Oma Kodu: samm-sammult unistusele lähemale

Viimasest Oma Kodu update’ist on jällegi peaaegu kaks kuud möödunud. Kuna eile pakkis härra Jooksja pärast kaht nädalat kodus olemist ja ränka töötegemist jälle oma asjad kokku ning sõitis ära Norrasse raha teenima, siis on aeg taaskord väikseks vahekokkuvõtteks.

Seekord mul mingeid ilusaid pilte valmis ja sisustatud toast näidata ei ole. Neid ilmselt ka ei tule veel väga mitu kuud. Ei, mitte midagi pole halvasti. 🙂 Lihtsalt praeguse hetke seisuga on edaspidi meil plaanis tegeleda mitme asjaga korraga, et kogu korter lõpuks mingisse staadiumisse jõuaks. Näiteks just lõppenud 3. etapi eesmärk oli kaks tuba – tulevane kontor ja elutuba – enam-vähem soojaks saada. Laias laastus läks meil see plaan hästi korda.

Etapp 3: kokkuvõte

 

Alustame sealt, kus viimati pooleli jäime. Olime puhtaks kraapinud kontoritoa seinad, põranda ja lae, ehitanud OSB plaadist üles uue seina, ühte seina saanud veel tükikese OSB-d (aga mitte täielikult) ja paika saanud põranda laagid, villa ja OSB. Lagi oli kontoritoas taladeni paljas ja järelikult täielikult soojustamata. Taaskord peab südamest tänama minu vanemaid, sest ausalt: ma ei tea, kui aeglaselt meil kõik tööd siis sujuks, kui nad nii ennast ohverdavalt meil abis ei käiks. Härra Jooksja äraoleku ajal valmistasid nad muudkui pindasid ette. See tähendab: nad lammutasid väga vapralt kahel nädalavahetusel tühjaks nii tulevase elutoa kui ka praeguse minitoa, millest tulevikus saab vannitoa osa. Vaid põrandad jäid esialgu puutumata. Krohvi maha lammutamine ja laest mulla ning vanade laudade alla kiskumine tähendas aga jällegi seda, et need 2,5 tuba olid täiesti soojustamata. Vahepeal Eestit tabanud miinuskraadid ajasid mulle korralikult hirmu nahka: korter jahtus väga kiirelt, vaatamata kahe massiivse ahjuga kütmisele. Pole ka imestada, kui lammutatud tubades oli mitmest kohast läbi lae näha katuse alla ja kohati ka taevasse…

Lisaks kõigele olid kuuest aknast nelja akna välisraamid (meie korteris on vanad kaheraamsed nn talutüüpi aknad, mida ise renoveerime) veel renoveerimises: minu ema võttis aknad maale kaasa ning muudkui tegeles nendega õhtuti (lisaks tegelesid mu vanemad ka meie kahe siseukse restaureerimisega). Võttis neilt maha vana värvi ja kremoonid, lihvis puitraame umbes sada korda, kruntis ja värvis; seejärel toodi aknad tagasi Tartusse ja mina panin paika uued 4 mm paksused klaasid, mille kittisin. Kitt tahab aga mitu nädalat kuivada, eriti kui toas kohati päris jahedaks läheb. Seega polnud peaaegu pooles korteris ei mingit soojustust, olid vaid paljad auklikud laed, paljas palksein ning ühekordsed vanad aknad, millest tuul vilisedes läbi puhus. Talveks hästi ette valmistatud või nii. 😀

Seega oli selge, et seekord tuleb härral tegeleda nende tubade soojaks saamisega. Alustasime sellest, et värvisime akende kiti ära ja panime välimised raamid ajutiselt ette. Miks ajutiselt? Akende lengid on veel täiesti restaureerimata ning osad lengid vajavad ilmselt ka rohkem (rihtimis)tööd kui ainult lihvimine, pahtel ja värv. Seega ilmselt tuleb ka raame veel omajagu timmida, et nad ilusti käima hakkaks. Praegu said aknad pooleldi jõumeetodeid (loe: läbi raamide lengi külge kruvidega kinnitamist) kasutades ette pandud ning tihendatud. Eks kevadel vaatab, mis saab edasi.

Vahepeal sai magamistoa suurde sisseehitatud kappi sisse Ikeast pärit ALGOT garderoobisüsteem. Vähemalt mingi osa riideid saime kuskile inimese moodi hoiustada. Sellised väiksed asjad teevad elu lihtsalt nii palju mõnusamaks.

Seejärel saime kätte oma uue (ja vähemalt hinna järgi tundub, et pooleldi kullast) välisukse. Sellest, miks see uks hea on, ei oska ma teile täpselt rääkida, aga kuna härra Jooksja asja natuke siiski tunneb ja tema oli selle ukse konstruktsiooniga rahul, ei hakanud ma isegi teemasse rohkem süvenema. Uks pärineb Jõgeva ettevõttest Juta ja Kaido OÜ. Tegelikkuses pole muidugi tegu teistest kallima ettevõttega: uks oli eritellimusele täiesti tavalises kvaliteedile vastavas hinnaklassis.

Ukse paigaldamisega oli jälle omajagu palju tegemist, kuna selle töö võtsime loomulikult ise ette (härra Jooksja on mitmeid aastaid tegelenud akende paigaldamisega). Meie 130–140 aasta vanune maja on igatpidi vajunud ning eriti palju viltu on meie majale juurde ehitatud trepikoda. Uue ukse lengi korralikult paikasaamine võttis härra Jooksjal plaanitust umbes 3 korda kauem aega, saagimist ja närvikulu. Asi oli nii hull, et lõpuks tundis ta seda sama tunnet, mida mina pidevalt tunnen: et ma müün selle sara (loe: meie kodu) maha. 😀 Aga lõpuks on meil uus välisuks paigas, mis tähendab, et vähemalt ei saja meile enam trepikotta lund sisse ega vihise tuul. Lisaks tihendasime ära kaks vana korteriust, mis kohe kodu nii palju soojemaks muutis. Avatäited on lihtsalt nii olulised. Eks kunagi tahaks tegelikult ka termograafia ära teha, et näha, kus meil kõige suuremad soojuskaod on ja kas juba renoveeritud osades oleme suutnud need aktsepteeritavale tasemele viia.

kodu-27-06-2017-101
Vanasti meil kontorituba ei olnud: oli vaid üks massiivne kolme aknaga elutuba. Kaks akent jätsime elutuppa ja ühe kontorisse. Uue kontori sein jookseb punaste tugitoolide juurest. Foto tehtud vahetult pärast korteri ostu.

 

Kontorituba 15. septembril 2017 ehk 2. etapi lõpus. Enamus lammutustöid oli tehtud ja uued põrandalaagid juba koos villaga maas.

 

Kontorituba 8. novembril. Laelaagid ja vill on üleval, põrandal on maas OSB ning oleme alustanud kipsplaadi seinapanekut. Palksein ootab villa, aurutõket ja laudist.

 

Kontorituba 13. novembril. Laudis on seina saanud ja valdav enamus pahteldamist-lihvimist on tehtud. Ahjul on proovitud värvi eemaldada: teemantketas töötas hästi, aga põletas relaka läbi. 😀 Lõplikust valmimisest lahutab veel pikkkk nimekiri töid.

Lisaks akendele ja välisuksele tegelesime elutoa ja kontori lagede  ja välisseinte soojustamisega. Esiteks oli vaja sirgelt paika saada uued laelaagid. Seejärel soojustasime lagesid 20 cm villaga ning vedasime ära osad uued elektri- ja internetikaablid. Kõike seda tööd pidi härra Jooksja üksinda tegema, sest mina käin ju esmaspäevast reedeni siiski tööl ning iga kord härra Eestis oleku ajal puhkust võtta ei jagu. Veel paar tundi enne härra Jooksja ärasõitu panime elutoas seina viimased tükid Kingspan SPU plaati. Kontoris kasutasime välisseinas laudist, mille alla läks hingav aurutõke ja õhuke kiht villa (meie renoveerimisprojekti koostaja soovitus, sellest peagi pikemalt). Oleme kasutanud välisseinades mitmesuguseid lahendusi – rooplaati ja savikrohvi, villa ja laudist, SPU-d – eks elu näitab, mis neist kõige parem variant on. 🙂 Elutoas kahjuks lage lõpuni ära villatada ei saanud, kuna ühes servas tuleb meil peatselt ette võtta ühe seina lammutamine, mille juurde me veel asuda ei saa, kuna tegu on kandva seinaga ning selle lammutamine vajab projekti, mida hetkel alles koostatakse.

Kontoritoas jõudsime ka kipsplaadini, mida mina juba kaks korda pahteldanud ja lihvinud olen. Kui ma peaks valima välja kaks renoveerimise kõige vastikumat tööd, siis esimene oleks loomulikult lammutamine (sest et krohvi- ja mullatolm + raskete prügiämbrite ja -kottide tassimine) ja teine oleks lihvimine (sest et pahtlitolm). Avastasin, et lisaks sellele, et ma olen kehv pahteldaja, olen ma ka kehv lihvija. 😀 Lihvimine on üks väga füüsiline töö: muudkui nühi ja nühi, endal higimull otsa ees, ja vähemalt mina olen pärast tundi lihvimist omadega täiesti läbi. Paar kohta vajab veel lihvimist ja kolmandat pahtlikihti ja veeeeel lihvimist ning ehk saan enne jõule kontoritoas ka kruntvärvi juba seina panna. #unistused

Lisaks sai kontori välissein peale valge vertikaalse laudise. Taaskord 12 cm laiune kuuselaudis. Seekord olime targemad ja värvisime laudise (krunt + 1 kiht värvi, aga oksalaki ikka unustasime panna) juba enne seinapanekut ära, et kuivades viimistlemata vahesid näha ei oleks. Puit on siiski elav materjal ja näiteks magamistoa laes on kuivades paar kollast viimistlemata vahet tekkinud, mille millalgi värviga üle võõpama pean. Uurisime ja puurisime küll kõvasti, aga lõpuks saime ikkagi jälle sellise värvi (Sadolini Master Novus), mille katvus ei ole päris nii hea, kui ma tahaks. Eks näis, mis pärast teist/kolmandat kihti saab. Hetkel ma laudist rohkem värvinud ei ole, kuna enne tahaks lae- ja põrandalaua paika saada, sest neid paigaldades suudame kuskile kindlasti ikka mõne kriipsu ja täkke veel tekitada.

kodu-27-06-2017-102
Elutuba korteri ostu päeval. Juuni lõpp 2017.

 

Elutuba 13. novembril. Peaaegu kõik vana (v.a põrand) on ära lammutatud, laelaagid ja vill on paigas ja SPU on välisseinas. Ees ootamas veel pikem nimekiri töid kui kontoritoas.

 

Ja viimaks behind the scenes: millises kaoses me elame. 😀 Vasakul hunnik villa, vana mööbel ühes elutoa nurgas ja paremal meie minituba, kus hoiame hunnikus oma mitte igapäevaseid asju, mis mujale ei mahu.

Rääkides lae- ja põrandalauast, siis nende järge tuleb veel natuke oodata. Põranda oleme otsustanud osta kogu korterile (v.a magamistuba, mis on juba valmis) korraga millalgi järgmise aasta teises pooles, kui kogu korteri “karp” enam-vähem valmis on. Meil pole seda lauahunnikut lihtsalt kuskil (+ sobivates tingimustes) hoiustada. Laelaudise elutoale ja kontorile tahtsime juba seekord ära osta, aga avastasime siis, et 4 meetri pikkuseid laudu pole meil hetkel lihtsalt kuskile panna ega kuskil neid värvida, sest normaalset 4+ meetrist ruumi meil praegu ei ole. 😀 Seda saab teha alles siis, kui eelpool nimetatud elutoa sein maha saab lammutatud. Seega põranda ja lae valmimiseni läheb veel aega, aga sellest pole midagi katki, sest otseselt me neid tube praegu kohe sees elamiseks ka ei vaja. Imestan isegi, kui askeetlike ja kaootiliste tingimustega mina, täielik perfektsionist ja korraarmastaja, nende 5 kuuga harjunud olen.

Kuidas edasi?

Kõige suurem asi, mis ruttu valmis peab saama, on meie korteri renoveerimisprojekt. Selle töö pidime andma loomulikult spetsialistile teha. Hetkel tundub ta väga asjalik ja pühendunud ning loodetavasti peegeldub see ka tulemuses. Kuna tahame teha mitmeid töid (ahju lammutamine, osa kandva seina asendamine taladega, ventilatsioonisüsteemi rajamine, soojuspumba paigaldus, sauna ehitus, kamina lisamine jne jne jne), mis seaduse mõistes vajavad projekti ja kohaliku omavalitsuse ning korteriühistu luba (ka see tuleb veel kirjalikult saada, kuigi põhimõtteline nõusolek on olemas ja läbirääkimised peetud), siis on projekti tellimine vältimatu väljaminek. Kui peaksime tahtma kunagi korterit müüa või millegi tagatiseks panna, on oluline, et kõik olulised muudatused oleks dokumenteeritud ja kajastatud Ehitisregistris. Loodame Tartu linnavalitsusest rohelise tule enne jõule kätte saada, et pärast jõule juba projekti nõudvate töödega alustada. Muidugi karta on, et esimese menetluse järel tahetakse veel vastuseid lisaküsimustele ning mingeid täpsustusi, mistõttu võib juhtuda, et projekti nõudvate töödeni me 4. etapis veel ei jõua. Hoiame siiski pöidlaid ja loodame parimat.

Kui projekt siiski rohelise tule saab, tahaks tükikese seina maha võtta, uued toed-talad paika saada ning elutoa lae lõpuni soojaks ning aurutõkke alla saada. Elutoa seina maha võtmine lihtsustaks mitut protsessi: näiteks saaks me siis lõpuks viimase vana, kuid väärt mööbli maha müüa, sest hetkel ei ole näiteks tugitoole meil võimalik elutoast välja saada, sest “ukseava” kahanes magamistoa seina nihkumisega meil vaid 40 cm laiuseks. 😀 Mujale neid asju tõsta ei saanud, sest ruum on meil hetkel piiratud ressurss. Samuti tahaks ehk ka laelaudisel kontoris ja elutoas siis paika saada, kui selleks aega jääb. Suure tööna oleks vaja lahti võtta põrand, et aru saada, mis seisus on elutoa põrandatalad. Loomulikult tuleb paika saada ka uued põrandalaagid, vill ja 22 mm paksune OSB. Ka siseseintega tuleks tegeleda. Samuti on vaja üks ahi välja lammutada, mis saab olema ropp ja must töö, milleta aga 2018. aasta suurte tegemiste juurde liikuda ei saa.

2018. aastal on meie suurte tööde nimekirjas esimesena vannituba. See saab olema üks keeruline, kulukas ja valuline projekt. Kuna elame korteris sees, on meil vaja vannituba ja WC-d kasutada. Seega kuskile tuleb tekitada ajutine vannituba, seniks kuni valmib uus. Selles osas on meil mõtted olemas: tõstame vannitoa lihtsalt ajutiselt teisele poole seina, äravoolud ja vee veame läbi seina pikemate torudega vanadesse kohtadesse. Väga rebel, I know. 😀 Ilmselt valmib vannituba kahes (kui mitte enamas) etapis. Vana tuleb lammutada, samuti lammutada siseseinad, seejärel vajab tööd miljoni eri kihiga põrand. Seintest, lagedest, kanalisatsiooni- ja veetorude liigutamisest, venilatsioonist, kogu korteri kolmefaasilisest voolust ja paljust muust rääkimata. Kui suveks vannitoa valmis saame, on töömahtu, vaba aega ja raha arvestades ikka väga hästi saadud. Juba praeguseks hetkeks on renoveerimisele ja sisustusele kulunud summa muutunud viiekohaliseks, kuigi midagi väga suurt ja kulukat me veel ju üldse teinud polegi. Masendav. Säästud sulavad nagu kevadine lumi.

Pärast vannituba tuleb soojal ajal tegeleda kõigi akende siseraamidega (millega me isegi veel alustanud pole…), lengidega ja järelejäänud uste renoveerimisega, lisaks juurde muud väiksed, aga ajakulukad tööd (nt kontori ahju krohvimine jm). Muidugi on vaja lammutada ära korteri viimane kolmandik: tulevane köök, esik ja söögituba. Ilmselt tuleb need kolm osa korraga ette võtta. Mõelda vaid: kunagi (äkki järgmise aasta teises pooles?) tuleb hetk, kui me ei pea enam lammutama. o_O 😀 Adjöö, krohvitolm. Hetkel tundub see veel uskumatu. 😀 Kui nende osade “karbi” kipsplaadini valmis saab, siis võib juba kergemalt hingata. Viimistluse tegemine ehk laelaudise panek, põrandalaua panek, värvimine ja isegi pahteldamine ja lihvimine tundub kogu selle korteri muude tööde juures ikka väga lihtne ülesanne. Köök peab mööblit ja tehnikat ilmselt muidugi kaua ootama, sest teatavasti maksavad need väikse varanduse. Sama käib ventilatsiooniseadme, kamina ja sauna kohta, kuid need pole ka kõige esimesed prioriteedid. Eks asju, mida üldse veel maininud pole, on mustmiljon. Tööde ja kulutuste nimekiri on lõputu.

Üldiselt peab ütlema, et ootan lihtsalt põnevusega, kuhu järgmisel aastal samaks ajaks jõudnud oleme. Ehk mööduvad 2018. aasta jõulud küll poolikus, kuid natuke rohkem kodu moodi kohas kui sel aastal. Loota ju võib. Unistamine ei maksa midagi. 🙂

Advertisements

Oma Kodu: üks valmis, üks pooleli, palju ootamas

Viimase Oma Kodu postituse avaldasin umbes-täpselt 2 kuud tagasi. Tol hetkel olime oma tegemistega jõudnud sinna punkti, et magamistuba oli pooleli. Seis oli selline:

19-07-2017-10319-07-2017-102

Nagu eelmises postituses kirjutasin, jäi tol hetkel järgmise etapi jaoks kirja järgnev nimistu töid:

  • lae värvimine (2–3 kihti, pintsliga)
  • põranda lõpuni maha panemine
  • kipsseinte lõpuni pahteldamine ja lihvimine
  • laudisega seina peitsimine (2 kihti peitsi + matt lakk)
  • palkseina savikrohvimine: roomatt, min 3 kihti savikrohvi, krunt ja värvimine
  • ahju taguse kipskrohvimine, lihvimine, pahteldamine, lihvimine
  • kipsseinte kruntimine + 2–3 kihti värvi
  • põranda osmotamine (Osmo on üks lollikindel õlivaha)
  • akna hingede timmimine, kinnituste timmimine, puuduoleva klaasi asendamine, lõplik värvimine ja tihendamine
  • elekter: pistikupesad, lüliti ja valgus
  • siseukse restaureerimine, lengi kokku panemine, ukse ette saamine, lingid, lukud ette + viimane värvimine
  • põranda, lae-, ukse- ja seinaliistude ostmine, kruntimine, värvimine + paigaldus
  • mööbli ostmine + kokkupanek

Tänase päeva seisuga on kõik need asjad ja veidi rohkemgi tehtud. 🙂 Nimekirja lisandus veel ahju krohvimine ja värvimine, mida meil esialgu plaanis ei olnud. Samuti saime küttepuud tellitud, kohale toodud ja kuuri laotud. Plaaniväliselt tuli maha võtta veel ühe toa ühe seina krohv, et paika saada õhksoojuspump. Kuna pump tuli seina saada kiirelt, polnud meil kuskilt võtta enam 5 nädalat, et savikrohviga tegeleda ja selle kuivamist oodata. Selle seina ehitasime Kingspan Anselmi SPU plaatidest. Soojuspumbaks sai koostöös Kliimakaubamajaga valitud üks Daikini põrandamudel, sest seinamudel meie korterisse ei sobinud (ning mis meie soojuspumba eelarve korralikult lõhki lõi). Eks sellest kõigest kunagi hiljem, kui too tuba valmis saab ning seda näidata on võimalik.

Nüüd aga lähemalt magamistoast.

Lagi

Eelmisel korral jõudsime laega nii kaugele, et vana krohv, laelauad ja hunnik mulda sai alla võetud, uus roovitus, vill (20 cm), aurutõke, kaablid ja ventilatsioonitoru said paika ning kuusepuidust 12 cm laiustest laudadest laelaudis oli ilusti kinni naelutatud (jumal tänatud kompressori ja naelapüssi eest). Kohe pärast härra Jooksja ärasõitu hakkasin lae värvimisega toimetama ning 25. juuliks oli lagi 3 korda pintsliga (käed said tugevaks, ütleme nii) värvitud ja liiste ootamas. Värviks kasutasin Sadolini Domus Aqua valget poolmatti värvi, mida Värvikeskusest soovitati. Järgmisel korral valin mõne kallima, ent paremini katva värvi: mul lihtsalt ei ole aega ega viitsimist iga lauda 3–4 korda käsitsi üle käia. Muus osas tulevad ülejäänud laed täpselt samasugused.

Põrand

Eelmise postituse lõpuks olime vana põranda lahti lammutanud ja taladeni puhtaks rookinud. Kuna meie põrandad on mitmesugustel põhjustel ajaloo jooksul omajagu vajunud (3 meetri peale ca 10 cm ja korteri teises otsas on asi veel hullem), siis uued laagid algasid korteri tuletõkkeseina äärest ilusti horisontaali peal, kuid toa lõpus tuli neid omajagu tõsta, et põrand kenasti loodi saada. Põrandasse läks 15 cm kivivilla: kuna meie korter asub teisel korrusel, on villa mõte esmajärgus müra summutamine, loomulikult veidi ka soojustamine. Laagide peale läks 22 mm OSB plaat.

Edasi läks asi keerulisemaks. Milline põrandakate valida? Kindel oli see, et korterisse, kus proovime säilitada ja renoveerida vanu, väärikaid elemente (vanad uksed, vanad aknad, osaliselt ka vana mööbel), kasutame looduslikke materjale nagu savikrohv ja puit (nii seinaviimistluses kui ka laes), ei sobi mingi valemiga laminaatparkett. Sellest, kuidas härra on mul ehitusmaterjalide suhtes väga valiv – laminaat olevat peale kõige külm ja kiirelt kuluv – ei hakka ma üldse rääkima. 😀 Kaalusime laudparketti ja vaatasime ka muid parketi variante, aga alati oli kuskil mingi aga. Küll ei olnud väljanägemine päris see, küll oli hind kallis, küll oli tarneaeg pikk…

30-07-2017-1003
Üks renoveeritud tool. Minu näputöö.

 

Lõpuks ütlesin härrale, et aga miks mitte laudpõrand? Norras teevad nad seda ju pidevalt. Laudpõranda saame endale meeldivalt viimistleda, vajadusel seda alati maha lihvida ja uuesti viimistleda. Teate ju küll: laudpõrandat nimetatakse ju põhimõtteliselt igaveseks. Mõeldud, tehtud.

Päris nii lihtne see siiski ei olnud. Ükski Tartu(maa) puidutööstus/-edasimüüja ei pakkunud peale männi- ja kuusepuidu eriti midagi. Need puiduliigid on aga pehmed ning kriimud ja mõlgid on sinna väga kerged tekkima. Mina sellise variandiga leppida ei tahtnud. Hea tahtmise peale oleks leidnud ka tammelauda, aga see kippus kalliks jääma. Ruutmeetreid, mis laua alla lähevad, on lõpuks korteri peale ligi 60. Guugeldamine andis teada, et puidu omaduste, tooni ja hinna poolest oleks meile parim kask või saar. Endale sobivas hinnaklassis ja sobilike välimusega saarest põrandalaua leidsime Viljandimaalt, Fraxinusest. Tol hetkel maksis meile sobiv põrandalaud 18€/ruutmeeter, praeguseks on kahjuks hind tõusnud juba 23€ peale. Kuna tol hetkel ei olnud meil mõtet raha kogu korteri põrandalaua alla seisma panna, samuti polnud meil nii palju hoiustamise ruumi, sest kogu korteri põrandalauani jõuame ju alles kes-teab-millal, ostsime ära vaid magamistoa jagu lauda. Seega kaotame nüüd järgmise 40 m2 pealt ca 200€, aga mis teha. Selline see elu on.

Kui lauda Viljandimaal ostmas käisime, rääkisime tolle ettevõte omanikuga ka põranda viimistlusest. Käisime talle välja variandi, mida meile Värvikeskuses soodsaima alternatiivina soovitati: valge peits alla, läbipaistev Osmo õlivaha peale. Omanik oli oma jutus alati lakooniline ja konkreetne ning selle plaani peale ütles ta lihtsalt: “Ei.”. 😀 Soovitas peitsi asemel kasutada valget Osmot. Läksime siis Värvikeskusesse Osmot ostma, kuid seda valget varianti seal ei olnud. Olgu, teeme siis ikka peitsi ja tavalise Osmo kombinatsiooniga.

Long story short: 2 päeva enne maratoni andsin ma oma parima selle põranda peitsimisel, aga tulemus oli ikka nii inetu, et isegi pilti ma sellest ei teinud. Pärast maratoni lihvis härra Jooksja kogu selle peitsi sealt maha, ostsime Decorast valget Osmot, hõõrusin selle mikrofiiberlapiga õhukese kihina põrandasse, lasime 24 h kuivada, panime läbipaistva Osmo peale (kuigi parem oleks valge alatooniga Polyx Osmo, sest läbipaistev Osmo on siiski kerge pruuni alatooniga), lasime veel ööpäeva kuivada ja siis sai põrand valmis.

8-09-17-1001
Viimistlemata saarepõrand – on ju ilus?

8-09-17-1002

13-09-17-1001
Täiesti valmis tuba, põrandal üks kiht valget Osmot ja üks kiht läbipaistvat poolmatti Osmot

NB! Õlivahaga kokkupuutunud tekstiilid tuleb kindlasti panna kas veega täidetud ämbrisse ja utiliseerida või ise ära põletada. Vastasel juhul võivad nad ise süttida. Meie põletasime lapid ja kindad ise ahjus ära.

Kipsseinad ja ahjutagune

Minnes nüüd tagasi selle looduslikkuse teema juurde, siis kohe lähen endaga vastuollu. 😀 Nimelt uued seinad ehitasime ikka 12 mm paksusest OSB-st ja kipsplaadist. Sinna peale läks kõige tavalisem Sakreti LH pahtel ja miskisugune vuugipahtel. Pahteldamisega aitas härra Jooksja õde, kes õpetas mulle plaadivahede klaaskiudteibi ja pahtliga viimistlemist. Noh, eks veidi veel harjutamist ja hakkab tulema. Lihvida sai seal toas ka kõvasti. Kõige jubedamad on muidugi sise- ja välisnurgad: vaatamata nurgaliistule ei tahtnud kuidagi see pahtel seal ilus jääda. Õnneks tuleb sinna kapp ja puidust katteliist on juba peal, seega all good. 😀

Ahjutagust ja külgmist ala ei tahtnud me tuleohutuse eesmärgil OSB ja kipsplaadiga katta. Selle ahju taguse “augu”, mis vana, lahtise krohvi eemaldamise järel tekkis, täitis mu isa kipskrohviga. Kipskrohv oli õnneks hästi lihvitav ja pahteldatav. Ahjupealne sein oli küll keeruline, sest ligipääs sinna oli minimaalne, aga kuidagi sai seegi tehtud ja ega seda ju keegi väga ei näe nagunii. 😉 Pahteldasin kipsplaaniga liitumise koha ära ja kokkuvõttes pole enam arugi saada, kus see liitekoht oli. Success!

26-08-2017-1002
Aja jooksul on laudissein muutunud ühtlasemaks ja heledamaks
31-08-2017-1002
Välguga pildistades polegi üldse sinine 😉 Pildil krohvimata ja parandamata ahi.
13-09-17-1001
Päevavalguses ja “uue” ahjuga

Kipsseinad ja ahjutaguse seina värvisin Sadolini Bindo Base krundiga ja katsin Sadolini Pro P10 värviga toonis SN.02.77, mis poes nägi välja igati neutraalne helehall, kuid seinas jäi meil sinaka alatooniga. Alguses häiris, praegu tundub täitsa kena. Päris lõpuni must-valge-halli elamist me ju ka ei tahtnud, vist. 🙂 P10 värvi kasutame ka edaspidi: sellega jäin igati rahule. Kuna leidsin iga kihi järel seinast veel kohti, mis pahtlit vajasid, läks seina lõpuks 3 kihti värvi, kuigi kahest oleks katvuse mõttes täielikult piisanud.

Laudisega sein

Magamistoa üks sein (kus praegu on voodipeats) on meie majas tuletõkkesein, mis on tehtud tellistest. Meie plaan oli see sein krohvist puhastada, kuidagi vedeldatud värviga hallikaks toonida ja sellisel kujul eksponeerida. Kui selgus, et kunagi on seina ühes osas olnud ahi, mis on välja lõhutud ja väga kehvasti mingite kehvade tellistega täidetud, siis selle koha parandamiseks ja ilustamiseks polnud meil ei aega, raha ega tahtmist. Ometigi pidi see sein olema ju meie magamistoa täht. Kiirelt tekkis minul plaan see sein laudisega katta ja kuidagi tumehalliks viimistleda. Härra Jooksja oli muidugi kohe päri: laudisseinad meeldivad talle väga.

Otsustasime seina panna vertikaalse laudise. Materjaliks valisime sama laua, mida kasutasime laes: 12 mm kuusest sisevoodrilaud. Laua taha läks 5 cm paksune kivivill. Kogu meie puitmaterjal (peale põrandalaua) pärineb Puumarketist. Tegu on küll ühe kallima kohaga puitmaterjali ostuks, aga õnneks saame sealt omajagu allahindlust, mis hinnad meile tunduvalt sõbralikumaks muudab. Kogu remondi maksumuse kohta teen kunagi kõige valmides ka postituse: kui palju kulus, kui palju eelarvet ületasime jmt. Üldiselt peab ütlema, et mina ei saa aru, kuidas need inimesed ehitavad/remondivad, kes ei saa igalt poolt tänu headele tuttavatele arvestatavaid allahindlusi. Meie oleme täishinnaga kaupa ostnud suhteliselt vähe, enamasti saame hea soodusprotsendi ning isegi siis võtavad ehituspoodide arved mul hinge kinni…

Laudise viimistluse osas saime nõu (nagu kõige osas, mis värvi-lakki-peitsi puudutab) Värvikeskusest. Minu soov oli saada tumehall sein. Soovitati Pinotex Interior peitsi, tooniks haab. Kaks kihti oleks pidanud olema piisav. Lisaks peale kulumiskindluse tõstmiseks lakk, milleks valisin Celco Aqua täismati versiooni. Viimistlusvahendid olen püüdnud enda tervise ja mugavuse huvides valida veepõhised.

30-07-2017-1001
Enam ei mäleta, kas 1 või 2 kihti peitsi, aga ilus see ei olnud.

Ilma pikema jututa: kaks kihti haavapeitsi ei andnud seda tulemust, mida ma soovisin. Alatoon oli pruun ning puidu kollakas toon kumas läbi. See ei läinud mitte. Hakkasin ülejäänud lauatükkidele värvinäidiseid tegema. Kuna mul oli kodus valget põrandapeitsi, leidsin lõpuks lahenduse: kahele kihile haavapeitsile (vesipõhine) tuleb peale panna üks kiht valget Tintex peitsi (piiritusepõhine), mis tuleb švammiga puidu sisse hõõruda. Käisin Värvikeskuses nõu küsimas, kas võin nii teha: näidisel see toimis, võtsin selle ka kaasa. Peeti aru, räägiti läbi ja lõpuks öeldi: omal vastutusel. Vesipõhisele asjale piiritusepõhist üldiselt peale ei panda. See oli aga ainus viis minu soovitud tooni ja efekti saamiseks.

30-07-2017-1005.jpg
Lõpptulemus

Valge peitsi pealekandmine oli üks suur kunstnikutöö. Kuna piirituspeits hakkas vesipeitsiga keemiliselt reageerima, ei saanud tulemuses kindel olla enne, kui peits on kuivanud. Siis ei saanud aga enam midagi parandada. Muudkui nühkisin seal laud laua kaupa švammiga ja proovisin ühtlast tulemust saada. Üldjoontes sain oma soovitud külma tumehalli kätte ja jäin oma tööga väga rahule. Paar kohta jäid natuke liiga “segased”, aga praegu tundub nii isegi ägedam. Katteks läks kaks kihti lakki.

Palksein: savikrohvimise võlud ja valud

Esialgne plaan oli palkseinu eksponeerida. Krohv maha võtta, palgid puhastada, takuga toppida palgivahed, palgid õliga viimistleda ja naturaalselt paistma jätta. Reaalsus paljastas aga palgid, mis korteri üldilmele midagi juurde poleks andnud, samuti võis kohati läbi palgivahede maja välisvoodrit näha (loe: asi vajab väljaspoolt soojustamist/tuuletõket, aga hetkel maja täisrenoveerimine KÜ plaanides veel ei ole). Kuidagi pidi need seinad katma ja veidi soojustama.

Kuigi soojuspumba juures just rääkisin, et pumba seina pidime asjaolude sunnil valima SPU plaadi kasutamise, siis muudes ruumides soovisime kasutada välisseinade viimistlemiseks ja soojustamiseks traditsioonilisi võtteid: rooplaati ja savikrohvi. Kaalusime ühtmoodi, kaalusime teisiti, aga villaga me korterit seestpoolt soojustada ei julgenud (kuigi teised seda meie majas varem teinud on). Kogu toa ilmselt kõige keerukam ja aeganõudvam projekt oli välisseina krohvimine. Omal käel uurisime välja, et ilmselt tahame kasutada savikrohvi, just tema heade omaduste poolest. Probleem oli selle töö teostamine. Kuna aega oli meil samuti vähe, otsustasime uurida savikrohvimise teenuse hinda. Kohapeal käis meie objekti üle vaatamas Savimees OÜ meister, kelle avastasin juhuslikult, kui nägin Tartus sõitmas nende reklaami kandvat autot. Tema soovitas kasutada seinas 5 cm paksust rooplaati, mis toimib soojustuse kihina, sinna peale üks kiht ca 0,5–1 cm paksema fraktsiooniga (0–4 mm) savikrohvi ja kaks kihti ca 0,5 cm peenemat savikrohvi (0–2 mm).

7-ruutmeetrise seina krohvimise töö hind ilma materjalita oleks olnud ca 300€, mis meile üldse ei meeldinud. 😀 Hinnapakkumises soovitasid pigem meil endil krohvimist proovida ning materjalid neilt osta. Kuna materjalide hinnad olid kõigi teistega väga sarnased, pigem isegi veidi soodsamad, ja neil olid kõik materjalid paari päeva jooksul kättesaadavad, tellisimegi materjalid (aluskrohv, viimistluskrohv ja roomatt) neilt ning krohvima asus minu tubli isa, kes on oma elus omajagu krohvinud, küll aga mitte savikrohviga.

30-07-2017-1005
Roomatt seinas. Kinnitatud pikkade naelte ja traadiga. Paremal näha minu tumehall laudissein. Vasakul pahteldatud sein.
30-07-2017-1004
Roomatt lähivaates
26-08-2017-1001
1. kiht krohvitud
MP1_0497 copy
Kolm kihti krohvitud
31-08-2017-1001
Viimane kiht krohvitud

Long story short: mu isa käis koos emaga (kes samal ajal ust renoveeris – ropp töö! – ja aknaid renoveeris – natuke vähem ropp töö) Ida-Virumaalt viiel (!!!) nädalavahetusel Tartus seina krohvimas. Tuleb ju igal kihil lasta peaaegu nädal aega kuivada, enne kui uue peale saab panna. Seina läksid: rooplaat, aluskrohv, viimistluskrohv, mis vaatamata õhukesele kihile hakkas ikkagi pragunema, seega vahele tuli veel armeerimisvõrk, siis veel üks kiht viimistluskrohvi, mis enam ei pragunenud. Edasi tuli mõelda viimistlust. Otsustasin osta juurde Uninaksi valget ja halli savikrohvi, kokku segada endale sobiv toon ja see jättagi viimistluse kihiks sellise naturaalsena nagu ta on. Sai seegi kiht tänu isale seina, aga toon ei sobinud mu seinte tooniga kokku. Tavalise mittehingava värviga savikrohvi värvida ei tohi: nii kaotad kõik savikrohvi head omadused (hingavus, niiskuse reguleerimine, temperatuuriga kohandumine).

Seejärel seadsin sammud Hea Maja Poodi, sain sõbralikult müüjannalt palju head nõu ning ostsin savikrohvi värvimiseks kaseiinkrunti, kaseiinvärvi (ehk kohupiimavärvi), pigmenti ja suure pintsli. Mässamist oli omajagu. Krunt ja värv tuli ise vastavalt juhisele kodus veega kokku segada, sellega sain hakkama. Tooni valisin ka õige: mul oli kaasas kipsseinte värvi näidis, mille siis poes kaseiinvärvi toonidega kokku sobitasime. Ma isegi ei teadnud, et kaseiinvärvidel nii lai värvi valik on. 🙂 Lõpuks sain kaasa topsikese 2 osa musta pigmendi ja 3 osa sinise pigmendiga. Vabatahtlikult hakkasin oma seina siniseks värvima. 😀 Aga mis teha: ainult see tagas täpselt sama tooni, mis mul juba kipsseintel oli.

13-09-17-1003
Tuba valmis, krohv krunditud kaseiinkrundiga (2 kihti) ja värvitud kaseiinvärviga (2 kihti)

Värvimine oli omaette jant. Pidin pintsliga (!) seinale kandma 2 kihti krunti ja 2 kihti värvi. Kuivamisaeg iga sammu vahel oli vist 12 tundi. Muudkui oota ja oota. Mõlema tootega tundus, et kahe kihi jaoks neid küll ei jagu, lõpuks jäi aga ülegi. 🙂 Krunt võttis kinni kõik krohvi lahtised pudisevad tükid ja valmistas seina ette värvimiseks. Esialgu tundus kokkusegatud värv väga sinine, aga kuivades muutus toon tunduvalt heledamaks. Tolmukuiv oli sein juba 12 tunni möödudes, kuid lõpliku kõvaduse saavutas alles 2 nädala jooksul: siis ei jäänud värvile enam ühtegi hõõrdumisjälge, kui seda puudutada. Toon on täpselt teiste seintega sobiv. Vedas.

Uks ja aken

Nagu juba mainisin, siis uksed ja aknad jäävad meie kodus vanad, kuid oleme need põhjalikult (minu ema abiga) restaureerinud.

Uksega oli jamamist kõvasti: mu ema kulutas kõigi nende mustmiljoni saja aasta vanuse kleepuva värvikihi eemaldamiseks umbkaudu 50 töötundi. Uksel on palju vahesid, reljeefe ja ilusaid detaile, mille puhastamine oli aga õudusunenägu. Seejärel lihvisin ust mitmeid kordi erinevate liivapaberitega (karedusest 40 ja 60 kuni 180 välja), loomulikult kasutasin lihvimismasinate abi. Seejärel tuli kõiksugused vaod ja praod mitu korda puidupahtliga katta ja veel lihvida. Ukse värvisin samuti poolmati värviga Domus Aqua. Uksele kulus seda lausa 5 kihti. Mu isa tellis uksele uue massiivse lengi jaoks materjali: kuna uks ise on ligi meeter lai ja kaalub nii palju, et mina seda üksi tõsta ei jaksa, siis pidi ka leng olema korralik. Härra Jooksja tegeles ukse paigaldusega mitu päeva: esiteks oli vaja leng mõõta, kokku liimida, kruntiga ja värvida, siis oli vaja ukse hinged lengiga kokku sobitada ja uskuge mind: kui uks on nii vana ja igatpidi kõver, pole see lihtne töö, siis oli vaja paigaldada südamik, lingid, katted ja uks veelkord üle värvida. Oh, seda timmimist oli palju. Aga kokkuvõttes olen ma selle uksega niiiiiii rahul. Vanad uksed on mu nõrkus.

21-09-17-1015

21-09-17-1019

Magamistoa aknaga tegelesin esiotsa mina üksinda. Sellest olen ma eelmisel korral juba kirjutanud. Selles etapis sai aken endale ära lõhutud klaasi asemele uue, mille ma paika panin ja ära kittisin, samuti sai aken ja leng veel paar kihti värvi. Otsustasime vanad kremoonid asendada riividega. Kremoonid kippusid takerduma ja kraapisid raami. Minu mõttetöö tulemusena võtsime kasutusele kahe riiviga süsteemi (riivid leidsime Espakist) ja lisasime avamise/sulgemise tarvis “käepideme” (need saime K-Rautast ning värvisime ise hõbedaseks). Akna avamisel fikseerimiseks mõeldud konksud ja haagid asendasime paremini timmitava süsteemiga (pärit Decorast). Härra Jooksja timmis hingi ja lengi, et kõik sujuvalt käima saada, sest kõik on ju vajunud ja meie uued klaasid ja raamide restaureerimine muutsid mõnevõrra nende kuju. Ütleme nii, et täisnurki leidub meie korteris väga vähe. 😀 Vana maja rõõmud. Aken sai korralikult tihendatud ning kokkuvõttes tundub ta üle ootuste sooja- ja mürapidav. Lõpuks jäin ma ka aknaga täitsa rahule, kui kiti välimus välja arvata. Järgmisel korral valime (oleme juba teiste akendega alustanud) nii akende kui ka uste värviks Sadolini Panorama ja kasutame igal pool ka kruntvärvi ning akendel kasutame kitti ainult välimistel raamidel ja sisemistel võtame kiti asemel kasutusse peenikese aknaliistu.

13-09-17-1004

 

Liistud

Liistude hind võttis vähemalt minul hinge totaalselt kinni. Nendele kulus selle ca 12-ruuduse toa jaoks üle 100€, seda koos soodustustega. Kõige kallimad olid laeliistud, põrandaliistud ja katteliistud (kapile, uksele, aknale) olid tunduvalt soodsamad. Põhjus seisnes selles, et laeliistude hulgast ei suutnud me leida sellist profiili ja laiust, mida oleks saada ka sõrmjätkuga. Sõrmjätkuga liistud on ikka palju odavamad kui tavalised jätkuta liistud. Kuna meie värvisime nagunii kõik liistud valgeks, siis sõrmjätk kuskilt paistma ei jää.

Kinnitasime liistud jällegi naelapüssiga. Kõik pisikesed naelaaugud ja liistude jätkukohad tegi härra Jooksja oskuslikult pahtli või akrüüliga üle, värvis ära ja jätkukohad on praktiliselt märkamatud. 🙂 Põrandaliist on meil 9 cm kõrge, laeliist ja katteliist 7 cm lai. Härral on liistude suhtes hea maitse. 😉

Elekter

Kui liistud seina said, oligi tuba peaaegu valmis. Kuna härra Jooksja üks parimatest sõpradest on elukutseline elektrik, siis elektritöid käib meil tegemas tema. Kaablite vedamisega proovime ise hakkama saada, aga oskusi nõudva töö teeb ära sõber. Tema pani meile paika uue elektrikilbi ja ühendas ära magamistoa pistikud. Laudisega seina sai neid 7 ning sisseehitatud kapi sisse lisasime veel 3 juurde (mis on hetkel veel ühendamata). Valguse poolelt sai lakke kuus 6W LED süvistatud valgustit ja seina kaks öölampi.

Ahi

Kui tuba peaaegu valmis sai, oli selge, et see ahi meil selliseks jääda ei saa. Suvel sai ahi endale hõbedase värvikihi ja see hõbedane toon oleks isegi sobinud: see hakkas mulle juba meeldima, aga need praod seal ahjus olid liig. Ühel päeval avastasin, et näen ühe prao kaudu tuleleeki, seega midagi tuli ette võtta.

Härra Jooksja lammutas ahjusuu lahti, parandas uute kivide ja ahjuseguga ahju seestpoolt ja lappis pealmisel praod ära. Ahju viimistlemiseks kasutasime erineva fraktsiooniga antiikkrohvi, mille ka armeerisime. Kuna antiikkrohv kippus natuke ikka krohvitolmu ajama, siis värvisime ahju kahes kihis üle Tikkurila täismati Muuri valge värviga, mis ongi mõeldud ahjude ja soemüüride värvimiseks. Ahjuukse ja avad värvisin veelkord üle musta kuumakindla spreivärviga. Mul on hea meel, et härra just valget värvi tahtis ja mina oma halli tooni peale ei surunud. Valgena näeb see ahi päris nägus välja. 🙂

13-09-17-1001

See ahi jääb kütma meie magamistuba ning teisel pool seina asuvat kontorit / teist magamistuba. Ahju tõmme on hea ning sooja annab ta nii, et vähe pole. Seetõttu polnud meil tahtmist vana ahju välja lõhkuda ega uut ehitada või mõne muu lahendusega asendada.

Sisustus

Kui tuba valmis sai, oli tarvis mööblit, et saaksime sinna sisse kolida. Nagu juba maininud olen, siis kolisime siia minimaalse koguse mööbliga: üürikorteris oli kõik omaniku oma, meile kuulus vaid väiksem pudi-padi. Valdav enamus magamistoa uuest mööblist ja sisustusest on meil pärit Ikeast. Ikea mööbli tellisime veebilehe MebStore kaudu. Kohale tõid Läti poisid selle ca nädalaga, transport Tartusse maksis 40€ ning tooted ise on veidi kallimad kui Ikea lehel. Edaspidi saab härra Jooksja meie vajaliku Ikea mööbli ise Eestisse tuua, kui ta vahel autoga Norrasse minema satub. Seekord oli meil esmavajalikke asju nagu voodi aga kohe vaja.

21-09-17-1006

21-09-17-1007

21-09-17-100821-09-17-101121-09-17-100921-09-17-1012

21-09-17-1013

21-09-17-1014

Ikeast tellisime 160×200 cm Hemnes voodiraami Lonset voodipõhjadega, peale Hamarvik keskmise kõvadusega madratsi. Kuna ma olen terve oma elu maganud kušettidel või kehvades voodites, siis on see voodi ikka täielik unelm. Öökappide asemel tahtsin midagi, mis ripuks seina küljes: see jätab toast avarama mulje. Selleks tellisin 2 lihtsat Eketi riiulit, kuhu sisse pean mingid ilusad tumedas värvigammas korvid leidma, kuhu kõik oma vajalik kraam (laadijad, kätekreem jms) peita. Öölampideks valisin ühed oma totaalsed lemmikud: Ranarp musta värvi seinalambid. Mõned mustad detailid selles heledas toas on minu arvates täitsa asjakohased. Sobivad selle tumeda seinaga. Pildiraamid tellisin samuti Ikeast, samuti pimendava ruloo Tupplur, õhukesed kardinad Teresia (3-meetrised: ripuvad ca 20 cm maas, aga mulle isegi meeldib see efekt juba) ja Irja kardinapuu, mille kinnitasime lakke. Ahjaa, ka riidestange sai sealt tellitud.

Voodi kohal olev kunst pärineb minu erakogust ning Kukupesast. Kaks äärmist mustvalget fotot on mulle oma tähendusega ning pean neid ühtedeks parimateks mustvalgeteks, mis ma kunagi teinud olen. Minu eriline lemmik on pilt veepiiskadega: selle tegin oma üle-eelmise kodu elutoa aknal, taustaks on Tartu kesklinn. Pilt sündis tavalise Nikon D60 kaamera ja 35mm objektiiviga. Teine mustvalge on tehtud ühel matkal Meenikunno rabas. Puulatvu pildistada on mulle alati meeldinud. Keskmine suur, 50×70 cm mõõdus poster on tellitud Kukupesast.

21-09-17-1010

Nagu piltidelt näha, on üht koma teist veel puudu. Näiteks saab lähipäevil valmis ahjuesine klaas, samuti vajame üht mõnusat voodikatet (sest meie pruun pleed siia sinakas-halli tuppa enam üldse ei sobi) ja mõningaid dekoratiivpatju, lisaks tahaks üht ilusat halli linasest riidest voodipesukomplekti, kuid käsi ei tõuse 100+ eurot selle eest maksma. 😀 Öökapikestesse oleks korve vaja. Suurtest asjadest on puudu sisseehitatud suur riidekapp (stange, peegel, tool ja jalatsiriiul on seal “kapiaugus” ajutiselt). Sisud olen mõelnud osta Ikeast ja kasutada Algot garderoobisüsteeme, aga liuguste osas olen nõutu. Kust osta? Kui palju maksavad? Millised üldse sobiksid? Tahaksin kolme uksega lahendust, kus keskmine osa oleks peegel, aga mis äärmistega saab? Kui kellelgi on Tartust leitavate liuguste osas soovitusi, siis andke teada. 🙂

Kas töö sai otsa? Oh, kus te sellega, võtsime ette järgmise toa ehk pool senisest elutoast:

 

 

Sellest poolest toast saab kontor, mis seekord kindlasti valmis ei saa (sest alustuseks leidsime krohvi tagant nurgast lihtsalt kaks auku, kust tänavale vaadata 😀 )  ning millega jätkame tööd härra Jooksja naastes ehk oktoobri lõpus. Veidi jõuab veel paari päevaga teha, ehk jõuame isegi heal juhul pahtlivalmis seinteni. Eks pärast härra ärasõitu aga püüame koos minu vanematega kuskil midagi ette võtta ja eks näis, kuhu välja jõuame. Mõtteid koguneb kõvasti, mida ja kuidas teha ning sõrmed sügelevad juba elutoa-söögitoa-köögi kujundamise järele, kuid kujundamiseni jõudmiseni on veel tükk maad minna… Näiteks ootab oma järge suur rahasööja nimega vannituba, mille ümberehitus samal ajal korteris elades saab olema rohkem kui peavalu…

Nendest valudest aga siis, kui jälle midagi näidata on. 🙂