Paar nädalat tagasi lubasin ma postitust trennimotivatsioonist. Mis lubatud, see ilmub. Ei jäta mina oma sõna pidamata.

Ma mäletan, et kui minult veel paar aastat tagasi küsiti, mis motiveerib mind trenni tegema, siis sattusin ma täielikku kimbatusse. Mis mõttes… motiveerib?! Mulle meeldib, trenn tekitab minus hea enesetunde ja ma tahan trenni teha. Kohe, palju, rohkem, kiiremini, kõrgemale ja paremini, veel, veel, VEEL!

Selle ajaga võrreldes on omajagu muutunud. Kui päris aus olla, siis vahel pean ma end natuke pushima ja kujundlikult endale kergelt jalaga tagumikku lööma, et end kodust välja saada ja trenni teha. Vahel ei piisa ainult sellest, et ma tean, et trenn on tervisele hea ning muudab mu enesetunde paremaks ja teeb mu rõõmsamaks. Vahel ainult sellest ei piisa. Kahjuks. See on pannud mind mõtlema, et mis aja jooksul muutunud on, ja ühtlasi aidanud mul mõista, mis siis motiveerib mind trenni tegema.

1. Tulemused. See motivatsiooniallikas on kohal nr 1 põhjusega: see ongi mulle vist kõige olulisem. Kui sa muutud iga trenniga kiiremaks ja paremaks ning võistlustel jooksed välja üha paremaid aegu, pole vist väga raske motiveeritud olla. Kui kõik läheb nagu lepase reega, siis ongi tahtmine teha ja treenida väga suur. Tahadki kõike ja palju ja kohe. See on normaalne. 🙂 Aga kui tulevad vigastused ja ületreening ja areng tundub ühe koha peal seisvat või – jumal hoidku! – toimub taandareng, siis võib järsku avastada, et polegi nagu enam tahtmist trenni teha. Tuju on kehv ja järsku leiad, et trenn ei pakugi enam (nii palju) rõõmu kui vanasti. Tulemused mõjuvad minu trennimotivatsioonile tohutult. Tahan ma siis seda või mitte.

2. Inimesed. Võib-olla on see halb, et mu trennitegemise soov teistest inimestest sõltub, aga minu trennikaaslased on tegelikult minu jaoks suur motivatsiooniallikas. Ma ei tea, kas ma viitsiks üldse üle 2 korra nädalas jooksmas käia, kui poleks Jooks Jõud Venitust, Marist ja minu toredaid trennikaaslaseid, kellega juttu ajada. Vahel on mul küll tunne, et kui mul poleks vaja kell 18.30 TYSKis olla, siis ma vist üldse trenni ei lähekski. Või kui BodyPumpis ootaks mind suvaline treener, kelle jaoks oleks ma suvaline nägu trennis. Või kui ma ei peaks blogi, kus mõnisada silmapaari iganädalaselt loeb, mis ja kui palju trenni ma teen. Vahel lihtsalt ei tahaks ja ei viitsiks. Aga kui ma trenni minemata jätaks, siis minu inimesed küsiksid, et Margit, miks sa trenni ei tulnud? Kas sa oled haige? Mis juhtus? Kuidas ma siis neile ütleks, et ou, ma lihtsalt ei viitsinud? Unacceptable.

3. Eesmärgid. Minu jaoks on väga oluline, et mul oleks eesmärgid. Need ei pea olema väga ambitsioonikad või ilmtingimata numbrilised. Lihtsalt… Eesmärgid. Sihid. Unistused. Et tahan midagi läbida, kuhugi jõuda ja midagi enda jaoks saavutada. Olla mingis dimensioonis, mingis mõttes või mingil moel oma praegusest versioonist parem. Kui ma olen enda jaoks midagi nii oluliseks pidanud, et see eesmärgina sõnastada ja endale lubada, et ma jõuan sihtpunkti, siis see innustab mind tegutsema. See motiveerib mind trenni tegema ja hoiab mind rajal.

Need on minu 3 suurt motivatsiooniallikat. Mis motiveerib Sind trenni tegema? 🙂