Täna otsustasin pärast eilset väga rasket intervalltrenni teha hoopiski puhkepäeva plaanitud BodyPumpi asemel ja käisime vennaga Kohtla-Järvel verd annetamas. Ma polnud kunagi varem verd annetanud ning see oli mu 2014. aasta eesmärkide seas. Eks omajagu pelgasin kogu protseduuri, sest mulle ei meeldi, kui mind nõeltega torgitakse… Võtsin aga julguse kokku ja läksimegi.
Väntasime ratastega linna ja tänu sellele saime pulsi üles ja vere käima. Täitsin ankeedi, küsiti paar küsimust, määrati veregrupp (0+), mõõdeti hemoglobiini (141, pidi hea olema) ja vererõhku ning pakuti süüa ja juua ja edasi oligi tee pikutama. 😀 Verevõtmine käis iseenesest väga kiiresti, paari minutiga oli mu veenist 450 ml verd välja pumbatud. Ei uskunudki, et see kõik nii kiire ja kerge on. Pilt eest ära ei läinud ja enesetunne oli väga normaalne. Lõpuks sain veel kruusi ja pastaka ka. 🙂
Täna siis trenni teha ei tohi, aga juba homme olen tagasi rajal. Remontisin veel täna oma vana jalgaratast ka, lähiajal ostan veel paar vajalikku helkurit jms ka juurde ja ongi vana ratas korda tehtud, mis oli ka üks 2014. aasta eesmärkidest. Uut maanteeratast mitmeks tunniks kuskile rattahoidja külge lukku ei julge jätta (vargused pole just haruldased…) ning vana ratas saab nüüd olema mu linnas käimise ratas.
Ühe päevaga kaks eesmärki täidetud. Päris hea! 🙂
Mina võtan juba ma ei tea kui kaua julgust doonorluseks. Mul on mingi natuke foobiale kaldub hirm selle vastu siiani. Ma ei tea, kust see tuleb ja ma ei tea, miks ma seda nii väga kardan 😀
Tubli oled igatahes! Loodan, et ma ka ühel ilusal päeval selle ikka käsile saan võetud ja hirmu seljatatud.
MeeldibMeeldib
Karta pole tõesti mitte midagi, isegi valus polnud. 🙂
MeeldibMeeldib
Tubli oled! Ise tahaksin ka doonor olla, AGA ma EI SUUDA. Ausalt, mul hakkas praegu paha, kui seda lugesin ja pilte vaatasin 😀 . Ma olen vist eriti nõrga närvikavaga 😛
MeeldibMeeldib
Heh. 😛
MeeldibMeeldib