Minust – Lehekülg 5 – Nourish, Train & Flourish

Olen kunagi siin blogis natuke oma armastusest fotograafia vastu rääkinud (1, 2), aga viimasel ajal on see hobi leidnud täiesti uue hingamise. Te ei kujuta ette, kui tore on lõpuks oma kartusest üle saada ja pildistada inimesi. 🙂

Sellest ajast alates, kui oma isiklikule Facebooki lehele ja ka blogi lehele postitasin üleskutse, kus otsisin inimesi, keda pildistada, olen saanud teha tööd, mis mulle nii tohutult meeldib. Te ei kujuta ette, kui elevil ma olen, kui keegi mulle kirjutab, et sooviks mind fotograafiks; mis tunne mind valdab, kui mul on hulgaliselt uut kraami, millega Lightroomis mängida; mida ma tunnen, kui saan pärast fotode kliendile saatmist kirja, kui väga neile mu töö meeldib. See kõik on nii… äge. 🙂 Süda lausa laulab sees.

Kõige rohkem meeldib mulle siiski pildile püüda paare. Neil on alati oma dünaamika, eriline maagia ning need tundeid täis pilgud, säravad naeratused ning kõik see armastus, mis õnnestub pildile talletada, see on lihtsalt nii südant soojendav. Paare on alati kõige lihtsam pildistada, sest inimesed tunnevad end kaamera ees kellegagi koos alati kindlamalt ja turvalisemalt ning häbelikkus kaob ruttu. Ühe inimesega fotosessiooni tehes pean alati rohkem juhendama. Seda pean veel palju harjutama, aga pole hullu. Mulle meeldib tunda, et ma arenen ja saan paremaks. Fotograafia maailm on lai ja mul on nii palju õppida.

Olen aru saanud, et minu tehtud piltidel on minu käekiri. Enamasti on nad tugeva rõhutatud kontrasti ja värvidega. Mulle meeldivad väga ka mustvalged fotod, millel on valged toonid valged ja mustad tõeliselt mustad. Kontrast on minu lemmik slider Lightroomis. 😀 Kindlasti on inimesi, kellele selline stiil üldse ei meeldi, minu õnneks aga piisavalt ka neid, kellele just see eriti peale läheb.

Varem ei mõistnud ma üldse, miks fototeenused professionaalse fotograafiga nii kallid on. Nüüd hakkan vaikselt aru saama. Siin on näide minu enda kogemuse põhjal. 45–60 minutit pildistamist tähendab üldjuhul vähemalt 4–5 tundi minu tööaega:

liikumine sessiooni asukohta (kui fotoshuut toimub Tartust väljas, siis veel see aeg juurde),
pildistamine ise,
piltide välisele kõvakettale laadimine,
sealt Lightroomi laadimine ja esimese valiku tegemine,
töötlemine, selle käigus üldjuhul teen veel teise väljapraakimise,
eksportimine,
Google Drive’i üleslaadimine ja viimane kliendiga kontakteerumine.

Enamasti saadan kliendile 30–50 lõplikku fotot, valikusse jääb nii värvilisi kui mustvalgeid.

Ega vingumata ju ka ei saa. 😀 Tunnen natuke lisatehnikast puudust. Hetkel on minu kasutada Nikon D60, mis on üks ülivana kaamerakere, ning Nikkor 35 mm f/1.8 objektiiv. Uuem kere eelkõige rohkem kui 3 fookuspunkti valikuga oleks vägagi tervitatav. 😉 Paar lisaobjektiivi, korralik välk, reflektorid, hajutid ja lisavalgus, et ka tubastes tingimustes paremini pildistada… Aga kuna fototehnika on nii südant pahaks ajavalt kallis, siis iga asi omal ajal. Praegu olen ka vähesega teinud pilte, millest ma varem isegi unistada ei osanud.

Nüüd aga aitab jutust. Oma silm on kuningas.

Liisi & Elari

ElariLiisi-24

Ester

Keily & Rauno

2016-04-07-14 2016-04-07-11

Kristel & Martin

Gerttu & Tanel

Kuidas mu pildid meeldisid? 🙂 Konstruktiivne kriitika on oodatud.

PS! Kui sooviksid, et ma sind (ja kaaslast/kaaslasi) pildistaksin, siis anna teada. Hinnakirja mul alles alustava fotograafina veel ei ole, tasu valid ise vastavalt sellele, kui väga tööga rahule jäid. 🙂 Kontakteeru minuga Facebookis (Margit Partei) või kirjuta mulle e-mailile: partei.margit@gmail.com.

Ma tahan täna rääkida minu Tartust. Kes on minu tegemisi blogi vahendusel viimased peaaegu kolm aastat jälginud, see teab, et enne Tartusse kolimist elasin ma 19 aastat Ida-Virumaal. Ühes ja samas kohas, samas majas kordagi kuskile kolimata. See oli minu kodu.

Tartu Ülikooli õppima asudes ja ühiselamusse kolides tundsin ma end alguses kõike muud kui koduselt. Ma olin õnnetu. Esimesel aastal käisin Ida-Virumaa kodus absoluutselt igal nädalavahetusel. Lahkusin kohe pärast nädala viimast loengut ja naasin napilt enne nädala esimest. Mulle ei meeldinud Tartus üldse. Miks täpselt, ma ei teagi. Tartusse kolides pidin välja murdma oma mugavustsoonist ja see ei olegi lihtne. Laialt on levinud arusaam, et ülikool on su elu parim aeg. Minu jaoks see väide ei kehtinud. Midagi kohutavat ei olnud, aga midagi säravat samuti mitte. Minu jaoks oli gümnaasiumiaeg see äge aeg. Ja see oli läbi saanud.

Midagi muutus ülikooli teisel aastal. Vaikselt leidsin oma inimesed, kellega paremini klappisin. Oma osa oli siin muidugi ka spordil. Kes veel ei tea, siis viimased kolm aastat olen järjepidevalt olnud TÜ ASK Fitnessklubi liige. Sõna ‘klient’ tundub lihtsalt vale, sõna ‘liige’ sobib aga täiuslikult. Seal tunnen ma end tõesti ühe omanäolise perekonna liikmena. Sport on aidanud mul väga palju iseenda kohta õppida ja avastada.

Veel üks aasta läks mööda ning märkamatult olin Tartusse täielikult armunud. Olen siiani. 🙂 See on nüüd minu kodulinn. Minu kodu. Minu paik. Pärast äraolekut Tartusse naastes, tunnen end lõpuks jälle õiges kohas olevat. Mida aeg edasi, seda vähem käin Ida-Virumaal vanematekodus. Itta on alati tore naasta, aga enam ei põgene ma sinna iganädalaselt. Alates sellest ajast, kui aasta tagasi ühikast ära kolisin, olen hakanud Ida-Virumaad kutsuma vanematekoduks ja oma Tartu pesa koduks. Siin tunnen ma end tõeliselt koduselt.

Viimased viis aastat on mind kui inimest muutnud. Olen suureks kasvanud. Oleks muidugi imelik, kui ma 24-aastasena oleks samasugune nagu 19-aastasena. See ei ole lihtsalt võimalik. Olen elanud läbi nii head kui ka halba. Õppinud palju ja saanud natuke targemaks. Ennast ületanud mitmes eri valdkonnas. Avastanud uusi tahke iseendas. End proovile pannud. Pettunud. Rõõmustanud. Saavutanud. Feilinud. Läbi kõige selle naeratama õppinud. Nii palju õnnelikumaks saanud. Kohtunud paljude erinevate inimestega; osad neist on jäänud, osad läinud. Praeguseks olen koos elanud näiteks seitsme inimesega: ühikas nelja väga erineva toakaaslasega, kahe korterikaaslasega Narvamäe korteris ning nüüd oma elukaaslasega. Kõik nad on mulle midagi õpetanud. Iga inimene jätab meisse oma jälje. Tahame siis seda või mitte. Ega asjata öelda:

Ütle mulle, kes on su sõbrad, ja ma ütlen, kes oled sina.

Valige oma inimesi targalt. Hoidke neid, keda väärtustate, ja laske teistel oma teed minna.

Vahel ma mõtlen, milline mu elu siis oleks, kui ma poleks üldse Tartusse kolinud. Kui ma oleks kasutusele võtnud plaani B ja Tallinna Tehnikaülikooli õppima läinud. Kellega ma siis kohtunud oleks? Teeksin ma praegu üldse sporti? Õpiksin ma magistrantuuris? Kes oleks mu sõbrad? Millega ma tegeleksin? Oleksin ma õnnelik?

Nendele küsimustele ei oska keegi vastata. Praegu tean ma seda, et olen õnnelik ja rahul täpselt sellisena, siin ja nende inimestega, kes mul on. Ma ei igatse kuskile mujale. Teate kui hea on lõpuks jõuda selleni, millest nii kaua unistanud oled?

Tartu on mõnes mõttes minu happy place. Kui võrrelda 5 aasta tagust mind ja mind praegu… Ma arvan, et kaugele paistab välja see, kui palju rõõmsam ja rahulolevam ma olen. Ma ise tunnen seda, kui palju ma muutunud olen. Mulle meeldib see. 🙂 Kõik need head asjad on Tartus juhtunud. Heade asjade, mõtete, juhtumite, inimeste ja hetkede linn. Praegu tean ma seda, et ära kolida ma siit ei taha. Tartu on minu südames. Ma ei tea veel, mida tulevik toob, aga süda ütleb, et ma kuulun siia. Olen oma koha leidnud. Kui see on päriselt minu paik, siis küllap seob saatus mind siia mingil moel veelgi tugevamalt kinni. Ma vähemalt loodan seda väga.