Muu – Lehekülg 11 – Nourish, Train & Flourish

Olen kunagi siin blogis natuke oma armastusest fotograafia vastu rääkinud (1, 2), aga viimasel ajal on see hobi leidnud täiesti uue hingamise. Te ei kujuta ette, kui tore on lõpuks oma kartusest üle saada ja pildistada inimesi. 🙂

Sellest ajast alates, kui oma isiklikule Facebooki lehele ja ka blogi lehele postitasin üleskutse, kus otsisin inimesi, keda pildistada, olen saanud teha tööd, mis mulle nii tohutult meeldib. Te ei kujuta ette, kui elevil ma olen, kui keegi mulle kirjutab, et sooviks mind fotograafiks; mis tunne mind valdab, kui mul on hulgaliselt uut kraami, millega Lightroomis mängida; mida ma tunnen, kui saan pärast fotode kliendile saatmist kirja, kui väga neile mu töö meeldib. See kõik on nii… äge. 🙂 Süda lausa laulab sees.

Kõige rohkem meeldib mulle siiski pildile püüda paare. Neil on alati oma dünaamika, eriline maagia ning need tundeid täis pilgud, säravad naeratused ning kõik see armastus, mis õnnestub pildile talletada, see on lihtsalt nii südant soojendav. Paare on alati kõige lihtsam pildistada, sest inimesed tunnevad end kaamera ees kellegagi koos alati kindlamalt ja turvalisemalt ning häbelikkus kaob ruttu. Ühe inimesega fotosessiooni tehes pean alati rohkem juhendama. Seda pean veel palju harjutama, aga pole hullu. Mulle meeldib tunda, et ma arenen ja saan paremaks. Fotograafia maailm on lai ja mul on nii palju õppida.

Olen aru saanud, et minu tehtud piltidel on minu käekiri. Enamasti on nad tugeva rõhutatud kontrasti ja värvidega. Mulle meeldivad väga ka mustvalged fotod, millel on valged toonid valged ja mustad tõeliselt mustad. Kontrast on minu lemmik slider Lightroomis. 😀 Kindlasti on inimesi, kellele selline stiil üldse ei meeldi, minu õnneks aga piisavalt ka neid, kellele just see eriti peale läheb.

Varem ei mõistnud ma üldse, miks fototeenused professionaalse fotograafiga nii kallid on. Nüüd hakkan vaikselt aru saama. Siin on näide minu enda kogemuse põhjal. 45–60 minutit pildistamist tähendab üldjuhul vähemalt 4–5 tundi minu tööaega:

liikumine sessiooni asukohta (kui fotoshuut toimub Tartust väljas, siis veel see aeg juurde),
pildistamine ise,
piltide välisele kõvakettale laadimine,
sealt Lightroomi laadimine ja esimese valiku tegemine,
töötlemine, selle käigus üldjuhul teen veel teise väljapraakimise,
eksportimine,
Google Drive’i üleslaadimine ja viimane kliendiga kontakteerumine.

Enamasti saadan kliendile 30–50 lõplikku fotot, valikusse jääb nii värvilisi kui mustvalgeid.

Ega vingumata ju ka ei saa. 😀 Tunnen natuke lisatehnikast puudust. Hetkel on minu kasutada Nikon D60, mis on üks ülivana kaamerakere, ning Nikkor 35 mm f/1.8 objektiiv. Uuem kere eelkõige rohkem kui 3 fookuspunkti valikuga oleks vägagi tervitatav. 😉 Paar lisaobjektiivi, korralik välk, reflektorid, hajutid ja lisavalgus, et ka tubastes tingimustes paremini pildistada… Aga kuna fototehnika on nii südant pahaks ajavalt kallis, siis iga asi omal ajal. Praegu olen ka vähesega teinud pilte, millest ma varem isegi unistada ei osanud.

Nüüd aga aitab jutust. Oma silm on kuningas.

Liisi & Elari

ElariLiisi-24

Ester

Keily & Rauno

2016-04-07-14 2016-04-07-11

Kristel & Martin

Gerttu & Tanel

Kuidas mu pildid meeldisid? 🙂 Konstruktiivne kriitika on oodatud.

PS! Kui sooviksid, et ma sind (ja kaaslast/kaaslasi) pildistaksin, siis anna teada. Hinnakirja mul alles alustava fotograafina veel ei ole, tasu valid ise vastavalt sellele, kui väga tööga rahule jäid. 🙂 Kontakteeru minuga Facebookis (Margit Partei) või kirjuta mulle e-mailile: partei.margit@gmail.com.

… siis ta enam trenni ei teinud.

Alustaks algusest. Esmaspäeval sain ma kinnituse, et teisipäeval tuleb ikkagi Norrasse sõita. Ostsin lennupileti ära, pakkisin enne Parkmetsa jooksu kiiruga kokku visatud kohvri ilusti uuesti kokku, ajasin ära sada toimetust, mis enne minekut korda oli vaja saada, tegin kiire esimese välirattatrenni sellel aastal ja sättisin äratuse kella 5ks hommikul valmis.

Teisipäeval sõitsin Ida-Virumaalt otse Tallinna ning ümberistumisega Oslos (kus tuli vahepeal pagas välja võtta ja läbida vist isegi 3 turvakontrolli) jõudsin lõpuks pärastlõunaks puruväsinuna oma sihtkohta: Bergenisse.

Mis ma siin siis teen? Kokkuvõtlikult öeldes olen härra Jooksja juures. Kahjuks juhtus nii, et tööd tehes murdis ta nädal aega tagasi oma parema pöidla lodiluu. 😦 Parandada tuli see operatsiooniga, mida väga kummalisel kombel tehti üldnarkoosiga. Sedamoodi möödusid minu viimased 2 päeva, veetes haiglas vähemalt 6 tundi, muudkui oodates ja oodates. Eile sai õnneks operatsioon edukalt tehtud ja saime ilusti samal päeval kohe koju ka. Aga kuna see käsi teeb kõik igapäevased toimetused väga raskeks, siis on kedagi siia vaja. See keegi olen mina.

Õnneks sai mul just eelmisel nädalal magistritöö ilusti valmis ja nüüd ootan ainult ülejärgmise nädala eelkaitsmist, et saada tagasisidet ja vajadusel teha töös parandused ja täiendused. Seega vedas, et olen praegu vaba nagu lind ja sain üldse siia tulla. Eestisse peaksin esialgse plaani järgi saabuma 25. aprillil.

Loodetavasti jõuan täna ikka lõpuks trenni ka. Viimased päevad on olnud rohkem kui väsitavad ning ei olnud mõtet end õhtul enam selle energiapuuduse foonil jooksma sundida. Eriti siinsete mägiste radadega. Küll jõuab veel joosta ja mägesid avastada. Aega on. Hetkel on muud asjad olulisemad.

Lõpetuseks aga mõned faktid, mida viimase paari päeva jooksul Bergenis tähele olen pannud.

Kõik oskavad hästi inglise keelt. Isegi vanad inimesed. Täiesti hämmastav.
Norras elada on kallis. Toiduained, näiteks ka kõige tavalisemad piimatooted, on kallid. Rääkimata igasugustest teenustest, rongi- ja bussipiletitest jms.
2XU kompressioonipüksid on jalas igal teisel jooksjal. Nendel inimestel ka, kes ei tee parajasti sporti.
Haiglas kannab 90% personalist jooksutosse.
Haiglad on hoopis teise süsteemiga kui Eestis. Põhimõtteliselt jaluta sisse ja mine, kuhu tahad. Keegi ei küsi midagi.
Naised kannavad rohkem meiki ja tänavapildis paistab silma rohkem solaariumipäevitust kui Eestis.
Õues on väga kaua valge. Kell 21 on hämar ja hakkab pimenema, aga üldiselt on päevavalgust siin rohkem kui Eestis.

Tänaseks reportaaži lõpp. 🙂

PS! Kui keegi soovib 10€ eest Rannametsa Luitejooksule minna, mis toimub sellel pühapäeval Pärnus, siis andke mulle teada. Pakkuda on 2 osalust. Ümberregamine on tasuta ja tahaks oma piletid kellelegi ära anda. Praegu regades peaks hind olema üle 10€.

Rubriik: Muu

Mina ja fotograafia