… siis ta enam trenni ei teinud.
Alustaks algusest. Esmaspäeval sain ma kinnituse, et teisipäeval tuleb ikkagi Norrasse sõita. Ostsin lennupileti ära, pakkisin enne Parkmetsa jooksu kiiruga kokku visatud kohvri ilusti uuesti kokku, ajasin ära sada toimetust, mis enne minekut korda oli vaja saada, tegin kiire esimese välirattatrenni sellel aastal ja sättisin äratuse kella 5ks hommikul valmis.
Teisipäeval sõitsin Ida-Virumaalt otse Tallinna ning ümberistumisega Oslos (kus tuli vahepeal pagas välja võtta ja läbida vist isegi 3 turvakontrolli) jõudsin lõpuks pärastlõunaks puruväsinuna oma sihtkohta: Bergenisse.
Mis ma siin siis teen? Kokkuvõtlikult öeldes olen härra Jooksja juures. Kahjuks juhtus nii, et tööd tehes murdis ta nädal aega tagasi oma parema pöidla lodiluu. 😦 Parandada tuli see operatsiooniga, mida väga kummalisel kombel tehti üldnarkoosiga. Sedamoodi möödusid minu viimased 2 päeva, veetes haiglas vähemalt 6 tundi, muudkui oodates ja oodates. Eile sai õnneks operatsioon edukalt tehtud ja saime ilusti samal päeval kohe koju ka. Aga kuna see käsi teeb kõik igapäevased toimetused väga raskeks, siis on kedagi siia vaja. See keegi olen mina.
Õnneks sai mul just eelmisel nädalal magistritöö ilusti valmis ja nüüd ootan ainult ülejärgmise nädala eelkaitsmist, et saada tagasisidet ja vajadusel teha töös parandused ja täiendused. Seega vedas, et olen praegu vaba nagu lind ja sain üldse siia tulla. Eestisse peaksin esialgse plaani järgi saabuma 25. aprillil.
Loodetavasti jõuan täna ikka lõpuks trenni ka. Viimased päevad on olnud rohkem kui väsitavad ning ei olnud mõtet end õhtul enam selle energiapuuduse foonil jooksma sundida. Eriti siinsete mägiste radadega. Küll jõuab veel joosta ja mägesid avastada. Aega on. Hetkel on muud asjad olulisemad.
Lõpetuseks aga mõned faktid, mida viimase paari päeva jooksul Bergenis tähele olen pannud.
- Kõik oskavad hästi inglise keelt. Isegi vanad inimesed. Täiesti hämmastav.
- Norras elada on kallis. Toiduained, näiteks ka kõige tavalisemad piimatooted, on kallid. Rääkimata igasugustest teenustest, rongi- ja bussipiletitest jms.
- 2XU kompressioonipüksid on jalas igal teisel jooksjal. Nendel inimestel ka, kes ei tee parajasti sporti.
- Haiglas kannab 90% personalist jooksutosse.
- Haiglad on hoopis teise süsteemiga kui Eestis. Põhimõtteliselt jaluta sisse ja mine, kuhu tahad. Keegi ei küsi midagi.
- Naised kannavad rohkem meiki ja tänavapildis paistab silma rohkem solaariumipäevitust kui Eestis.
- Õues on väga kaua valge. Kell 21 on hämar ja hakkab pimenema, aga üldiselt on päevavalgust siin rohkem kui Eestis.
Tänaseks reportaaži lõpp. 🙂
PS! Kui keegi soovib 10€ eest Rannametsa Luitejooksule minna, mis toimub sellel pühapäeval Pärnus, siis andke mulle teada. Pakkuda on 2 osalust. Ümberregamine on tasuta ja tahaks oma piletid kellelegi ära anda. Praegu regades peaks hind olema üle 10€.
