Rapla Selveri Suurjooks 2019

Ma võin teile oma selle aasta Rapla jooksust teha lihtsa kahesõnalise kokkuvõtte: s*tt oli. 🤮

Ei ole isegi mõtet ilustada või üritada mitte ropp olla, sest seda sisu pole võimalik eriti muudmoodi edasi anda. Lihtsalt nii raske ja jõuetu oli olla, et astu või rajalt maha, aga siis tuleks ikkagi omal jalal kuidagi stardipaika tagasi saada. On olemas pingutused ja rõvedad pingutused ja see jooks oli justnimelt see viimane.

Kella 8 paiku hakkasime kodust liikuma, kella 8.20 paiku olime Aveliisi auto peal, kell 8.30 saime linnast välja, vahepeal oli Türil vetsupeatus ja kell 10.40 ilusti-aegsasti oli meil juba Raplas auto pargitud. Auto oli meil puupüsti täis: 4 fitnessklubi neiut ja minu härra Jooksja.

Stardipaigas oli jahe ja tuuline. Kraade oli 11, aga tuul tormas korralikult. Meil oli korralikult aega, et kiirustamata soojenduseks 2 km joosta ja teha korralikult harjutused ning 3 lahtijooksu, seejärel rahulikult riideid vahetada ja starti oodata. Tundus küll jahe, aga kui midagi need 75 jooksuvõistlust mulle õpetanud on, siis seda, et enamasti on meil aprillist kuni oktoobrini võistlustel ikkagi maikailm. 11 kraadi ja tuul – maikailm. Ilma naljata.

Enne starti: kõik rõõmsad ja valmis jooksma.

12.00 oli poolmaratoni start ja meie asusime teele 10 minutit hiljem. Aveliis rääkis mingit juttu minuga koos jooksmisest ja liiga kiire alguse vältimise nimel võiski ta ju minuga koos minna. Mina aga aimasin juba algusest peale, et tema jookseb meil ikka minust kiiremini küll. Täpselt nii lõpuks ka läks.

1. km: 4:47.

Olin plaaninud joosta 4:40–4:45 min/km, maksimaalselt 4:50, kuna eelmise aasta rekord – 48:12 – tuli tempoga 4:50. Stardijoone taga kulus ca 9 sekundit, seega täitsa kenasti graafikus kilomeeter, ei olnud mingit kiiret pea laiali tormamist. Aga enesetunne oli lihtsalt nii raske, nagu oleks juba kümnendal kilomeetril. Vastutuul tegi kindlasti ka oma, aga asi ei saanud ainult selles olla.

2. km: 4:44

Ikka oli tuul, ikka oli raske, alguse lauged tõusukesed (neid on vähe ja need ei ole tegelikult rasked, ma olen jätkuvalt arvamusel, et Rapla on Eesti kiireim 10 km jooks) olid raskemad kui eelneval kolmel aastal. Aveliis vajus 2. km eest ära, aga ma pole absoluutselt pahane, sest mina teadsin juba ette, et nii juhtub. Tubli tüdruk ja tegi väga ilusa jooksu. 🙂

3. km: 4:52

4:52. Numbrid ei olnud enam ilusad, aga kiiremini ka liigutada ei jaksanud. 😕 Keskmine pulss oli pidevalt alates 2. kilomeetrist 179–183 vahel.

4. km: 4:58

See tundus kole kilomeetri aeg, aga ma veel ei teadnud, mis tulemas on. 😂 Ikka puhus tuul vastu. Juua sai ka, seekord oli isegi palju topse ja kõik ilusti vett täis. Algas 4 km pikkune pikk maanteesirge. Seal ei olnud enam vastutuult, oli küljetuul, aga ma ütleks, et see küll segada eriliselt ei saanud.

5. km: 5:02

Tuult justkui enam ei olnud, tõuse kohe kindlasti ei olnud, ainult flat ja muudkui lase sammul lennata. Ei lennanud. Kõik jooksid minust nagu postist mööda. Mul oli nii raske, jalad lihtsalt ei tahtnud liikuda, käed kiskusid kogu aeg krampi (ei ole vaja remonti teha…). No ei olnud hea olla. 5 km sai täis ajaga 24:22 ja ma juba teadsin, et siit on väga raske eelmise aasta aega parandada. 😐 Pigem tuleb hullult pingutada, et alla 49 minuti aeg saada.

6. km: 5:06

Ikka oli raske. Ei miskit uut. Muideks, kogu võistluse keskmine pulss sel aastal oli lausa 3 lööki kõrgem kui eelmisel aastal, kuigi tempo oli tunduvalt tagasihoidlikum.

7. km: 5:05.

Mis ajast on 5 min/km tempo nii raske, tabasin end mõtlemast. Keskendusin sellele, et mitte täieti häbisse jääda ja alla 50 minuti ikka finišisse jõuda. 3 km veel. 15 minutit. Peab ellu jääma. Vasak õlg hakkas ka lisaks kõigele veel valutama. Õlg, saate te aru. 😅 Huumor kuubis.

8. km: 5:07

Teine joogipunkt, pööre pikalt sirgelt finiši suunas ja hing paelaga kaelas. Pulss ikka üle 180.

9. km: 5:10

Omast arust pingutasin nii täiega, aga ei midagi. Jooksu aeglaseim kilomeeter.

10. km: tempo 5:05 min/km (viimane kilomeeter oli minu kella järgi 910 meetrit pikk)

Viimased jõuraasud sai sinna kruusateelõigule maha jäetud ja siis, surm silme ees, finiši poole rühitud. Härra Jooksja ilusti elas seal mulle kaasa, aga ma ei tahtnud oma valu täis silamdega talle isegi otsa vaadata. Aga tore, et ta seal ikka oli. 🙂 Ja tore, et see piin otsa sai.

1. Naeratuse punnitab ikka välja. 2. “Ilu”numbrid. 3. Kui Sportlyzeri järgi kulus 58% ajast punases (180+ bpm), Garmini järgi olin punases (179+ bpm) tsoonis lausa 84% ajast. Nüüd saate aru, miks rõve oli? 🙄

Netoaeg: 49:20.

Minu varasemad tulemused Raplas on olnud sellised:

  • 2016. a: 52:51
  • 2017. a: 49:11
  • 2018. a: 48:12

… ehk siis seekord paremuselt 3. aeg ja jäin alla nii 2018. kui ka 2017. aastale, kui Raplas oli 25-kraadine kuumus ja kordades raskemad olud. Vorm justkui oleks, aga tulemust: njetu bljät. 😂😕

Ma ei tea, mis valesti on läinud. 😕 Ei tahaks uskuda, et treeningmetoodikas midagi nii valesti on, sest trennides on tegelikult kõik ju kaunis olnud, 150 pulsiga on tempo igati viisakas, õigem oleks öelda: parem kui kunagi varem, lõigud tulevad kenasti ja treeningud on igati lubavad olnud. Tulemusi aga kätte ei saa. 🤷🏻‍♀️ Keskmised pingutused lähevad trennides nii hästi, aga juba 10 km võistlus on liiga pikk maa korralikuks pingutuseks. Mingi hirmus väsimus tuleb sisse, blokk ette ja liikumine on nii vaevaline. Miski siin ei klapi.

Ma ise panustaks ikka sellele, et olen end muus elus nii kuradi ribadeks tõmmanud, et keha lihtsalt protestib igasuguse pingutuse vastu. Ta tahab korraliku rahu, vaikust ja puhkust. Kaua sa vehid seda remonti teha ja sajal rindel pingutada, ah? Umbes nii ta mulle ütleks.

Aga ma loodan, et ta peab selle aasta kuidagi veel vastu. Teeme koos härra Jooksjaga selle remondi kuidagi ära, et siis uuel aastal alustada uue hooga: puhkame nädalavahetuseti mitte midagi tegemise abil (sellist nädalavahetust pole meil kahekesi olnud… üle 2 aasta?), käime jälle kevadel soojal maal laagris, ei stressa kogu aeg saja asja pärast ja oiiiiiiiii kus me siis jooksma ja päriselt elama kavatseme hakata. Ma tean jah, peaks olema nüüd ja siin ja praegu, aga vahel ei saa, sest et elu.

Seniks aga jätame need suured ootused kus see ja teine. Kui ei tule, pole mõtet peaga seina rammida. Kui ei jõua, siis ei jõua, noh. Teen need võistlused ära, kus kirjas olen, ja vahel võib ka niisama joostes turisti panna ju? 😅 If all else fails.

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 49:20
  • Distants: 10 km (minu kell: 9,91 km)
  • Keskmine tempo: 4:56 min/km (minu kell: 4:59 min/km)
  • Keskmine pulss: 179 bpm
  • Max. pulss: 185 bpm
  • Koht: 267/566
  • Koht naiste seas: 63/246
  • Koht N vanuseklassis: 39/151
  • Jooksu dünaamika:
    • Sammu tihedus: 180 spm
    • Sammu pikkus: 1,10 m
    • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,3 cm
    • Maaga kokkupuuteaeg: 238 ms
    • Paremal jalal 49,3% ja vasakul jalal 50,7%

37. Tartu Maastikumaraton (24 km)

Tartu Maastikumaratoni 23/24 km distantsil osalesin juba viiendat aastat järjest. Kuigi kõik tingimused olid justkui jooksjate poolt, oli minu jaoks seekord tegu jälle ühe roppraske võistlusega. Vorm oli justkui tõusuteel (või elan ma mingis illusioonis?), aga päriselt realiseerida seda seekord ei õnnestunud.

Kogu seda võistluspäeva hommikut pole vist mõtet pikemalt lahti kirjutada. Käib kõik peaaegu alati enam-vähem täiesti ühtmoodi: 7.30 äratus, puder kõhtu, riided selga, kella 9.15ks Elvasse, härra Jooksja vend viskab meid Otepääle, 10 paiku lähme sooja tegema, kell 11 on start.

Seekord oli Otepääle jõudes õues 9 kraadi, oli natuke tuuline, kuid see tuul oli õigest suunast, taevas olid pilved ja ainus segav faktor oli niiskus, sest Lõuna-Eestis sadas konkreetselt terve eelmise päeva ainult vihma. Üldiselt aga praktiliselt ideaalne jooksuilm. 🙂 Ilmateate lubatud päike ja 19 kraadi saabus alles sama päeva õhtuks.

Juba soojendusel sain aru, et üldse pole head enesetunnet ja jalad on justkui tinast all. Nädala alguse lennukus olid kadunud nagu tina tuhka. Null. 😕 Soojendusel saime ka sellest aru, et ainus mõistlik riietus on lühikesed püksid ja maika. Väga kiirelt hakkas palav. Etteruttavalt võib öelda, et palav oli ka kogu jooksu vältel, vaatamata õhukesele riietusele.

Enne starti tõmbasin ühe apelsini isogeli sisse ja jooks võis alata.

Sattusime stardist minema saama koos Linda, Kadri ja Kristinaga. Kristina vajus peagi veidi eest ära, kuid Kadri ja Lindaga jäime ühte sammu jooksma. Plaanisin pulssi hoida 175 kandis, vähemalt esialgu, et mitte kohe surma saada. Nende tempoga tundus see plaan sobivat, seega küsisin, kas proovime koos minna, vähemalt alguses, ja jätkasimegi kolmekesi koos. Vahepeal liitus meiega ka Liis.

Jätsin ütlemata, et laipu järele ei lohista, st kes jääb maha, see jääb maha. Siis ma veel ei teadnud, et seekord olen see laip mina ise.

Esimesed 5 km asfaldil kulgesid vaatamata pidevatele tõusudele ja langustele suhteliselt kiiresti. Juba oligi vaja pöörata pinnaseteele. Oma viienda korraga nendel radadel sain lõplikult kinnitust sellele, et kui pinnaseradadel saan ma veel tempo hoidmisega enam-vähem hakkama, siis metsateed on need kohad, kus ma kustun. Iga. Jumala. Kord.

Kirikuküla 5,6 km: 29:47, 5:19 min/km, 552. koht

6 km täitumisel võtsin ära esimese geeli. High5 isogeelid on mulle alati sobinud, need ei jää kuskile makku tšillima ja loksuma. 7 km peal, kus algas lõiguke pehmemat metsateed, vajus Linda minul ja Kadril eest. Aga las ta minna: ilmselgelt on ta ju meist ka kiirem.

Tõsine motivatsioonikriis ründas siis, kui Maria meil kuskil 10 km kandis kergel sammul mööda libises. Üritasin kilomeetrikese temaga koos edasi minna, aga pulss hakkas 180 lähenema ja anaeroobses ma lõpuni minna poleks jõudnud. Tuli uhkus alla neelata ja pettunult maha jääda. 😕 Kadri oli mul peatselt sabas ja läksime oma paarisrakendiga edasi.

Paluveski 11,8 km: 1:01:41, 5:14 min/km, 559. koht

12 km kandis võtsin oma teise geeli, möödusime Kristinast, kes meile sappa võttis ja saime väikese ergutuse Kerlilt. 13–14 km peal on selline eriti vastik kergelt tõusev kruusatee, mis mul iga kord kerget okserefleksi esile kutsub. Olin tänulik, et ma polnud seal päris üksi, ja hoidsin teiste tempost hammastega kinni. Mitte täiesti püüdmatus kauguses paistis veel Maria valge nokatsiga peanupp.

Ketneri 16,5 km: 1:26:08, 5:13 min/km, 555. koht

Kuni 17. kilomeetrini sai veel inimlikult joosta ja siis oli minuga jälle kõik. Igal aastal murdun samas punktis ja ei suuda sellest kuidagi üle olla. 7 km enne lõppu pööratakse Tartu Maratoni rajale ja sealsed pehmed ja mudased metsateed, mida on kostitatud rohkete suuremate ja väiksemate tõusudega, on mulle alati kingituseks korraliku haamri andnud. Nii ka seekord.

Sassi 20,4 km: 1:48:24, 5:19 min/km, 562. koht

No kurat küll! 🙄 Ma tõesõna mõtlesin seal, et kas pean hakkama korralikult maastikul treenima või lihtsalt enam Tartu Maastikumaratonile ei lähe. Aitab küll sellest jamast…

Ma ei taha teada ka, kui koleda sammuga ma neid tõuse võtsin ja milline koolnukangestus mu näos peegeldus. Ma lihtsalt ootasin, et kogu see jamps juba läbi saaks. 2. teeninduspunktis võetud Etixxi laimigeel istus ikka veel kuskil maos ja planeeritud 3. geel jäigi võtmata. RC Cola teeninduspunktis haarasin topsi koolat ja lootsin selle najal finišisse veereda.

Poolmaraton 21,1 km: 1:52:26, 5:20 min/km, 560. koht

Need viimased kilomeetrid venisid nagu kaamli ila. Poolmaratoni märgise juures hakkas ka Kadri mul eest ära minema ja ma lihtsalt ei suutnud tema tempos enam püsida. Lugesin meetreid ja ootasin seda silti, mis ütleb, et jäänud on 1 km.

Mul on enda kohta uus ütlus: fat & furious. Siin pildil on mõlemad hästi näha…
Foto: Liina Malva

Lõpuks see silt ka tuli. Mingit finisikiirendust ma nendest väsinud jalgadest enam välja ei võlunud. Tallad lõid konkreetselt tuld ja andsid märku, et on aeg hakata uusi tosse ostma. Lihased olid nii väsinud ja valu täis, et pisar tahtis silma tulla. Finišisirgel ei kuulnud isegi härra Jooksja kaasaelamist. Nägin ainult seda, et aeg tuleb napilt alla 2:10 ja sellest mulle piisas. Miinimumprogramm sai täidetud, kuigi olin ihanud palju enamat.

Finiš. Halleluujah. Enam ei pidanud meetritki jooksma.

2:09:32, 5:22 min/km, 573. koht

Ilustamata võib öelda, et minu emotsioon selle jooksu ajal ja pärast lõpetamist oli pettumus. On siiani. Võitsin oma eelmist selle jooksu parimat tempot küll 5 sekundi jagu (5:22 min/km vs 5:27 min/km), aga ootused olid olnud suuremad ja see ei lasknud rõõmu tunda. Kõik minu masti trennikaaslased olid minust kiiremad ja paratamatult oli see tunne mõru. Vahed polnud küll meeletud, finišeerisime enam-vähem 2 minuti sees, aga… mõru.

Samas: polegi midagi imestada, et kõik trennikaaslased minust mängleval kergusel möödusid: nemad olid ilusti mitmel korral Vooremäel tõuse jooksmas käinud, aga mina teen ainult asfalditrenni. Oma kehakaalu saagast ma ei hakka isegi pikemalt kirjutama, aga ilmselge on see, et sellist massi kaasas vedades midagi head tulla ei saagi. 😕 Seekord polnud sitas tulemuses mitte kedagi ega mitte midagi muud süüdistada kui ainult iseennast.

Ma ei ole enda vastu karm: ma olen aus ja õiglane.

Jään ainult lootma, et samasugused emotsioonid mind Raplas ja Narvas ei kimbuta. Need on võistlused, kus tuleb tegelikult oma ära teha. Sest rohkem selleks sel aastal enam erilist võimalust ei ole.

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 2:09:32
  • Distants: 24,1 km (minu kell: 24,02 km)
  • Keskmine tempo: 5:22 min/km
  • Keskmine pulss: 173 bpm
  • Max. pulss: 181 bpm
  • Koht: 573/1361 (42. protsentiil)
  • Koht naiste seas: 81/488 (17. protsentiil)
  • Koht N21 vanuseklassis: 34/176 (19. protsentiil)
  • Jooksu dünaamika:
    • Keskmine sammu tihedus: 179 spm
    • Keskmine sammu pikkus: 1,02 m
    • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,4 cm
    • Keskmine puuteaeg maaga: 248 ms
    • Vasakul jalal olin 48,8% ajast ja paremal 51,2%