Päev minu elus (5.10.2016)

Kuna minult küsitakse tihti:

a) millega ma nüüd pärast ülikooli lõpetamist tegelen?

ja

b) milline on hetkel mu toitumine?

siis ma mõtlesin, et tapaks kaks kärbest ühe hoobiga. Tutvustan teile üht päeva oma elus. See on siis selline tavaline argipäev.

Kell 6.50

Äratus on mul igal tööpäeval hiljemalt kell 6.50. Kui pean töö tõttu Tallinnas koosolekutel osalema vms, siis ärkan 5.20 ajal. Enamasti on ärkamine natuke raske, vaatamata 8-tunnisele ööunele. Mida pimedam õues on, seda keerulisem on ka ärgata. Tavaliselt veedan umbes 10 minutit voodis, vaatan kiirelt sotsiaalmeedia ja uudised üle. Kell 7 ajan end voodist üles.

Kell 7–7.50


Teen voodi ära, panen riidesse, pesen hambad ja näo ära, teen juuksed korda. Meiki enamasti ei tee, ainult siis, kui mõni tähtsam koosolek on ees ootamas. Riietun samuti üpris mugavalt ja päriselt ‘asjalik’ näen välja vaid koosolekutel. Tavaliselt panen toimetuste ajaks taustaks endale mõne YouTube’i video mängima. Asun putru keetma (puder on hommikusöögiks umbes 95% juhtudest, sest ma lihtsalt armastan seda), võtan sisse igapäevase D-vitamiini (10 000 IU), söön, vestlen härra Jooksjaga ja pesen nõud ära. Enne kella 8 hakkan tööle minema.

Kell 7.50–8.10

Jalutan tööle.

Kell 8.10–12.30

Alates augustist töötan ma Tartu Ülikooli majandusteaduskonnas poole kohaga. Reaalsus on see, et päris tihti teen ka ületunde. Järgmisest kuust võtan loodetavasti kolleegi töö täies mahus üle ja alustan tööd täiskohaga. Põhimõtteliselt teen ma analüütiku tööd ja vastutan Haridus- ja Teadusministeeriumi ettevõtlusõppe programmi EduTegu tulemuslikkuse seire eest. Vahel paisuvad tööpäevad 11-tunniseks, kui Tallinnas töötama pean. :/ Õnneks sai praegu üks väga hull periood peaaegu läbi ja sellel päeval sain normtundidega hakkama. 🙂

Kell 12.30-12.50

Jalutan koju.

Kell 13
Taipärane riisinuudliroog sibula, paprika, tomati, seente ja singiga, lisaks natuke rohelist ja tomatit. See on nii hea, et iga päev mõtlen, et tahaks seda veel ühe portsu süüa. 😀

Vahetan kähku riided ära, pakin asjad lahti ja asun ruttu sööma. Lõunad on mul alati 3–4 päevaks karpidesse ette valmistatud, tihti haaran ma lõuna karbiga igaks juhuks tööle kaasa. On juhtunud, et ei saa õigel ajal töölt minema ja siis pean mingi kräpiga leppima, sest enda toitu kaasas ei ole. Paha. :/ Nüüd võtan karbi ka siis kaasa, kui arvan, et saan 12.30 ajal minema. Igaks juhuks. 🙂

Kell 13.30–18

Kui ma tööl ületunde tegemas ei ole, siis kulub see aeg mitmesugustele asjadele. Vahel pean käima poes ja/või tegema järgmiste päevade lõuna- ja/või õhtusöögid ette. Vahel koristan, pesen pesu vms. Vahel olen kliendiga fotosessioonil, töötlen pilte või kirjutan foto- või spordiblogisse postitusi. Õpin midagi uut fotograafia kohta. Vahel vaatan telekat. Kui härra Jooksja juhtub kodus olema, veedame koos aega. Kui vähegi võimalik, üritan pärast lõunat (pooleks) tunniks võtta aja maha, teha mitte midagi (lemmik puhkus!) ja lihtsalt diivanil horisontaalis vedeleda.

Poole kohaga töö on selles mõttes mõnus, et aega oma tegemiste jaoks on piisavalt, aga kuu lõpus kontol palganumbrit vaadates enam nii mõnus ei ole. 😀

Enne trenni sõin banaani ja ühe Valio PROfeel valgupiima. Valio saatis mulle eelmisel nädalal hunniku asju proovida. Siiani on see šokolaadipiim lemmik olnud, täitsa nagu magustoit. 🙂

Panen kokku trenniasjad, riietun trenniriietesse, panen läätsed silma, söön trennieelse vahepala.

Kell 18–20.30
img_5165
Üks vana pilt, unustasin TYSKis pilti teha. 🙂

Hiljemalt 18 ajal hakkan kodust trenni liikuma. Kell 18.30–20 viibin JJV trennis. Seekord tegime kerge jooksu ja peale lihasharjutusi, mis pärast pikka pausi üle mõistuse rasked olid. Tõmban kuiva ja puhta trennisärgi ja pusa selga, jope peale ja kõnnin ruttu koju.

Kell 20.30–21.30

Saabun koju. Käin pesemas, panen pidžaama selga. Vahel rullin lihased üle, seekord olin laisk. 😀 Söön õhtust. Räägin härraga Messengeris (kaugsuhte rõõmud). Pesen nõud ära.

Kell 21.30–22.50

Vaba kodune puhkeaeg. Vahel vaatan telekat (nt kolmapäeval vaatan pärast trenni kordusTV-st Tõeliseid Eesti Mehi, mõnusalt humoorikas spordisaade), surfan niisama netis või teen midagi muud meelelahutuslikku. Kui härra Jooksja on kodus, siis veedame tavaliselt koos aega. Kui millegipärast pole ma jõudnud pärastlõunal sööke järgnevateks päevadeks valmis teha, siis kokkan veel vastu ööd. Panen kaerahelbed likku, et need hommikul kiiremini valmis saaks.

Hiljemalt kell 23 lähen magama, et saada 8 tundi und. Muidu ma lihtsalt ei puhka end välja. Vahel jääb ka 8 tunnist liialt väheseks.

Veel üks väga oluline fakt. Olen üritanud enda jaoks paika panna ühe kindla põhimõtte: tööl olles teen tööd ja kodus olles tööd ei tee. Enamasti loen ikka mõne töömeili läbi, aga tihti ma isegi ei vasta sellele kohe, vaid alles järgmisel hommikul (kui just tegu mingi kiireloomulise asjaga pole). Enda vaimse tervise nimel töötab selline süsteem minu puhul kõige paremini. Kodus töötamist üritan vältida. Muidu saab kiirelt minust see inimene, kes töötab tööl, kodus ja puhkehetkel. Been there, done that. Nagu ma ikka naljatledes ütlen, nii hästi mulle ka ei maksta, et oma isiklik elu loovutada. Tööl olen selle eest pühendunud ainult tööle ja teen seda efektiivselt.

Vot selline minu üks tavaline päev ongi. Ei midagi erilist. 🙂

Advertisements

4 thoughts on “Päev minu elus (5.10.2016)

  1. Oi-jahh.. kõige selle tervislikkuse juures näen ma pea igal pildil midagi mis sinna ei peaks kuuluma.
    Ehk- kui keegi väidab et tervise või spordi nimel pead sina ostma seda-seda ja seda- siis unusta ära -ainus mida sa vajad on kõige tavalisem kodune toit.
    D-vitamiiniga on ka nii et seda saab isegi veel praegu päikselt kuhjaga-nädalavahetuse maratoni järel oli nägu jälle pruun nagu südasuvel nii ,et tuli isegi after-suni põletuse leevenduseks peale määrida.

    1. Et siis Eesti arstide konsensus eksib, et vajame D-vitamiini juurdemanustamist ja suuremal osal rahvast on selle puudus? Ja ka Margitil endal oli see näitaja kehv, kui ma õigesti mäletan (paranda, Margit, kui eksin) – kui vereproov näitab, et on puudus ja omastamine kehv, siis seda ei peaks üritama parandada?

      Mu meelest väga tore lugemine, ei tea mina, mis “pea igal pildil” valesti on – loodus ja töökoht ja kodune toit (puder ja pasta, enam kodusemaks ei lähe). Mingite lisaasjade suhtes olen ma ise ka pigem seisukohal, et tervisesportlasel pole vaja, aga inimene võib ju ise otsustada, mis tarbib ja teeb.

      1. Mul oli tõesti talve lõpus suur D-vitamiini puudus. See aasta tahaks vältida.
        Ega ma igapäevaselt neid valguasju juurde ei tarbigi. PROfeel tooted on vahel mõnus vahepala, hea kiirelt (kaasa) haarata, eriti kui tahaks natuke kaalu langetada. Ja see batoon on härra Jooksja varudest haaratud, sest vahel magusaisu piinab. 🙂 As simple as that.

    2. D-vitamiiniga pole asi nii lihtne, et täna sain 2 h päikest võtta ja nüüd piisab sellest 4ks vihmaseks päevaks. Eelmise aasta kevadel olin pidevalt väljas tööl, päike lõõritas ja olin täitsa pruun juba, aga vitamiin D puudus oli tõsiasi. Ma täpselt nüüd ei mäleta, aga normi alumisest piirist 80 % veel all pool. Korralik defitsiit. Ma ei ütleks, et mul oli too hetk väga tubane töö. Käisin ka lühikestega jooksmas. Kõik jutud selga “jäänud”, kell käe peal, sokid jalas ja särk seljas.
      Kui nüüd natukene uurida ja vaadata. Näiteks täna oli Tõravere andmeil maksimum UV-indeks 1,3 (14:06), enne ja peale kella 14 oli UV-indeks 1 või kõvasti alla selle ehk kuhu ma oma jutuga jõuda tahan. On see, et normaalset päevast toosi kätte saada oleks vaja olnud 1 h nägu ja käed päikese poole olla. Arvestades seda, et kiirgus oli 1,3 max, aga enamus ajast madalam, siis natukene kauem. Kui nüüd veel natukene uurida, siis terve septembrikuu on UV-indeks jäänud Eestis keskmiselt 1,5 peale (ainult esimesed 9 päeva oli üle 2). Nüüd võtame mängu selle faktori, et tööinimene on kella 13-14 vahel (kui kiirgus on kõige suurem) tööl või kui väljas on ikkagi 14 kraadi sooja, ma ei soovi t-särgi väel väljas liikuda, siis jääb sünteesist vajaka. Söögist saab ka seda head vitamiini, aga kes see jõuab nii palju munakollast endale näost sisse ajada või kala osta. Ja üks pisifaktor veel juurde. Kui teed trenni, siis on D-vitamiini vajadus suurem, kui normaalsel vähe liikuval inimesel.
      Muidugi siin kehtib jälle see vanasõna või ütlus, et kes usub see usub ja kes ei usu, see ei hakkagi uskuma. Mina peale oma vitsade saamist usun vitamiin D vajalikust toidulisandina. 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.