Rubriik: Toitumine

Pole vist mingi saladus, et kergema kehaga on kergem joosta. 100 kg või 50 kg – kummal on raskem kiiresti (ja pikalt) edasi liikuda? Vastus on ilmselge. Tegelikult on erinevus märgata aga juba paari kilogrammi kaotamisel. Miks muidu maratoonarid enne suurvõistlust kehakaalu võimalikult väikseks saada tahavad? See on mind viimastel nädalatel natuke mõtlema pannud…

… et minu keha ei meenuta küll eriti jooksjat. XD Ärge valesti aru saage: ma olen oma kehaga hetkel rahul. Ma ei häbene enam iseennast nagu vanasti. Ma pole kindlasti peenike, aga ma olen normaalkaalus ning näen vähemalt enda arvates (mis on kõige olulisem!) täitsa normaalne välja ka. Alati saab paremini, aga minu keha ei mõjuta negatiivselt enam minu enesekindlust või enesehinnangut. Ma olen endaga rahul. 🙂 Siit tuleb see “aga”.

Aga ma kindlasti olen natuke liiga raske, et joosta. Ma saan joosta, ma pole nii raske, et see hakkaks halvasti mõjuma mu liigestele, aga kui ma oleks kergem, oleks ma kiirem. Nii lihtne see ongi! 

Iseenesest oleks minu kehaehitusega inimesel tunduvalt lihtsam jõualadel tulemusi saavutada. Mul ei ole seda tüüpilist kehaehitust, mida seostatakse jooksjaga: madal rasvaprotsent, väike kehakaal, pikad jäsemed, pikad saledad lihased jne. Mul on puusad, mul on kaalu ja rasva 😀 ning mu käed ja eriti jalad on keskmisest natuke lühemad (selge märk on see, et kõik mainstream riided on säärtest-varrukatest mulle pikad). Ma ei näe välja nagu jooksja! Aga see ei tähenda, et ma ei saaks joosta. Ma ju jooksen ning naudin seda. Minust ei saa kunagi tippjooksjat ja see on täiesti OK, sest ma jooksen oma eesmärkide ja oma emotsioonide ning naudingu nimel. 

Siiski arvan ma, et mul oleks mõistlik just maratonieesmärki silmas pidades natuke kaalu langetada. Praegu olen sellest optimaalsest jooksjakaalust ikka väga kaugel (15 kg kaugusel?). Nii palju kaalu ma kaotada ei taha, sest see peaks tulema juba trennide kvaliteedi arvelt, sest et treenida, on vaja kütust: kvaliteetset ja piisavalt palju. Nädalaid ja kuid järjest kaloridefitsiidis olles läheks jooksuhooaeg puhta lörri, sest trennide kvaliteet poleks see, mis ta peab olema. Been there, done that. Ma tean, mis tunne see on, sest olid ajad, kus ma tegin korralikult trenni, aga sõin samal ajal alla 1500 kalori ning peaaegu üldse mitte süsivesikuid. Võrreldes praegusega, polnud see mitte just eriti hea tunne! 

Kõike arvesse võttes on praegu ideaalne aeg kas või 3-4-5 kilo oma kehalt maha raputada. Jooksuhooaja alguseni on ligikaudu 3 kuud, trennid pole veel nii pikad ja nii intensiivsed ning praegu pole vaja tulemusi teha. Teeme ära!

Aga kuidas?

Ma tean, et ei tohi mingit hullult keerulist reeglistikku endale ette kirjutada, sest see võib mind tagasi viia ülesöömishoogudeni ning emotsionaalse söömiseni. See on viimane asi, mida ma tahan. Ma tahan hoida tasakaalukat joont. Praeguste toitumisharjumuste juures olen ma suutnud ligikaudu aasta aega püsida praktiliselt samas kaalus ning kaalu hoidmisega mul probleemi pole. Seega nüüd üritan ma süüa väiksemaid portsjoneid, aga tihemini, ja lõpetada söömine 2 ampsu enne seda “mul on kõht nüüd täis” tunnet. Ühtlasi iga päev süüa piisavalt köögi- ja puuvilja, sest tunnen, et praegu söön ma liiga vähe värsket ja rohelist. Olen proovinud otsida välja uusi ja põnevaid retsepte, millega oma toitumist rikastada, näiteks eile tegin ma esimest korda elus asjus küpsetatud täidetud paprikaid ning need olid imemaitsvad. Loodavasti tulevad ka Food Friday’d nüüd põnevamad. 🙂

Vaatame, kuidas see minu projekt sujub. Eks paari nädala pärast kaalun ja mõõdan ennast uuesti ning siis on näha, kas kaal langeb või pean midagi muutma. Üritan asja võtta vabalt ja rahulikult ning mitte põdeda (loe: kaaluda ennast iga päev ning üle mõelda). Saab olema põnev. 😉