Viimase Oma Kodu postituse avaldasin umbes-täpselt 2 kuud tagasi. Tol hetkel olime oma tegemistega jõudnud sinna punkti, et magamistuba oli pooleli. Seis oli selline:

Nagu eelmises postituses kirjutasin, jäi tol hetkel järgmise etapi jaoks kirja järgnev nimistu töid:

• lae värvimine (2–3 kihti, pintsliga)
• põranda lõpuni maha panemine
• kipsseinte lõpuni pahteldamine ja lihvimine
• laudisega seina peitsimine (2 kihti peitsi + matt lakk)
• palkseina savikrohvimine: roomatt, min 3 kihti savikrohvi, krunt ja värvimine
• ahju taguse kipskrohvimine, lihvimine, pahteldamine, lihvimine
• kipsseinte kruntimine + 2–3 kihti värvi
• põranda osmotamine (Osmo on üks lollikindel õlivaha)
• akna hingede timmimine, kinnituste timmimine, puuduoleva klaasi asendamine, lõplik värvimine ja tihendamine
• elekter: pistikupesad, lüliti ja valgus
• siseukse restaureerimine, lengi kokku panemine, ukse ette saamine, lingid, lukud ette + viimane värvimine
• põranda, lae-, ukse- ja seinaliistude ostmine, kruntimine, värvimine + paigaldus
• mööbli ostmine + kokkupanek

Tänase päeva seisuga on kõik need asjad ja veidi rohkemgi tehtud. 🙂 Nimekirja lisandus veel ahju krohvimine ja värvimine, mida meil esialgu plaanis ei olnud. Samuti saime küttepuud tellitud, kohale toodud ja kuuri laotud. Plaaniväliselt tuli maha võtta veel ühe toa ühe seina krohv, et paika saada õhksoojuspump. Kuna pump tuli seina saada kiirelt, polnud meil kuskilt võtta enam 5 nädalat, et savikrohviga tegeleda ja selle kuivamist oodata. Selle seina ehitasime Kingspan Anselmi SPU plaatidest. Soojuspumbaks sai koostöös Kliimakaubamajaga valitud üks Daikini põrandamudel, sest seinamudel meie korterisse ei sobinud (ning mis meie soojuspumba eelarve korralikult lõhki lõi). Eks sellest kõigest kunagi hiljem, kui too tuba valmis saab ning seda näidata on võimalik.

Nüüd aga lähemalt magamistoast.

Lagi

Eelmisel korral jõudsime laega nii kaugele, et vana krohv, laelauad ja hunnik mulda sai alla võetud, uus roovitus, vill (20 cm), aurutõke, kaablid ja ventilatsioonitoru said paika ning kuusepuidust 12 cm laiustest laudadest laelaudis oli ilusti kinni naelutatud (jumal tänatud kompressori ja naelapüssi eest). Kohe pärast härra Jooksja ärasõitu hakkasin lae värvimisega toimetama ning 25. juuliks oli lagi 3 korda pintsliga (käed said tugevaks, ütleme nii) värvitud ja liiste ootamas. Värviks kasutasin Sadolini Domus Aqua valget poolmatti värvi, mida Värvikeskusest soovitati. Järgmisel korral valin mõne kallima, ent paremini katva värvi: mul lihtsalt ei ole aega ega viitsimist iga lauda 3–4 korda käsitsi üle käia. Muus osas tulevad ülejäänud laed täpselt samasugused.

Põrand

Eelmise postituse lõpuks olime vana põranda lahti lammutanud ja taladeni puhtaks rookinud. Kuna meie põrandad on mitmesugustel põhjustel ajaloo jooksul omajagu vajunud (3 meetri peale ca 10 cm ja korteri teises otsas on asi veel hullem), siis uued laagid algasid korteri tuletõkkeseina äärest ilusti horisontaali peal, kuid toa lõpus tuli neid omajagu tõsta, et põrand kenasti loodi saada. Põrandasse läks 15 cm kivivilla: kuna meie korter asub teisel korrusel, on villa mõte esmajärgus müra summutamine, loomulikult veidi ka soojustamine. Laagide peale läks 22 mm OSB plaat.

Edasi läks asi keerulisemaks. Milline põrandakate valida? Kindel oli see, et korterisse, kus proovime säilitada ja renoveerida vanu, väärikaid elemente (vanad uksed, vanad aknad, osaliselt ka vana mööbel), kasutame looduslikke materjale nagu savikrohv ja puit (nii seinaviimistluses kui ka laes), ei sobi mingi valemiga laminaatparkett. Sellest, kuidas härra on mul ehitusmaterjalide suhtes väga valiv – laminaat olevat peale kõige külm ja kiirelt kuluv – ei hakka ma üldse rääkima. 😀 Kaalusime laudparketti ja vaatasime ka muid parketi variante, aga alati oli kuskil mingi aga. Küll ei olnud väljanägemine päris see, küll oli hind kallis, küll oli tarneaeg pikk…

 

Lõpuks ütlesin härrale, et aga miks mitte laudpõrand? Norras teevad nad seda ju pidevalt. Laudpõranda saame endale meeldivalt viimistleda, vajadusel seda alati maha lihvida ja uuesti viimistleda. Teate ju küll: laudpõrandat nimetatakse ju põhimõtteliselt igaveseks. Mõeldud, tehtud.

Päris nii lihtne see siiski ei olnud. Ükski Tartu(maa) puidutööstus/-edasimüüja ei pakkunud peale männi- ja kuusepuidu eriti midagi. Need puiduliigid on aga pehmed ning kriimud ja mõlgid on sinna väga kerged tekkima. Mina sellise variandiga leppida ei tahtnud. Hea tahtmise peale oleks leidnud ka tammelauda, aga see kippus kalliks jääma. Ruutmeetreid, mis laua alla lähevad, on lõpuks korteri peale ligi 60. Guugeldamine andis teada, et puidu omaduste, tooni ja hinna poolest oleks meile parim kask või saar. Endale sobivas hinnaklassis ja sobilike välimusega saarest põrandalaua leidsime Viljandimaalt, Fraxinusest. Tol hetkel maksis meile sobiv põrandalaud 18€/ruutmeeter, praeguseks on kahjuks hind tõusnud juba 23€ peale. Kuna tol hetkel ei olnud meil mõtet raha kogu korteri põrandalaua alla seisma panna, samuti polnud meil nii palju hoiustamise ruumi, sest kogu korteri põrandalauani jõuame ju alles kes-teab-millal, ostsime ära vaid magamistoa jagu lauda. Seega kaotame nüüd järgmise 40 m2 pealt ca 200€, aga mis teha. Selline see elu on.

Kui lauda Viljandimaal ostmas käisime, rääkisime tolle ettevõte omanikuga ka põranda viimistlusest. Käisime talle välja variandi, mida meile Värvikeskuses soodsaima alternatiivina soovitati: valge peits alla, läbipaistev Osmo õlivaha peale. Omanik oli oma jutus alati lakooniline ja konkreetne ning selle plaani peale ütles ta lihtsalt: “Ei.”. 😀 Soovitas peitsi asemel kasutada valget Osmot. Läksime siis Värvikeskusesse Osmot ostma, kuid seda valget varianti seal ei olnud. Olgu, teeme siis ikka peitsi ja tavalise Osmo kombinatsiooniga.

Long story short: 2 päeva enne maratoni andsin ma oma parima selle põranda peitsimisel, aga tulemus oli ikka nii inetu, et isegi pilti ma sellest ei teinud. Pärast maratoni lihvis härra Jooksja kogu selle peitsi sealt maha, ostsime Decorast valget Osmot, hõõrusin selle mikrofiiberlapiga õhukese kihina põrandasse, lasime 24 h kuivada, panime läbipaistva Osmo peale (kuigi parem oleks valge alatooniga Polyx Osmo, sest läbipaistev Osmo on siiski kerge pruuni alatooniga), lasime veel ööpäeva kuivada ja siis sai põrand valmis.

NB! Õlivahaga kokkupuutunud tekstiilid tuleb kindlasti panna kas veega täidetud ämbrisse ja utiliseerida või ise ära põletada. Vastasel juhul võivad nad ise süttida. Meie põletasime lapid ja kindad ise ahjus ära.

Kipsseinad ja ahjutagune

Minnes nüüd tagasi selle looduslikkuse teema juurde, siis kohe lähen endaga vastuollu. 😀 Nimelt uued seinad ehitasime ikka 12 mm paksusest OSB-st ja kipsplaadist. Sinna peale läks kõige tavalisem Sakreti LH pahtel ja miskisugune vuugipahtel. Pahteldamisega aitas härra Jooksja õde, kes õpetas mulle plaadivahede klaaskiudteibi ja pahtliga viimistlemist. Noh, eks veidi veel harjutamist ja hakkab tulema. Lihvida sai seal toas ka kõvasti. Kõige jubedamad on muidugi sise- ja välisnurgad: vaatamata nurgaliistule ei tahtnud kuidagi see pahtel seal ilus jääda. Õnneks tuleb sinna kapp ja puidust katteliist on juba peal, seega all good. 😀

Ahjutagust ja külgmist ala ei tahtnud me tuleohutuse eesmärgil OSB ja kipsplaadiga katta. Selle ahju taguse “augu”, mis vana, lahtise krohvi eemaldamise järel tekkis, täitis mu isa kipskrohviga. Kipskrohv oli õnneks hästi lihvitav ja pahteldatav. Ahjupealne sein oli küll keeruline, sest ligipääs sinna oli minimaalne, aga kuidagi sai seegi tehtud ja ega seda ju keegi väga ei näe nagunii. 😉 Pahteldasin kipsplaaniga liitumise koha ära ja kokkuvõttes pole enam arugi saada, kus see liitekoht oli. Success!

Kipsseinad ja ahjutaguse seina värvisin Sadolini Bindo Base krundiga ja katsin Sadolini Pro P10 värviga toonis SN.02.77, mis poes nägi välja igati neutraalne helehall, kuid seinas jäi meil sinaka alatooniga. Alguses häiris, praegu tundub täitsa kena. Päris lõpuni must-valge-halli elamist me ju ka ei tahtnud, vist. 🙂 P10 värvi kasutame ka edaspidi: sellega jäin igati rahule. Kuna leidsin iga kihi järel seinast veel kohti, mis pahtlit vajasid, läks seina lõpuks 3 kihti värvi, kuigi kahest oleks katvuse mõttes täielikult piisanud.

Laudisega sein

Magamistoa üks sein (kus praegu on voodipeats) on meie majas tuletõkkesein, mis on tehtud tellistest. Meie plaan oli see sein krohvist puhastada, kuidagi vedeldatud värviga hallikaks toonida ja sellisel kujul eksponeerida. Kui selgus, et kunagi on seina ühes osas olnud ahi, mis on välja lõhutud ja väga kehvasti mingite kehvade tellistega täidetud, siis selle koha parandamiseks ja ilustamiseks polnud meil ei aega, raha ega tahtmist. Ometigi pidi see sein olema ju meie magamistoa täht. Kiirelt tekkis minul plaan see sein laudisega katta ja kuidagi tumehalliks viimistleda. Härra Jooksja oli muidugi kohe päri: laudisseinad meeldivad talle väga.

Otsustasime seina panna vertikaalse laudise. Materjaliks valisime sama laua, mida kasutasime laes: 12 mm kuusest sisevoodrilaud. Laua taha läks 5 cm paksune kivivill. Kogu meie puitmaterjal (peale põrandalaua) pärineb Puumarketist. Tegu on küll ühe kallima kohaga puitmaterjali ostuks, aga õnneks saame sealt omajagu allahindlust, mis hinnad meile tunduvalt sõbralikumaks muudab. Kogu remondi maksumuse kohta teen kunagi kõige valmides ka postituse: kui palju kulus, kui palju eelarvet ületasime jmt. Üldiselt peab ütlema, et mina ei saa aru, kuidas need inimesed ehitavad/remondivad, kes ei saa igalt poolt tänu headele tuttavatele arvestatavaid allahindlusi. Meie oleme täishinnaga kaupa ostnud suhteliselt vähe, enamasti saame hea soodusprotsendi ning isegi siis võtavad ehituspoodide arved mul hinge kinni…

Laudise viimistluse osas saime nõu (nagu kõige osas, mis värvi-lakki-peitsi puudutab) Värvikeskusest. Minu soov oli saada tumehall sein. Soovitati Pinotex Interior peitsi, tooniks haab. Kaks kihti oleks pidanud olema piisav. Lisaks peale kulumiskindluse tõstmiseks lakk, milleks valisin Celco Aqua täismati versiooni. Viimistlusvahendid olen püüdnud enda tervise ja mugavuse huvides valida veepõhised.

Ilma pikema jututa: kaks kihti haavapeitsi ei andnud seda tulemust, mida ma soovisin. Alatoon oli pruun ning puidu kollakas toon kumas läbi. See ei läinud mitte. Hakkasin ülejäänud lauatükkidele värvinäidiseid tegema. Kuna mul oli kodus valget põrandapeitsi, leidsin lõpuks lahenduse: kahele kihile haavapeitsile (vesipõhine) tuleb peale panna üks kiht valget Tintex peitsi (piiritusepõhine), mis tuleb švammiga puidu sisse hõõruda. Käisin Värvikeskuses nõu küsimas, kas võin nii teha: näidisel see toimis, võtsin selle ka kaasa. Peeti aru, räägiti läbi ja lõpuks öeldi: omal vastutusel. Vesipõhisele asjale piiritusepõhist üldiselt peale ei panda. See oli aga ainus viis minu soovitud tooni ja efekti saamiseks.

Valge peitsi pealekandmine oli üks suur kunstnikutöö. Kuna piirituspeits hakkas vesipeitsiga keemiliselt reageerima, ei saanud tulemuses kindel olla enne, kui peits on kuivanud. Siis ei saanud aga enam midagi parandada. Muudkui nühkisin seal laud laua kaupa švammiga ja proovisin ühtlast tulemust saada. Üldjoontes sain oma soovitud külma tumehalli kätte ja jäin oma tööga väga rahule. Paar kohta jäid natuke liiga “segased”, aga praegu tundub nii isegi ägedam. Katteks läks kaks kihti lakki.

Palksein: savikrohvimise võlud ja valud

Esialgne plaan oli palkseinu eksponeerida. Krohv maha võtta, palgid puhastada, takuga toppida palgivahed, palgid õliga viimistleda ja naturaalselt paistma jätta. Reaalsus paljastas aga palgid, mis korteri üldilmele midagi juurde poleks andnud, samuti võis kohati läbi palgivahede maja välisvoodrit näha (loe: asi vajab väljaspoolt soojustamist/tuuletõket, aga hetkel maja täisrenoveerimine KÜ plaanides veel ei ole). Kuidagi pidi need seinad katma ja veidi soojustama.

Kuigi soojuspumba juures just rääkisin, et pumba seina pidime asjaolude sunnil valima SPU plaadi kasutamise, siis muudes ruumides soovisime kasutada välisseinade viimistlemiseks ja soojustamiseks traditsioonilisi võtteid: rooplaati ja savikrohvi. Kaalusime ühtmoodi, kaalusime teisiti, aga villaga me korterit seestpoolt soojustada ei julgenud (kuigi teised seda meie majas varem teinud on). Kogu toa ilmselt kõige keerukam ja aeganõudvam projekt oli välisseina krohvimine. Omal käel uurisime välja, et ilmselt tahame kasutada savikrohvi, just tema heade omaduste poolest. Probleem oli selle töö teostamine. Kuna aega oli meil samuti vähe, otsustasime uurida savikrohvimise teenuse hinda. Kohapeal käis meie objekti üle vaatamas Savimees OÜ meister, kelle avastasin juhuslikult, kui nägin Tartus sõitmas nende reklaami kandvat autot. Tema soovitas kasutada seinas 5 cm paksust rooplaati, mis toimib soojustuse kihina, sinna peale üks kiht ca 0,5–1 cm paksema fraktsiooniga (0–4 mm) savikrohvi ja kaks kihti ca 0,5 cm peenemat savikrohvi (0–2 mm).

7-ruutmeetrise seina krohvimise töö hind ilma materjalita oleks olnud ca 300€, mis meile üldse ei meeldinud. 😀 Hinnapakkumises soovitasid pigem meil endil krohvimist proovida ning materjalid neilt osta. Kuna materjalide hinnad olid kõigi teistega väga sarnased, pigem isegi veidi soodsamad, ja neil olid kõik materjalid paari päeva jooksul kättesaadavad, tellisimegi materjalid (aluskrohv, viimistluskrohv ja roomatt) neilt ning krohvima asus minu tubli isa, kes on oma elus omajagu krohvinud, küll aga mitte savikrohviga.

Long story short: mu isa käis koos emaga (kes samal ajal ust renoveeris – ropp töö! – ja aknaid renoveeris – natuke vähem ropp töö) Ida-Virumaalt viiel (!!!) nädalavahetusel Tartus seina krohvimas. Tuleb ju igal kihil lasta peaaegu nädal aega kuivada, enne kui uue peale saab panna. Seina läksid: rooplaat, aluskrohv, viimistluskrohv, mis vaatamata õhukesele kihile hakkas ikkagi pragunema, seega vahele tuli veel armeerimisvõrk, siis veel üks kiht viimistluskrohvi, mis enam ei pragunenud. Edasi tuli mõelda viimistlust. Otsustasin osta juurde Uninaksi valget ja halli savikrohvi, kokku segada endale sobiv toon ja see jättagi viimistluse kihiks sellise naturaalsena nagu ta on. Sai seegi kiht tänu isale seina, aga toon ei sobinud mu seinte tooniga kokku. Tavalise mittehingava värviga savikrohvi värvida ei tohi: nii kaotad kõik savikrohvi head omadused (hingavus, niiskuse reguleerimine, temperatuuriga kohandumine).

Seejärel seadsin sammud Hea Maja Poodi, sain sõbralikult müüjannalt palju head nõu ning ostsin savikrohvi värvimiseks kaseiinkrunti, kaseiinvärvi (ehk kohupiimavärvi), pigmenti ja suure pintsli. Mässamist oli omajagu. Krunt ja värv tuli ise vastavalt juhisele kodus veega kokku segada, sellega sain hakkama. Tooni valisin ka õige: mul oli kaasas kipsseinte värvi näidis, mille siis poes kaseiinvärvi toonidega kokku sobitasime. Ma isegi ei teadnud, et kaseiinvärvidel nii lai värvi valik on. 🙂 Lõpuks sain kaasa topsikese 2 osa musta pigmendi ja 3 osa sinise pigmendiga. Vabatahtlikult hakkasin oma seina siniseks värvima. 😀 Aga mis teha: ainult see tagas täpselt sama tooni, mis mul juba kipsseintel oli.

Värvimine oli omaette jant. Pidin pintsliga (!) seinale kandma 2 kihti krunti ja 2 kihti värvi. Kuivamisaeg iga sammu vahel oli vist 12 tundi. Muudkui oota ja oota. Mõlema tootega tundus, et kahe kihi jaoks neid küll ei jagu, lõpuks jäi aga ülegi. 🙂 Krunt võttis kinni kõik krohvi lahtised pudisevad tükid ja valmistas seina ette värvimiseks. Esialgu tundus kokkusegatud värv väga sinine, aga kuivades muutus toon tunduvalt heledamaks. Tolmukuiv oli sein juba 12 tunni möödudes, kuid lõpliku kõvaduse saavutas alles 2 nädala jooksul: siis ei jäänud värvile enam ühtegi hõõrdumisjälge, kui seda puudutada. Toon on täpselt teiste seintega sobiv. Vedas.

Uks ja aken

Nagu juba mainisin, siis uksed ja aknad jäävad meie kodus vanad, kuid oleme need põhjalikult (minu ema abiga) restaureerinud.

Uksega oli jamamist kõvasti: mu ema kulutas kõigi nende mustmiljoni saja aasta vanuse kleepuva värvikihi eemaldamiseks umbkaudu 50 töötundi. Uksel on palju vahesid, reljeefe ja ilusaid detaile, mille puhastamine oli aga õudusunenägu. Seejärel lihvisin ust mitmeid kordi erinevate liivapaberitega (karedusest 40 ja 60 kuni 180 välja), loomulikult kasutasin lihvimismasinate abi. Seejärel tuli kõiksugused vaod ja praod mitu korda puidupahtliga katta ja veel lihvida. Ukse värvisin samuti poolmati värviga Domus Aqua. Uksele kulus seda lausa 5 kihti. Mu isa tellis uksele uue massiivse lengi jaoks materjali: kuna uks ise on ligi meeter lai ja kaalub nii palju, et mina seda üksi tõsta ei jaksa, siis pidi ka leng olema korralik. Härra Jooksja tegeles ukse paigaldusega mitu päeva: esiteks oli vaja leng mõõta, kokku liimida, kruntiga ja värvida, siis oli vaja ukse hinged lengiga kokku sobitada ja uskuge mind: kui uks on nii vana ja igatpidi kõver, pole see lihtne töö, siis oli vaja paigaldada südamik, lingid, katted ja uks veelkord üle värvida. Oh, seda timmimist oli palju. Aga kokkuvõttes olen ma selle uksega niiiiiii rahul. Vanad uksed on mu nõrkus.

Magamistoa aknaga tegelesin esiotsa mina üksinda. Sellest olen ma eelmisel korral juba kirjutanud. Selles etapis sai aken endale ära lõhutud klaasi asemele uue, mille ma paika panin ja ära kittisin, samuti sai aken ja leng veel paar kihti värvi. Otsustasime vanad kremoonid asendada riividega. Kremoonid kippusid takerduma ja kraapisid raami. Minu mõttetöö tulemusena võtsime kasutusele kahe riiviga süsteemi (riivid leidsime Espakist) ja lisasime avamise/sulgemise tarvis “käepideme” (need saime K-Rautast ning värvisime ise hõbedaseks). Akna avamisel fikseerimiseks mõeldud konksud ja haagid asendasime paremini timmitava süsteemiga (pärit Decorast). Härra Jooksja timmis hingi ja lengi, et kõik sujuvalt käima saada, sest kõik on ju vajunud ja meie uued klaasid ja raamide restaureerimine muutsid mõnevõrra nende kuju. Ütleme nii, et täisnurki leidub meie korteris väga vähe. 😀 Vana maja rõõmud. Aken sai korralikult tihendatud ning kokkuvõttes tundub ta üle ootuste sooja- ja mürapidav. Lõpuks jäin ma ka aknaga täitsa rahule, kui kiti välimus välja arvata. Järgmisel korral valime (oleme juba teiste akendega alustanud) nii akende kui ka uste värviks Sadolini Panorama ja kasutame igal pool ka kruntvärvi ning akendel kasutame kitti ainult välimistel raamidel ja sisemistel võtame kiti asemel kasutusse peenikese aknaliistu.

 

Liistud

Liistude hind võttis vähemalt minul hinge totaalselt kinni. Nendele kulus selle ca 12-ruuduse toa jaoks üle 100€, seda koos soodustustega. Kõige kallimad olid laeliistud, põrandaliistud ja katteliistud (kapile, uksele, aknale) olid tunduvalt soodsamad. Põhjus seisnes selles, et laeliistude hulgast ei suutnud me leida sellist profiili ja laiust, mida oleks saada ka sõrmjätkuga. Sõrmjätkuga liistud on ikka palju odavamad kui tavalised jätkuta liistud. Kuna meie värvisime nagunii kõik liistud valgeks, siis sõrmjätk kuskilt paistma ei jää.

Kinnitasime liistud jällegi naelapüssiga. Kõik pisikesed naelaaugud ja liistude jätkukohad tegi härra Jooksja oskuslikult pahtli või akrüüliga üle, värvis ära ja jätkukohad on praktiliselt märkamatud. 🙂 Põrandaliist on meil 9 cm kõrge, laeliist ja katteliist 7 cm lai. Härral on liistude suhtes hea maitse. 😉

Elekter

Kui liistud seina said, oligi tuba peaaegu valmis. Kuna härra Jooksja üks parimatest sõpradest on elukutseline elektrik, siis elektritöid käib meil tegemas tema. Kaablite vedamisega proovime ise hakkama saada, aga oskusi nõudva töö teeb ära sõber. Tema pani meile paika uue elektrikilbi ja ühendas ära magamistoa pistikud. Laudisega seina sai neid 7 ning sisseehitatud kapi sisse lisasime veel 3 juurde (mis on hetkel veel ühendamata). Valguse poolelt sai lakke kuus 6W LED süvistatud valgustit ja seina kaks öölampi.

Ahi

Kui tuba peaaegu valmis sai, oli selge, et see ahi meil selliseks jääda ei saa. Suvel sai ahi endale hõbedase värvikihi ja see hõbedane toon oleks isegi sobinud: see hakkas mulle juba meeldima, aga need praod seal ahjus olid liig. Ühel päeval avastasin, et näen ühe prao kaudu tuleleeki, seega midagi tuli ette võtta.

Härra Jooksja lammutas ahjusuu lahti, parandas uute kivide ja ahjuseguga ahju seestpoolt ja lappis pealmisel praod ära. Ahju viimistlemiseks kasutasime erineva fraktsiooniga antiikkrohvi, mille ka armeerisime. Kuna antiikkrohv kippus natuke ikka krohvitolmu ajama, siis värvisime ahju kahes kihis üle Tikkurila täismati Muuri valge värviga, mis ongi mõeldud ahjude ja soemüüride värvimiseks. Ahjuukse ja avad värvisin veelkord üle musta kuumakindla spreivärviga. Mul on hea meel, et härra just valget värvi tahtis ja mina oma halli tooni peale ei surunud. Valgena näeb see ahi päris nägus välja. 🙂

See ahi jääb kütma meie magamistuba ning teisel pool seina asuvat kontorit / teist magamistuba. Ahju tõmme on hea ning sooja annab ta nii, et vähe pole. Seetõttu polnud meil tahtmist vana ahju välja lõhkuda ega uut ehitada või mõne muu lahendusega asendada.

Sisustus

Kui tuba valmis sai, oli tarvis mööblit, et saaksime sinna sisse kolida. Nagu juba maininud olen, siis kolisime siia minimaalse koguse mööbliga: üürikorteris oli kõik omaniku oma, meile kuulus vaid väiksem pudi-padi. Valdav enamus magamistoa uuest mööblist ja sisustusest on meil pärit Ikeast. Ikea mööbli tellisime veebilehe MebStore kaudu. Kohale tõid Läti poisid selle ca nädalaga, transport Tartusse maksis 40€ ning tooted ise on veidi kallimad kui Ikea lehel. Edaspidi saab härra Jooksja meie vajaliku Ikea mööbli ise Eestisse tuua, kui ta vahel autoga Norrasse minema satub. Seekord oli meil esmavajalikke asju nagu voodi aga kohe vaja.

Ikeast tellisime 160×200 cm Hemnes voodiraami Lonset voodipõhjadega, peale Hamarvik keskmise kõvadusega madratsi. Kuna ma olen terve oma elu maganud kušettidel või kehvades voodites, siis on see voodi ikka täielik unelm. Öökappide asemel tahtsin midagi, mis ripuks seina küljes: see jätab toast avarama mulje. Selleks tellisin 2 lihtsat Eketi riiulit, kuhu sisse pean mingid ilusad tumedas värvigammas korvid leidma, kuhu kõik oma vajalik kraam (laadijad, kätekreem jms) peita. Öölampideks valisin ühed oma totaalsed lemmikud: Ranarp musta värvi seinalambid. Mõned mustad detailid selles heledas toas on minu arvates täitsa asjakohased. Sobivad selle tumeda seinaga. Pildiraamid tellisin samuti Ikeast, samuti pimendava ruloo Tupplur, õhukesed kardinad Teresia (3-meetrised: ripuvad ca 20 cm maas, aga mulle isegi meeldib see efekt juba) ja Irja kardinapuu, mille kinnitasime lakke. Ahjaa, ka riidestange sai sealt tellitud.

Voodi kohal olev kunst pärineb minu erakogust ning Kukupesast. Kaks äärmist mustvalget fotot on mulle oma tähendusega ning pean neid ühtedeks parimateks mustvalgeteks, mis ma kunagi teinud olen. Minu eriline lemmik on pilt veepiiskadega: selle tegin oma üle-eelmise kodu elutoa aknal, taustaks on Tartu kesklinn. Pilt sündis tavalise Nikon D60 kaamera ja 35mm objektiiviga. Teine mustvalge on tehtud ühel matkal Meenikunno rabas. Puulatvu pildistada on mulle alati meeldinud. Keskmine suur, 50×70 cm mõõdus poster on tellitud Kukupesast.

Nagu piltidelt näha, on üht koma teist veel puudu. Näiteks saab lähipäevil valmis ahjuesine klaas, samuti vajame üht mõnusat voodikatet (sest meie pruun pleed siia sinakas-halli tuppa enam üldse ei sobi) ja mõningaid dekoratiivpatju, lisaks tahaks üht ilusat halli linasest riidest voodipesukomplekti, kuid käsi ei tõuse 100+ eurot selle eest maksma. 😀 Öökapikestesse oleks korve vaja. Suurtest asjadest on puudu sisseehitatud suur riidekapp (stange, peegel, tool ja jalatsiriiul on seal “kapiaugus” ajutiselt). Sisud olen mõelnud osta Ikeast ja kasutada Algot garderoobisüsteeme, aga liuguste osas olen nõutu. Kust osta? Kui palju maksavad? Millised üldse sobiksid? Tahaksin kolme uksega lahendust, kus keskmine osa oleks peegel, aga mis äärmistega saab? Kui kellelgi on Tartust leitavate liuguste osas soovitusi, siis andke teada. 🙂

Kas töö sai otsa? Oh, kus te sellega, võtsime ette järgmise toa ehk pool senisest elutoast:

 

 

Sellest poolest toast saab kontor, mis seekord kindlasti valmis ei saa (sest alustuseks leidsime krohvi tagant nurgast lihtsalt kaks auku, kust tänavale vaadata 😀 )  ning millega jätkame tööd härra Jooksja naastes ehk oktoobri lõpus. Veidi jõuab veel paari päevaga teha, ehk jõuame isegi heal juhul pahtlivalmis seinteni. Eks pärast härra ärasõitu aga püüame koos minu vanematega kuskil midagi ette võtta ja eks näis, kuhu välja jõuame. Mõtteid koguneb kõvasti, mida ja kuidas teha ning sõrmed sügelevad juba elutoa-söögitoa-köögi kujundamise järele, kuid kujundamiseni jõudmiseni on veel tükk maad minna… Näiteks ootab oma järge suur rahasööja nimega vannituba, mille ümberehitus samal ajal korteris elades saab olema rohkem kui peavalu…

Nendest valudest aga siis, kui jälle midagi näidata on. 🙂