Food Friday on tegelikult hoopis Food Thursday. Nimelt sõitsin ma täna jaanideks maale ära ja ei hakanud lisaks oma muule kraamile suurt peegelkaamerat kaasa võtma. Pildistasin hoopis eile kogu menüü üles. Loodetavasti sobib see variant teile.
Ei midagi erilist. Kõik üpris igav ja tavapärane. 🙂 Hommikuks kaerahelbe ja -klii puder mee ja põldmarjadega. Lõunaks ahjus röstitud kanakints, tomativiilud, riis porgandi, sibula ja küüslauguga. Vahepalana suur pirn. Õhtusöögiks 3 praemuna, 2 viilu juustu ning värske salat hiina kapsast ja tomatiks, kastmeks natuke ketšupit ja majoneesi.
Tegelikult juhtus eile hoopis midagi huvitavamat. Nimelt sain ma ühe tuttava kaudu käidud ortopeedi vastuvõtul. Lootsin teada saada, mis mu põlvega ikkagi laupäeval juhtus ning kuidas ma edasi tegutsema peaks. Põhjalikku vastust ei saanud ma kummalegi neist küsimustest. 
Rääkisin oma loo ära, kuidas vigastus tekkis, aga vähemalt mulle tundus, et arst vaatas mind kogu aeg sellise pilguga, et mida minusugune üldse jookseb. Võib-olla jäi ainult mulle selline mulje, aga tundus, nagu võtaks ta mind mingit simulanti, sest ma ei lonka enam ja näen välja täitsa terve. Siis väänas, keeras, katsus ja painutas arst mu põlve eri suundades. Miski enam valu ei teinud, sest möödas on juba 5 päeva. Ehtne simulant noh! Ainult treppidest käimine annab veel valuaistingu ning põlv väsib pärast kõndimist ruttu ära. Polegi midagi viga?
Põhimõtteliselt öeldi mulle, et 1) liiges ei ole katki; 2) luu ei ole katki; 3) miski pole katki; 4) IT-band sündroomiga tegu pole, sest laisidekirme kinnitub teise kohta. Diagnoos: ilmselt mingisuguse meniski ülepinge ja mitte midagi enamat. Põhjalikumat ravi ja edasist probleemi ennetust ta mulle välja pakkuda ei osanud, soovitas minna füsioterapeudi juurde. Pean andma põlvele paar nädalat rohkem rahu, määrima Diclac geeliga ja see ongi kõik.
Pean lõpuks ikkagi mingi hea (!!!) füsioterapeudi juurde aja saama, sest isegi kui põlv praegu eriti ei valuta ja saabki mõne aja pärast täiesti valuvabaks, siis keegi ei garanteeri, et järgmisel (pikal) jooksul või võistlusel sama asi ei kordu. See hirmutab mind kõige rohkem. Praegu võtan asju rahulikult, ei jookse ühtegi sammu, aga kui see pikk puhkus nädala-paari pärast lõpeb ning esimese korraliku jooksutrenni järel olen kimpus sama asjaga, siis… kuhu edasi? Kõik vaev asjata?
Aga see on tulevikumuusika. Praegu on minu töö loota ja oodata.
Nourish, Train & Flourish 