Juba paar nädalat on mu peas kummitanud mingid mõtted. Tahaks nagu kirjutada, aga samas ei oska ka. Oeh. Läheks siis kohe asja juurde (ütleb ta ja jaurab mõnisada sõna tühja…).
Olen oma peas vaikselt mõlgutan seda mõttekest, et miks see blogipesa olemas on. Kunagi oli mul meeletu suur motivatsioon kirjutada, saada seeläbi ise motivatsiooni ja jagada seda teistele. Meil tekkis siin äärmiselt tore väike kogukond, kus teineteist (peaaegu) alati toetati. Nüüdseks on mõned asjad aga muutunud.
Mitte, et mul poleks enam motivatsiooni või et ma ei tahaks enam kirjutada. Tahan ikka. Kirjutangi ju. 🙂 Aga kuidagi on sport saanud mu elu nii loomulikuks osaks, et ma ei tunne enam vajadust jagada iga saavutust, eesmärki, plaani või trennimuljet kogu maailmaga. Ma ei obsessi enam toidu üle. Enam pole seda põletavat tunnet sees, et: ‘Oh, pean sellest nüüd ja kohe blogima!’. Pole ka seda aega, et kõik mõtted ilusateks-korralikeks kirjatükkideks siduda. Pigem jagan neid äkkmõtteid teiste spordisõpradega kiirelt laivis personaalvestlustes. Niimoodi neid postitusi siin vähemaks jääbki. Ma pole enam nii üksi, kui olin peaaegu 3 aastat tagasi, kui alles spordi ja tervisliku eluviisiga tutvust tegema asusin. See on minu isikliku elu seisukohast väga tore ja äärmiselt positiivne, et olen leidnud oma inimesed, aga selle blogi elujõulisus kannatab. Korralikult.
Kui mina ei kirjuta, ei analüüsi ega arenda diskussiooni, siis on ilmselge ja loomulik, et meie kogukond on laiali valgunud. Arutelu enam pole, sest mida nende minu trenninädala kokkuvõtete all ikka nii väga arutada, eksole. 🙂 Need on rohkem mulle endale, et ennast analüüsida ja pilk asjal peal hoida. Iseendale kirjutada mulle muidugi meeldib, aga samas ma igatsen oma blogisõpru. Olen teid täiesti hooletusse jätnud. 
Kuidas teil kõigil läheb? Ma ei tea. Totter on paluda teil aktiivne olla, kui ma ise blogiveergudelt ära jooksnud olen. Ma olen ikkagi mõistlik tüdruk: ma mõistan, et ühepoolselt see asi siin ei toimi.
Niimoodi ma selle lõhkise küna ees seisangi. Mis selle blogikesega siin ette võtta? Jätkata? Mis suunas? Lõpetada? Kui lõpetada, siis kuhu ja kuidas ta ‘pensionile’ ringi kolida? (Oma domeen ja serveriruum ei ole just odav lõbu, aga oma 500+ postitust ja mälestust ma kaotada ju ka ei taha…) Oodata ja loota, et uue hooaja saabudes tulevad uued eesmärgid, plaanid, treeningud ja põnevad ettevõtmised, mida oleks mul tore jagada ja teil tore lugeda? Seniks jätkata vanaviisi? Muuta midagi? Millest te lugeda tahate? Millest ma kirjutada tahan? Äkki tahate teie, lugejad ja ise mitte blogipidajad, millestki siia külalispostitusi kirjutada?
Oeh, mul on nii palju küsimusi. Vastuseid… Neid ei ole.
Quo vadis, Margiti blogipesa?
