Viimasel ajal on hakatud minult nii päriselus kui ka virtuaalmaailmas pärima, millal kavatsen ma oma esimese täispika jooksumaratoni läbida. Ausalt öeldes piirdub minu vastus tavaliselt mingisuguse tagasihoidliku mitte midagi ütleva repliigiga, a la “ma ei tea”, “kunagi kindlasti”, “tulevikus” vms. Sellised vastused on kusjuures täiesti ausad, sest ma tõesti ei tea!
Paljud jooksjad alustavad oma jooksuteekonda mõttega, et nad tahavad kindlasti oma elus maratoni joosta. Minul see nii polnud. Kui ma jooksmisega 2013. aasta mai viimastel päevadel alustasin, oli see lihtsalt trenn, mida sai vähese koguse varustuse ja ilma treeningkaaslaseta harrastada. Panin enda jaoks paika, et kui ma kunagi (kauges tulevikus!) suudan järjest läbida 10 km, on see väga suur saavutus. Poolmaratonist ja võistlemisest ma isegi ei unistanud.
Vaikselt sai jooksmisest aga midagi palju rohkemat kui lihtsalt trenn ja võimalus põletada kaloreid või koguda samme. Jooksmine sai mulle südamelähedaseks. Ma tahtsin joosta selle tunde pärast, mida jooksmine mulle pakub, mitte sellepärast, et see põletab hästi kaloreid. Juba juulis läbisin järjest 10 km. Ma panin end kirja esimesele võistlusele: 7 km Narva Energiajooksul 2013. aasta augustis. Ma tundsin meeleheidet, kui juulis tabas mind esimene vigastus istmikunärvis ja ma ei saanud mõnda aega (valuvabalt) joosta. Ma olin õnnelik, et sain augustis võistelda, aga kurb, et ma nii aeglane olin. Oktoobris-novembris lisandus veel kaks võistlust.
Sügisel hakkasin jälle rohkem rühmatrennides käima ja jooksin vaid korra-kaks nädalas, kuid siiski ei suutnud ma jooksmata olla. Alates mu jooksuteekonna algusest 14 kuud tagasi on olnud vaid paar nädalat, kus ma pole vähemalt üht jooksuringi kirja saanud. Selle aasta alguses liitusin TYSKi jooksutrenniga ning sellest ajast alates on ka maht tunduvalt suurem. Kuidagi sai minust jooksusõltlane, kes hakkas treenima poolmaratoniks… 🙂
Tegelikult on maraton minu peas tiksunud juba selle aasta märtsist, kui ma polnud veel isegi 15 kilomeetrit järjest läbi jooksnud, kuid plaan poolmaratoni joosta oli olemas ja võistluski ammu registreeritud. Vaikselt hakkasin uurima, millised on treeningplaanid, vaatasin maratoniteemalisi dokumentaalfilme, lugesin teiste jooksjate kogemusi jne. Ma ei tea, miks, aga maraton hiilis mu mõtetesse, sest ma tõesti ise tahtsin seda joosta.
Jah, mul on eesmärk läbida kunagi täismaraton.
Ei, ma ei tea, millal see eesmärk täidetud saab.
Mingi hetk käis mul peast läbi isegi mõte juba sellel aastal maraton läbida. Sügis, Tallinn või Tartu. Plaan kukkus aga kiirelt kokku. Poolmaratoni viimastel kilomeetritel iseendaga võideldes sain aru, et mu keha pole valmis veel maratoniks, vajan veel palju aega ja treeninguid. 42,195 km pole naljaasi!
Jooksutrennid pärast Narva Energiajooksu poolmaratoni olid katsumused. Mul oli ausalt raske. Mitte ainult füüsiliselt, vaid emotsionaalselt. Oli raske aru saada, miks ei suuda ma enam isegi 5 km joosta selles tempos, milles vaid paar nädalat-kuu tagasi läbisin 21,1 km. Tempo 6:10 tundus minu tavalisel 7 km ringil täiesti ilmvõimatu. Intervalltrenn muutus kuidagi väga raskeks. Pikad jooksud on siiani katsumused olnud…
Ärge saage minust valesti aru: ma armastan jooksmist siiani. See aga ei tähenda, et mu iga jooksusamm tuleb lihtsalt. Ei tule ikka küll. Mul on ka vahel raske. Praegu isegi rohkem kui ainult “vahel”, pärast poolmaratoni on rohkem trenne olnud füüsiliselt ja emotsionaalselt rasked kui lihtsad. Millegipärast pole jooksuvorm enam see, mis ta oli. 😦 Eks oma roll on ka sellel, et nüüd tiksuvad peas juba mingid uued ajalised eesmärgid ning pea tahaks saavutada rohkem kui keha (veel) lubab. Tahaks kõike liiga kiiresti…
Sellepärast ütlengi ma kohe ära, et sellel aastal ma täispikka jooksumaratoni ei jookse. Aega on selle kiire asjaga! Jumal hoidku, ma olen läbinud alles ühe poolmaratoni, miks peaks ma kohe maratoni kallale minema?! Võiksin ikka veel läbida mõned poolmaratonid (khmmm, Ööjooks juba 2 nädala pärast…), teha trenni, parandada jooksutehnikat, koguda kilometraaži ja kogemusi ja siis maratonile tõsisemalt mõtlema hakata. Ega see maraton mul siis eest ära ei jookse. 🙂
Aga kallid lugejad, kui te oskaksite vastata minu küsimustele, siis palun tehke seda. Olen väga tänulik!
1. Kui oled osalenud Tartu Linnamaratonil ja/või SEB Tallinna maratonil, siis jaga muljeid ja võimalusel võrdle neid kahte.
2. Kui vanalt ja kus jooksid sina oma esimese maratoni? Kui palju oli sul selleks ajaks kogunenud jooksuaastaid / kilometraaži?
3. Jaga muid mõtteid seoses minu kirjutisega ja maratoniga. 🙂
Nourish, Train & Flourish 
Mina ei ole ka veel maratoni läbinud. Küll aga kamaluga poolmaratone. Olen jooksnud ka nii, et vähemalt üks poolmaraton kuus. Plaanis on ka kunagi maraton joosta. Maraton on kindlasti selline jooks, mille jaoks ma peaks enne võhma ja vastupidavust treenima. Aeg mind nii väga ei huvitakski, kui just teadmine, et ma sain sellega hakkama.
Maratoni treeningplaaniks oleks mul näiteks 1 intervalli treening/fartlekk nädalas + 2-3 pikka jooksu + 1kord jõutrenni. Sellisel juhul jätaks ma kõik teised treeningud kõrvale ja keskenduks vaid jooksule. Ka poolmaratoniks treenides tegin ma nii- tegin eelmisel aastal Ööjooksul sellise tehnikaga oma 21.1 rekordi :).
Seekord on tulnud muid trenne liiga palju vahele (olen ise rühmatrenni treener) ja sain treeningutega veidi hilja alustada. Lisaks on kaks vigastust juulis olnud.
Aga mis siis, Ööjooksu poolmaratoni koridoris kavatsen ma ikka olla. Alla kahe tunni ehk teeb ikka ju ära :). Nii et näeme seal ;)!
MeeldibMeeldib
Väga huvitav treeningplaan. Tavaliselt olen just 1 pike ajooksuga variante näinud, lisaks 1 intervallikas ja 1-2 lühemat ja kiiremat otsa. Juurde lihastrenni.
MeeldibMeeldib
Minule kirjutati selline plaan välja ja töötas. Iga nädal ajad paranesid. Samuti olen näinud sellist plaani teistel pikamaa jooksjatel :).
Igaühele vast oma :).
Ahjaa, sinna juurde veel kord nädala kiirkõnd/rattasõit 😉
MeeldibMeeldib
Äkki peaksid puhkama rohkem? Sinu nö tavalise jooksu pulss on üpris kõrge, nagu nüüd selgus. Päris tõsiselt pushid ennast 😉 Kuskil varem kirjutasid, et madalama (ca 130-140) pulsiga jooksmine oleks väga aeglane – aga nii ongi. Mina jooksen ka oma aeglaseid jookse aeglasemalt, 6:45-7:00 min/km või isegi 7:30 kui vaja 😉 Mida su treener Maris selle väsimuse kohta on öelnud?
MeeldibMeeldib
Minu puhul jääks sellise pulsiga jooks vist 7:30 või 8 min per km kanti. Ma ei tea, kas ma naudiks enam nii aeglast löntsimist.
Korra põgusalt vestlesime sellel teemal, siis tõdes ta, et endalgi pole jooksus praegu keset hooaega sellist minekut sees, nagu oli kevadel-suve alguses. Võib-olla kogu aeg ei saagi nö vormis olla? Ei tea.
MeeldibMeeldib
Aga minul näiteks ongi loomupoolest kõrgem pulss (normaalne jooksupulss on lausa 175bpm). Osaldel on lihtsalt nii ja tunnevad kõrge pulsiga end mugavalt ja hästi. Pulsi ja treeningu suhte arvutas mul treener laktaaditestiga välja ja sealt ka selline treeeningplaan :).
MeeldibMeeldib
Mina alustasin jooksmist eelmise aasta sügisel. Esimeseks võistluseks oli SEB poolmaraton, nädal enne seda olin läbinud 10km otsa. Ajaks tuli 1:58. Esimene maraton sai läbitud paar nädalat tagasi 26 aastaselt Võsul Südasuve maratonil, mille läbisin ajaga 4:00:26. Jooksmas muidu ei käi, rühmatrennidest spinning ja bodycombat kus siis võhma saab. Peale maratoni oli esimene mõte, et mitte kunagi enam aga nüüd juba vaikselt tuleb tuhin ikka peale. Peaks sügisese SEB poolmaratoni vist ikka maratoni vastu vahetama 🙂
Sulle edu ja varsti saad kindlasti ka oma esimese maratoni joostud.
MeeldibMeeldib
Väga tubli, jooksutalenti on. 🙂
MeeldibMeeldib
Mina alustasin jooksmisega samuti 2013. a mai algusest. Eks ma olin varem ka jooksnud kuid nüüd hakkasin seadma endale eesmärke a la 80 km see kuu ära joosta jne. Ma ei sundinud end jooksma, vaid mulle hakkas see kohe meeldima. Mäletan kui juba mai lõpus jooksin 16 km ära. See jooks oli lihtsalt nii kerge ning ma lõpetasin selle mõttega, et oh ma nii palju juba jooksnud ning läheb pimedaks.. Mitte et ma enam ei jaksa. Juuli lõpus läbisin oma ultrajooksjast sõbraga esimese mitteametliku poolmaratoni. Tegelikult jooksime 24 km, sest see oli tema jooksuplaanis. Minul oli eesmärk joosta 21,1 ja kui jaksab, siis temaga lõpuni. Hakkama sain ja ei olnud üldsegi raske. Muidugi tegime 3 lühemat joogipausi ka, mitte ei lasknud järjest need km. Pärast seda jooksu oli mul veelgi võimsam tunne. Ühe korra olin veel trennina jooksnud poolmaratoni ning see aasta läbisin 32.SEB Tartu linnamaratonil 23,5 km. Oma esimese ametliku poolmaratoni läbisin aga alles sellel aastal samuti Narvas enda jaoks superhea ajaga 1 h 56. See jooks läks nii hästi, et sel hetkel polnud maratoniläbimisel sügisel mingeid kahtlusi. Minu esimene võistlus oli 2013 a ööjooks 10 km, mille läbisin netoajaga 55:50, siis sügisel Tartu linnamaratonil läbisin sama distantsi netoajaga 51:36. 3 kuuga minu arust väga hea ajaparandus. Minu esimene maraton saab loodetavasti teoks selle aasta Tartu linnamaratonil. Ma ei tea kas ma olen selleks valmis.. Ma tean, et oma 30 km suudan ära joosta.. õnneks teeb mu ultrajooksjast sõber mulle treeningplaani ning loodetavasti saan sellega vormi 😀 Samuti tuleb ta minuga rajale ning läbib selle minuga koos. Muidugi vaatab kuidas sügisel olukord on, ma ei pea seda maratoni kindlapeale see aasta jooksma. Küll oleks minu jaoks lahe ma esimene maraton läbida 18-aastasena. SEB Tln ma veel käinud pole, aga see aasta läbin seal samuti 21,1 km.
MeeldibMeeldib
Ülitubli oled, edu sulle ja anna teada, kui maraton joostud. 🙂
MeeldibMeeldib
rimi töötajatel mega hea hind seb-il 10 km. jooksul 5 eur poolmaratonil 10 ja maratonil 15
MeeldibMeeldib
Kahjuks see mind kuidagi ei puuduta, 10€ poolmaratoni eest oleks küll muidu mega. 😀
MeeldibMeeldib
Rääkidest jooksuvormist, ühes huvitavas blogis (http://jooksusober.blogspot.com/2012/05/kui-te-tunnete-end-hasti-arge-muretsege.html) ilmus kunagi selline lõik “Plaanipärase treenimise mõte on kutsuda esile areng ning ajastada tippvorm konkreetseks võistluseks. Tipp-maratoonarid suudavad ajastada tavapäraselt kaks vormi tippu: ühe kevadel ja ühe sügiseks. Minusugusel harrastusjooksjal Eesti oludes on vaid üks tipp – sügisel. Kogu töö suve läbi käib selle nimel.”
Jutu mõte on siis seesugune, et kui treenida harrastussportlasena ainult Eestis, siis on väga keeruline olla väga heas vormis üheaegselt nii sügisel kui kevadel. Aga kindlasti pole see võimatu.
Mina olen läbinud ainult ühe maratoni ja selle tegin teoks 23-aastasena 2013. a septembris Tallinnas. Mõte maratoni joosta kerkis esile seoses sellega, et mu suurem eesmärk või salasoov oli Linnajooksude sari läbi teha ja muuhulgas tuli ka maratonil osaleda.
Olen küll varasemalt jooksmisega tegelenud, kuid regulaarsema trenniga alustasin 2013.a jaanuaris. Tegelikult oli see üpris hulljulge temp nii vähese jooksukilometraažiga maratonile minna (enne maratoni oli jooksnud 510 km). Aga plaan oli mahtuda ju 7 h sisse. Ja kui suudan enam-vähem normaalselt siiski joosta, siis suurem plaan oli joosta alla 5 h. Lõpp hea, kõik hea. Jooksin maratoni läbi 4 h 51 minutiga, aga kindlasti oleks saanud parema aja, kui ma poleks esimest ringi (Tallinna Maratonil joostakse 2 x 21,1 km) suures eufoorias liiga kiiresti jooksnud. Teisel ringil maksin selle eest korralikult lõivu.
Nii palju, kui mina eelnevalt maratonide kohta lugesin, kuulsin väga palju kiidusõnu Tallinna Maratoni kohta. Ja samas mitte nii head tagasisidet Tartu Sügismaratoni kohta, kus on vähem kaasaelajaid, joostakse üksi äärelinnas (sageli teisi jooksjaid ei ole silmapiiril), sügisene heitlik külm ilm jne. Millalgi tahaks ise omal nahal Tartus ka maratoni läbida ehk oskab siis paremini kahte jooksu võrrelda. Aga kui rääkida SEB Tallinna Maratonist, siis peab kõigest ülivõrdes rääkima. See oli lihtsalt nii äge esimese maratoni kogemus. Soovitan!! Maratonist rääkimine tekitab siiani sellise mõnusa ärevuse.
Esimese maratoni läbimise kohta tasub hoolega kaaluda, sest see on ikkagi sinu esimene maraton ja see võib tugevalt kujundada sinu edasisi plaane seoses maratonide läbimisega.
Jõudu!
MeeldibMeeldib
Miina, aitäh selle suurepärase kommentaari eest! Hea viide blogile ja üldse toredad muljed. 🙂
MeeldibMeeldib
1. Kui oled osalenud Tartu Linnamaratonil ja/või SEB Tallinna maratonil, siis jaga muljeid ja võimalusel võrdle neid kahte.
– Kui lähed, siis soovitan kindlasti Tartu Linnamaratoni. 😉
Mõlemat olen jooksnud, mõlemal on oma head ja vead.
Tallinna maratonil on 2 poolmaratoni ringi. See on just teisele ringile minnes raske, kuna “sa oled siin juba olnud”. Lihtsam on see, et pole väga tõusi-langusi, sest seal joostakse ka eesti MV maratonis ja siis on see hästi siledaks seal lihvitud (et joosta “rekordeid”). Enamus aega lageda taeva all- st puude varju väga polnud võimalik sihtida. Ehk kui päike paistis,
siis paistiski lagipähe terve aeg).
Samas tore on see, et rahvast on rohkem ja “üksi jäämise oht” on väiksem. Keegi on ikka, kes tiksub sinuga koos. Rada samas on suht igav (kui nad pole muutnud, siis on pikalt mööda seda Pirita teed, kus on haisev adru kõrval :D).
Tartu LM on ses osas mitmekesisem, et on mööda linna, siis läheb linnast välja ja tuleb tagasi linna (ka rajaprofiil on vaheldusrikkam). Nüri on natukene see, et arvestatav osa on linnast väljas (seal ihaste kandis) ning kuna osalejaid on vähem, on ka üksijäämise oht suurem. Samas on näiteks väga lahe, et Ihaste vahel inimesed hoovides elavad kaasa jne (mind kutsus üks vanatädi kisselli jooma näiteks vahepeal :D). Üldse oli suhtumine kuidagi “soojem” Tartus. No ja kui 40.ndal kilomeetril oled sealt Lossi tõusust ülesse saanud, siis on tõeline Xena tunne!!
Ja no kuna minu jaoks on Tallinn üks suur peldik oma olemuselt (ehk ma fännan Tartut), siis TARTU! 😀
+ Tartu LM toimub sügisel- eelmise maratoni võitja ütles hästi tabavalt, et “Tartu LM toimub väga erilisel ajal”.
2. Kui vanalt ja kus jooksid sina oma esimese maratoni? Kui palju oli sul selleks ajaks kogunenud jooksuaastaid / kilometraaži?
– Esimese maratoni jooksingi Tartus (kõige esimene Tartu LM), aastal 2012 (olin siis 22).
“jooksuaastate / kilometraažiga” oli nii, et mul oli lihtsalt eesmärk ära joosta. Mingi 3 kuud enne hakkas koitma, et peaks vast rohkem jooksma hakkama. Kõige pikem ots, mis ma järjest enne maratoni jooksin, oli 13 km (enne seda käisin aasta aega umbes 1-2 korda nädalas lihtsalt ujumas/vesiaeroobikas ja pigem võib-olla korra nädalas jooksmas hästi aeglaselt/jalutamas rohkem. Ehk võib öelda, et olin pigem passiivne). Enne maratoni kogunes selle 3 kuuga jooksukilomeetreid võib-olla 200-230 (täpset arvestust ei pidanud). Igasugused “3 h otsad” enne harjutamiseks tundus pigem väga tüütus. 😀
Ma ei ütle, et see oli kerge. Kuna kõige pikem järjest joostud maa oli 13 km (enamus jooksud olid 7-10 km), siis sa võid ette kujutada, kuidas keha just füüsiliselt streikima hakkas peale 21. km. Ma pole kunagi rohkem nii tundnud, aga kõik valutas. KÕIK. Isegi kohad, mille olemasolust sa teadlik pole. Elukaaslane pärast ütles, et ta ei uskunud, et ma üldse finisheerin (kehakultuuri lõpetanud ja kunagi profispordiga tegelenu. Ehk inimene, kes teab natukene rohkem spordist ja inimese kehast ja selle võimest 😀 ). Aga kangus ja tahtejõud viis edasi. Aeg napilt alla 5 h ja tehtud ta oligi (viimased 15 km oli pigem kõndimise-jooksuliigutuste imiteerimise segu)
Paar päeva oli ka puujala-tunne, aga valu möödub, kuulsus jääb. 😉
Üle ei maksa mõelda- pigem tuleb enda jaoks selgeks mõtestada, miks sa seda maratoni jooksed ja no ma ütleks küll, et väga suur osa maratoni jooksmisel on pigem tahtejõud. 😉
Anne-Liis
MeeldibMeeldib
Aitäh, Anne-Liis, selle pika ja põhjaliku kommentaari eest! Sa oledki üks Xena ja supernaine. 😀
MeeldibMeeldib
Või siis tegelikult üldse mitte mõelda- lihtsalt minna ja ära teha! 😉
MeeldibMeeldib
Üks võimalus SEB Maratonil ükskõik millist distantsi soodsamalt joosta on siin: http://www.activia.ee/ee/uudised/activia-jooks.html
Mina olen sinuga täiesti nõus, et ei pea kohe jooksma maratoni. Ise jooksen teadlikumalt 3.hooaega. Maratoni võtsin küll ka plaani seoses Linnajooksude sarja läbimisega. Oma kogemusest võin öelda, et jooksuvorm paraneb pigem ikka aastatega, mitte kuudega ning ka pikast jooksust taastumine on praegu oluliselt parem, kui 2 aastat tagasi. Sel aastal pean kahjuks aga ka tõdema, et kui vorm lubab joosta suuremaid mahtusid kui varem, on kohe ka igasugused pisivigastused ja hädad kallal.
SEB Maratoni olen jooksnud 2 korda ning melu, korraldus on väga ok. Juba maratoonarite telk, kus head-paremat süüa-juua antakse, on väärt maratoni lõpetamist 😀 Kuna rada on siiski üsna igav, siis sel aastal piirdun tõenäoliselt pooliku distantsiga. Hammas on saanud verele ka ühe välismaratoniga – 10 000 jooksjaga koos pingutada on väga vinge elamus! Sel aastal jääb tõenäoliselt ainsaks variandiks Tartu Linnamaraton – oma tuttavate/sõprade käest olen saanud jooksu kohta ainult positiivset tagasisidet ning tegemist on ikkagi ka kodulinna jooksuga 🙂
Mulle meeldib, kui mul on eesmärgiks maraton ning see motiveerib mind jooksma minema ka siis, kui ma tõenäoliselt muidu jooksma ei läheks. 🙂
MeeldibMeeldib
Väga tubli jooksja ja aitäh lingi eest! 🙂
MeeldibMeeldib
1. Kui oled osalenud Tartu Linnamaratonil ja/või SEB Tallinna maratonil, siis jaga muljeid ja võimalusel võrdle neid kahte.
Tartus ei ole jooksnud kuna linn eriti ei meeldi ja ei satu sinna. Tallinn on ka veidi liiga väike koht minu jaoks aga noh, veidi parem, ja siin on mõned korrad ka joostud ja tegelikult täitsa meeldiv maratoni joosta. on ilus rada ja hea, et näeb teisi ka vastu tulemas.
2. Kui vanalt ja kus jooksid sina oma esimese maratoni? Kui palju oli sul selleks ajaks kogunenud jooksuaastaid / kilometraaži?
esimene maraton tuli vist veidi enne 40eluaastat, äkki olin 36-37vist. Peale pikka 2kuist pausi, kannakõõluse venituse pärast. Kandsin pikalt tugisidet ja vast 1nädal enne maratoni sain teha esimesed jooksusammud. tugisideme võtsin ära päev enne jooksu ja riskisin, lootsin läbida terve jalaga ning see õnnestuski, Dublinis ajaga 3:34. See on jäänud muidugi elu aeglasemaks ja lõpp oli jube. treenitust ju polnud. Tegelikult terve teine pool oli kannatuste rada aga selle pärast jäi ka paremini meelde!
3. Jaga muid mõtteid seoses minu kirjutisega ja maratoniga.
Tavajooksja võib joosta palju enam kui 2maratoni aastas, see on rohkem tiuppude “lõbu”. Vaata kasvõi Marika Roopärg-i, kui palju tal koguneb ja seda väga väikese joksumahu pealt. Tegelikult suudaks igaüks joosta kasvõi iga nädalavahetus ühe maratoni. Kõige tähtsam on maratoniks kehakaal alla saada, Iga kilo on kullahinnaga ja jooks läheb kergemaks ja nauditavamaks. See on üks võtmetegureid.
MeeldibMeeldib
Oled noor, ära kibele selle maratoniga. Kui niisama treeningust on vähe, siis kogu hulka märksa lühemaid võistlusi. Saa esiotsa kiirus paika, vanemana maratone kergem/lihtsam/mõnusam teha. PS: PS: Maraton vajab korralikku (nädalast/aastast) kilometraazi enese alla, kuigi niisama tuiamiseks pole seda küll vaja.
MeeldibMeeldib