… ehk lugu sellest, kuidas ma konkreetselt surma sain.
Selle võistluse saab kokku võtta sõnadega, mida ma finišis korduvalt kasutasin: täitsa p*rses. Või siis: lihtsalt olen s*tt. Rohkem tegelikult polegi vaja öelda. Aga et mul järgmistel aastatel EALESKI ei tekiks enam mõtet Viljandisse jooksma minna, siis panen enda jaoks paar sõna kirja. Hoiatan ette, et tsensuurifiltrit see tekst ei läbi, seega kes ei talu ropendamist, võib selle loo kohe kinni klõpsata.
Ebaõnn algas eelmisel õhtul, kui enne magamaminekut tundsin toas mingit imelikku kurjakuulutavat lõhna. Instinktiivselt liikusin oma elektriühenduste juurde. Pealüliti sulas seinas ja tulekahjust lahutasid ilmselt loetud minutid. Ei ole naljaasi need vanad juhtmed ja logisevad ühendused. Seega lülitasin kogu korteri voolu välja ja läksin äreva südamega magama. Mis jooks järgmisel päeval, oleks pidanud elektrikuga kodus istuma. Targem oleks olnudki.
Viljandisse jõudsime piisavalt vara, et rahulikult ja pikalt sooja teha. Korralik soojendusjooks, võimlemine, harjutused ja lahtijooksud. Jalad olid nii lennukad! Ehk tulebki hea jooks?
Olime teinud aga saatusliku vea: jätsime WCs käigu pärast soojendust. WCsid oli piinlikult vähe ja järjekorrad olid umbes kilomeetripikkused. Lõpuks vedas Treener, põline viljandlanna, meid ühte kohalikku kuivkäimlasse. See käik oli peaaegu sama ekstreemne nagu kogu see jookski. Sealt tormasime juba võistlusvormi selga panema, üks kiire pilt ja 3 minutit enne stardipauku olime oma stardikoridoris. Siinkohal head sõnad headele inimestele, kes minu katastroofiliselt suurele numbrile 2623 olid õige kleepsu peale kleepinud, et saaksin startida kolmandast koridorist.
Tunne oli hea, ilm oli mõnus, tõotas head jooksu.
Boy was I wrong.
Esimene kilomeeter tiksus kinni 5:35. Kuna omajagu aega olime Mariaga kulutanud stardijoone taha jõudmisega, liikusime tegelikult kenas 5 min/km tempos. Edasi tuli kohe mõrvarlik tõus. Mõtlesin, et seal samas ma ka surnult maha langen. Johaidii kus oli ikka raske.
Edasi oli mul juhe jumala koos. Kuskil sai täis 2 km (5:43 min/km). Läksin täpselt teiste järel ja nägin järsku, et osad inimesed on paremale pööranud. Tunne südames ütles, et kurat, Margit, nüüd sa vist tõmbasid oma jooksule vee peale. Mariat minu seljataga enam ei olnud. Teadsin seda, et poole maa peal ei tohi lõikamisteele ehk soosse pöörata, aga sellest pöördest ei teadnud ma midagi. Hiljem kuulsin, et see rada oli raskem ja kaotasin seal kindlasti omajagu jõudu ja aega.
Kuidagi jube raske oli. Tõusud. 3. ja 4. km tulid aegadega 5:24 ja 5:28, mis tol hetkel tundusid päris masendavad, sest plaan oli ju ca 10 sek kiiremini joosta. 5. km: 5:34. Kuskil seal kandis saime jälle teistega kokku. Peas vasardas mõte, kuidas saan ma üldse aega jõuda, kui hullem ehk põllumaal jooksmine ju alles ootab.
Vahepeal sai korraks juua ja üle ma-ei-tea-kui-pika aja ma kõndisin joogipunktis. Olin totaalses haamris. Rada oli mudane, aga üritasin siiski tempot hoida. Ei õnnestunud. Jalad lihtsalt ei allunud enam. Pilt vaikselt tahtis tasku minna. Aitab küll sellest jamast. Oleks ma kuskil võistluskeskusele lähemal olnud, oleks numbri eest tirinud ja katkestanud. Milleks mul seda jama vaja on?!
Kuues kilomeeter tiksus kinni ajaga 5:58. See oli korralik löök. Vaim hakkas lõplikult murduma ja eesmärgid olid ühes vaimuga rada katnud mudasse tambitud. Veel mingid lauged tõusud ja lihtsalt… Väkk, iuuu ja what the fuck.
Mingil hetkel sattusime lõpuks kardetud põllumaale. See oli ikka tunduvalt hullem, kui ma arvasin. Libe, vetruv, kleepuv ja konarlik. Ja see lihtsalt ei saanudki otsa! Vaim andis lõplikult alla, kirusin end maapõhja ja hakkasin muretsema, kuidas on võimalik nii vara selline haamer saada. Kas mu tervis on ikka korras?
Lõpliku löögi sain 7. km ajaga: 6:29. Ma ei jookse madala pulsiga rahulikku jooksu ka nii aeglaselt!
Põllumaa muudkui jätkus ja jätkus, pidi jälle valima, kas minna paremale või vasakule, ilma et ükski viit oleks kuskil üleval olnud, vahepeal oli joogipunkt, siis pidi mingist elektrikarjusest läbi ronima, mingi tõus, kust ma masendunult üles jalutasin. 10. kilomeetrini ei mäleta ma muud, kui tahtsin ainult surra.
8. ja 9. km: 6:09 ja 6:07.
Kui 10 km ajaga üle tunni täis sai, ei osanudki öelda, kas peaks nüüd nutma või naerma. Masendus oli kõigist emotsioonidest üle. Üritasin end viimaseks kaheks kilomeetriks kokku võtta, aga suurt sellest välja ei tulnud. Vastutuul, igavene, lõputu, pikk sirge… 11. km tiksus kinni ajaga 5:42. Kraapisin oma jõuriismed koomale ja üritasin pilti tasku panemata lõpuni joosta.
Oi kui magus oli see pööre staadioni poole. Viimane lompiastumine ja kiirendus finiši suunas, sest mingi naine tahtis veel minust mööda joosta. Viimased ergutused kaasaelajatelt ja lõpuks sain oma kella kinni panna ja mitte enam joosta. Ma pole kunagi olnud õnnelikum, et ma enam jooksma ei pea.
Peas haamerdas klassikute ütlus: ma ei taha enam mitte kunagi joosta ja ilmselt ka elada.
Kahetsesin, et ei olnud numbrit enne finišit ära visanud. See aeg on minu jaoks lihtsalt totaalne katastroof. Ropendasin, needsin kõik maapõhja ja vandusin endale, et enam eales ei jookse ma seda võistlust. Mõtlesin hirmuga eesootava 2 korda pikema Tartu Maastikumaratoni peale. Kuidas peaks ma suutma seal iga kilomeetri ca pool minutit kiiremini joosta? Mis kurat minust küll saab?
Teised küll lohutasid, et ärgu ma muretsegu, Viljandi ongi nii raske ja kõik on korras. Aga mu sisetunne ütleb midagi muud. Parem oleks, et ta eksiks!
Kokkuvõttes:
- Aeg: 1:08:39
- Distants: 12 km (minu kell: 11,88 km)
- Keskmine tempo: 5:49 min/km (minu kell: 5:47 min/km)
- Keskmine pulss: 172 bpm
- Max. pulss: 184 bpm
- Koht: 1452/2851
- Koht naiste seas: 228/976
- Koht N21 vanuseklassis: 105/381
- Jooksu dünaamika:
- Sammu tihedus: 173 spm
- Sammu pikkus: 0,99 m
- Vertikaalne ostsillatsioon: 8,7 cm
- Paremal jalal 50,8% ja vasakul jalal 49,2%
Nourish, Train & Flourish 
Arvan, et umbes 5-6 aastat tagasi jooksin seda jooksu ka esimest ja viimast korda 😀 liiga raske minu jaoks. Kusjuures arvasin, et Sul see käkitegu, kuna Sul treenitus ja vorm hea. Aga selliseid emotsioone oli aastaid tagasi minult ka kuulda 😀 tōsi, Viljandi ongi raske. Edu edaspidiseks 🙂
MeeldibMeeldib
Ei olnud käkitegu, mina olin käkk. 😀 Aitäh!
MeeldibMeeldib
Aitäh, et meenutasid, miks ma kindlasti enam Viljandi järvejooksu ei jookse 😂😂😂
MeeldibMeeldib
Üldse mitte paha pärast, aga ma naersin mitu korda selle postituse ajal, sest eelmise aasta õudused tulid tulid nii eredalt meelde. 😀 Täpselt see sama segadus igal pool, et mis kuradi mõttes pole selget rada, vaid lihtsalt mingi “leia ise lühim tee ümber järve (ja upu selle käigus mutta)”. Teiseks need mäed. Ja kolmandaks see lõputu kuradi põld. Mul oli murdumine kuskil sealsamas 7.-8. km kandis, kus hakkasin juba osaliselt kõndima ning ajalised eesmärgid lõplikult silmist kadusid. Aitäh samuti meenutamast, miks ma see aasta jooksma ei tulnud! 😀
MeeldibMeeldib
Palun! 😂
MeeldibMeeldib
Ka mina olen Viljandis vaid ühe korra jooksnud. Ma isegi ei mäletanud enam kõiki põhjuseid, miks ma lubasin sinna enam mitte kunagi minna aga nüüd Sinu postitust lugedes meenus kõik. 😀 Viljandi järve ümber on hea kõndida aga mitte joosta. 😀
MeeldibMeeldib
Täpselt!
MeeldibMeeldib
Ei maksa meelt heita – isegi ultramees Rait Ratassepp ja ei-tea-mitu-korda-ümber-järve-jooksnud Meelis Atonen kirjutasid, et vihm tegi seekord raja raskeks 😊 Mukungalgi kulus 1min rohkem kui eelmisel aastal.
Ise olin 01.mail stardis 13ndat korda (oleks pidanud aimama, et see ei saa lihtne olema!) – on olnud kergemaid ja raskemaid ringe. Seekord jäi päris palju jõudu 6-7km vahel libedasse ja porisesse hobusekoplisse + sellele järgnevasse “seaküna” orgu. Samas see erinevate maastike / pinnaste vaheldus ja paar raskemat tõusu teevadki jooksu põnevaks ja sunnivad “mugavustsoonist” välja. Siledal asfaldil oleks samas tempos 12km kvalifitseerunud rahulikuks pühapäevasörgiks – nüüd pidin selle 5:18 keskmise jaoks ikka pingutama😊 Järgmisel aastal olen 01.mail jälle kindlasti stardis! Julgustan teidki veelkord proovima🏃♀️
MeeldibMeeldib
Eks näis. Eelmisel aastal oli fotograafina palju meeldivam sellest jooksust osa võtta. 🤣
MeeldibMeeldib
Ka mul oli juba 13-s kord ja kindlasti ka aasta pärast stardis.
ei läinud ajalise eemärgiga, sest tean milline rada võib olla ja oli tõesti hea mugavustsoonist väljas olla.
No ei saa võrrelda jooksukiirust,mis siledal maal jooksed, et Sinu aeg oli ikka ilus aeg ja tule ikka järgmine aasta uuesti ja edu 13 mail !
MeeldibMeeldib
Aitäh, Marika!
MeeldibMeeldib
Küll sa jooksed ,kuhu sa pääsed-Viljandi on nii eriline jooks 🙂
Lohuta end mõttega et mida sügavamas augus praegu oled seda kõrgemale laineharjale 13. maiks kerkid, kui vaid suudad viimasel nädalal targalt toimetada ( no lihashooldus, no bodipump ja kerelihased,no fartlek ja “arendavad” lõigud, no remont ). Tuleb jõuga sundida end ülivärskeks välja puhkama.
MeeldibMeeldib
Huvi pärast küsin, miks lihashooldust teha ei tohiks?
MeeldibMeeldib
Ilmselt teisipäevane ,nagu sul tavaks, lihashooldus ei tee midagi hullu.
Viimases ettevalmistusfaasis üldiselt ei soovitata tõsiselt ette võtta asju mis võiksid lihastunnetust muuta-olgu selleks siis tugev massaaz ja venitamine , korralik jooga- või pilatesetund.
MeeldibMeeldib
Lugesin postituse läbi ja ei oska väga muud öelda kui vaid seda, et ära piitsuta end selle pärast, et sa ei vastanud oma ootustele. Mõistan, et ootuste mitte täitmine on masendav, kuid sa ei saa alati eeldada, et oled viimase peal ja siis terve maailma peale vihane olla, kui raskelt läheb. Ma kehitan lihtsalt õlgu kui läbin kilomeetri 10-30seki aeglasemalt, see pole elu sees veel ropendama ajanud… See on lihtsalt elu- paremate ja halvemate päevadega 😃 Tahtsin ka täna 30km läbida aga tulemuseks jäi 28.8 km. Ja ma pole üldse kuri et ei jaksanud… Sa pole ju profijooksja, jooksed ju lõppude lõpuks enda jaoks!? Mis need 20-30sekundit sinu jaoks tähendavad? Mis sellest sõltub? Kas sa jooksed kullale? Täidad mingit normi? Milleks? Kas sa oled kohe enda meelest halb/läbikukkunud, kui kilomeetri aeg on sedavõrd suurem? Jah, ma olen sinu jaoks suvaline võõras inimene ja ei tunne sind ja ilmselt ei mõista selle kõige tähendust aga su blogi lugejana pean nentima, et kui sa kunagi jooksid vist tõesti enda jaoks siis nüüd on kõik justkui tulemuses kinni. Küll on kehakaal endiselt liiga suur, võiks veel väiksem olla, sest jooksjale on iga kilo sekundeid rööviv(nagu sa kuskil postituses kirjutasid kunagi) jne. Ma loodan, et sa ei saa kurjaks aga kõrvaltvaatajale -nagu mulle- jätab see lihtsalt mulje, et sa pead tingimata viimase peal olema ja end seeläbi “suruma” et miskit saavutada. Numbrid loevad juba justkui rohkem kui see rõõm liikumisest… Sa oled palju saavutanud, võiksid võtta rahulikult. Sa oled heas vormis- milleks veel kilosid kaotada? Sa suudad joosta- tore, mõtle kui palju on maailmas inimesi, kes seda teha ei saa… Ma lihtsalt loen su blogi ja tajun ridadest sinu muutunud suhtumist sporti + muutunud suhtumist sinu mina-pilti ja mulje jääb nagu sa piitsutad ennast, surud ennast takka, pole endaga rahul… Ja võrreldes algusaegadega on muutus ikka tohutu ja ausalt öeldes toob see harvem siia lugema. Ma loodan, et see arvamus sind ei pahanda-lihtsalt tundub et sa sunnid end liialt takka selle asemel et kulgeda ja asja tõeliselt NAUTIDA. Kunagi saatsid kalorid persse ja muutsid suhtumist toitumisse- midagi halba ei juhtunud. Äkki ühel hetkel on hea ka numbrid (või siis mõnekümne sekundilised delayd) sinnasamma saata? Päikest.
MeeldibMeeldib