Kui valikuvõimalusi on liiga palju…

Täna ei kirjuta ma jällegi ei spordi- ega toiduteemadel. Mis teha: mõtetes liigub hoopis midagi muud. Minu blogi – võin ju kirjutada, mida iganes tahan? 🙂 Kui kedagi ei huvita minu heietused teemal “appi-mis-minust-küll-saab” 😀 , siis jätke see postitus heaga vahele. Ma ei pahanda ja ehk ei pahanda ka teie, et ma täiesti off-topic asjadest räägin. Ehk juba järgmisel nädalal ilmub midagi teemakohast. 


Ma olen ikka väga tüüpiline ülemuretseja / ülemõtleja. Veel umbkaudu aasta aega pole mul vaja oma tuleviku pärast muretseda, sest plaani kuulub esimese prioriteedina ülikool ja magistrikraadi saamine. Ilma selleta ma siit ülikoolist ära ei lähe. 😀 Tegutsen ikka siin Tartus edasi ja ajan oma asju, nagu olen seda teinud viimased ligi 4 aastat. Aga sellegipoolest liigub mu mõte iga päevaga aina rohkem selle ümber, et mis kurat minust küll edasi saab.

Kuhu ma lähen oma vinge magistrikraadi ja ülikooliharidusega?

Edasi õppima ma ei hakka, sest ma ei tunne, et see on see, mida ma tahan. Ma ei taha teha seda, mis mulle huvi ei paku ja mida ma teha ei taha. Ma ei taha teha seda, mida ma teha ei taha – loogiline, kas pole? 17 aastat kooliteed peaks olema piisav ning ausalt öeldes pean ma juba praegu, 16. aastal, ennast meeletult motiveerima. Kuna mul on eesmärk, siis annan ma endast parima, et sinna välja jõuda, aga see teekond ei ole just lihtne. Tunnen end vanana (23-aastaselt, ko-hu-tav!), sest kõik ei jää enam nii lihtsalt meelde kui gümnaasiumis. Öeldakse ju, et 12. klassi lõpus ollakse maailma targim inimene. Peab nõustuma. Praegu ei haara pea enam asju nii kergelt. Või siis on nende asjade sisu lihtsalt nii keeruline, et neid polegi võimalik enam lennult haarata. Ilmselt on tõetera mõlemas argumendis.

Seega pean ma tööle hakkama. Töötamise variandid saab laias laastus jagada kaheks: Eesti vs välismaa. Ilmselgelt jagunevad need veel omakorda mitmeks võimaluseks. Liiga mitmeks võimaluseks…

Millegipärast tundub mulle, et kui ma Eestisse jään, siis olen ma kohustatud hakkama erialast tööd tegema ja end lõplikult siinsega siduma. Kuigi kõik kinnitavad, et ma võin teha ükskõik mida, tunnen ma ikkagi mingeid ootusi minu suhtes. Piinlik öelda, aga praegu ma küll ei tunne, et tahan kohe pärast ülikooli erialast kontoritööd tegema hakata ning mingeid analüüse, mudeleid ja tarkasid tekste, esitlusi ja raporteid kokku vorpima. Süda ei kisu mitte sinna poole ning just südamehäält tahaksin ma kuulata. Ma tean küll, et päriselus ei lähe kõik nii, nagu igaüks meist ideaalmaailmas unistab, aga vähemalt praegu elan ma veel rõõmsalt selles illusioonis edasi, et kui ma ei taha midagi teha, siis ma ei tee seda – alati saab kuidagi teisiti, paremini. Lapsik unistus? 🙂

Teine variant oleks Eestis teha midagi lihtsakoelist ja mitte-erialast, aga see-eest saada hulga väiksemat palka (mis mind võib-olla isegi ära ei toida). Lisaks ma ju ei tea, mida ma täpselt teha tahan. Teha midagi lihtsat, mis mulle võib-olla samuti vastumeelne tundub, saada kehva palka ning elada nagu kirikurott: sellepärast ma ju ülikooli rügama ei läinud?! 

Niimoodi ma siis lõhestun siin. 😀 Kodumaa on kallis küll, aga mida päev edasi, seda rohkem vaatan välismaa poole. (Ema, palun ära minesta nüüd neid ridu lugedes. 😀 ) 

Ise ka ei usu, mida ma siin räägin. Veel mõni aeg tagasi olin ma täiesti kindel, et kuskile välismaale elama ja töötama mina, Eesti patrioot läbi ja lõhki juba sünnist alates, ju küll ei lähe. Nägin ennast ja oma tulevikku ikka Eestis… Välismaale ülikooli minek ei tundunud mulle kunagi ahvatlev, samuti ei tulnud mul isegi mõttesse välisüliõpilasena semestriks kuskile vahetusse minna, sest olin (ja olen siiani) suhtumisega, et tahan selle kooli ära lõpetada ning lõpuks juba päriselt täiskasvanuelu elama hakata. Tudengielu on ikkagi midagi natuke muud. 😉

Ma ju armastan reisimist… Alles nüüd olen hakanud mõtlema, et kui ma pärast ülikooli lõppu maailma avastama ei lähe, siis jääbki see täitmata unistuseks, sest mingil hetkel tulevad ellu muud prioriteedid, kohustused ja inimesed. Võib-olla on see liiga suur üldistus, aga laias laastus ju ikkagi on nii. Kui aasta pärast on täiesti aktsepteeritav, et kahekümnendates noor inimene jätab kõik vana ja harjumuspärase selja taha ning läheb mõneks ajaks maailma avastama, siis 10 aasta pärast seda enam nii normaalseks vist ei peetaks. 

Esiteks hiilis mulle pähe mõte, et lahe oleks mõneks kuuks kuskile kolmanda maailma riiki vabatahtlikuna tööle minna. Töö sisu polekski väga oluline, pigem saadud kogemus uues keskkonnas, uute inimeste ja uue kultuuriga. See tundus täiesti äge plaan kuni selle hetkeni, kui rahanumbrid mängu tulid. Tegemist on vabatahtliku tööga = palka selle eest ei saa. Isegi, kui kogemus oleks seda kõike väärt, tuleks kulud ikkagi korralikud. Sihtkohta peab enamasti oma kulu ja kirjadega kohale jõudma ning eks kohapeal tahaks ju ka ringi vaadata ning midagi muud kui oma töökohta näha, kuid see kõik on kulukas. Kogemus maksab ka midagi – olen 100% nõus – aga siis tagasi kodumaale saabuda, kaks kätt taskus ning ei ühtegi säästu hinge taga… Pole just parim lahendus. Pikale perspektiivile peab mõtlema, elu Eestis peab jätkuma ka pärast naasmist. Kui ma olen täiesti valesti asjast aru saanud, siis palun parandage mind. 🙂

Teine ja kõige hiljutisem mõte on aga minna natuke tavalisemat ja teiste eestlaste poolt ilusti sissekõnnitud rada pidi ning võtta ette teekond maailma kuklapoolele. Paar aastat tagasi oleks ma kõva häälega naernud, kui keegi oleks mulle öelnud, et mina tahan kuskile teise poole maakera ränkrasket tööd tegema minna, aga kõiki aspekte kaaludes ei ole see tegelikult üldse halb mõte. Teha meie mõistes hästi tasustatud (ja rasket) tööd, avastada Austraaliat, teha veel tööd, avastada veel ning hea õnne korral kodupoole naastes reisida läbi pool Aasiat ning jõuda koju üldsegi mitte kirikurotina. Rasket farmitööd mina kui pea terve elu maal üles kasvanud ning paljude põllutöödega kokku puutunud tugeva Eesti naisena ei karda. Seda enam, kui selle eest päris korralikult tasutakse. Jah, elukallidus on ka midagi muud kui Eestis, kuid siiski pole mul õnnestunud leida veel kedagi, kes ütleks, et pole rahul sellega, et aasta või paar seal elukogemust omandamas käis. Kindlasti on erandeid, kes kinnitavad reeglit, aga enamasti on tagasi tuldud siiski rikkamana, kui sinna mindud sai. Seda ka rahalises mõttes. 😉

allikas

Vot sellised imelikud lood. Tõenäoliselt jõuan ma selle aasta jooksul veel 28473883925 korda ringi mõelda ning mitmeid uusi plaane välja nuputada, end veel sada korda närvi ajada, kaaluda tuhat korda kõiki plusse ja miinuseid ja siis veelkord ümber mõelda. Praegu lohutan end mõttega, et vähemalt on mul valikuvõimalused ja vähemalt ma mõtlen neile ning teen mingeid plaane. Olgugi, et kõik tundub nii ebakindel.

Aasta pärast on kõik teed mulle valla. Nii vabastav, ent samas nii hirmutav mõte. Oeh… 🙂


Kui Sa oled välismaal (vabatahtlikku) tööd teinud või Austraalias töötanud ja seda maad avastanud, siis jaga enda muljeid ja kogemusi. Kui sul on mõni hea teemakohane link või blogi, siis jaga neid minuga kommentaarides. 🙂

Tervislikult ja soodsalt: kuidas toidupoes kokku hoida?

Eile lõin ma kokku oma eelmise kuu kulud ja tulud ning kui ma nägin summat, mis mul puhtalt toidule kulus, siis hakkas mul natuke halb. 😀 Mäletan väga hästi, et tudengipõlve alguses hoidsin ma meeletult kokku ning suhtusin ka toidule raha kulutamisse väga kaalutlevalt. Olgugi, et hinnatõus on 3,5 aastaga märgatav olnud, olid siiski minu tollel ajal minu kulutused toidule palju väiksemad. Nüüd olen hakanud vabamalt võtma ning ausalt öeldes ei jälgi nii pingsalt toidule kuluvat raha. Aga sellegipoolest on mul nippe, kuidas toidupoes kokku hoida ning seejuures saada täitsa tervislikku kraami. 🙂


Nipp 1: jälgi kilohinda.

Mina jälgin poes peaaegu kõikide asjade kilohinda, aga tean, et paljud inimesed võtavad lihtsalt seda, mis neile meeldiv tundub. Kilohinda jälgides saab aga tunduvalt kokku hoida. Näiteks õunte kilohind võib varieeruda mitu korda ning mul pole küll vahet, kas söön mingit 50-sendise kilohinnaga Poola õuna või 3–4 korda kallimat ja ilusama välimusega õuna.

Nipp 2: vali soodsamad asendustooted.

Selle asemel, et hingehinda maksvat Luunja kurki, lehtsalatit ja läikivat tomatit osta, vali (kodumaine) kaalikas, porgand ja kapsas, mis ei maksa peaaegu mitte midagi ning täidavad sama hästi kõhtu. Valmigu neist siis salat, hautis, supp või ahjuroog – kõik variandid on kindlasti odavamad ning seejuures täitsa tervislikud. Hommikukrõbinate asemel vali nt kaerahelbed, millest ise putru keeta. Puder on kindlasti ka odavam kui võileivad. Kallite jogurtite asemel osta keefiri ja sega sinna maitse järgi marju või moosi (mis õnnestub sul äkki vanaemalt tasuta saada!). Pane oma pea tööle! Odav toit ei pea tähendama kiirnuudleid.

Nipp 3: pakend maksab.

Pakend võib toote hinna kõvasti ülespoole ajada. Tetrapakis piima asemel vali kilepakend. Teraviljaletis vali värvilistes pappkarpides hommiku- ja pudruhelveste asemel kõige lihtsamas kilepakendis toode. Juba pakendatud porgandite kilohind on 2 korda suurem kui lahtistel porganditel. Pikas perspektiivis võid igas kuus niimoodi tegutsedes mitmeid eurosid kokku hoida, aastas aga juba mitmekümneid.

Nipp 4: vali soodne pood.

Vähemasti mulle tundub, et kõige soodsam kett on Maxima. Mul on suhteliselt suva, mida sellest poeketist räägitakse: kui ma saan oma igapäevased asjad sealt kõige soodsamalt kätte, siis sealt ma need ostangi. Leia endale logistiliselt sobivad poed, võrdle oma enimostetud kaupade hindu ja langeta otsus teadlikult.

Nipp 5: jälgi sooduskampaaniaid.

Ma ei ütlegi, et sa pead kogu oma vaba aja sisustama sooduspakkumiste uurimisega 😀 , aga hoia oma silmad lahti. Paljusid asju saab osta “ette” ära, näiteks kuivaineid, kohvi-teed, sügavkülmutatud tooteid või liha (säilib sügavkülmas päris kaua). 

Nipp 6: vaata alumisele riiulile.

See nipp töötab tihti väga hästi! Poed paigutavad tavaliselt kõige soodsama toote alumisele riiulile ning kallimad tooted silmade kõrgusele, sest tavaline ostja ei viitsi alumisele riiulile vaadata ning valib midagi sealt, kus tal see mugavalt silma alla jääb. Miks paigutatakse igasugused maiustused hästi silma alla sattuvasse kohta? Eks ikka selle pärast, et sina neid ostaksid. 😉 

allikas
allikas

Nipp 7: ära karda subprodukte.

Ma tean, ma tean: osad lugejad juba kisavad, et “appi, kui rõve.” 😀 Tegelikult on igasugused subproduktid aga väga hea viis raha säästa, kui liha tahaks süüa, aga rahakott puuga seljas ei ole. Maks, süda, kops, neerud – kõik on täiesti söödavad asjad, kui neid valmistada viitsida. Süda maitseb täpselt nagu tavaline tailiha, on väga odav (a la 2€ kg) ning kusjuures ka väga rasvavaene ja valgurikas. Jäta eelarvamused kõrvale ja proovi.

Nipp 8: liha on kallis: mõtle loovalt!

Eelmine punkt läheb sellega väga hästi kokku. Aga veel: kanafilee kilohind on umbkaudu 6€. Ostes terve broileri, on kilohind vist midagi 2,5€ kanti. Jah, mingi osa tervest kanast on luud, aga siiski on sääst märgatav. Osta terve kana, tükelda ära, pane sobivates portsudes sügavkülma ning sulata vastavalt vajadusele lahti. Kuigi osad inimesed kahtlevad hakkliha kvaliteedis, siis mina julgen seda küll osta: jälgi ainult koostist, et tegu oleks tõesti lihaga, mitte mingi seguga. 

Nipp 9: kasuta nimekirja ning ära osta impulsiivselt.

Poodi mine nimekirjaga ja osta seda, mida sul päriselt vaja läheb. Niimoodi väldid ka ohtu, et ostad midagi topelt, selle kehtivusaeg saab läbi ning pead lihtsalt “raha” ära viskama.

Nipp 10: planeeri oma menüüd.

Menüü planeerimine ei aita ainult kaalu, vaid ka kulusid kontrolli all hoida. Kui sul on igaks päevaks vähemalt mingi idee, mida sa süüa teed, siis väldid jällegi toidu äraviskamist ning impulsiivseid oste toidupoes ning hoiad automaatselt raha kokku.

Nipp 11: õpi süüa tegema, söö vähem väljas ning võta oma toit tööle/kooli kaasa.

Valmistoit ja väljas söömine on pea alati kallim kui ise kokkamine. Minu tüüpilise kodukootud sooja lõuna hind on kindlasti kordades väiksem kui poest ostetud valmistoidul. Lisaks saan ma ise kontrollida, mida ma sinna sisse panna tahan. Hea nipp on kooli ja tööle oma toit ise kaasa võtta ning vältida (iga päev) kuskil väljas söömist. Kui päevapraad maksab enamasti 3€ või rohkem, siis kuu ajaga kulub sul väljas lõunatamisele juba 60+€. Mõtle sellistele asjadele.

Nipp 12: soe jook termosega kaasa.

Kuigi ma ise üldse kohvi/teed ei joo, siis ma näen, kuidas tudengid iga päev papist kohvitopsiga ringi käivad. Osta endale normaalne termos ja võta soe jooks kodust kaasa. Kui igal tööpäeval vähemalt topsitäis take away kohvi juua, siis kulub sul vähemalt 20€ kuus, mille saaksid väga kenasti kokku hoida. Aastas teeb see 12×20=240€. Mida head Sina 240€ teeksid? 😉

Nipp 13: kasuta oma lähedasi julmalt ära. 😀

Siinkohal mõtlen ma seda, et kui su vanemad/vanavanemad elavad maal, siis äkki on sul võimalik neilt tasuta toidukraami nagu juurvilju ja hoidiseid saada. Vähemalt minu ema topib mul küll iga koduskäigu järel kottide kaupa moosi, hapukurki, kartulit, sibulat ja külmutatud koduseid marju Tartusse kaasa. 😀 Või äkki on sul mõni tuttav, kellelt sellist kraami soodsamalt ja kodumaiselt saada? Jällegi: pane oma pea tööle.


Ma ei ütlegi, et kõik peavad elama nagu totaalsed ihnuskoid ning igat senti lugema: see poleks enam päris normaalne. 🙂 Tuleb ikka inimeseks jääda ja elu nautida. Aga kui iga kuu lõpus ikka näpud täitsa põhjas on, siis võib-olla on tore mõni neist nippidest kasutusele võtta ja varsti avastada, et on võimalik päris korralik summa iga kuu kokku hoida. Võib-olla ei peagi sa varsti enam kuu lõpus makaronide söömisega leppima. 😉

Kui Sul on mõni hea nipp, kuidas toidupoes raha kokku hoida, siis kirjuta see kommentaaridesse. 🙂