Lõpuks on see ilmatu pikana tunduv teekond otsa lõppemas. Magistritöö kaitsmine oli ära ning nüüd on aeg oma tööst natuke pikemalt rääkida. Huvilisi tuli igast ilmakaarest, seega räägin natuke avalikult sellest, mida ma uurisin ja millest kirjutasin.
Kõik algas sellest, et septembrikuus polnud mul ühtegi head ideed, millisel teema see magistritöö üldse kirjutada. Mõtlesin üht- ja teistpidi, aga ei midagi. Tühjus! Lõpuks lihtsalt valisin endale juhendaja välja, kellega võiks olla tore koostööd teha. Arvasin, et kirjutan midagi vaesuse ja hariduse kohta. Paremaid ideid mul ei olnud.
… ja siis ühel päeval, lihtsalt ei-tea-kust, miski plahvatas mu peas. Üks teema. Lööks äkki kuidagi kokku, kui palju ülekaalulisus ja rasvumine Eestis iga-aastaselt maksma läheb? Te ei kujuta ette, kui elevil ma olin. Mul oli teema, mida innukalt kirjutama hakata! Võtsin ühendust enam-vähem ainsa inimesega, kes minu teaduskonnas seda tööd juhendada suudab. Õnneks oli tal aega mind oma tiiva alla võtta. 🙂 Töö võis alata.
Või siiski mitte. Sügissemestri ained ja minu töö õppejõuna olid nii hullumeelsed, et valmis sain vaid kohustusliku laiendatud kava. Kui päris aus olla, siis polnud ma sellega üldse rahul. 
See oli väga pealiskaudne ning viimistlemata. Ma ei tahtnud seda üldse esitada. Oma nimi sellisele asjale peale panna… Ei olnud just kõige parem tunne.
Aga jaanuari alguses alustasin ma uuesti tööd. Nüüd oli mul kogu aeg võimalik ainult diplomitööle pühendada. Aineid mul kevadsemestril ei olnud, ülikool rohkem tööd ei pakkunud ning aega oli kõvasti. Hakka aga kirjutama.
Mäletan seda, et alguses oli kirjutamine väga raske. Esimesed nädal aega tegelesin ainult mitmekümnete artiklite lugemisega. Kogusin peas mõtteid, üritasin neid koondada. Siis lugesin veel ja veel ja veel. Lõpuks tekkis süsteem, et kirjutama hakata. Siis muudkui kirjutasin ja kirjutasin. Tundide kaupa päevas.
Vahemärkusena peab ütlema, et minu magistritöö ei pidanud olema klassikaline diplomitöö, vaid hoopiski ingliskeelne 10000-sõnaline teadusartikkel (kogu mu magistriõpingud toimusid 100% inglise keeles). Kas see päris nii välja tuli, on iseasi, sest meie kursus on esimesed, kes midagi taolist lõputööna tegema pidid. Ei olnud hindajatel täpset arusaamist, ei olnud ka tudengitel ja juhendajatel. Natuke raske oli nii kirjutada, kui keegi täpselt ei tea, mida lõpuks nõutakse, aga sai hakkama.
Kirjanduse ülevaatele punkti pannes oli lehekülgi ja sõnu juba omajagu. Siis tuli hakata empiirilist osa kirjutama. Asi läks raskeks, sest mul polnud veel aimugi, kuidas see ülekaalulisuse kulu ikkagi kokku lüüa, kas meil on üldse Eestis vajalikud andmed olemas jne. Nii palju küsimusi, nii palju ebakindlust… Aga mu juhendaja toetas mind alati 100% ning kinnitas, et oleme õigel teel ja sellest saab asjalik töö. Usaldasin teda. Õigesti tegin. 🙂
Aga aitab pikast eeljutust. Asume asja juurde. Liiga teaduslikuks proovin mitte minna, palju täpsemalt ja detailsemalt saab igaüks lugeda töö täisversioonist, lingi leiab postituse lõpust. 🙂
Kuidas ma kulud kokku lõin? Mis uuringust selgus?
– EESMÄRK
Hinnata ülekaalulisuse ja rasvumise kulud Eestis rahalises väärtuses. Lisaks pakkuda probleemile majanduslikke lahendusi.
– Taust
Ülekaalulisuse ja rasvumisega on seotud peamiselt kaht liiki kulud: otsesed ja kaudsed. Mõlemad jagunevad veel omakorda alaliikideks. Oma töös võtsin vaatluse alla eelkõige otsesed meditsiinilised kulud, kaudsetest kuludest produktiivsuse kulud hindasin andmepuuduse tõttu suhtes otseste meditsiiniliste kuludega.
Meditsiinilised kulud tekivad eelkõige haigustest, mille jaoks ülekaalulisus on riskifaktor. Nende loetelu on väga lai:
Produktiivsuse kulud tekivad eelkõige enneaegsest suremusest (inimese eluiga lüheneb, näiteks seetõttu, et tal on suurem risk saada varem infarkt, ing.k premature mortality), töölt puudumiste tõttu (sest inimene on mingi ülekaalulisusega seotud haiguse tõttu haiguslehel, ing.k absenteeism), väiksema produktiivuse tõttu töökohal (põed mingeid haigusi ja näiteks su liigutused on aeglasemad, ing.k presenteeism) ja puude tõttu (nt insuldi järel).
Minu uuringule sarnaseid on tehtud paljudes teistes riikides mitmete autorite poolt, aga mitte kunagi varem Ida-Euroopa riigis, kus on madalad tervishoiukulutused ja üpris viletsad tervisenäitajad. Seega on minu töö üks esimesi omalaadsete seas. Näitan tulemusi teistes riikides, võrreldavuse huvides on kõik esitatud protsendina sisemajanduse koguproduktist:
Nagu ka paljud teised autorid, kasutasin minagi kulude hindamiseks cost-of-illness ehk haiguskulude meetodit. Vajalikud andmed otseste kulude hindamiseks ravikulude kohta saime Eesti Haigekassast. Kaudsed kulud pidin hindama seoses otseste kuludega, sest nende hindamiseks meil Eestis lihtsalt puuduvad sobivad andmed.
Seega, et otsesed kulud kokku lüüa, pidin tegema mingisuguse valiku haigustest, mille jaoks ülekaalulisus on riskifaktor. Võtsin valikusse 11 haigust, kasutusel on kõige värskemad andmed, mis saadaval (aasta 2015). Valitud haigused:
- Vähk:
- jämesoolevähk,
- rinnavähk,
- emakakehavähk (endometrial cancer);
- Endokrinoloogilised haigused:
- diabeet (tüüp 2),
- kõrgendatud kolesteroolitase;
- Südame-veresoonkonna haigused:
- kõrgvererõhutõbi,
- infarkt,
- krooniline südme isheemiatõbi,
- insult;
- Seedesüsteemi haigused: sapikivid;
- Lihaskonna- ja skeletihaigused: osteoartriit.
Edasi otsisin meditsiinikirjandusest välja iga haiguse kohta relatiivsed riskid (kui palju suurem oht on ülekaalulisel inimesel haigestuda nimetatud haigusesse võrreldes normaalkaalus inimesega) ning iga haiguse kohta, kui suur osa selle haiguse põdejatest on ülekaalulised. Viimase puhul pidin kasutama teiste Euroopa riikide andmeid, sest Eesti kohta neid lihtsalt ei ole saadaval. Seejärel pidin tegema omajagu arvutusi Excelis. Sain kätte tulemused.
– Tulemused
2015. aastal olid ülekaalulisuse ja rasvumisega kaasnevad kogukulud Eestis 45,5 miljonit eurot. See on 35€ inimese kohta aastas või 0,22% SKP-st. Otsesed meditsiinilised kulud on sellest 22,8 miljonit (0,11% SKP-st).
Nagu eelnevatelt graafikutelt paistab, siis ülekaalulisuse kulud Eestis sarnanevad pigem vähem arenenud maadele (Mehhiko, Tai, Hiina) kui läänemaailmale, kus kulud on tunduvalt suuremad: Euroopas 2–4 korda, Austraalias kuni 6,5 korda ja USAs 7–15 korda suuremad. Otsestest medistiinilistest kuludest suurima osa moodustasid südame-veresoonkonna haigused (50% kuludest) ja endokrinoloogilised haigused (38%).
– Kokkuvõttes
Nagu juba mainitud, siis 2015. aastal olid ülekaalulisuse ja rasvumisega kaasnevad kogukulud Eestis – 45,5 miljonit eurot (35€ inimese kohta aastas või 0,22% SKP-st) – väiksemad kui teistes arenenud maades. Kuigi 0,22% SKP-st ei tundu olevat eriti suur kulu, siis tervishoius, kus kunagi eelarve ülejääki ei teki, oleks võimalik 45 miljonit eurot tunduvalt mõistlikumalt ära kasutada. Näiteks piisaks sellest rahast, et katta kõik kulud:
- diabeedi ravimiseks 2 aastaks,
- infarktide ravimiseks 2,5 aastaks,
- kõrgevererõhutõve ravimiseks 4 aastaks,
- rinnavähi ravimiseks 4,4 aastaks.
Vaatamata sellele, et ülekaalulisuse kogukulud on hetkel veel suhteliselt väiksed, ei tohiks teha järeldust, et tegu on tähtsusetu probleemiga ühiskonnas. Üha suurenev ülekaaluliste osakaal rahvastikus (WHO: kui 2010. aastal oli ülekaalulisi Eestis 58,3%, siis aastal 2014 oli see juba 60,3%) annab põhjust muretsemiseks ning lubab eeldada, et kulud ei jää tulevikus enam nii tagasihoidlikuks. Ilmselt oleks Eestil mõistlik õppida teiste riikide kogemusest ning üritada probleemiga võidelda kohe ja seejuures väiksemate kuludega, kui see on alles ‘lapsekingades’, mitte oodata, kuni probleem on muutunud veelgi tõsisemaks ning selle lahendamiseks tuleb teha tunduvalt suuremaid kulutusi.
Lisaks tavapärastele lahendustele (tervislikud eluviisid, eelkõige muutused söömis- ja liikumisharjutustes) pakkusin oma töös välja ka maksulahendused. Neist esimene on juba mujal maailma (Norras, USAs, Mehhikos) kasutusel: maks suhkru- ja rasvarikastele toiduainetele. Teine väljapakutud lahendus oli märksa intrigeerivam: maks üleliigsele kehakaalule. Nendest lahendustest koos kõigi puuduste ja lisaaspektidega saad pikemalt lugeda töö täisversioonist.
Tööd täispikkuses saab lugeda SIIT.
Kartsin, et kõrben, aga see risk tuli võtta. Kui suren, siis suren. Vähemalt panen kõik mängu.
Võtsingi end kokku. Alates 5. km-st kuni 8. km lõpuni puhus vastutuul. Hoidsin seal pidevalt kellegi seljataha või gruppi. See oli väga tark otsus. 7 km täitumisel hakkas paduvihma sadama, mis kestis järgnevad 2 km. Mulle sobis. Mida jahedam, seda parem. Soojaga mulle joosta ei meeldi. 8. km haarasin veel jooksu pealt lonksu juua. Vaikselt hakkas kohale jõudma, et ma peangi vist selle tempoga 10 km vastu. Selgeks sai ka see, et täitub minu ammune unistus joosta alla 55 minuti. See oli lihtsalt nii sürreaalne. Ajasin seda aega eelmisel aastal taga, ei õnnestunud. Ja nüüd see tuleb. Nagu pauk luuavarrest.
