Muud jutud – Lehekülg 31 – Nourish, Train & Flourish

… siis ta enam trenni ei teinud.

Alustaks algusest. Esmaspäeval sain ma kinnituse, et teisipäeval tuleb ikkagi Norrasse sõita. Ostsin lennupileti ära, pakkisin enne Parkmetsa jooksu kiiruga kokku visatud kohvri ilusti uuesti kokku, ajasin ära sada toimetust, mis enne minekut korda oli vaja saada, tegin kiire esimese välirattatrenni sellel aastal ja sättisin äratuse kella 5ks hommikul valmis.

Teisipäeval sõitsin Ida-Virumaalt otse Tallinna ning ümberistumisega Oslos (kus tuli vahepeal pagas välja võtta ja läbida vist isegi 3 turvakontrolli) jõudsin lõpuks pärastlõunaks puruväsinuna oma sihtkohta: Bergenisse.

Mis ma siin siis teen? Kokkuvõtlikult öeldes olen härra Jooksja juures. Kahjuks juhtus nii, et tööd tehes murdis ta nädal aega tagasi oma parema pöidla lodiluu. 😦 Parandada tuli see operatsiooniga, mida väga kummalisel kombel tehti üldnarkoosiga. Sedamoodi möödusid minu viimased 2 päeva, veetes haiglas vähemalt 6 tundi, muudkui oodates ja oodates. Eile sai õnneks operatsioon edukalt tehtud ja saime ilusti samal päeval kohe koju ka. Aga kuna see käsi teeb kõik igapäevased toimetused väga raskeks, siis on kedagi siia vaja. See keegi olen mina.

Õnneks sai mul just eelmisel nädalal magistritöö ilusti valmis ja nüüd ootan ainult ülejärgmise nädala eelkaitsmist, et saada tagasisidet ja vajadusel teha töös parandused ja täiendused. Seega vedas, et olen praegu vaba nagu lind ja sain üldse siia tulla. Eestisse peaksin esialgse plaani järgi saabuma 25. aprillil.

Loodetavasti jõuan täna ikka lõpuks trenni ka. Viimased päevad on olnud rohkem kui väsitavad ning ei olnud mõtet end õhtul enam selle energiapuuduse foonil jooksma sundida. Eriti siinsete mägiste radadega. Küll jõuab veel joosta ja mägesid avastada. Aega on. Hetkel on muud asjad olulisemad.

Lõpetuseks aga mõned faktid, mida viimase paari päeva jooksul Bergenis tähele olen pannud.

Kõik oskavad hästi inglise keelt. Isegi vanad inimesed. Täiesti hämmastav.
Norras elada on kallis. Toiduained, näiteks ka kõige tavalisemad piimatooted, on kallid. Rääkimata igasugustest teenustest, rongi- ja bussipiletitest jms.
2XU kompressioonipüksid on jalas igal teisel jooksjal. Nendel inimestel ka, kes ei tee parajasti sporti.
Haiglas kannab 90% personalist jooksutosse.
Haiglad on hoopis teise süsteemiga kui Eestis. Põhimõtteliselt jaluta sisse ja mine, kuhu tahad. Keegi ei küsi midagi.
Naised kannavad rohkem meiki ja tänavapildis paistab silma rohkem solaariumipäevitust kui Eestis.
Õues on väga kaua valge. Kell 21 on hämar ja hakkab pimenema, aga üldiselt on päevavalgust siin rohkem kui Eestis.

Tänaseks reportaaži lõpp. 🙂

PS! Kui keegi soovib 10€ eest Rannametsa Luitejooksule minna, mis toimub sellel pühapäeval Pärnus, siis andke mulle teada. Pakkuda on 2 osalust. Ümberregamine on tasuta ja tahaks oma piletid kellelegi ära anda. Praegu regades peaks hind olema üle 10€.

Ma tahan täna rääkida minu Tartust. Kes on minu tegemisi blogi vahendusel viimased peaaegu kolm aastat jälginud, see teab, et enne Tartusse kolimist elasin ma 19 aastat Ida-Virumaal. Ühes ja samas kohas, samas majas kordagi kuskile kolimata. See oli minu kodu.

Tartu Ülikooli õppima asudes ja ühiselamusse kolides tundsin ma end alguses kõike muud kui koduselt. Ma olin õnnetu. Esimesel aastal käisin Ida-Virumaa kodus absoluutselt igal nädalavahetusel. Lahkusin kohe pärast nädala viimast loengut ja naasin napilt enne nädala esimest. Mulle ei meeldinud Tartus üldse. Miks täpselt, ma ei teagi. Tartusse kolides pidin välja murdma oma mugavustsoonist ja see ei olegi lihtne. Laialt on levinud arusaam, et ülikool on su elu parim aeg. Minu jaoks see väide ei kehtinud. Midagi kohutavat ei olnud, aga midagi säravat samuti mitte. Minu jaoks oli gümnaasiumiaeg see äge aeg. Ja see oli läbi saanud.

Midagi muutus ülikooli teisel aastal. Vaikselt leidsin oma inimesed, kellega paremini klappisin. Oma osa oli siin muidugi ka spordil. Kes veel ei tea, siis viimased kolm aastat olen järjepidevalt olnud TÜ ASK Fitnessklubi liige. Sõna ‘klient’ tundub lihtsalt vale, sõna ‘liige’ sobib aga täiuslikult. Seal tunnen ma end tõesti ühe omanäolise perekonna liikmena. Sport on aidanud mul väga palju iseenda kohta õppida ja avastada.

Veel üks aasta läks mööda ning märkamatult olin Tartusse täielikult armunud. Olen siiani. 🙂 See on nüüd minu kodulinn. Minu kodu. Minu paik. Pärast äraolekut Tartusse naastes, tunnen end lõpuks jälle õiges kohas olevat. Mida aeg edasi, seda vähem käin Ida-Virumaal vanematekodus. Itta on alati tore naasta, aga enam ei põgene ma sinna iganädalaselt. Alates sellest ajast, kui aasta tagasi ühikast ära kolisin, olen hakanud Ida-Virumaad kutsuma vanematekoduks ja oma Tartu pesa koduks. Siin tunnen ma end tõeliselt koduselt.

Viimased viis aastat on mind kui inimest muutnud. Olen suureks kasvanud. Oleks muidugi imelik, kui ma 24-aastasena oleks samasugune nagu 19-aastasena. See ei ole lihtsalt võimalik. Olen elanud läbi nii head kui ka halba. Õppinud palju ja saanud natuke targemaks. Ennast ületanud mitmes eri valdkonnas. Avastanud uusi tahke iseendas. End proovile pannud. Pettunud. Rõõmustanud. Saavutanud. Feilinud. Läbi kõige selle naeratama õppinud. Nii palju õnnelikumaks saanud. Kohtunud paljude erinevate inimestega; osad neist on jäänud, osad läinud. Praeguseks olen koos elanud näiteks seitsme inimesega: ühikas nelja väga erineva toakaaslasega, kahe korterikaaslasega Narvamäe korteris ning nüüd oma elukaaslasega. Kõik nad on mulle midagi õpetanud. Iga inimene jätab meisse oma jälje. Tahame siis seda või mitte. Ega asjata öelda:

Ütle mulle, kes on su sõbrad, ja ma ütlen, kes oled sina.

Valige oma inimesi targalt. Hoidke neid, keda väärtustate, ja laske teistel oma teed minna.

Vahel ma mõtlen, milline mu elu siis oleks, kui ma poleks üldse Tartusse kolinud. Kui ma oleks kasutusele võtnud plaani B ja Tallinna Tehnikaülikooli õppima läinud. Kellega ma siis kohtunud oleks? Teeksin ma praegu üldse sporti? Õpiksin ma magistrantuuris? Kes oleks mu sõbrad? Millega ma tegeleksin? Oleksin ma õnnelik?

Nendele küsimustele ei oska keegi vastata. Praegu tean ma seda, et olen õnnelik ja rahul täpselt sellisena, siin ja nende inimestega, kes mul on. Ma ei igatse kuskile mujale. Teate kui hea on lõpuks jõuda selleni, millest nii kaua unistanud oled?

Tartu on mõnes mõttes minu happy place. Kui võrrelda 5 aasta tagust mind ja mind praegu… Ma arvan, et kaugele paistab välja see, kui palju rõõmsam ja rahulolevam ma olen. Ma ise tunnen seda, kui palju ma muutunud olen. Mulle meeldib see. 🙂 Kõik need head asjad on Tartus juhtunud. Heade asjade, mõtete, juhtumite, inimeste ja hetkede linn. Praegu tean ma seda, et ära kolida ma siit ei taha. Tartu on minu südames. Ma ei tea veel, mida tulevik toob, aga süda ütleb, et ma kuulun siia. Olen oma koha leidnud. Kui see on päriselt minu paik, siis küllap seob saatus mind siia mingil moel veelgi tugevamalt kinni. Ma vähemalt loodan seda väga.