Kolmapäeval, 20. augustil toimus Tartus traditsiooniline Suvejooks, kus spordisõbrad tulevad kokku ja tähistavad Eesti taasiseseisvuspäeva aktiivselt, kes joostes, kes kõndides. Sellel aastal oli lisaks 10 km distantsile kavas ka 5 km jooks. Mina osalesin 10 km distantsil.

Kuna Ööjooksu poolmaratonist oli möödas vaid 3 päeva, siis oli minu ainus lootus ja eesmärk see rada läbida, olgu siis kas või roomates. Kogu tee sain tehtud aga joostes, seega eesmärk sai 110% täidetud. 😀 Ma lihtsalt pole veel üks nendest jooksjatest, kes ülikiirelt taastub, mul läheb sellega aega. 3 päeva ainult jalutasin rullisin ja lebotasin, et puhata ja taastuda. Mäletasin täpselt, kui rasked olid esimesed jooksud pärast juunikuist Narva poolmaratoni… Ei olnud ka kolmapäeval kergem, aga vähemalt olin vaimselt selleks ette valmistatud.

Hommikul kell 8 sõin banaani ja putru ning suundusin bussile, et Tartusse sõita. Jõudsin veel kiirelt ühikast läbi käia, riided ära vahetada ja ruttasingi Tartu A. le Coq spordihoone poole. Umbes 45 minutit enne starti jõudsin kohale, võtsin stardimaterjalid välja, rääkisin sõprade ja tuttavatega, keda seekord kohtasin rohkelt, andsin asjad pakihoidu ja jäin starti ootama. Nüüd, kui olen juba omajagu võistlusi läbinud, pole mul enam suurt närvi ja võistluskeskuses liikumine on täiesti sisseprogrammeeritud. 😀 Sain veel Mariselt teada, et kuna tal põlvega pole kõik 100% korras, jookseb ta 10 km asemel 5 km. Sisimas ikka lootsin, et kõik saab korda ja ta põlv peab vastu. Vigastused on nõmedad! 😦

Miinaga enne starti

Kell 12 oli 5 km start, millele sai veel kaasa elatud ja oligi aeg enda starti ootama hakata. 12.10 kõlas stardipauk. Ilma soojenduse, eriliste ootusteta, pingevabalt ja mustade mõtetega (nagu ma Kairele tõdesin 😀 ) sai rajale asutud. Esimesest sammust oli selge, et raske on.

Ja ega see ei muutunud terve distantsi vältel. 

Minu ainus lohutus pärast kahe poolmaratoni läbimist on see, et “10 km, see on ju poole vähem kui poolmaraton, see lühike distants.” 😀 Tegelikult 10 km on vist kõige nõmedam ots üldse: kiirusega vajutada ei saa, aeglaselt vastupidavusele rõhuda ka mitte. 5 ja 7 km võistlused meeldivad mulle rohkem. Lemmikdistants on vist aga hoopis poolmaraton. 🙂

Sellise näoga olen, kui mul raske on. 😀 Foto: Keidi Mäe

Kui esimesed 4 km said veel kuidagi enam-vähem positiivselt tehtud ja sain ergutust Viigilt, Miinalt ja Liisalt, siis alates 6. kilomeetrist venis iga samm nagu sulaehtne tatt. 😀 😦 Pulss oli kõrge nagunii, alguses ikka üle 170, hiljem üle 165, kuna kiirus langes ja ma ei suutnud enam 4. tsoonis vastu pidada. Poolmaraton oli igal pool: säärtes, reites, tuharates, kopsus, südames ja hinges. Tempot ja pulssi ma eriti ei vaadanud, pigem jõllitasin iga 250–500 meetri tagant, millal need kilomeetrid küll otsa saavad.

Kui alguses oli rada mööda asfalti, siis hiljem asendus see kõik veel pehme pinnasteega, mida mina isiklikult üldse ei armasta. Kuna mul oli kõigest aga üpris suva, siis lihtsalt kulgesin nii kiirelt, kui mu väsinud keha üldse suutis. Rajal oli 3 joogipunkti, mis väga ära kulusid, kuna millegipärast oli mul kogu aeg janu. Pärast Ööjooksu omajagu lonkavat korraldust oli imehea Treenitus MTÜ korraldatud üritusest osa võtta, kus igas kurvis on lindid, nooled ja suunajad. Lisaks on iga natukenegi suurem kivi ja puujuur neoonvärviga ära märgistatud. Emotsioon oli seevastu sellel jooksul aga hoopis vastupidine Ööjooksu eufooriale. 

Ma ei suutnud isegi ühelegi fotograafile ega ergutajale naeratada. 

No nii k*radi raske oli!

Kui 8,5 km täis sai, jõudis mu ajusse signaal, et 85% jooksust on tehtud ja järelejäänu on nagu nuusata. Suutsin isegi natuke kiirendada. Kust see jõud tuli, ei tea. “Kiirendus” 7 minuti pealt 6:40-le pole muidugi iseenesest mingi suur saavutus… 🙂

Foto: Keidi Mäe

Jooksin veel ühest tüdrukust mööda, viimane pööre ja poole kilomeetri kaugusel paistis kauaoodatud finiš. Natuke tempot, natuke astuda ja kohal ma olingi.

Tore, et jooksu ikkagi ära tegin. Ajast pikemalt pajatada mõtet pole. Aga olen rõõmus, et kõndima ei hakanud ja alla ei andnud. Vähemalt mind muscle (laenan Heidilt geniaalset sõna) on hästi treenitud. 🙂

Tulemused:

• Aeg: 1:09:10
• Keskmine tempo: 6:45 min per km
• Koht üldpingereas: 256 (270-st)
• Koht naiste seas: 85 (98-st)
• Koht N-vanusegrupis: 37 (47-st)
• Keskmine pulss: 167 bpm
• Max pulss: 174 bpm

Ja muideks, mida oli vahepeal teinud Maris Tamm oma valusa põlvega? Nii muuseas ära võtnud esikoha 5 km jooksus naiste arvestuses ajaga 21 minutit. Vot selline tubli treener, sõber ja motivaator on mul. 🙂

Pärast jooksu ja autasustamist vestlesime tysklastega (uus sõna!) veel pikalt trennidest, plaanidest ja võistlustest. Oh, ma nii juba ootan Jooks Jõud Venitus trenne, normaalset BodyPumpi, oma treeningkaaslasi ja uusi võitlusi-väljakutseid. Lisaks sain juba teist päeva järjest kogenumatelt inimestelt kinnitust, et nad usuvad, et ma olen võimeline juba nüüd poolmaratoni alla 2 tunni jooksma. Ning kinnistus ka järgmise aasta põhieesmärk. Irooniliselt oli võistluse parim osa kõik see, mis toimus pärast rajalt lahkumist. 😀

Kuna mul oli bussini veel omajagu aega ja korraldajad nii kenasti kutsusid, sõin veel enne minekut natuke suppi, leiba ja saiakest. Kõht oli tühi ja pikk kodutee ees, seega kulus seegi marjaks ära. Korralduse üle Treenituse üritustel tõesti vinguda ei saa. 

Rõõmsalt kodu poole astumas

Kokkuvõttes selline väga mitte midagi ütlev võistlus oli. Lihtsalt linnuke kirjas ja 2. etapp Tartu Jooksusarjast läbitud. Septembri võistlusplaan on väga lahtine. Praegu kisub küll sinnapoole, et Pärnusse Kahe Silla jooksule ma vist ei lähe, aga SEB Tallinnale tahaks küll hirmsasti. Poolmaraton? Loodetavasti. 🙂