Seekordne teiper on mulle väga palju õpetanud. Vanasti ei saanud ma kunagi aru, miks inimesed kurdavad, et LCHF või ükskõik milline low carb toitumine niiii raske on. Eelmise teiperi ajal oktoobris ei juhtunud minuga midagi hullu, samuti elasin ma LCHFi järgi üle aasta, tegin trenni, võistlesin ja füüsiliselt ei tundnud ma end kehvasti (enesepiiramise keerulisest vaimsest poolest seekord jahvatama ei hakka). Lülitusin süsivesikutepõhiselt toitumiselt rasvadele ja valkudele üle ilma igasuguse vaevata. Noh, igatsesin oma lemmikut putru taga, aga füüsiliselt oli mul normaalne olla.

Aga seekord on see teiper ikka täielik põrgu olnud! 😦

Alustasin teiperiga nagu ikka 6 päeva enne võistlust. Kui laupäeval on võistlus, hakkad teiperdama eelmisel pühapäeval. Juba pühapäeva lõuna ajal tundsin end natuke kehvasti. Pärastlõunal hakkas mul iiveldama, ikka väga korralikult. Ainult vingusin kodus, et kui paha mul olla on ja kuidas ma niimoodi veel 3 päeva vastu pean. Süda oli nii paha, et ühtegi low carb toitu ei tahtnud ma isegi näha. Kõht oli väga tühi, aga süüa midagi ei tahtnud… Ainuüksi mõtlemine munale, lihale, peekonile või kodujuustule ajas südame veel rohkem pahaks. Iiveldus kestis kuni magama minekuni.

Hommikul tundsin end korraks suhteliselt normaalselt ja tegin peekonit munaga. Sõin need ära ja imestasin, sest alla läksid need suurema probleemita. Aga siis hakkas see jama jälle pihta. Pidin bussiga 2 tundi tagasi Tartusse sõitma ja plaanisin arvutis natuke tööd teha. Bussisõit intensiivistas iiveldust aga nii palju, et töö tegemisest ei tulnud midagi välja. Üritasin natuke tukkuda, sest magades oli mul enesetunne ju normaalne. Kuidagi jõudsin Tartusse kohale.

Iiveldus saatis mind terve esmaspäeva. Lõuna ajal sõin pähkleid, natuke maitsestamata Kreeka jogurtit ja paar makrapulka, millest sain paarkümmend grammi süsivesikuid ja need süsikad tegid mu enesetunde kohe paremaks: iiveldus kadus ära. Tundsin end paar tundi täitsa inimesena. Kauaks seda rõõmu ei jätkunud, sest mul oli täielikult glükogeenist tühjaks saamiseks plaanis 2 trenni. Pärast 10 minutit aeglast sörki (kus pulss ronis liiga kõrgele) tundsin hetkega, kuidas mul jälle kõhus keerama hakkas. Süsikad olid kehast otsas, iiveldus naases ning peale selle hakkas mul pistma (ilmselt need neetud pähklid).

Ja siis alles hakkas “põnevaks” minema.

Plaanis olid viimased kiired liigutused enne Narva poolmaratoni. 400, 800, 1200, 800, 400 meetrit 5:40 min/km ehk poolmaratoni tempos kiiret jooksu, iga lõigu vahele 400 m aeglast jooksu. Jooksime välistaadionil, aga kella tempot ignoreerisin, kuna 400 m ringi asemel arvab Garmin, et ring on 420–440 m pikk. Vaatasin ringiaegasid: 5:40 tähendab 400 m ringil aega 2:16. No te ei kujuta ette, kui raske mul oli seda tempot hoida, eriti 1200 m lõigul. Jooksin, hing paelaga kaelas, ning sain trenni tehtud, aga väga väga raske oli. Öeldakse ju, et tühi kott püsti ei seisa, aga seekord pidi ta lausa jooksma…

Hiljem oli plaanis veel BodyPump, esmakordselt uus, 94. kava. Kes teab, millal uuesti üldse BP-sse jõuan. Maris veel küsis, kas ma ikka olen kindel, et tahan sinna minna, aga ma ikkagi läksin. Enesetunnet ja energiapuudust arvestades hoidsin raskustega tagasi, aga ma võin teile öelda, et nii tühja ja iiveldavana on isegi ilma kangita raske seal tund aega vastu pidada. Tehtud see trenn aga sai. Vaieldamatult läbi aegade minu jaoks kõige raskem BP tund.

KUIDAS ma kunagi jaksasin LCHFides üldse mingit trenni teha?! ❓ OK, jooksin küll tõesti tunduvalt vähem ja palju aeglasemalt, aga BodyPumpis hullu panna suutsin igasuguste probleemideta.

On minust aastaga nüüd tõesti nii suur süsivesikusõltlane saanud, et organism nendeta täielikku shut downi langeb?

Igal juhul venisin ma sealt spordiklubist koju nagu tõeline laip. Lubasin endale jälle natuke Kreeka jogurtit, juustu, suitsulõhet ja makrat, sain sealt natukene süsivesikuid ning iiveldus läks peaaegu üle. Teisipäev ehk tänane hommik algas jälle iiveldamisega, aga sõin lõunaks liha juurde natuke purustatud tomateid ning see aitas. Sain vähemalt tööd teha ja asjalik olla. 

Võib-olla need mõnikümmend grammi süsivesikuid päevas (täpselt pole välja arvutanud) on teiperi ajal liiga palju (arvamusi on väga erinevaid), aga ma usun, et efekt peaks siiski välja tulema, kui varem sõin neid peaaegu 10 korda rohkem. Ma ei suuda seda iiveldust lihtsalt nii kaua taluda. Ma ei saa terve päev magada ja halada, pean ju ikkagi tööd ka tegema. Igal juhul on mul selgesti meeles see, kuidas ma 2014. aasta aprillis joostes lendavat tunnet tundsin, kui olin just low carbi maha jätnud ning süsivesikuid sööma hakanud. Liikusin justkui raketikütusel. Olgu see tunne laupäeval jälle kohal!

Veel 1 päev kannatusi ja juba neljapäeva hommikul saan jälle putru süüa, süsivesikuid laadima hakata ning igasuguse iivelduse ära unustada. Laupäev võtab praegu muretsema küll, sest ma pole päris kindel, milline mu vorm on, mis tempoga peale minna ning ilmaennustus – üle 20 kraadi sooja ja päike – paneb jalad all värisema, sest me kõik teame, mis minu tempo ja enesetundega juhtub, kui võistlustel palav on. Eelmine aasta oli Narvas minu esimesel poolmaratonil kõik täiuslik: ilm, vorm ja emotsioonid. Kas ka seekord?

Nüüd jääb vaid loota, et kõik mu pingutused end laupäeval vilja kannaksid. Kui 2:00 ei tule, siis isiklik rekord peab tulema.

Lihtsalt peab!

---

Veel olen teiperist ja laadimisest kirjutanud SIIN ja SIIN.