13. Tartu Linnamaraton (21,1 km)

Mul läks üle nädala, et üldse selle postituseni jõuda. Meil on härra Jooksjaga jälle mingi sada asja kukil, mille kõigega tuleb tegeleda. High stress, konstantne ajapuudus, kehv uni ja kerge läbipõlemine in progress. Lisaks olen füüsiliselt omadega täiesti läbi ning pärast Tartu Linnamaratoni viskas keti totaalselt maha. Jalad ei liigu, vaim ei taha ja paha siga, sada viga. Vaadates natuke jooksu numbritele otsa, siis võib täitsa aru saada, miks see Linnamaraton minust viimse välja võttis. Pole olnud palju võistluseid, kus ma end nii tugevalt pingutama oleks sundinud kui sel korral.

Võistluse hommik oli üsna tavaline. Kuna härra Jooksja oli 3:15 tempomeister, siis ärkasime juba kell 7, kerge hommikupuder, riietumine ja muud protseduurid. Härra Jooksja läks varakult stardialasse, mina läksin hiljem järele, et neile stardis kaasa elada. Sain ka teistele tuttavatele-sõpradele head soovid kaasa anda. Oli imeilus maratonihommik ja tõotas mõnusat jooksuilma.

Stardist läksin oma kilomeetri jälle koju tagasi. Sain veel sada korda WCs käia, pesud kokku panna, puhata, tegin kodu ümbruses soojenduse koos võimlemisega ja jätsin üleliigsed riided maha. Kell 10.30 võtsin suuna jälle stardi poole, kohtusin Annika ja Mariaga ning andsin koti hoidu ära. Ikka väga mõnus, kui start on sellise koha peal ja nii kodule lähedal, et ei pea isegi WC järjekorras seisma. Elu väikesed võlud.

Enne starti kohtusin veel Pireti ja Liisiga, vaatasime 2 tunni tempomeistri välja ja läksime jooksma selle pundi ette. Sellest aastast (vist) oli esmakordselt stardis matt maas, seega olemas ka netoaeg. Väga tervitatav. Stardini läks 27 sekundit. Läksime koos Mariaga ja Liisi oli täpselt meil kannul.

Juba Turu tänaval, vähem kui 2 kilomeetrit joostud, sain aru, et täna tuleb üks raske jooks. Jalgades ei olnud mitte mingit särtsu, lihtsalt tuim raiumine. Pulsi poolest mingit katastroofi polnud, sest jooksime päris tempokalt, 5:20 kandis. Tahtsin pulssi esimeses pooles küll alla 165 hoida, kuid tegelikult kiskus ta kohe 167–168 juurde ja jäi sinna kogu jooksuks, ronides veelgi tõusudel, mida meil Tartus jagub. Esimene raskem lõik oli kohe Sadamaraudteel, kus on pidev lauge tõus Karlovasse. Seal jooksime juba kolmekesi kõrvuti. Kesk tänaval vahetasime Mariaga paar sõna, ta ei olnud jooksu osas just kõige optimistlikum. Kuid kahekesi on ikka lihtsam. Liisi oli meist möödunud, kuid nägime teda enda läheduses eespool.

Õnne tänava laskumine oli abiks, aga pulss kuskile väga madalale ei kukkunud. Ootas ees tõus Sõpruse sillale, 2. joogipunkt ja 1. geel. Sillal kommenteeris üks kaasjooksja lõbusalt meie tiimisärke, uurides, kuhu inglite tiivad jäid. Tunne oligi täpselt selline, et täna neid tiibu ei ole. Kohe üldse ei ole.

Eedeni joogipunkti jõudes jooksis sealt läbi maratoni 3:15 tempogrupp, seega sain härra Jooksjale edu soovida ja see andis mullegi jõudu juurde. Kauaks selles mullis aga olla ei saanud, sest kui Eedeni juures sõiduteelt üle äärekivi kõnniteele liikusime, paistis päike eredalt silma, äärekivi jäi ühele jooksjale otse minu taga märkamatuks ja ta jäi napilt püsti, mind riivates. Päris korralik ehmatus, sest mul on jooksurajal kukkumisest veel korralik PTSD. Arm mu põlvel pole veel paranenud, äkki jätaks järgmise maaühenduse vahele?

Kuskil seal kaotasin enda kõrval Maria ja sattusin Liisiga koos jooksma. Kuniks 10. kilomeetrini Vabaduse silla all, kui Liisi järsult seisma jäi. Vaatasin veel seljataha, kuid järele ta ei tulnud. Arvasin, et küllap paranev vigastus andis tunda. Isegi kui peaks olema kehvasti, saab ta sealt kiirelt pakihoidu, jõudsin korraks veel mõelda. Õnneks tuli ta siiski lõpuni.

10 km: 55:39, 5:34 min/km, 809. koht

Hakkas üksi pingutamine, enam polnud võimalik tiimikaaslastele toetuda. Teisi jooksjaid õnneks jagus. Ootasin Lodjakoja joogipunkti, sest päike paistis ja oli üpris soe. Seal läks aga selliseks tunglemiseks, et mul ei õnnestunud topsi kätte saama. Tagasi ju ka ei jookse. Nii jäigi mul seal jook saamata, mis ilmselt hiljem andis veidike tunda paremal pool kõhus pistmise näol. Kohe joogipunktile otsa tuli kõige vastikum tõus rajal: Puiestee kalmistu tõus. Jah, see oli oluliselt rõvedam kui Lossi tõus. Järsk, tõmbas jalad täiesti sodiks ja pulsi päris kõrgele. Päris korralik hingeldamine käis seal. Osad ei saanud isegi enam aru, kus nad täpselt on, nagu juttudest kuulda võis.

Õnneks tõusule järgneb rada sedapidi joostes mõnusalt pikk laskumine Salvesti juurest alla rannani. See lõik aitas korralikult taastuda ning tõi veidike langema asunud tempot jälle ülespoole. Tegelikkuses oli alates 12. kilomeetrist ikka juba päris rõve ja kui ma viimaks teisele poole jõge 14 km Supilinna joogipunkti jõudsin, oli ikka päris vastik. Jõudsin Kroonuaia sillal kaasa elanud Kristelile vaid ohata, et täna on ikka kuradi raske.

Ahmisin vett ja spordijooki ning võtsin ära oma tugeva kofeiiniga geeli. Teadsin, et päris raske lõik asub ees, sest lähme dendroparki, kus asfalt vahetub pinnasetee vastu, rada läheb oluliselt kitsamaks ja lisaks kõigele hakkame juba dendropargi tagumises otsas muudkui tasapisi ronima kesklinna suunas. Oligi päris kitsas ja tükk tegemist, et kiirematele maratoonaritele jalgu ei jääks.

RC Cola punkt oma alatises headuses andis kaasa viimase lisaenergia. Supilinnas oli toredalt palju kaasaelajaid. Sealt edasi hakkas korralik uhamine, mis sest, et need 2 km kuni Lossimäeni on tegelikult väga salakavalad. Kloostri tõus tõstis pulssi veelgi ning siis pidi juba jälgima, et kuskil munakivil end ei vigastaks. Vaimselt valmistusin aina selleks Lossi tõusuks. Füüsiliselt oli ikka väga vastik. Juba Lossi tõusu jalamil oli mu pulss üle 170. Minu seljataga oli teadmine, et tegime seal kaks rasket trenni. Olgu, mis on, kõndima ma siin ei hakka. See on välistatud. Väike sörkiv samm võidab olulise hulga sekundeid. Ma ei pea siit üles spurtima.

Vaatasin enda ette maha ja lihtsalt läksin. Hingasin tugevalt ja rõhutatult, et iga sissehingamisega saaksin maksimaalselt palju hapnikku peale ja iga väljahingamisega lahkuks maksimaalselt palju süsihappegaasi kehast. Jumala eest ei vaadanud ma tõusu lõppu, vaid ainult maha. Autopiloot peale ja minek. Oli rõve, aga kõndimata ma sealt üles sain. Suur tänu Kristelile, kes hoogsalt kaasa elas, aga kelle plakatit ma tõusul virvendava pildiga lugeda ei suutnud.

Kohe tõusu järel on suur suremine Riigikohtu ees, Toomkiriku joogipunktist võtsin pisikese lonksu vett ja siis kütsin, nagu homset poleks. Seal on väga lihtne leinama jääda, aga lõpuni on ainult 2 km ja leinata pole seal midagi. Tuleb valu alla neelata ja minna. Täpselt seda ma ka tegin. Teadmises, et kohe tuleb Vallikraavi tänava laskumine ja sealt on finišisse juba kiviga visata. Vallikraavis vaatasin kella ja tempo oli vaid veidi üle 4:00. Viimane kilomeeter kokku 5:13. Korralik andmine. On siin üldse imestada, et ma sellise jooksu järel nii ribadeks olen?

Viimased 200 meetrit tempoga 4:05 ning finišis kohal ma olingi.

21,1 km: 1:57:40, 5:35 min/km

Sellel hooajal jooksin ma viis poolmaratoni:

Lausa poeetiline, et esimese ja viimase poolmratoni vahe oli täpselt 1 sekund. Oluline sisuline erinevus seisneb aga selles, et esimene kulges Pangodist tugevalt allamäge Tõrvandisse, aga Tartus tuli võtta kõik need tõusud ja tõusumeetrid võrreldamatult raskemal rajal. Ses suhtes ei saa viriseda mitte millegi üle: ma olen ikka väga tubli olnud. Mäletan, kui märtsis sellel soosiva rajaga poolmaratonil mõtlesin, et sellist alla kahetunnist aega ma enam ju sel aastal ei jookse: tore, et hooaja parim kohe ühe jooksuga tehtud sai. Aga näed siis, oli võimalik isegi Tartu rajal veel selline aeg joosta ning ka Tallinnas tulla alla kahe tunni. Jõuan pingutada ja areneda saab alati.

min/km6 | 5:2012 | 5:4718 | 5:24
1 | 5:167 | 5:2513 | 5:1019 | 5:50
2 | 5:308 | 5:1814 | 5:3820 | 6:01
3 | 5:399 | 5:2715 | 5:4221 | 5:13
4 | 5:4510 | 5:2916 | 5:4622 | 4:05
5 | 5:4311 | 5:3617 | 5:481:57:40

KOKKUVÕTTES:

  • Aeg: 1:57:40
  • Distants: 21,1 km (minu kell: 21,23 km)
  • Keskmine tempo: 5:35 min/km (minu kell: 5:34 min/km)
  • Max tempo: 3:58 min/km
  • Keskmine pulss: 168 l/min
  • Max pulss: 183 l/min
  • Koht: 788/1406
  • Koht naiste seas: 185/543
  • Koht N21 vanusegrupis: 84/252
  • Jooksu dünaamika:
    • Keskmine sammu tihedus: 176 s/min
    • Keskmine sammu pikkus: 1,01 m
    • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,5 cm
    • Keskmine puuteaeg maaga: 258 ms
    • Vasakul jalal olin 50,6% ajast ja paremal 49,4%

Nädala kokkuvõte 30.09–6.10.2024

Esmaspäev: rahulik jooks. Pärast pikka lõigutrenni pühapäeval tegin kerge rahuliku jooksu koos Aveliisiga. Rääkisime maratonist ja aeg lendas käes. Jalad siit-sealt olid kangevõitu, aga üldiselt oli seis täitsa okei. (5.42 km, 6:49 min/km, 137 l/min)

Teisipäev: trennivaba.

Kolmapäev: lõigud. Kolmapäeval hakkas mul vaikselt suurest istumisest tundma andma sabakont. Seda on mul varemgi olnud. Ei lasknud sellel end häirida. Treeneril oli lõigutrenn ette antud, minul ja Aveliisil sama ülesanne. Seltsis ju ikka segasem. Oli aga kohe nii segane, et jutustades suutsime kogemata salatrenni teha.

Ülesanne oli 4×500 meetrit võistlustempost 5–10 sekundit kiiremini (5:30–5:35 min/km), vahele 500 m, ette ja järele 1,5 km, kõik kokku 7 km. Ma panin ilusti trenni Garminisse, andsin isegi tempod ette, et kell karjuks, kui kiirustama hakkame. Kiirustamine oli nimelt täielikult keelatud. Kohe esimesest lõigust saati oli meil samm sutsuke liiga kiire, kiskus 5:20 kanti ja kogu aeg võtsime tempot alla, kui kell käskis. Mõnusalt kerge oli see võistlustempo ja enesetunne.

3. lõigul, kui juba tagasi spordiklubi suunas pöörasime, ei pannud ma jutustades tähele, et kell juba lõigu lõppu värises. Aru sain sellest alles enne 4. lõiku, sest kell hakkas järjest ütlema meie taastava osa ajal, et slow. Arutasime, kuidas see olla saab, ise me omast arust tegime kõik õigesti. Aga kogudistants tuleks justkui õige. Mitte ei saanud aru. Kui spordiklubisse jõudsin, sünkroniseerisin kohe kella ära ja siis sain aru, mis juhtunud oli. 4x500st sai 2×500, 1×1000, 1×500. Oijah. Ma ei mäleta, millal viimati trennis midagi sassi ajasin, aga nagu näha, siis juhtub kõigiga. Ikka tegime võistlusnädalal salatrenni. Ups.

  • 500 m: 5:32, 157
  • 500 m: 5:37, 156
  • 1000 m: 5:22, 159
  • 500 m: 5:28, 160

Neljapäev: rahulik jooks. Eelmise päeva kergust enam ei tundnud. Oli okei jooks, aga jalad olid pigem keskpärased. Aga aega justkui tundus olevat, et asjad paraneksid. Tegelikult vist siiski jäi natuke puudu. Kolmapäeval tundma hakanud sabakont oli joostes tuim, aga istumine oli sellel päeval piin. Määrisin end muudkui Diclaciga ja pool päeva tegin tööd seistes. Täitsa mure oli, mis sellest Linnamaratonist saab, aga kuna joosta ja kõndida sai, siis tundus, et sabakont takistuseks ei jää. (6.05 km, 6:58 min/km, 137 l/min)

Reede: trennivaba.

Laupäev: Tartu Linnamaraton. Pikemalt lähiajal.

Pühapäev: trennivaba.

Kokkuvõttes:

Nüüd on jäänud ainult poolteist nädalat Saaremaa Kolme Päeva jooksuni. Kuidagi tuleb sealseks reedeseks 10 kilomeetriks saada jalad kiireks ja värskeks, mis tundub üpris võimatu missioon. Saab näha, kuidas õnnestub. Tuleb mingi plaan välja mõelda.