Rubriik: Toitumine

Eile magama jäädes ja täna üles tõustes jäin jälle mõtlema selle üle, et selline normaalne näljatunne meeldib mulle väga. Ei, ma ei räägi siin sellisest näljast, mis teeb inimese hangry‘ks (hungry+angry ehk näljane+vihane) ja mis tuleb peale pärast 6–… tundi söömata olles, kus võiks süüa ära terve külmikutäie toitu ja siis veel natuke ning pärast seda kõike pikali maas ägiseda ja mõelda, et kellele seda nüüd tarvis oli. Ma räägin sellest heast näljatundest, kus kõht tundub tühi, vaikselt liigub mõte söögi peale ja ma tunnen, et mu keha on söödud energia ilusti ära kulutanud ja vajab funktsioneerimiseks uut energiat. Vot see on see õige näljatunne, mida ma naudin. 

Vahel ma unustan ära, kui mõnus see tunne on. Näiteks LCHFi järgi elades ja süsivesikuid täielikult vältides ei tundnud ma seda ideaalset näljatunnet mitte kunagi. Never ever! Sõin küll palju vähem kaloreid kui praegu, tegin ikka väga aktiivselt trenni, aga näljatunne tekkis aeglaselt ja polnud ka siis see “õige”. Tundub justkui ebaloogiline, eksole? Nagu teiste muljetest olen kuulnud, on see paljudele tuttav tunne. Võisin olla vabalt 6–8 tundi söömata ja see polnud probleem. Rasv hoidis kõhu täis, aga praegu süsivesikuid süües on mu ainevahetus kordi kiirem ning mulle endale tundub, et kogu organism töötab kuidagi efektiivsemalt. Põletan ära rohkem kaloreid, tunnen end kergemalt ning midagi on justkui teistmoodi ja paremini, ei oskagi seda sõnadega kirjeldada. Eriti hästi oli see “lennukuse” tunne tajutav paar nädalat pärast LCHFi lõpetamist aprilli alguses. Trennid muutusid kordi paremaks, ainevahetus kiirenes umbes 10 korda ja psühholoogiliselt olin paremas paigas. Olen siiani.

Nüüd aga puutun vahel kokku vastupidise olukorraga. Mina, Margit, olen krooniline süsivesikuarmastaja. Suhkur ja maiustused pole mulle komistuskivi, aga kõik jahust pagaritooted on. Vahel muutub minu ja süsivesikute vaheline suhe minu suhtes “vägivaldseks” ehk tuleb ette kordi, kus lendab minu intuitiivne toitumine täielikult vastu taevast ja ma lihtsalt söön (süsivesikurikast) toitu edasi, sest see on maitsev, kuigi mul on ammu kõht täis. Ma olen ikkagi inimene ja alles selle täiusliku tasakaalu otsingutel. See nädalavahetus oli minu jaoks ikka massiivne feil, sest olin vanematekodus ja ema küpsetas seal seda kõige lihtsamat nisujahupõhjaga õunakooki (valge suhkur ka juures, khmmmm) ning kodust pitsat. Kodune = parim! Vot need on need hetked, kus ma tahaks ükskord olla endas 100% kindel, et ma suudan kuulata oma kõhtu ja mitte süüa üle. See nädalavahetus ma oma kõhtu ei kuulanud… Sõin liiga palju, toppisin liiga palju seda suhkrut ja nisujahu endale sisse ja ei tundnud paar päeva üldse korralikku näljatunnet. 😦 No ja kõik need süsivesikud hoiavad kehas endaga veel vett ka, seega tundsin end justkui õhupallina. Sellised glükogeenivarud, et jookse või maratoni… Olin endas isegi pettunud, aga mingisse musta auku ei langenud. Õnneks Tartusse naastes sain kohe toitumisrajale tagasi ja toitumise korda ning enesetunne on nii ikka miljon korda parem.

Ka mul tuleb neid halbu päevi ja vahel isegi nädalaid ette, kus toitumine lonkab mõlemat jalga. Nendest tuleb aga üle saada ja edasi liikuda. Minu õnneks aitavad Food Friday postitused mind palju, sest panevad rohkem oma toitumisele mõtlema ja tegema paremaid valikuid; need on justkui reaalsuse meeldetuletused, mis aitavad oma valikutest paremini aru saada.

Igal juhul eile oli hull trennipäev ning ära sai põletatud päris palju energiat. Tulin koju, ise mõnusalt näljane, sõin ära korraliku õhtusöögi ning mõned tunnid hiljem magama minnes tundsin juba sellist mõnusat tühjust kõhus. Hommikul ärgates olid meeled eriti erksad, tõusta oli samuti tühja kõhuga kergem (tahan ruttu süüa 😀 ) ja puder maitses eriti hea. Vot selline toitumine mulle meeldib: ma tunnen, et keha on söödud energia ära kulutanud ja vajab juurde uut, millega ma teda hea meelega varustan. Mitte, et keha on pidevalt energiat täis ja ükskõik, kui palju ma trenni ei teeks, pole ma ikka korralikult näljane. Toit on kütus ja nälg on punane tuluke armatuurlaual, mis tuletab meelde, et nüüd on vaja tankida (õige kütusega!). See “õige” näljatunne on täitsa meeldiv. 

Kas Sa suutsid enam-vähem aru saada, millisest tundest ma räägin? Ma loodan, et mu jutt oli ikka enam-vähem loogiline. 😀