Hommik algas täna vara, kui õues oli alles kottpimedus, aga kell 6.30 helises äratuskell ja tuli vaatamata unele ja väsimusele end voodist välja ajada. Igal neljapäeval ärkan selle sama mõttega, et miks ma ikka sinna joogasse minema pean. Tunnist tagasi tulles ei ole mu hinges aga ühtegi kahetsustunnet loovutatud unetundide pärast. Mitte ainsatki!
Nii ka täna. Eriti täna. Tunni ajal oli mul peas sada väikest positiivset mõtet. Esimese “suure” mõttena jäi meelde aga viimases loos turiseisu ajal tulnud sähvatus. Seisin seal, jalad taeva poole, ja pilk jäi jalgade peale. Sekundi murdosa vältel käis peast läbi mõte, et küll need minu jalad näevad praegu sportlikud välja. Sellel samal hetkel sain aru, et ma ei taha enam mõelda, et ma tahan olla saledam, kõhnem või kaaluda vähem… Nüüdsest tahan ma olla iga päevaga sportlikuma väljanägemisega. Vot see on minu jaoks tõeline kompliment, kui keegi ütleb, et “sa näed täna nii sportlik välja”. Vot see meeldib mulle. 🙂
Tunni lõpus ütles aga meie treener Indrek midagi, mis jäi nii tugevalt mu mõtetesse resoneerima, et kõigub mu peas siiani. (Kuna tund toimus inglise keeles, siis oli ka ütlus ingliskeelne.)
Ole tänulik oma keha eest. Ja ma tõesti olen. Ma mäletan nii hästi, kuidas mul tüseda teismelisena oli kaks suurt unistust oma väljanägemise kohta: 1) olla normaalkaalus ja saleda kehaga; 2) omada pikki juukseid. Nüüd on mul need mõlemad asjad olemas. 🙂 Praegu saan ma aga aru hoopis sellest, et need välimusega seotud asjad on küll toredad ja ma olen tänulik, et mul on terve ja tugev keha ning näen üldse täitsa normaalne välja, kuid see pole see, mis teeb mind tõeliselt õnnelikuks.
Tõeliselt õnnelikuks teeb mind see, et ma hindan nüüd hoopis teisi asju. Asju, mis ei olegi üldse asjad… Minu suurepärane perekond ja minu armsad sõbrad ning kõik need head mälestused, mis mul koos nendega loodud on. Oskus olla enesekindel. Leitud rahu iseendaga. Võime naerda iseenda üle. Arusaamine, et väikestest asjadest tuleb rõõmu tunda. Oskus näha kaugemale pealiskaudsest ja vaadata sinna, mis tegelikult loeb. Nimekiri võiks veelgi jätkuda ja jätkuda ja jätkuda…
Kutsun täna üles kõiki mõtlema sellele, mille üle te tänulikud olete. Alates väikestest asjadest kuni suurteni. Elus on väga palju head, vahel tuleb lihtsalt endale meelde tuletada, kui rikkad me tegelikult oleme.
Üks muusikaline viide ka: Ines ja Jaagup Kreem – Kus kulgeb kuu
Nourish, Train & Flourish 
aitàhh meelde tuletamast nii lihtsat, kuid samas liiga tihti ununemakippuvat tôde! 🙂
MeeldibMeeldib
Palun! 🙂
MeeldibMeeldib
Väga väga hea postitus! 🙂
Tahtsin küsida hooopis sellist asja, et tean, et käisid Tais reisimas ning nägin ka instagramist, et plaanid jälle. Kuidas sa sinna läksid? Selles mõttes, et tahaksin ka minna kuhugi reisile niimoodi ise, aga ei oska kuidagi alustada planeerimist.. 😀 ja kas sa käisid täitsa üksi? Ma ei tea, kas sa mu e-maili näed, aga võid ka sinna kirjutada, 🙂
Päikest!
MeeldibMeeldib
Näen küll e-maili, aga kirjutan parem siia, siis on sama asja küsijatel võimalik ka tulevikus vastust näha. 🙂
Plaanin tulevikus minna küll Kagu-Aasiasse tagasi, aga kahjuks veel mitte nii pea. Võib-olla alles aasta pärast või veelgi hiljem, eks seda näitab juba elu. Läksin täpselt nii, et teadsin, et väga paljud käivad Tais seljakotiga reisimas ja ei vaja selleks mingit reisibürood. Miks ei peaks siis mina hakkama saama? Ostsin ära lennupiletid kuskil pool aastat varem ja tellisin endale Tai Lonely Planet reisiraamatu, millest oli meeletult abi kõiges: transport, söömine, magamine, meelelahutus, ekskursioonid jnejnejne. Lisaks panin endale ise kokku plaani päevade kaupa, millal kus olen ja kuidas sinna liigun ning mida vastavas sihtkohas näha tahan ning kui palju see kõik maksma läheb. Lisaks lugesin internetis reisifoorumeid ja väga palju aitasid Heidi 2013. aasta Tai reisi kokkuvõtted. Nii sai kokku reisikava ja eelarve ning siis oligi minek.
Kohapeal olles on kõik juba üpris lihtne, sest Tai on super turistisõbralik maa. Küll aga on kasulik ise enne teada asjade orienteeruvat hind aja mitte osta transporti või ekskursioone esimesest ettejuhtuvast kohast. Meilt saadi näiteks esimese transpordi eest Bangkokist Koh Taole kätte 3-kordne normaalhind, kuna uskusime kohaliku transpordi müügitädi juttu. Mõtle alati peaga. Kui keegi ütleb sulle, et näiteks järgmist bussi enam pole või kõik piletid on mujal juba välja müüdud vms, siis ära usu neid. Suurtes turismimekades on pakkujaid palju. Tee natuke kodus eeltööd, see tasub ära.
Kuigi tegu oli sellise tüüpilise odava noorte inimeste seljakotireisiga, siis reisil käisin muideks väga ebatavalise kaaslasega: oma ligi 60-aastase emaga. 🙂 Aga kuna mu ema on hästi seiklusjanuline ja lahe ning me saame üldiselt hästi läbi, siis oli mul temaga lõbus ning lisaks sai ema ilmselt veel oma viimasel seiklusreisil käia, kuna, noh, vanust on juba nii palju, et naljalt sellistel seljaotireisidel enam ei käi. Omal ajal oli ta aga suur reisi- ja matkasell. Lisaks korraldasin mina talle kõik ära ning samuti ei pidanud muretsema ta puuduliku inglise keele oskuse pärast. Mina sain endale aga reisikaaslase, muidu oleksin üksi läinud ja siis oleks need pikad bussi- ja laevasõidud ühest kohast teise ikka hoopis palju igavamad olnud. 😉
MeeldibMeeldib