Kuhu see maikuu kadunud on, kuhu?! Müstika. Võtame selle nädala kiirelt kokku.

Esmaspäev ja teisipäev: trennivaba. Ma olin Maastikumaratonist ikka nii totaalselt läbi, et kaks päeva polnud isegi mingit isu jooksma minna. Kella recovery time näitas pärast võistlust 3 days, täpsemalt 78 tundi, seega polnud ma isegi kolmapäevase trenni alguseks kella järgi uueks trenniks valmis. 😂 Tegin mingeid remondiasju ja “nautisin” lihasvalu.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Taastav trenn. Tegime vaid 30 minutit taastavat jooksu, mis osutus ikka päris raskeks: keha oli väsinud, vaim oli väsinud, mootor oli väsinud. 7:00 min/km, 141 bpm VO2max kukkus veel, nüüd juba 48 peale. Seejärel rullisime, venitasime ja jutustasime.

Neljapäev: trennivaba.

Reede: kerge jooks. Olin terve päeva töiste tegemistega rakkes, koju jõudes olin täiesti omadega läbi, siis läksin õue veel meie vastvalminud soojuspumba katet viimast korda üle värvima (õues peadpidi kuskil elupuudes ronimine, värvipoti pikali ajamine ja kogu see töö ajas ikka korralikult ropendama), potistasin paar oma toataime uutesse pottidesse ja kella poole kümne paiku jõudsin alles jooksurajale. Plaan oli joosta kergelt 40 minutit. Numbrid olid superilusad – 6:06 min/km, 145 bpm, VO2max tagasi 49 peale –, aga enesetunne oli selline väsinud ja meh. Aga noh, vähemalt numbrid olid lubavad ja ilm hästi mõnus. 🙂

Laupäev: trennivaba. Terve päeva tegelesin oma tellisseina restaureerimisega ja mitte kuskile sellega ei jõudnud. 12-tunnine tööpäev. Ammu pole nii mustade emotsioonidega remondipäeva olnud. Kuskile Muuseumide Ööle jõudmisest polnud juttugi, kuigi lootsime õhtul kuskile ikkagi jõuda. Kahju. 😕

Pühapäev: kerge jooks. Ootasin õhtuni, et natukenegi jahedam oleks. Päeval oli ikka korralik leitsak väljas. Õhtul oli nii mõnus ilm: kerge tuuleke, päikeseloojang ja soe, aga mitte palav õhk. Lihtsalt mõnus. Mõtlesin tunnikese omi mõtteid ja jooksin Annelinnast läbi Ihastesse. Ihastes ei eksinudki ära, mis tekitab küsimuse: kas ma ikka päriselt jooksin Ihastes? 😂 Jalad olid rasked, aga hea tunnike iseendale. VO2max tõusis tagasi 50 peale. 5:59 min/km, 151 bpm

Kokkuvõttes:

Suurt midagi sel nädalal ei teinud, tuli rohkem puhata ja loota, et Raplas on olemine värskem kui viimasel paaril nädalal. VO2max, mis mu Garminil just igapäevaselt ei muutu, on viimase kahe nädala jooksul liikunud üliaktiivselt, st tõustes/langedes praktiliselt igas trennis ja tehes selliseid hüppeid: 50-51-50-49-48-49-50. Näis, mis see vorm seal kaugel Raplamaal teeb.

Vaba aeg sai väga suures osas pühendatud remondile – what else is new? – , sest härra Jooksja ehitas praktiliselt terve Eestis oleku nädala jutti ja mina tahtsin ka oma panuse anda. Kopp on nii sellest remondist ees ja tahaks, et see juba läbi oleks. Kõik venib ja tahe hakkab otsa lõppema. Kõrini. Andke meie elu tagasi…

Järgmisel nädalal tuleb selle kuuma ilmaga trennid kuidagi üle elada – homme 27 kraadi ja lõigutrenn 😐 – ja loota, et pühapäeval ilm Raplas jooksjatele halastab, kuigi suurima tõenäosusega saab seda 10 km seal jälle saunas joostud. Mis ei tapa, see teeb tugevaks väsitab. 😉 Pöidlad pihku!