Rubriik: Vigastused

Minu elu 6. poolmaraton, kui arvestada SEB Tartu Jooksumaratoni 23,4 km samuti poolmaratoniks. Kuus poolmaratoni 365 päeva jooksul. Esimesed kolm: Narva 2014, Ööjooks 2014 ja SEB Tallinn 2014, olid heade emotsioonidega võistlused. Väga erinevate aegadega, aga kõik jätsid hinge hea tunde. Järgmised kaks: Tartu 2014 ja SEB Tartu 2015, olid rasked ja ei süstinud minusse eriti optimismi. Ja see viimane… See viimane oli tõeline emotsioonide karussell.

Alustame algusest. Äratus kell 6. Magada sain vist heal juhul 5 tunni kanti. No ei tulnud seda und, närvid keerutasid sisikonda juba eelmise päeva õhtul. Riided selga, puder kõhtu ning TYSKi bussiga kell 7 Narva poole teele. Kuna teetööd olid lausa kahes kohas, siis kulus kohalejõudmiseks 2,5 tundi. Kell 8.45 oli Jõhvis juba 19 kraadi sooja ning päike paistis läbi imeõhukese pilvekihi. Karta on, et 2 tundi hiljem oli ilm valmis meid seal asfaldil ära praadima.

Stardipaika jõudes ajasime tavapäraseid asjatoimetusi: WC, stardimaterjalid, number külge, soojendus. Minu isa ja vend sõitsid ka kohale kaasa elama ja pilte tegema. Eelmisel õhtul pakkus veel Helemai õde Lilian välja, et äkki jookseme koos. Ta on muidu minust palju kiirem jooksja, aga kuna ta ei läinud aega jooksma, siis mõtles, et äkki prooviks tempoga 5:55 min/km kohta, eeldatav lõpuaeg 2:05. Mulle oleks see tähendanud isiklikku rekordit. Kuna mul oli tegelikult tempo suhtes täpselt sama plaan (5:40 ja 2:00 oli ebareaalne juba ainuüksi ilma arvestades), siis võtsin tema pakkumise rõõmuga vastu. Tagantjärele vaadates: Lilian oli minu päästeingel sellel jooksul.

Kell 11, kui väljas oli juba üle 20 kraadi sooja ja paistis päike, aga meie õnneks puhus tuul, anti stardipauk. Mul oli juba stardikoridoris pulss 130… Üritasime oma tempot hoida ning saime sellega hakkama, pigem kippusime liiga kiiresti liikuma ja hoidsime end tagasi. 2. km lõpus avastasin, et kell oli oma seadeid muutnud ja ei võtnudki iga km järel spliti aega. Parandasin ruttu selle vea. 

Oli palav. Enesetunne oli suhteliselt kehvakene juba väga alguses… Juba 3. (!!!) km lõpus mõtlesin, et issand jumal, nii palju veel minna ja koguni 3 km esimesse joogipunkti. Üks teeninduspunkt oleks kindlasti võinud olla 3.–4. km kandis, sest nagu ma aru sain, siis kippus kõigil keel kurgulakke kuivama. Olin enne teinud oma nokamütsi märjaks, aga seegi oli juba peaaegu kuiv. Tagantjärele mõeldes oleks pidanud 2 liitrit vett kaasa tassima, enne starti sellega kõik riided märjaks tegema ning võib-olla oleks siis natukenegi kergem algus olnud. 

5. km oli mingisugune jube pikk lauge tõus Rahu tänaval. Enesetunne kehv. Korraks mõtlesin, et miks ma endale seda teen. Miks ma jooksen siin lõõskavas päikeses peaaegu südapäeval ja kärssan päikese käes. Vaatasin pulssi ja pidin pikali kukkuma. Enne tõusu 182 bpm, selle lõpus 185 bpm. Ilmselge, et sellise pulsiga ma kaugele ei jõua. Ma ei jookse 5 km võistlusel ka sellise pulsiga! Lilianilt uurides selgus, et ka tema pulss püsis konstantselt 180 juures. Saime aru, et läheb raskeks. Kui palju aeglasemalt oleks siis pidanud alustama? Õnneks jõudis varsti kätte see esimene joogipunkt, kus kallasin endale vist 4 topsi vett pähe ja riietele ja paar topsi sisse ka. Enesetunne läks nagu korraks paremaks, aga peagi oli pulss samas kohas tagasi. Juba siis sai selgeks, et isiklikku rekordit siit ei tule. Kurb, aga tõsi. Eesmärk: lõppu jõuda. Omal jalal. Elusalt. Jälle.

Edasine jooks kulges joogipunktist joogipunkti. Järgmine tuli 9. kilomeetril. Jälle rohkem vett pähe kui suhu ning edasiliikumine. Olime jõudnud selle vana hea edasi-tagasi lõiguni, kus kõiki tuttavaid endale vastassuunas vastu jooksmas näha sai. Teistele kaasa elades möödus aeg kiiremini, aga kuna pulss oli väga laes olnud juba tund aega, siis hakkasime mõnes kohas kõndima. Muudkui vabandasin Lilianile, et teda niimoodi pidurdan ja lubasin tal alati ees ära minna, kui soovib. Tema aga kinnitas mulle, et tal on ka väga raske ja ega ta üksi kiiremini ei saaks. Kas oligi nii või tahtis ta mind ainult lohutada: eks seda teab ainult tema. 🙂 9 km kandis hakkas mu vasak põlv natuke tundma andma. Võtsin oma esimese geeli pärast 10 km ajavõtukohta (10 km: 1:02:19). Esialgse rajakaardi ja osalejatele saadetud e-maili järgi pidi järgmine joogipunkt olema alles 14. ja 15. km vahel (praegu on kodulehel mingi uus versioon), aga õnneks oli üks pöördekohale 12 km kandis veel juurde tehtud. Ma kohe täitsa heldisin selle peale. 😀

Kui märjad riided ja piisav janu kustutamine muutsid enesetunde juba natuke talutavamaks, vahepeal oli ikka natuke puude varju ja jahutavat tuult ka, siis mida kilomeeter edasi, seda valusamaks muutus mu põlv. ‘Appi-mul-on-kops-koos-ja-süda-hüppab-rinnust-välja’ asendus ’issand-jumal-mis-mu-põlvest-alles-jääb’ tundega. 13. km kandis pidin ma juba põlve masseerima ja kõndima. Ikka täitsa valus oli olla. 😦 Kõnnipause muudkui lisandus ja lisandus, keskmised kilomeetriajad muutusid kohutavamaks ja kohutavamaks. Rajal ma neid üldse ei vaadanud, aga pärast Garmin Connecti uurides polnud millegi üle uhkust tunda. Joostud oli 16 km, jäi minna veel 5 km, ning võistlusest oli saanud täielik ellujäämiskursus.

Vaikselt need kilomeetrid venisid. Allamäge jooksmine oli täielik piin, sest see põrutas põlve kõige rohkem. Olime jõudnud jälle linna. 17. ja 18. km vahel pöörasime jõe äärde uuele promenaadile ja mina ampsasin geeli. Isegi läbi oma valude ja kannatuste sain aru, kui uskumatult kaunis seal tegelikult joosta ja jalutada olla võib. Kuna olime jõudnud linnusemüüride alla, siis oli selge, et finišisse jõudmiseks peab sealt jälle üles ronima. Lõpuks “tervitaski” meid see tõus, mida me eeldanud ja kartnud olime. Tundsin end nii süüdi, kuna Lilian oleks lõpukilomeetrid ilma minuta kindlasti palju kiiremini jooksnud. Kõndides rühkisime sealt üles. Uuesti jooksma hakates pidin pisaraid tagasi hoidma, sest kartsin, et nüüd käib prõks! ning põlv murdub pooleks. Aga ma ütlesin Lilianile otsustavalt, et 1300 m on lõpuni ja mina enam ei kõnni! Aitab sellest jamast.

Mõned pöörded veel ning 3 kurvi enne finišit nägin Sveni ja Laglet, kes mind ergutasid. Pisar tahtis jälle tulla, aga nüüd juba teise emotsiooni ajel. 🙂 Mõnisada meetrit enne finišit tuli meie vastu juba ammu finišeerinud Helemai. Mul kasvasid kõik tunded ja valu läbisegi üle pea ning ma tundsin, kuidas pisarad tahavad tulla. Hoidsin neid kõigest hingest tagasi. Viimased pöörded ning kätte jõudis see kauaoodatud finišisirge. Ühendasime Lilianiga käed ning liuglesime koos üle joone. Täpselt samamoodi külg külje kõrval nagu olime läbinud kogu selle pika raja.

Aga mis sai pärast finišit? Sain oma medali ja vee ning spordijoogi kätte, läksin kõrvale, istusin müürile maha ja hakkasin lihtsalt nutma. Kõik emotsioonid kasvasid üle pea. See halb aeg ei olnudki nii oluline, aga pisarad voolasid ja voolasid ja mitte õnnetundest. Ah, ma ise ka ei tea…

Püstisaamine oli vaevaline. Kõndimine oli piin. Oleks hea meelega kargud võtnud, kui kellelgi neid pakkuda oleks olnud. Leidsin kohe oma trennikaaslased üles ning läksime meedikuid otsima, et sealt mu põlvele jääd saada. Mida polnud, seda polnud. Ice Power geeli sain, aga noh, mida see ikka seal nii väga jahutab. Õnneks sain ühe ibuprofeeni, mis hakkas üpris ruttu imenduma ning lõpuks MyFitnessisse pesema longates andis valu juba järele. Ma teadsin küll, et see on täiesti ajutine leevendus, aga korraks oli inimese tunne tagasi. 

Medalitega pilti tehes suutsin ma isegi naeratada ja mõnes mõttes mind ei häirinud see, et mu rekordiplaanid sajaga feilisid ja kõik absoluutselt valesti läks. Aga bussiga koju sõites oli mul liiga palju aega mõelda. Vahtisin Garmini aegu. Võtsin omaks fakti, et olen jälle vigastatud. Sain aru, et selle aasta suur jooksueesmärk nr 2 jääbki täitmata, sest enam ei oota mind ees ükski poolmaraton. Mõtlesin selle peale, et miks ma võistlen, kui see pole mind ammu enam päriselt õnnelikuks teinud. No kuradi kurb hakkas, vabandust väljenduse pärast. Hoidsin oma emotsioone vaos.

Bussisõit võttis ligi 3 tundi ning selleks ajaks oli valuvaigisti mõju kadunud. Sain kohe bussist maha astudes aru, et põlvega on asjad halvad. Kuna mul oli vaja kodus midagi süüa ka, siis pidin veel poodi lonkama. Üks medaliga sant olin. 

Koju jõudes hakkas kuidagi nii kurb ja nii ma jälle pisardama pistsin. Ma ei nuta just eriti tihti, aga sellel hetkel tundus, et seda lihtsalt on vaja. Hakkas vist kergem ka. Olin endas nii pettunud. Tühi tunne oli sees. Mind valdas (valdab siiani…) mure, et mis saab minu sügise sportlikest plaanidest. Ega ma 100% ei teagi, mis saab. Maratonist loobumisele ma ei mõtle. Mul on aega ning aeg teatavasti parandab kõik haavad. Võtan praegu päeva korraga. Proovin end koguda, igas mõttes terveks ja korda saada, taastuda ja siis vaatab edasi. Mu maailm kukkus paariks päevaks kokku, aga miski pole veel lootusetult kadunud.

---

Kokkuvõttes:

• Aeg: 2:18:44
• Keskmine tempo: 6:32 min/km
• Keskmine pulss: 176 bpm
• Maksimumpulss: 185 bpm
• Koht: 797 (905-st)
• Koht naiste seas: 241 (307-st)
• Koht N vanusegrupis: 146 (185-st)
• Kulutatud kalorid: 1357 kcal

---

Mis mõtteid ma veel sain?

• Kas on aeg uuesti koormustestile minna ja lasta süda üle kontrollida? Miks ma kuumusele nii halvasti reageerin? 

• Kust tuleb see põlvevalu? Kerget tundlikkust panin tähele juba mõnda aega tagasi, aga ignoreerisin seda, kuna midagi nii hullu ma karta ei osanud. Kahtlustasin uusi tosse, aga SEB Tartu Jooksumaratoni läbisin ju ka nendega ja seal sellist põlvevalu ei tekkinud… Kahtlustasin pinget laisidekirmes ja reie esiosas. Mis mu põlvel viga on? Kas Rattaralli pani reie esiosale ja põlvele viimase laksu? Mul on oma teooriad. Pikemalt pühapäevases postituses (sest nädala kokkuvõttesse pole nagunii midagi kirja panna).

• Narva Energiajooks on tegelikult ühe Eesti jooksuhuvilise jaoks must-do jooks. Rada on kihvt (Lenin, tank, Venemaa teisel pool jõge vastu vaatamas, uus promenaad), publik on alati soe ning raja ääres on mitmes kohas muusikat ja cheerleadereid. Tegelikult on see hea jooks, ärge laske end minu emotsioonidest rajal eksitada.

Mis saab edasi – seda ma veel täpselt ei tea. Ilmselt pean astuma 3 sammu tagasi, analüüsima olukorda, tegema järeldused ning siis kuidagi edasi liikuma. Tundub, et tuleb 2 väga tühja nädalat. Kes teab, milleks see konkreetne jooks nüüd hea oli. Eks seda näitab juba elu. Sellel aastal ma ilmselt enam ühtegi poolmaratoni ei jookse. Kui Tartu Linnamaratonil peakski see mingi ime läbi juhtuma, siis 3 nädalat pärast maratoni ei ole võimalik seal rekordit püüda. Ma kahtlen, kas isegi lihtsalt pooliku läbimine seal mõistlik oleks. Aga selleni on samuti veel väga palju aega…

Poolmaratoni alla 2:00 või isiklikku rekordit 2015. aastal ei juhtu. Muidugi on mul väga kahju. Praegu on aga kõige olulisem terveks saada. Pühapäeval ja esmaspäeval olin ma veel füüsiliselt ja vaimselt väga katki, haletsesin ennast ja kurvastasin, aga rääkimine ja aeg teevad imesid. 🙂 Eile oli mu põlv juba parem ning sain korraks isegi korterist välja. Mõtted muutusid ilusamaks. Lootus tuli tagasi. Millal varem olen ma alla andnud viimase hetkeni võitlemata? Mitte kunagi. 

---

Kui Sina ka Narvas jooksmas käisid, siis anna teada, kuidas Sul läks.