Rubriik: Muu

Njah. Eile ja täna rippus mul kogu aeg peas see mõte, et varsti peaks midagi blogima, sest lisaks toidureedele ja nädala kokkuvõttele olen ju alati midagi ka nädala keskel kirja pannud. Mõtlesin ja mõtlesin, aga välja ei mõelnud. 😦 Pea on kuidagi nii tühi. Või tegelikult just väga täis, nimelt igasuguseid koolimõtteid. Detsember on ülikoolis alati väga kiire aeg ja seda eriti siis, kui jaanuar endale eksamitest vabaks teha. Nimelt teen ma sellel aastal kõik eksamid-kodutööd-arvestused ära enne ametlikku eksamisessiooni ja seega saan alates jõuludest kuni veebruari alguseni palju puhata. Üks väiksem kodutöö on vaja küll esitada 10. jaanuariks, aga see on ka ainus asi, mis pärast jõule ära teha tuleb, muidu on mu viimane tähtaeg-eksam 22. detsembril. See aga tähendab 110% pühendumist, et oma asjadega ühele poole saada.

Niimoodi ma siis olengi oma rutiinis: kool, kodus õppimine, söömine, trenn ja magamine. Millegi muuga eriti tegeleda ei jõua/jaksa. Sellel nädalal toimub veel kaks olulist jõulupidu ka, millest ma mitte ilma jääda ei taha, nende jaoks näpistan aega une arvelt. Olen kogu aeg kuidagi väsinud, uni on kehv ja mõtlen ainult oma igapäevaseid koolimõtteid. Sellepärast polegi mul eriti mingeid ägedaid ideid, millest mingi põnev postitus vormida. Mingeid vingumispostitusi ma ka tegema ei hakka, sest nagu täna meie lemmikõppejõud ütles:

Stop complaining. Start studying. 

Jah, ma tean, vabandused, vabandused, aga sellel ja järgmisel nädalal ilmselt peale Food Friday (mis sellel nädalal tuleb laupäeval, sest reede õhtul olen jõulupeol) ja Workout Weeki midagi siia rohkem ei ilmu. Pole mõtet midagi klaviatuurist välja imeda, kui ma tegelikult kirjutada ei taha ega oska. Andke see mulle andeks. 🙂

Lõpetamaks rõõmsamal toonil, saan aga öelda, et detsembri lõpuks ja uue aasta alguseks on mul plaanitud mõned üpris pikad postitused. 2014. aasta eesmärkide kokkuvõte – mis sai tehtud ja mis jäi tegemata, muljed Pekist Priiks pikalt matkalt, mida ootan põnevusega, minu spordiaasta kokkuvõte ja statistika – tunnid, kilomeetrid ja muud mõtted, minu 2014. aasta piltides ja kindlasti ka uue ja väga ambitsioonika aasta eesmärkide püstitamine.

Seniks aga nautige jõuluaega. 🙂

Hommik algas täna vara, kui õues oli alles kottpimedus, aga kell 6.30 helises äratuskell ja tuli vaatamata unele ja väsimusele end voodist välja ajada. Igal neljapäeval ärkan selle sama mõttega, et miks ma ikka sinna joogasse minema pean. Tunnist tagasi tulles ei ole mu hinges aga ühtegi kahetsustunnet loovutatud unetundide pärast. Mitte ainsatki!

Nii ka täna. Eriti täna. Tunni ajal oli mul peas sada väikest positiivset mõtet. Esimese “suure” mõttena jäi meelde aga viimases loos turiseisu ajal tulnud sähvatus. Seisin seal, jalad taeva poole, ja pilk jäi jalgade peale. Sekundi murdosa vältel käis peast läbi mõte, et küll need minu jalad näevad praegu sportlikud välja. Sellel samal hetkel sain aru, et ma ei taha enam mõelda, et ma tahan olla saledam, kõhnem või kaaluda vähem… Nüüdsest tahan ma olla iga päevaga sportlikuma väljanägemisega. Vot see on minu jaoks tõeline kompliment, kui keegi ütleb, et “sa näed täna nii sportlik välja”. Vot see meeldib mulle. 🙂

Tunni lõpus ütles aga meie treener Indrek midagi, mis jäi nii tugevalt mu mõtetesse resoneerima, et kõigub mu peas siiani. (Kuna tund toimus inglise keeles, siis oli ka ütlus ingliskeelne.)

Ole tänulik oma keha eest. Ja ma tõesti olen. Ma mäletan nii hästi, kuidas mul tüseda teismelisena oli kaks suurt unistust oma väljanägemise kohta: 1) olla normaalkaalus ja saleda kehaga; 2) omada pikki juukseid. Nüüd on mul need mõlemad asjad olemas. 🙂 Praegu saan ma aga aru hoopis sellest, et need välimusega seotud asjad on küll toredad ja ma olen tänulik, et mul on terve ja tugev keha ning näen üldse täitsa normaalne välja, kuid see pole see, mis teeb mind tõeliselt õnnelikuks.

Tõeliselt õnnelikuks teeb mind see, et ma hindan nüüd hoopis teisi asju. Asju, mis ei olegi üldse asjad… Minu suurepärane perekond ja minu armsad sõbrad ning kõik need head mälestused, mis mul koos nendega loodud on. Oskus olla enesekindel. Leitud rahu iseendaga. Võime naerda iseenda üle. Arusaamine, et väikestest asjadest tuleb rõõmu tunda. Oskus näha kaugemale pealiskaudsest ja vaadata sinna, mis tegelikult loeb. Nimekiri võiks veelgi jätkuda ja jätkuda ja jätkuda…

Kutsun täna üles kõiki mõtlema sellele, mille üle te tänulikud olete. Alates väikestest asjadest kuni suurteni. Elus on väga palju head, vahel tuleb lihtsalt endale meelde tuletada, kui rikkad me tegelikult oleme.

---

Üks muusikaline viide ka: Ines ja Jaagup Kreem – Kus kulgeb kuu