Eile oli ikka tõesti hea päev. Lõuna ajal sain lõpuks oma juhendajalt kinnituse, et mu praktika on nüüd lõplikult valmis ja võin rahus suvepuhkusele minna. Juhhuu! 🙂 Ise arvasin, et ikka läheb veel aega vähemalt nädalake ja saan veel ülesandeid juurde. Aga minu tööga oldi väga rahul ning tund aega hiljem sain juba samalt organisatsioonilt väikese projektiga seotud tööpakkumise, võib-olla tuleb neid tulevikus veelgi. Väike lisaraha teenimise võimalus ei jookse küll kellelgi mööda külge maha, eriti kui tegemist on erialase tööga. Tõeline enesekindluse boost ning tore teadmine, et ma vist ikka olen natuke hea selles, mida ma õpin. 😉
Eilsest menüüst ka paar sõna. Kes übertervislikkust näha tahab, siis ärge vaadake. Suhu rändas nii mõndagi ‘huvitavat’, aga mina olen rahul. Tasakaal ennekõike.
Hommikuks sõin putru marjade ja moosiga. Pudrupotti maandus mõõtmata kogus 7-viljahelbeid, kaerakliisid, piima, vett ja terake soola. Kui puder valmis oli, siis segasin sisse veel supilusikatäie magusat rosinatega kohupiima. Peale ladusin hunniku maasikaid ja magusat kodust maasikamoosi. Mmmmm… Hommikune puder on parim. 🙂
Enne, kui jõudsin lõunat valmistama hakata, oli mul kõht meeletult tühjaks läinud. Haarasin kapist sellise kahtlase väärtusega vahepala nagu peotäis maisikrõpse. Väga huvitavad krõpsud on muideks, sellised vähem soolased ja vähem rasvased kui tavalised. Aga noh, kaalulangetajad-dieeditajad, ärge minust õppust võtke. Ma söön täpselt seda, mida ise tahan. 😀
Kui lõpuks oma sügavkülmutatud kala ära sulatatud sain, siis polnud sellest jäähunnikust suurt midagi alles. Lõunaks maandus praetud (purunenud) kala kõrvale köögiviljaseguga kuskuss, peal natuke Parmesani, ja hunnik imemaitsvaid kirsstomateid. Magustoiduks sõin maasikaid piima ja 3–4 Domino küpsisega. Oh, kui hea on ikka suvi…
Pärast lõunat tõttasin bussijaama ning jõudsin õhtuks maale. Maal on ikka nii hea. 🙂 Esimese asjana maandusin aiamaale. 😀 Kõhtu rändas terve hunnik oma aia maasikaid, mureleid ja herneid. Imemaitsvad! Tänud emale, et viitsib kogu selle aiandusega tegeleda. (Pilt pärineb paari nädala tagusest ajast.)
Õhtul olin inspireeritud Merilini blogist ning katsetasin tema õpetuse järgi tehtud pošeeritud mune. Minu esimese korra kohta tulid need täitsa head välja. Eks harjutamine teeb meistriks. Lisaks kahele uputatud munale sõin veel 2 viilu röstitud Saibi ning hunniku salatit: värske spinat, kurk, tomat ja avokaado.
Minu arvates tulid eile päris kenad fotod ka välja. Ega seda toitu polegi alati nii kerge pildile püüda. 🙂
Täna oli siis ametliku maratonikava esimene pikem jooks. Kuna mina olen aeglane ja hiljuti vigastuse seljataha jätnud, siis kohe 20+ km (ehk ligikaudu 2,5 h jooksu) pihta hakata ma ei saanud. Plaanisin joosta 1,5–2 tundi, olenevalt enesetundest. Ringi tegin ka Garminis sellise valmis, et soovi korral võis jooks kujuneda kas 12, 14 või 16 km pikkuseks. Kuna kõik sujus hästi, siis lõpuks jooksingi 16 km.
Ilm jõudis selle ligikaudu 2 tunni jooksul muutuda vist umbes 6 korda. Kolm korda sain seenevihma, sellele järgnes jälle päike, vahepeal oli jube vali tuul ka. Panin spetsiaalselt natuke paksemalt riidesse (pikad retuusid+pika varrukaga pluus), et mitte külma saada, kui vihm peaks mind vahepeal padukaga üle kallama, õues oli umbes 15 kraadi sooja. Kuna pool jooksu ajast paistis hoopis päike, siis vahepeal hakkas iga täitsa palav, aga nii kui päike pilve taha läks ja jälle seenevihma tibama hakkas, oli riietus paras.
Asjaolude sunnil kulges tee 95% mööda asfalti. Siin vanemate juures olles pole mul lihtsalt muud teekatet kuskilt võtta. Kartsin väga, et asfalt + esimene pikem jooks = põlvevalu, aga põlvega oli kõik parimas korras. 🙂 Jooksu lõpuks muidugi hakkasid jalad ära väsima ja kangeks jääma, ega sellest ei pääse. Kõige esimesena väsisid ära labajalad ja tallad. Üldiselt oleksin aga oodanud, et need 2 tundi lähevad palju raskemalt. Tore oli jälle pikemalt joosta.
Pulss muidugi pole veel kaugeltki ideaalne. Üritasin mitte kogu aeg kellas kinni olla ja rohkem enesetunnet usaldada. See muidugi on mul petlik, sest ühel hetkel ma avastasingi, et ups, olen siin juba kilomeetrikese 165 pulsiga jooksnud. Kui ma kella ei jälgi, siis jooksen automaatselt 160 pulsiga, sest see tundub veel mugav. Enamasti proovisin ikka end aeroobses tsoonis hoida, nii kaua kui vähegi võimalik.
- Aeg: 1:58:44
- Distants: 16,02 km
- Keskmine kiirus: 7:25 min/km
- Keskmine pulss: 156 bpm
- Maksimumpulss: 165 bpm
- Kulunud kalorid: 958 kcal
Muidugi see pulsi ja kiiruse suhe on kõike muud kui hea. ‘Normaalsed’ inimesed teevad oma pikki jookse 130–140 bpm juures. Aga mina pean praegu oma olukorda arvestama. Eelmisel reedel nägin kiiruse 8:xx min/km kohta pulssi 165 bpm, seega tänane jooks oli juba väike samm edasi. Slow progress is still better than no progress.
Nourish, Train & Flourish 