valida vaid ühe muuseumi, siis vali see.

Jõudsime memoriaali juurde. Seal on nii ilus, vaikne, kurb. Mulle meenus detailselt 11. september 2001. Oli teisipäev. Ma olin 9-aastane ja käisin 3. klassis. Ma olin just koolist koju tulnud ja teleka käima pannud. Järsku lõppesid multikad ära ja kõik kanalid näitasid kaht torni Ameerikas, millest ühest tuli tossu välja. Mõni vaatasime vanaemaga seda ülekannet, päriselt aru saamata, mis toimub. Järsku lendab lennuk teise torni. Kohalik Eesti reporter annab ülevaate. Seejärel vajub üks torn kokku, veel hiljem teine. Maailm on igaveseks muutunud. Ma mäletan seda kõike, nagu oleks see olnud eile. 21 aastat hiljem olen ma täpselt samas kohas, kus see kõik juhtus. Raske tunne lämmatab korraga hinge.

Etteostetud pilet viib taaskord mööda järjekordsest 1,5-tunnisest järjekorrast. Turvakontroll on iga vaatamisväärsuse juures, kuid siin veel eriti range. Trepp viib alla, sest kogu muuseum asub maa all. Täpselt seal asukohas, kus tornid olid. Muuseum on äärmiselt hästi teostatud. Tõenäoliselt parim, mida üldse kunagi külastanud olen. Juba esimesed fotod ja hääle salvestis toob mulle pisarad silma. Vaatame ringi ja trepid viivad aina sügavamale maa alla. Näeme tornide vundamenti, tugitalasid, mõnda säilinud osa. See kõik on üheaegselt nii kurb, ilus, rusuv, auväärt. Sada tunnet ühekorraga. Teen mõned fotod, kuid siis tunnen, et ma enam ei suuda. Paljudes kohtades on pildistamine ka keelatud.

Astun sisse hukkunutele pühendatud osasse. Seintel on kõigi hukkunute fotod. Näituse keskel saad rahulikult istuda ja kuulata lugusid, mida hukkunute lähedased räägivad. Minu õnneks on täpselt minu tooli kõrval karp salvrätikutega. Kõnelema asub üks laps. Ta räägib oma isast, kes töötas ühe torni 107. korrusel. Ta lõpetab oma loo sõnadega: “I was born two weeks after daddy went straight to heaven.” Neid salvrätte läheb seal pea kõigil korralikult.

Olime muuseumis sulgemiseni. Kolm tundi. Ütleks, et tund jäi puudu, et päriselt kõigega tutvuda. Väärt iga dollarit. See on muuseum, mida peab külastama, et päriselt aduda New Yorgi ja newyorklaste (aja)lugu. Manhattani siluetti ja uut World Trade Centeri pilvelõhkujat vaatad pärast seda külastust hoopis teise pilguga.

Enne Brooklynisse tagasipöördumist vaatasime kiirelt üle Brookfield Place’i ja Oculuse, mõlemad erilised oma arhitektuuri poolest. Seejärel haarasime kiirelt Burger Kingist süüa (ei ole nende burger midagi erilist Eestis ega USAs) ja ruttasime metrooga päikeseloojanguks tagasi Brooklyn Bridge Parki, et nautida vaateid ja teha fotosid. Võimas, pole midagi muud öelda.

Spontaanselt otsustasime minna kodu poole tagasi laevaga. New Yorgis sõidab väikseid laevu regulaarselt mitme linnaosa vahel. Õhtuks oli graafik neil natuke maha jäänud, kuid pika ootamise järel saime peale. Läksime Dumbost ER-liini ferry peale, mis sõidab Hunters Pointi. Vot see on asi, mida ma 100% kindlasti soovitaks NYCs teha: pimeduses mööda East Riverit sõita. Millised vaated nii Manhattanile, Brooklynile kui ka Queensile ja seda kõike vaid 4$ eest. Meile mugavalt oli laeva lõpp-peatus Long Island City’s. Saime veel Gantry Plaza State Parkist ägedaid vaateid nautida, sõitsime kaks peatust metrooga ja olimegi kenasti hotellis tagasi.

Laupäev, 15. oktoober

Meie viimane poolik päev Ameerikas. Suurem plaan puudus, otsustasime jooksvalt, mida teha tahame. Kindel oli see, et kui juba NYCs oleme, siis üks jooksja peab saama Central Parkis joosta. Läksime kella 8 paiku laupäeva hommikul ja park oli täis jooksjaid ja koeri. Ilm oli seekord superilus, seega saime vaateid nautida täie raha eest. Absoluutne kaif. Kella 11ks olid meil hotellis asjad koos, tegime check-outi ja suundusime viimast korda Manhattanile.

Variante oli kaks: kas lähme Roosevelti saarele, mis oli meie hotellile väga lähedal, või käime tasuta laevaga Staten Islandil ära. Laeva pealt näeb päris lähedalt Vabadussamba ära. Kuna tundsime end ühistranspordis juba nagu vanad kalad, valisime viimase variandi. Nelja ja poole tunniga jõuab ju küll. Whitehall Terminalist läksime koos tuhande teise turistiga laevale, sõitsime pool tundi, panime jala korraks Staten Islandil maha ja nautisime teist pooltundi laeval. Sealt avanes vaade sillale, kust algab New Yorgi maraton. Täitsa väärt tripp kuluga 0$.

Lõunaks olid kõhud tühjad, sõitsime metrooga paar peatust, ostsime suure pitsa kaasa (Joe’s Pizza on 8th Ave) ja läksime High Line’ile istuma ja sööma. Rahvast oli seal metsikult, kuid nautisime atmosfääri ja vaateid. Lõpetasime oma Manhattani seiklused täpselt seal, kus alustasime: kõndisime mööda High Line’i, möödusime jälle Vesselist ning läksime samasse metroojaama, kust Manhattanile sisenesime. Ilusalt sümboolne.

Kuid seiklus ei olnud veel läbi. Võtsime hotellist oma kohvrid ja suundusime metroojaama, et JFK lennujaama poole sõita. Aega lennuni oli 3,5 tundi, lennujaama jõudmiseks pidi minema täpselt tund. 30 minutit varu, sellest võiks ju piisata küll. Not so fast. Ootame ja ootame, rongi ei tule. Saame aru, et midagi on valesti. Võtame MTA veebilehe lahti ja selgub, et täpselt sellel suunal, kuhu me minema peame, on üks rong ära lagunenud ja ükski rong sealt läbi ei saa. Oh boy. Õnneks rong ikka lõpuks tuleb, aga see on tuugalt täis topitud ja oluliselt graafikust maas. Vahepeal toimetatakse lagunenud rong rööbastelt minema, kuid kõik rongid sõidavad aeglaselt, sest on ülerahvastatud, nagu ka rööpad.

Jõuame Jamaica jaama, et sealt AirTrainile ümber istuda. Meie 30-minutiline varu on juba kadunud, oleme hoopis ligi pool tundi hiljaks jäämas. Seal aga ootab järgmine teetõke: piletijärjekord. Meil on vaja MetroCardile laadida 8$/nägu, sest AirTrain 7 päeva passis ei sisaldu. Järjekorrad automaatide ees on jälle kilomeeter. Enamikul MetroCardi pole, nad ostavad eraldi piletit. Õnneks on ühel masinal silt, et sealt saab ainult olemasolevale kaardile raha peale panna. See järjekord liigub palju kiiremini. Saame asjad ruttu aetud ja liigume AirTrainile.

Jõuame JFKsse poolteist tundi enne lendu. Jumal tänatud, et meil äraantavat pagasit pole. Liigume kiirelt turvakontrolli, kus on jälle ees megapikk järjekord. Samas ütleb infotahvel, et hetkeseisuga peaks turvakontrollist ca 30 minutiga läbi saama. Ma ei suuda seda uskuda, sest inimesi on lihtsalt nii palju. Küsin härra Jooksjalt närviliselt: “Kas see on nüüd esimene kord, kui ma lennule ei jõua?” Minu imestuseks 35 minutiga olime me siiski turvakontrollist läbi, hankisime snäkke ja vett ja jõudsime kenasti oma lennule. 15 tundi hiljem, sh pärast 2 tundi Tallinn-Tartu rongis püstiseismist, olime viimaks tagasi kodus.

Kodus mõtlesin plakatile, mida nägin metroorongis: NYC Marathon 6. novembril. Mõte on pähe pandud. Luban endale, et on vaid aja küsimus, kuniks olen tagasi selles linnas, millesse ma nii kõrvuni ära armusin.

Eelarve

Et alati keegi on küsinud, siis kiire budget breakdown (1 inimese kohta, 11 päeva):

• Lend (Tallinn-Chicago, New York-Tallinn): 475€
• Siselend (Chicago-New York): 90€
• Kindlustus: 110€
• ESTA: 14$ (nüüd 22$)
• e-SIM (data pakett): 35$
• Maratoni regamistasu: 240$
• Eesti-sisene transport: 25€
• Kohapealne transport: 66$
• Chicago majutus (6 ööd): 123€/öö/2 in, ühele: 370€
• NYC majutus (4 ööd): 160€/öö/2 in, ühele: 320€
• Söök (sh ostetud hommikusöök hotellitoas, osad õhtusöögid Airbnb’s): 40$/päev, ühele: 440$
• Vaatamisväärsused: 250€

Praegustel aegadel tuleb lisaks arvestada juurde valuutarisk. Näiteks meie reisi need kulud, mis tegime dollarites, läksid võrreldes eelmisel aastal eelarves planeerituga ainuüksi euro nõrgenemise tõttu ca 15% suuremaks.