Rubriik: Ehitusjutud

Huvi minu esimese Oma Kodu postituse kohta oli lausa üle ootuste suur, samuti sellele postitusele jäetud kommentaaride arv. Väga palju oli ka neid, kes minuga reaalelus või sõnumite kaudu ühendust võtsid ja nõuga kaasa proovisid aidata. Aitäh! 🙂 Sain ka ühelt pikaaegselt blogilugejalt, kes on oma sisekujundusfirma asutamise protsessis, pakkumise mind korterit valides ja hiljem kujundades aidata. Wow! 🙂

Igal juhul mõtlesin kirjutada järgmisest teemast, mis ma eelmise postituse lõpus välja pakkusin: varasuhted, pärandamine ja testament. Sh*t just got real. 😀 Laenukindlustuse ja laenumaksekindlustuse teemad ehk kuidas vältida enda ja oma perekonna kodutuks jäämist laenuvõtja surma, raske õnnetuse, töövõimetuse ja töökaotuse puhul jätame vast järgmiseks korraks.

Laenukohustus ja (kaas)omand

Loodetavasti on iga paar, kes on jõudnud ühise vara soetamiseni, mõelnud ka sellele, kuidas seda korrektselt vormistada. See, mis ja kuidas on õige, oleneb kindlasti väga palju inimeste maailmavaatest, kommetest, uskumustest ja veel tuhandest muust faktorist. Mina saan rääkida sellest, mida mina õigeks pean ja teil on õigus sellega nõustuda või mitte nõustuda. Kellegagi ma vaidlema ei hakka, sest minu vaated ei puuduta ju mitte kedagi teist kui mind ja minu elukaaslast. 🙂 Kõigil teistel on õigus teha nii, nagu nemad paremaks arvavad. Onju?

Igal juhul: ma arvan, et see ei tule uudisena mitte ühelegi inimesele, kes mind tunneb, et mina pole see naine, kes tahaks oma mehest kuidagi ‘kehvem’ olla või temast sõltuda. Ärge nüüd valesti tõlgendage: loomulikult on tore kellelegi raskel hetkel toetuda ja temaga rõõmsal hetkel seda rõõmu jagada, aga mulle meeldib idee võrdsetest partneritest. Ka rahateemade puhul. Mina isiklikult ei tunneks end mugavalt, kui ainult pere meespool koguks ühise kodu sissemaksu, võtaks kogu laenu oma nimele, maksaks üksinda laenumakseid ja siis läheks ostetud kodu rahus meie kaasomandisse, võrdses proportsioonis. Olen ka sellist versiooni kuulnud, kus mees teenindab laenu, aga kinnisvara kirjutatakse üldsegi 100% naise nimele. Mina sellise lahendusega rahul ei oleks. 🙂 Ma absoluutselt ei kritiseeri perekondi, kus üks nendest lahendustest kasutusel on, sest inimeste eluteed ja suhted on erinevad, aga minul kui haritud, mitte just kõige rumalamal noorel naisel, kellel pea (enamasti 😀 ) lõikab, pole mingit põhjust, miks ma ei võiks suuta panustada pere rahakotti täpselt sama palju (või rohkemgi) kui minu teine pool. Mina tahan, et koos kohustustega oleks mul ka õigused ja vastupidi: õigused ei saa tekkida ilma kohustusteta. Nii lihtne see ongi.

See selleks. Igal juhul soovitaksin mõlemal partneril enda jaoks selgeks teha selle, et kui laen võetakse kahepeale, ei tähenda see automaatselt, et laenu eest soetatav vara oleks mõlema oma. See tähendab vaid kohustuse jagamist, õigemini solidaarset vastutust: mõlemad laenuvõtjad vastutavad kogu laenu eest solidaarselt, st kogu mahus. Ehk siis: kui ühel hetkel minnakse tülli või lahku või teine pool otsustab enam (oma osa) laenumakse(s)t mitte tasuda, on pangal õigus seda Sinult täies mahus sisse nõuda. Sest te vastutate solidaarselt. Siin on ka järgmine punkt, millele alati mõtlema peaks: kas üks pool suudaks vajadusel tervet laenu üksinda teenindada? Loomulikult saab end teatud riskide eest kindlustada, aga mina ei võtaks siiski ka kaaslaenajaga sellist laenu, mida ma vajadusel üksida teenindada ei suudaks. Elu on täis ootamatusi. Et lõpetada mõte, millega alustasin: kui Sa oled enda kanda võtnud kohustuse ning tahaksid, et ka Sina oleksid selle kohustuse eest soetatud vara (kaas)omanik, tuleb see vastavalt notari juures vormistada. See, millises proportsioonis omand jaotatakse või kuidas on see seotud (raha) panustamisega, ei ole enam minu asi. 🙂 Aga veelkord, sest kordamine on tarkuse ema:

Laenuleping ei ütle midagi omandi kohta.

Selleks peab olema tehtud kinnistusraamatusse vastav kanne.

Varasuhted: abielu vs vabaabielu

Alustuseks: ma vihkan sõna vabaabielu. Me ei pruugi küll olla abielus, aga kindlasti ei ole me ka vabad. 😀

Igal juhul muudab seda, mida ma juba kirjutasin, ja see, mida ma peagi pärandamise kohta kirjutama hakkan, päris palju see fakt, kas ollakse (vara soetamise ajal) abielus või mitte ning kui ollakse abielus, siis milline varasuhe on valitud. Valikud on:

• varaühisus (PKS §25: Varaühisuse puhul lähevad abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused),
• varalahusus (PKS §58: Varalahususe korral käsitatakse abikaasasid varalistes suhetes isikutena, kes ei ole teineteisega abielus)
• vara juurdekasvu tasaarvestus, mis soosib nö rahaliselt nõrgemat poolt (PKS §40: Kui abiellumisel on perekonnaseisutoimingute seaduses ettenähtud korras valitud või abieluvaralepinguga seatud vara juurdekasvu tasaarvestus, siis tasaarvestatakse abikaasade vahel kummagi abikaasa varale varasuhte kestel lisandunud osa (soetisvara). Vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhe ei mõjuta nende varaliste õiguste kuuluvust, mille abikaasa oli omandanud enne varasuhte jõustumist või mille abikaasa omandab varasuhte kestel).

Ilmselt on kõik kuulnud midagi ka abieluvaralepingust. Ehk siis: kui vara soetada abielus olemise ajal (olles valinud varaühisuse), on see mõlema abikaasa ühisvara. Kuna ma pole abielu juriidilise poolega iga detailini kõigi kolme varasuhte puhul kursis, siis ma ei hakka siin eksperti mängima. (Kas kuskil on üldse pikemalt ja inimese keeles arutletud abielu ja varasuhte liikide juriidilisest poolest? Mis siis ikkagi abiellujate jaoks juriidiliselt muutub? Abiellujad, kas te ise üldse teate? 😀 ) Selle teema juures pikemalt peatumata soovitan kõigil tutvuda perekonnaseadusega.

Must stsenaarium ehk räägime pärandamisest

Kodu ostmine on muidugi väga põnev ja emotsionaalne aeg, aga seejuures ei tohiks suures elevuses kaotada kainet mõistust. Jällegi: abielu ja vabaabielu korral jätkuvad need mustad stsenaariumid väga erinevalt. Seega: paar ostab ühise kodu, mis on nende 50-50 kaasomand, ja paari nädala kukub taevast ühele poolele pähe lennuk, millega selle poole elutee lõpeb. Mis saab edasi?

Nüüd peame me vaatama pärimisseaduse poole. Kui nad oleks olnud vara soetamise ajal abielus ja valinud varaühisuse, st kinnisvara oleks nende ühisvara, oleks asi väga lihtne:

PärS §11 lg 1: Seadusjärgsed pärijad on pärandaja abikaasa ja käesolevas seaduses nimetatud sugulased.

Ehk siis: päriks abikaasa ja esimese järjekorra seadusjärgsed pärijad ehk alanejad sugulased ehk lapsed (ka eelmisest suhetest) võrdsetes osades, kuid abikaasa mitte vähem kui ühe neljandiku pärandist (PärS §16 lg 1 punkt 1). Nüüd aga veel üks oluline punkt, mida väga tihti teatakse valesti: kui paar on abielus, aga neil ei ole lapsi, siis ei ole lesestunud abikaasa surnud abikaasa vara ainupärija. Juhul, kui surnud abikaasal on teise järjekorra pärijaid, st abikaasa vanemad või nende alanejad sugulased (ehk siis surnud abikaasa vennad-õed ja poolvennad-poolõed), pärib lesestunud abikaasa poole pärandist ja ülejäänu jaotatakse võrdsetes osades teise järjekorra pärijate vahel (PärS §16 lg 1 punkt 2). Vaid siis, kui teise järjekorra pärijaid ka ei ole, pärib kogu pärandi abikaasa (st kolmanda järjekorra pärijateni asi ei jõua; PärS §16 lg 2).

Tähelepanelik lugeja, kes suudab kiiresti erinevaid stsenaariume läbi mõelda, tabab ilmselt kohe ära, et kas see siis tähendab, et abikaasa surma puhul võivad teise poole sugulased asuda lesestunud abikaasat oma kodust välja tõstma? Selle vastu peaks leske kaitsma PärS §16 lg 3:

pärandaja abikaasa võib lisaks oma pärandiosale nõuda asjaõigusseaduse §-s 227 sätestatud asjaõiguse seadmist kinnisasjale, mis oli abikaasade ühine kodu, eeldusel, et pärandaja abikaasa elujärg pärimise tõttu halveneks.

Aga seda, kuidas määratletakse elujärje halvenemine ning asjaõiguse seadmine või mitte, on keeruline ennustada. Selleks peaks ilmselt tutvuma kohtupraktika ja kohtulahenditega. Vähemalt mina ei oleks kindel, et abikaasa saab end alati väga kindlalt tunda, et ühel hetkel sugulased teda ühisest kodust välja tõstma ei tule. Olgugi, et suhted nendega võivad tunduda väga head. Uskuge mind: inimesed muutuvad väga palju, kui asi puudutab raha, vara ja pärandamist.

Aga mis saaks siis, kui tegu oleks mitte abielus olevate inimestega, st elukaaslastega?

Seaduse mõistes on asi väga lihtne: surnud elukaaslase pärandi pärivad esimese järjekorra pärijad (lapsed), kui neid pole, siis teise järjekorra pärijad ja nende alanejad sugulased (vanemad ja nende teised lapsed) või kui teise järjekorra pärijaid ei ole, siis kolmanda järjekorra pärijad ehk vanavanemad ja nende alanejad sugulased (ja kui neid ka ei ole, siis pärib kohalik omavalitsus). Ehk siis: kui tegu oli 50–50 kaasomandiga ja paaril ei ole lapsi praegusest ega eelmistest suhetest, pärivad elukaaslase 50% osa tema teise järjekorra pärijad, mitte elukaaslane, ning lõppkokkuvõttes peab elukaaslane pärijatelt nende poole välja ostma (eeldusel, et kinnistusraamatu !!!, mitte laenulepingu, järgi kuulub 50% lesele) või siis kinnisvara maha müüma ja poole saadud tulust pärijatele andma. Kas see on soovitud lahend elukaaslase jaoks, on juba igaühe enda otsustada.

Või siis veelgi hullem näide: oletame, et kodu on 100% selle elukaaslase nimel, kes suri. Sellisel juhul ei ole teisel elukaaslasel sellele kodule kohe mitte mingit õigust. Elukaaslase seaduslikud pärijad saavad koduga teha mida iganes ning lesestunud elukaaslasel pole mitte mingeid õiguseid. Või veel hullem: kodu kuulus 100% surnud elukaaslasele, aga laen oli neil võetud kahe peale, seega ei ole lesel mitte mingeid õigusi omaenda kodule, kuid tal on solidaarne kohustus tasuda edasi kodulaenu, täies ulatuses.

Ilmselt need mustade stsenaariumite näited näitasid väga selgelt, miks ma eelnevalt nii tugevalt rõhutasin laenulepingu ja kinnistusraamatu kande ehk siis kohustuse ja õiguse erinevust ja olulisust. Need asjad tuleb ühise kodu soetamisel läbi mõelda: kuidas on jagatud kohustused, kuidas õigused ja kuidas tahetakse omavahel vara jagada siis, kui üks elukaaslastest peaks surema.

Testament: otsustame ise?

Eelnevalt kirjeldasin, mis saaks erinevate stsenaariumite kohaselt siis, kui kodu soetanud paar on või ei ole abielus ning leibkonda tabab surmajuhtum. Kindlasti tekitas see osades lugejates küsimusi: mis saab siis, kui meie soove ei rahulda ükski seadusjärgne lahendus, ei abielu ega vabaabielu puhul?

Siis tuleb appi testament (PärS ptk 3). Testament on ühepoolne tehing, millega pärandaja (edaspidi testaator) teeb oma surma puhuks pärandi kohta korraldusi. Testament võib olla nii notariaalne kui ka kodune, kuigi mina soovitaksin alati notariaalset testamenti, sest selle puhul ei saa tekkida igasuguseid kahtlusi ning samuti see ei aegu (kodune testament kehtib 6 kuud). Testamendiga saab kehtestada ainupärijad, saab määrata annakuid, sihtmäärangut, sihtkäsundit jpm. Põhimõtteliselt saab testamendiga kindlustada, et testaatori vara jagatakse pärast tema surma täpselt tema tahte kohaselt. Testamendi vormistamise tasu ei tohiks olla väga kõrge (32,55€ + käibemaks, abikaasade vastastikuse testamendi puhul 41,5€ + KM). Kuid siiski tasub selle peale kindlasti mõelda, kui omada vara, mida keegi pärast surma jagama hakkama peab.

PS! Üks asi, mida veel testamendi puhul meeles pidada, on isikud, kelle ees testaatoril on ülalpidamiskohustus, sh nt alaealised lapsed, mille puhul on neil õigus nõuda pärijatelt sundosa. Nendel on õigus nõuda sundosa vaatamata sellele, et testaator neid oma testamenti ei kaasanud. Vt PärS ptk 5.

---

Nii palju siis sellel hilisel õhtutunnil nende keeruliste varateemade kohta. 🙂 Kuna ma pole jurist, siis kindlasti paljudele tekkinud küsimustele ma vastata ei oska, aga olen kindel, et see kirjatükk andis nii mõnelegi lugejale mõtlemisainet, mida oma kaaslasega arutada ja oma peas selgeks mõelda.

Seekord tahtsin ma kirjutada hoopis millestki muust kui sportimisest. Mis meelel, see keelel? Spordist saate lugeda juba varsti, sest Eesti jooksuvõistluste hooaeg saab avatud juba järgmisel nädalal. 🙂

Hoiatus: tegu on väga pika postitusega. Uskuge mind: ma oleks võinud kogu protsessist veel vähemalt 3 korda pikemalt rääkida…

Unistus oma majast

Ma ei teinud oma selle aasta eesmärkide seadmisel mingit saladust sellest, et tulemas on põnevad ajad: süda, hing ja mõistus tahavad päris oma koju. Olgugi, et meie üürikorter on vägagi kodune ja me tõesti oleme selle pesaga igati rahul, sest lisaks mõnusale keskkonnale, (valdavalt) maitsekale mööblile ja korralikule majale on hind kesklinna kohta isegi liiga hea, karjub mu mõistus iga jumala kuu esimesel kuupäeval, kui ma üürimakse ära olen teinud. Veel rohkem karjub ta siis, kui ma meenutan, kui mitu tuhat eurot me korteriomanikule igal aastal ära kingime, ise mitte midagi püsivat selle raha eest saamata. Kõik üürikorterite pooldajad juba karjuvad ilmselt praegu ekraani vahendusel minu peale, aga paratamatus on see, et kuigi üürikorteriga kaasneb mingites aspektides vähem riske ja rohkem vabadust, mis tasub end võib-olla teatud eluetappides ära, ei ole see enam meie jaoks mõistlik.

Ma ei teinud oma kodust rääkides seda täpsustust, et veel selle aasta lõpus oli meie unistus ja plaan 2018. aasta alguses alustada oma maja ehitamisega, kuid enamus lugejatest said sellest teksti põhjal isegi aru. Eriti need, kes hetkel sama asja peale mõtlevad. 🙂 Terve jaanuarikuu tegelesin ma uneajast kõikvõimalike aspektide kohta uurimise, kulude ja tulude kalkuleerimise, enda ehitusalase harimise, kruntide uurimise, põrandaplaanide joonestamise ja isegi maja maketi ehitamisega. Ärge küsige, mitme erineva maja põrandaplaanid mul sahtlisse joonestatud on. 😀 Aasta esimesed kaks kuud möödusid eeltööd tehes, et märtsis juba natuke targemana ja olemasoleva visiooni ning kalkulatsiooniga panka minna. Eelmisel aastal tegelesime vana maja renoveerimiseks vajalike summade kalkuleerimisega, mis meid üldse suunas uue maja peale mõtlema (loe: kulud on enam-vähem võrdsed). Tahtsime enda jaoks kõik, sh väga mustad stsenaariumid (EURIBORi lakke tõusmine, töökaotused, surmajuhtumid, lahkuminekud, sissetulekute vähenemised jms) läbi mängida, et aru saada, kas ja millise maja ehitamist ja ülalpidamist saame endale lubada. Mitu erinevat Exceli tabelit mul tehtud on, ärge seda ka küsige. 😀 Tundsime end päris enesekindlana, sest mis saaks takistada meie plaanide elluviimist? Finantskohustused meil mõlemal puuduvad, töökohad on olemas (ptüi-ptüi-ptüi), maksimaalne laenusumma lubab igati ühe maja valmis ehitada, omafinantseering kenasti koguneb (ptüi-ptüi-ptüi), riskid ja stsenaariumid on läbi analüüsitud… Põhimõtteliselt oleme me ju ideaalsed kandidaadid ning praegust majanduse seisu arvestades võiks loota ju isegi väga head intressimarginaali?

Kui pank toob maa peale tagasi…

7. märtsil 2017 sai see optimism väga kiire lõpu.  Külastasime sellel päeval nii Swedbanki, SEB-d kui ka Nordeat, just täpselt selles järjekorras. Saime päris mitu korralikku raputust. Parimaid tingimusi ja kõige konkreetsemaid vastuseid pakkus meile Nordea, Swedi puhul oli küll laenunõustaja äärmiselt meeldiv, aga tingimused üsna jäigad ja SEBis ei suutnud laenunõustaja meile vist pea ühtegi konkreetset vastust anda. Mida annab mulle teadmine, et intressimarginaal võib olla vahemikus 2 kuni 3 protsenti? Are you kidding me? 😀 Äkki ütlete, et see võib olla vahemikus 0 kuni 10, täpselt sama informatiivne vastus. Samuti oli SEBi laenunõustaja ainus, kes pärast laenunõustamist minu e-maili teel esitatud täpsustavatele küsimustele vaevuma ei vastanud, kuigi Swed ja Nordea seda tegid, Nordea veel eriti põhjalikult. Igal juhul: natuke asjadest, mis meile uudisena tulid.

1. Kuna üks meist töötab välismaal (et sedasama omafinantseeringut kiiremini kokku saada…), muudab see tingimusi väga väga VÄGA palju. Seda ei osanud me alguses üldse näha ning Swedbankis ehk oma kodupangas saime seega korraliku šoki, mida võimendasid muud asjaolud (nt intressimarginaal 2,5 % !!! ja ei tilkagi vähem, isegi Eestis töötamise puhul!). Ma põhimõtteliselt läksin sealt koju, vajusin voodisse ja hakkasin nutma. Lootusetuse tunne tekkis. Jumal tänatud, et ma selles protsessis üksi ei ole ja mu teine pool mind alati toetab ja mustast august välja tuua oskab. 🙂

Esiteks kukkus meie maksimaalne võimalik laenusumma ligi 50%. Ka selle languse juures oleks meil võimalik maja ehitada, aga siin tuleb veel 2 takistust.

Teiseks: ükski pank ei taha anda laenu rohkem kui 20 aastaks, mis viiks laenumakse, eriti veel koos mõlema laenu- ja laenumaksekindlustusega, ebamõistlikult suureks.

Ja kolmandaks: intressimarginaal suureneb vähemalt 0,5%. See on palju, eriti arvestades selle finantskohustuse ajalist kestust. Parima pakkumise tegi meile Nordea: kui palgad laekuksid Eesti panka, siis oleks marginaal vahemikus 1,9 kuni 2,3 protsenti (kohapeal öeldi 1,9%, mina olin enne pankadesse minekut lootnud 2,0-2,1% peale); kui ühe palk ei laeku Eesti panka, siis 2,4 kuni 2,8 protsenti (kohapeal öeldi 2,4%). Seda siis praeguste majandustingimuste juures. Paari kuu pärast võib see kõik juba muutunud olla. #turumajandus

2. Põhimõtteliselt ei ole meil võimalik maja ehitada panga silmis väärtusliku lisatagatiseta, mis peab olema ehitis ja vastama mitmetele nõuetele (väljastatud kasutusluba, ei ühtegi dokumenteerimata renoveerimist-juurdeehitust jms) ja olema kas meie või meie lähisugulaste (ema-isa, õed-vennad) oma. Ilmselt oleks võimalik lisatagatiseta hakkama saada, kui:

a) Meil oleks natuke suurem hunnik raha, st omafinantseeringut (nt kui meil oleks olemas vara, nt korter, mida müüa ja millest saada suurem “rahasüst” maja jaoks);

b) Meil oleks juba krunt olemas ja selle juurde see hunnik raha, mis me järgmiseks aastaks kokku saaks.

Lisatagatiseks meil midagi (sobilikku) anda ei oleks, see sai igatpidi läbi räägitud. See üldine ilus jutt, et “olemas peab olema 20% omafinantse ja elu võib alata” (proovige sarkasmist aru saada), ei kehti nullist ehitatava (!) maja puhul ikka üldse. Las ma kirjeldan natuke mehhanismi, miks see nii on. Eks selle oleks saanud ka ise enne välja mõelda, aga helesinine unistus kippus mõtlemist blokeerima. 🙂

Kust tekib lisatagatise vajadus? Võlusõnaks on siin ehituse esimene etapp ja turuväärtus. Võtame ümarate numbritega näite ja oletame, et on olemas krunt, mille turuväärtus on hinnatud 20 000 euro peale. Lisaks on olemas mingi hunnik raha, nt samuti 20 000 eurot. Sellisel juhul saab (olenevalt pangast) pank anda laenu esimese osamaksena välja 50 kuni 70 protsenti krundi väärtusest ehk siis 10 000 kuni 14 000 eurot. Sellisel juhul on ehituse alustamiseks olemas 30 000 kuni 34 000 eurot. See ei ole panga jaoks piisav, et olla kindel, et kui see hunnik raha ehituseks kulutada, siis kasvab selle pooliku objekti väärtus suuremaks kui investeeritud raha, sest poolik majakarp paraku ei maksa lihtsalt nii palju. See on panga jaoks risk ja seega nad laenu anda ei saa. Nii lihtne see ongi. Kui oleks anda juurde sobilik lisatagatis, millest (olenevalt pangast) 70 kuni 80 protsendi ulatuses saaks pank laenu anda, kasvaks esimene laenu väljamakse nii suureks, et selle eest saaks ehitada rohkem = objekti väärtus kasvaks rohkem, sest tegu oleks juba rohkem valmis majaga = oleks võimalik väljastada ka järgmine laenumakse jne. Saate loogikast aru ju küll.

Nagu te aru saate, oleneb siin väga palju krundist. Kui tegu oleks krundiga Tallinna linnas (või ka Tartu linna sees), oleks võimalik, et esimene laenu väljamakse on piisavalt suur, et sellega esimeseks vahehindamiseks objekti väärtus piisavalt suureks kasvatada, et saada järgmine osamakse, et sellega jälle piisavalt väärtust kasvatada jnejnejne. Muidugi tuleb alati arvestada ka sellega, et kui ehitamise ajal peaks tulema järgmine suur majanduskrahh (mis arvestades seda, et viimane krahh jääb peaaegu 10 aasta taha, on vägagi võimalik), siis kinnisvara turuhinnad (rõhk sõnal turg) langevad, samuti langeb ehitatava objekti väärtus ning ehitus võib pooleli jääda, sest pank ei saa enam väljastada järgmist laenumakset. Kinnisvara turuväärtuse langemine kriisi ajal on ka põhjus, miks pankade portfellis on veel siiani viimase suure majanduskriisi aegseid poolikuid majakarpe.

Lõppkokkuvõttes jõudsimegi välja sinna punkti, et meie sissetulekud on igati piisavad laenu teenindamiseks, kuid igasuguste totrate ja mitte nii totrate tingimuste tõttu ei ole järgmisel aastal maja ehitama asumine meie jaoks võimalik.

Kuidas edasi?

Väga kauaks nukrutsema jääda ei saanud. Vahepeal käisime ära Portugali laagris ja lasime sellel koduasjal omaette laagerduda (pun intended). Tagasi tulles olime mõlemad oma peas jõudnud sama mõtteni: kui uut maja ei saa ja vana renoveeriksime palgast ilmselt järgmised 10 aastat (sest kahte eraldi laenu, st üht kodu soetamiseks ja teist, päris palju kõrgema intressiga laenu renoveerimiseks, me ei tahaks), sest me oleme liiga valivad ja ei suuda teatud asjades (nt küttesüsteem jm kulukad lahendused) odavamaga leppida, pluss see 10 aastat renoveerimist tähendaks selleks ajaks kõigist muudest hüvedest nagu reisimine, sport jms loobumist ning lisaks veel pidevas ehitustsoonis elamist, siis tuleb linna jääda. (Oli see nüüd alles pikkkkkkkk lause…) Seega: nüüd on meie valikus kas a) korter b) majaosa.

Unistust päris oma majast ei ole me kindlasti lõplikult maha matnud. Kui maja ehitamise puhul oleks me näinud seda kohana, mis võiks/saaks/peaks jääma meie koduks elu lõpuni, siis korteri või majaosa puhul näeme me seda pigem vahepeatusena 10 kuni 15 aastaks. Ka laenu ei tahaks me vanema korteri puhul võtta rohkem kui 10 aastaks ja uusarenduse puhul rohkem kui 15 aastaks. Laenumakse jääks täpselt samasse vahemikku, kuhu oleks ta jäänud 30 aasta pikkuse majalaenu puhul, lihtsalt laenusumma on palju väiksem ja selle saab kiiremini ära maksta. On lootust, et kunagi, kui korter/majaosa meile väikseks jääb ja turuseis on sobiv, saab selle korteri/majaosa kasumlikult maha müüa ning võib-olla on siis võimalus oma maja ehitama hakata. Eks seda kõike näitab juba aeg.

Seniks aga elame nii säästlikult, kui saab, ja kogume muudkui raha, et võimalikult suur omafinantseering kokku saada. Loomulikult hoiame silmad-kõrvad lahti ja piilume ka KV-sse, et turuseisukorral silm peal hoida. Hoiame meele avatud ja üritame võimalikult vähe välistada. Täna võib ju kaalukausil võidutseda idee vanemast paneelika 3-toalisest korterist kuskil linna servas, kuid eile ruulis uusarendus ja homme kurat seda teab. 😀 Igal kohal on oma plussid ja miinused. Igal juhul peaks selles potentsiaalses kodus olema vähemalt 3 tuba ja vähemalt 50 ruutmeetrit pinda, loomulikult on meil mingid eelistused veel, aga need ei ole tingimata deal-breaker’id. Hind võiks jääda viiekohaliseks arvuks ja loomulikult mida soodsam, seda parem. Ostuaeg varasemalt selle aasta suvel, hiljemalt sügisel/talvel, olenevalt hinnast ja objektist. Kui sina tead kedagi, kes teab kedagi, kes… Siis kirjuta meile! 🙂 partei.margit@gmail.com. Aitäh!

Võib-olla on iga halb asi millekski hea ja see uus plaan annab meile võimaluse jääda veel mingiks ajaks linna, mitte veeta 1,5 aastat kõiki õhtuid, nädalavahetusi ja puhkusi ehitades, rabades ja kogu muust elust loobudes. Annab meile aega olla veel noor. Ennast peab ju millegagi lohutama. 🙂

---

Edaspidi olen mõelnud kirjutada mõne postituse varasuhete (abielu vs vabaabielu), laenukindlustuse, testamendi ja pärandamise kohta, sest sellest kõigest tulema mõtlema hakata, kui omada rohkem kui pisku eest vara. Eks näis, kas ja millal see postitus päriselt valmis saab. Isegi käesoleva postituse valmimine ja oma peas valmis formuleerimine võttis mitu kuud aega. 🙂 Ja kui see postitus kedagi peale minu ei huvita, siis võib-olla ei kirjutagi rohkem oma kodu teemadel. 😀