Võistlused – Lehekülg 44 – Nourish, Train & Flourish

Rapla. Kust ma alustan? Alustame mu elu kõige ebaõnnestunumast võistluseelsest hommikust. Jäime minu pidurdamise tõttu kodust lahkumisega natuke hiljaks. Tahtsime natuke enne kella 9 kodust välja saada, aga kulus 10 min rohkem. Teel tegime paar WC peatust (tüüpiline jooksjate värk, kui tuleb enne võistlust vett lärida) ja kui kohale jõudsime, oligi kell juba 11.20. Okouuu. 40 min stardini. Tund oleks minu jaoks absoluutne miinimum.

Siblisin ringi nagu peata kana. Esiteks plaanisin kavalalt bensiinijaamas WCs käia, kus ootasin aga ikkagi ligi 10 min järjekorras, sest minu ees vahetas inimene seal riideid. “Tore”, minu plaan ei toiminud. Sealt edasi tormasin ajakirja Jooksja telgist oma numbrit ära tooma. Seal tuli välja, et nad olid mu topelt kirja pannud (rääkisime üksteisest mööda kuidagi) ja eliitgrupi märkme numbrile peale pannud. Võtsin siis numbri 819 ja minu ilus 747 jäi mind kurvalt sekretariaati ootama, sest sinna mul aega minna ei olnud.

Tuli välja, et mul oli vaja minna lavale intervjuud andma. :O Kuna ma #MinaJooksja konkursi võitsin, taheti minult natuke eesmärkide kohta küsida. Midagi ma seal tagasihoidlikult pobisesin, et tahaks ikka rekordit joosta. 😀 Ehk siis kiiremini kui eelmise aasta 52:51. Siis tuli intervjueerija poolt loomulikult ära, et tuleb minna alla 50 minuti aega püüdma. Selle salajase eesmärgi julgesin ma enne võistlust ainult härra Jooksjale välja öelda, et ma lähen ikkagi seda 50 minuti piiri alistama. Kui ei tule, pole hullu, siis püüan rekordit. Sügaval sisimas ma teadsin, et kui ma Raplas seda 50 minutit kätte ei saa, siis sellel aastal mingit erilist 10 km rekordirada enam joosta ei ole.

Igal juhul pärast intervjuud oli stardini alla 25 minuti. Haarasin kiiruga oma vana Garmini kella, millega plaanisin jooksma minna, kuna tahtsin korraga ekraanil nuppe klõpsimata näha rohkem kui kahte välja, mida Polar M200 mulle võimaldab. Polar on trennis OK ja randmelt pulsi mõõtmine mulle meeldib, aga võistlusel pole mul aega neid nuppe klõpsida, et näha 1. distantsi 2. keskmist tempot 3. hetke tempot (4. pulssi). Seal on joosta vaja.

Eelmisel päeval olin Garmini pulsianduril ära vahetanud patarei. Raplas selgus, et enam ta kellaga ühendust ei saanud. Kiskusin vöö soojenduse ajal endal seljast, tegin 10 minuti sees ära soojendusjooksu, paar jooksuharjutust ja paar lahtijooksu. Ma pole nii kehva soojendust vist ealeski enne rekordiüritust varem teinud. Reied olid nii kinni kui olla sai. Eelmisel päeval jooksin oma kerget võistluseelset jooksu ja lahtijookse nagu noor kits ja võistluspäeval olid jalad tinast. “Tore”.

Kell oli saanud juba 11.50. Jõudsin oma TYSKi tiimikaaslastele ainult kiirelt lehvitada, isegi juttu polnud aega ajada. Kiiruga kastsin oma pea ja nokatsi veega märjaks, panin lisaks Garminile teisele käele Polari kella, kust sain vajadusel pulssi vaadata (ilm oli nii kuum – pea 20 kraadi – et igaks juhuks tahtsin siiski pulsiga kursis olla), ja tormasin kiiruga starti. Jumal tänatud, et mul eliitgrupi märge oli, muidu oleks pidanud kuskilt Kamtšatkalt alustama ja oma tempogrupi inimesteni jõudmiseks slaalomit jooksma. Sain veel stardikoridoris Triinuga paar sõna vahetada ja tõdeda, et nii kehva hommikut pole enne võistlust kunagi olnud. Stressilevel 5000. 😀

Igal juhul stardipauguga panin sealt sellise hooga minema, et ise ka ei uskunud. Aga midagi polnud seal 10 km peal tagasi ka hoida. Rada on kiire ja tuli vajutada ja jälgida, et rada maksimaalselt lühikeseks joosta. Palav oli nagunii ja suremine distantsi teises pooles oli kindlustatud, alusta siis ükskõik millise tempoga. 10 km on selline distants, et midagi seal eriti tagasi hoida küll ei ole.

1. km tuli ajaga 4:26. Juba oli janu ja hullult palav oli ka. Ligi 20 kraadi ja päike, ei mingeid pilvi. Natuke õnneks puhus tuult, mis jahutas. Seegi hea.

Ma ei mäleta kilomeetritest 1–5 eriti midagi. Vahtisin kilomeetritemposid ja proovisin neid alla 5:00 hoida. Kuradima raske oli, põlvi tuli vägisi ülespoole kiskuda ja enesetunne midagi head just ei olnud, endal veremaitse suus. Kuskil oli paar pisikest tõusukest. 4 km peal sai lõpuks juua ja end kasta. Tõi korraks leevendust.

Kilomeetrid 4–8 kulgevad Rapla jooksul ühel pikal sirgel. Seda mäletasin ma eelmisest aastast juba väga hästi. Hoidsin seal hambaid ristis ja proovisin mitte tempol liiga hullult ära langeda lasta (aga langemine oli ikka päris korralik…), kuigi väga raske oli. Palav, jalad jumala läbi ja lihtsalt raske noh! Midagi nauditavat küll mitte. Mõttes kordasin poole maa peal endale, et tuleb veel 3 km vastu pidada, pärast 8 km täitumist läheb juba kergemaks. Kuskil möödusin Kristinast, mis oli mulle suur üllatus. Ta on ju nii kiire!

splits — Täitsin ka oma ammuse unistuse joosta 5 km alla 25 minuti. 🙂 5 km aeg: 23:57.

Võrreldes eelmise aastaga oli see jooks öö ja päev. Pulsid olid küll sarnased (kipun enesetunde põhjal arvama, et randmelt mõõdetud pulss 175 bpm just päris õige ei olnud), aga sellel aastal oli jooks raske, tõsine suremine, eelmisel aastal suutsin paduvihmas jooksu hoopis nautida. Emotsioon jooksu ajal erines kardinaalselt, kuid lõpus oli õnneks samasagune: hea. 🙂 Olgu mis on: Rapla rada on kiire! Seda ei muuda isegi palav ilm või taevast alla tulevad pussnoad (loe: paduvihm).

8 km peal heitsin pilgu kellale: keskmine tempo 4:56 min/km. Surm oli tõsiselt silme ees, aga pidin seda tempot hoidma. Allaandmisruumi oli vähe, täpselt 8 sekundit ja ees ootas lõik kruusateed, kuhu targemate meeste kurjakuulutava jutu järgi võib vabalt 10 sekundit jätta. Priit möödus minust ja teda ma kätte ei saanud. Kurvis ma Mariat kuskil enda ees ei näinud, seega pidi ta kuskil mu seljataga olema. Mis valemiga?! Korjasin oma tahtejõu uuesti kokku ja lihtsalt jooksin, hambad ristis (ja seal loomulikult olid kõik fotograafid, kes mu 10x koledama ja paksemana fotole püüdsid 😀 ). Finiš juba paistis, seda isegi füüsiliselt.

18518151_1303755923027183_1244446782518731198_o — Julmalt üle kanna jooksmas, sest 9. km oli ikka raske ja paha. Foto: Mait Marttila

Kuskil 500 m enne finišit oli üks mees kokku kukkunud ja kiirabi turgutas teda murul. Hirm tuli täitsa peale, sest ise jooksin seal lõpukilomeetril üle 180 pulsiga ja suhteliselt viimase vindi peal. Märkasin veel Viljarit mulle väga häälekalt kaasa elamas. Seejärel oli juba Maris kaasa elamas, et kõva aeg tuleb. Õigus. Tal oli õigus. Igal juhul aitäh teile, olite just õige koha peal, et finišiks viimsed jõuvarud kokku võtta. 🙂

Viimane pööre vasakule. Veel üks vasakpööre. Finišikaar oli käe ulatuses. Otsisin ajatablood, aga ma ei leidnud seda. Päris lõpus nägin, et kellal oli ees number 49.

Saingi hakkama. 10 km alla 50 minuti. Lõpuaeg 49:11. Vot selliseid numbreid pole ma kunagi isegi unes näinud, nendest unistamisest või eesmärgiks seadmisest rääkimata. Tee, mida armastad, naudi protsessi ja tulemused tulevad ise? Ju siis. 🙂

Maria oli kohe mu seljataga ja riburada saime kõigi TÜASK klubikaaslastega kokku. Muljetasime, treener oli meie üle uhke 🙂 , tegime pildi ära ja sai kodu poole sõitma hakata, endal vägev 10 km rekord tagataskus. Eelmisel aastal jooksin Raplas ideaaltingimustes aja, mis algas numbriga 52, ning kahtlesin kogu südamest, kas kunagi üldse sellest kiiremini joosta suudan. See tundus liiga ulmeline. Seekord õnnestus kuuma ilma ja kõigi muude takistuste kiuste sellest ajast veel peaaegu 4 minutit maha lihvida. Mitme aasta pikkune töö hakkab lõpuks vilja kandma!

Aga hakkame nüüd üheskoos Narva 11. juuniks head jahedat jooksuilma nõiduma, sest mu ametlik Lissabonis joostud poolmaratoni rekord võiks ju veel natuke poleerimist saada. 😉

Kokkuvõttes:

Aeg: 49:11
Distants: 10 km (minu kell: 9,99 km)
Keskmine tempo: 4:55 min/km
Keskmine pulss: 175 bpm
Koht: 372/748 (lõpuks esimese poole seas, jee!)
Koht naiste seas: 60/286
Koht N vanusegrupis: 38/180

Kes soovib kaasa lüüa Eesti parimate blogide valimisel, siis Eesti Blogiauhindade hääletus on avatud 31. maini. Minu blogi leiad ikka spordiblogide kategooriast. Ühelt IP aadressilt on lubatud hääletada kokku kuni 5 korda.

Kust alustada? Kas sellest, et ma jooksin maastikul poolmaratoni ajaga alla 2 tunni (jah, ma ei väsi seda kordamast)? Ei?

Alustame siis algusest. Pühapäeval polnud küll mingit tunnet sees, et peaks nüüd järsku 23 km maastikul võistlustempos jooksma. Null emotsiooni, isegi ärevust ei olnud. Minu 51. rahvaspordiüritus. Jõudsime Otepääle, leidsin oma TYSKi tiimi üles ja läksime 10.15 ajal sooja tegema. Soojendusjooksu ajal olid jalad megarasked. Pulsivöö oli täielikult koostöö lõpetanud, sest tõusu võttes mu pulss küll 90 ei olnud. Tegime veel mõned jooksuharjutused ja kiirendused peale ja jalad läksid paremaks küll. Viimane WC järjekorras seismine ja jäigi 10 minutit stardini. High5 apelsini IsoGel kõhtu, väike energiaring tiimikaaslastega ja oma tempogrupiga stardikoridori. Soojakraade oli 10 jagu, tuul oli suhteliselt tugev ja päike piilus pilvede vahelt. Üldiselt ma ilma üle ei vingu: lõpuks ometi normaalne temperatuur, mitte 20 kraadi sooja nagu eelmistel aastatel.

18301395_1399771540045321_6510712330832403420_n — Foto: Ardo Säks

Olime enne starti Tauriga kokku leppinud, et läheks 2:15 jooksma. See peaks olema mulle jõukohane ja väga korralik isikliku rekordi parandus, tervelt 13 minutit. Tauri ei tohi jätkuvalt endast maksimumi välja pigistada, seega pakkus end jäneseks. Samuti oli ta selga tõmmanud Supermani kostüümi, millega rajal muidugi kõvasti tähelepanu pälvisime. Jooksime ka seekord koos nagu Parkmetsa jooksul. Liis ütles, et tuleb ka meie punti. Muidugi. Pundis on alati lihtsam ja allaandmine ei tule pooltki nii kergelt.

Stardist saime ilusti minema, aga umbes 100 m peal keegi meie ees kukkus ja palju ei jäänud ka sellest puudu, et ka mina seal asfaldil pikali oleks olnud. Õnneks seda ei juhtunud.

Tempo kiskus asfaldil allamäge ikka päris kiireks, kruiisisime seal kohati alla 5 min/km. Mul tahtis natuke pistma hakata, aga see läks üle. Huh. Vedas. Varsti sai mõnus elu asfaldil läbi ja tuli kruusateele pöörata. Sealt edasi oli kõik juba ebakindel. Maastikutrenni olin sellel aastal enne võistlust teinud täpselt 2 korda.

18274986_1399771943378614_3576945881413621960_n — Foto: Ardo Säks

Pulsivöö näitas esimesed 10 km aiateibaid. Kõikus seal 120–150 vahel. Mkm. Nii madal ta kohe kindlasti ei olnud. 😀 Vastasel juhul peaksin vist hoopis teisi aegu jooksma.

Kilomeetrid lendasid igal juhul väga kiirelt. Ma ei pannud tähelegi, kui jälle oli kilomeeter möödas ja kell värises. Vähemalt pooled kilomeetriajad jäid mul küll nägemata. Keskmise tempo ekraani ei pannud ma ka kordagi ette. Olin lihtsalt hetkes ja jooksin. Vahepeal lugesin ühele Prorunnerile veel sõnad peale, et kus Prorunneri särk on. 😀 Tundsin ta hääle järgi ära.

Kirikuküla 5,3 km: 28:07, tempo: 5:18 min/km, koht: 869

Paluveski 11 km: 58:59, tempo: 5:22 min/km, koht: 895

Teises TP-s võtsin oma esimese geeli. High5 õuna EnergyGel. Ajasin seda vähelevinud geeli veel taga ja tänu Svenile (aitäh!) õnnestus selleks aastaks neid endale pool karpi varuda. Jess! See geel on tõsiselt mõnus. Nagu mingit head õunamoosi sööks. Nii hea, et määriks seda või pannkoogile. 😀

Esimesed rasked kohad tulid pärast seda raiesmikku 13–14 km kandis. Need on alati ühed kõige rõvedamad hetked seal kruusateel. Ma ei tea, miks. Pole seal ju mingit suurt tõusugi. Õnneks enne elati mulle häälekalt kaasa (aitäh, Kristi!) ja see tegi kannatamise natuke kergemaks. Tauri ka utsitas tagant ja ütles vahel ikka temposid, mis jätkuvalt ilusad olid (5:20–5:30 kandis). Liis püsis ilusti meiega koos. Tiim läks edasi. 🙂

Meiega sarnases tempos jooksis kostümeeritud kukk, see sama mees, kes tavaliselt kaelakirjakuna jookseb. Me möödusime temast vist 5 korda. Kuskil jäi ta maha, ilmselt joogipunktis, ja siis läks jälle mööda. Niimoodi Superman ja Kukk seal siis heitlesid. 😀 Vähemalt mitmetele fotodele jäämine oli kindlustatud.

18301837_1399780366711105_6801148289364013244_n — Foto: Tarmo Haud

Üldiselt oli enesetunne mega. Samm oli lennukas. Vaatasid neid temposid ja mõtlesid, et kuidas ma selleks võimeline olen? Ja veel nii normaalse pulsiga? Pulsivöö teisel poolel enam-vähem töötas ja näitas numbreid 170 ja 179 vahel, mis on minu jaoks ülimalt OK. Anaeroobsesse ma enne finišit üldse ei sattunudki.

Ilus elu sai läbi, kui pöörasime Tartu Maratoni suusarajale. Ütlesin teistelelgi, et nüüd hakkab võistlus päriselt pihta, läheb rõvedaks. Eelmise aasta temposurm sellel lõigul on nii selgelt meeles. Meeles mõlkusid mu enda eelmise aasta postituses kasutatud sõnad “pehme pinnas”, “väsinud jalad” ja “lödiks”. Nüüd ei tohtinud murduda.

Ketneri 15,6 km: 1:23:45, tempo: 5:22 min/km, koht: 868

Oi kus seal tulevad rõvedad tõusud ja vesised kohad. Aga ei olnud mitte mingit allaandmist. See polnud valikus. Ütlesin Taurile, et mul on sellest 23 km ajast jumala suva, ma tahaks poolmaratoni alla 2 tunni joosta. Ma teadsin, et see on võimalik. On vaja veel mõned kilomeetrid vastu pidada. Joogipunktid läbisin kõik joostes ja mingit ajaveetmist ja puhkamist seal ei toimunud. Jõin mõned lonksud ja ülejäänuga loputasin käsi. Jahutas mõnusalt.

Pärast kolmandat TP-d väänasin kruusateel enne üht tõusu oma paremat hüppeliigest. Käis teine korralikult väljapoole. Oli valus ka. Kurat! Jooksin edasi. Isegi vigastatud jalg ei saanud mu rekordiüritust segada. Õnneks oli valu vaid kerge ning järgmisel päeval ei olnud ka midagi tõsist. Õnne oli sellel jooksul kõvasti.

Viimane TP 19,6 km. Millegipärast ei mõõtnud ajavõtumatt mu aega ära. Aga mis seal ikka.

Poolmaratoni märk lähenes. Kuidagi täiesti uskumatu oli näha kellal koos numbreid 21,1 km ja 1:54:xx. Mul õnnestus oma märtsikuist kuumas Lissabonis joostud poolmaratoni rekordit parandada 7,5 minutit. Eelmise aasta rekordile tegin ära 11,5 minutit. Selle raja pooliku rekordile tegin vist ära üle 20 minuti. Ulme. Puhas ulme!

Salomon 21,1 km: 1:54:14, tempo: 5:25 min/km, koht: 823

Superman jooksis minuga kaasa veel 22 km täitumiseni. Kukk oli tal käeulatuses ja talle oli vaja ikkagi ära teha. 😀 Viimase kilomeetri sai ka Tauri võistlustempos joosta. Liis oli minu kõrvalt kuskile kadunud, aga tagasi ma ka ei vaadanud. Tuli ainult edasi minna.

Rühkisin üksinda finiši poole. Tee oli pikkkk ja väsimus hakkas ka tulema. Proovisin ikka tempot hoida ja teadsin, et varsti saab võidukalt finišeeruda. Tulemus on vägev igal juhul.

Finišile eelnevasse kurvis asuvasse “auku” jõudsin 2:05 peal, sest just siis kuulsin finišis teadvustajat seda ütlemas. Kristi elas seal veel nii häälekalt kaasa, et kuulsin neid juba 100 m enne. 😀 Aitäh, ägedad olite! 🙂 Kuulsin ka seda, et Superman tegi finišisirgel Kukele ära. Hea töö!

Jäi vaid finišisirge. Ma ei vaadanud kordagi isegi finišikellale. Lihtsalt nautisin. Ega päriselt veel kohale ei jõudnud, millega ma hakkama saan. Siiani pole jõudnud.

SF-dc725e90e3c53784d3fee75b2de64180 — Foto: Kayvo Kroon

Finišisse jõudsin ajaga 2:06:40.

Eelmise aasta aja parandust 21,5 minutit. Mul pole sõnu, aga ma olen väga õnnelik. 🙂 Ma täitsin ühe oma kriteeriumitest joosta poolmaraton alla 2 tunni. Nüüd on jäänud veel mõned kilogrammid kehakaalu maha raputada ja…