Rubriik: Ehitusjutud

Loe eelmist eluasemelaenu postitust SIIN.

Kuna meile on silma jäänud üks konkreetne korter, kus me end isegi vist elamas kujutaks , otsustasime minna pankadesse uuesti oma seisu uurima. Maja ehitamine ja korteri ost on ikkagi piisavalt erinevaid tehingud, et pangatingimused võiksid mõnevõrra erineda. Aga et kaardid nii palju muutuvad, ei osanud me küll ette aimata!

Kuna huvipakkuv korter on suhteliselt hea hinnaga, oleks põhimõtteliselt võimalik selle ostmiseks 10-aastast laenu taotleda ka ainult minul üksinda (oleneb pangast, loe altpoolt). Sissemakseks on meil olemas pea 30% korteri müügihinnast (panka minnes arvasime, et 26%, aga eile tuli välja, et olin Exceli valemis vea teinud 😀 ) ning jääb veel varu ootamatuteks kulutusteks (päris nulli me oma pangaarveid kindlasti ei vii, puhver peab jääma, lisaks bürokraatiale kuluvale ca 1000€ ja mõningatele asjadele, mida kohe korterisse vaja on, nt voodi). Kui eelmisel korral selgus, et välismaal töötav kaastaotleja muudab nii laenu maksimaalset pikkust, laenusumma suurust kui ka intressimarginaali negatiivselt, siis nüüd oli seis muutunud. Kui mina saaksin laenu taotleda ja teenindada üksinda, peaks kaastaotleja, töötagu ta siis Eestis või välismaal, olema ju panga jaoks ainult riski maandav faktor. Loogiline?

Nii ja naa.

Seekord oli meie ettevalmistus panka minekuks veelgi põhjalikum. Mul oli ette valmistatud põhjalik slaidisesitlus selle kohta, kes me oleme (detailselt kogu info töökohtade, palkade ja kohustuste puudumise kohta), mida me soovime (konkreetne objekt) ja millised küsimused meil on tekkinud. Seekord teadsime juba, mida pankadest oodata ja saime vastavalt ette valmistuda.

Mida teada saime?

Esimesena külastasime SEB-d. SEBs oli minu maksimaalne laenusumma 10 aastaks suurem kui see summa, mida meil huvipakkuva korteri ostuks juurde vaja on. Seal sai minu hüpotees kinnitust: kindlasti on kaastaotleja sellisel juhul riskimaandus, kui laen on mulle üksinda ilusti teenindatav. Intressimarginaaliks öeldi ikka 2–3%, aga lõpuks pressisin siiski laenuhaldurilt välja teadmise, et kuna meie seis (sissetulekud, kohustuste puudumine, omafinantseeringu suurus kõvasti üle 20%) on nii soodne, siis pigem jääks intressimarginaal 2–2,5% vahele. Anti mõista, et ilmselt saaksime magusa marginaali, aga midagi ta lubada ei taha, kuna otsuse teeb siiski laenukomisjon.

Teisena oli meil aeg kinni pandud Swedbankis ehk meie kodupangas. Ka Swedbankis oli minu 10 aastaks võetav maksimaalne laenusumma suurem kui meil korteri ostuks vaja on, seega saaksin ma laenu taotleda üksinda. Üksinda taotledes oleks intressimarginaal 2,15%. Kuigi laenuhaldur tõdes, et loomulikult oleks kaastaotleja sellises olukorras panga jaoks riskimaandus, on Swedbankis kindel poliitika, et välismaal töötamine tõstab intressimarginaali (mis meie olukorras on lihtsalt naeruväärne). Kahekesi oleks meie intressimarginaal 2,4%. Aga: kuna meie puhul on tegu just selle riskimaandusega, saaks ilmselt küsida komisjonilt erandit. Seega lootust anti ja kodupanga aktsiad meie silmis kohe tõusid. Mis oli Swedbanki puhul jäigem kui SEBs, on kindlasti fakt, et nemad sooviksid meilt siiski saada 30% sissemakset. 20% ja meie öeldud 26% sobib ka, aga siis lisandub panga lepingutasule ca 72€ panga riskitasu kõrgema finantseerimismäära pealt juurde. Swedbank tahab ideaalis finantseerida siiski max 70% ulatuses.

Viimaks käisime ära Nordeas. See pank oli seekord üks suur pettumus ja ilmselt sinna meie laenutaotlus üleüldse ei jõuagi. Mulle üksinda pakkus Nordea marginaaliks 2,8%. See on lihtsalt röögatu! Kellele nad üldse normaalseid intresse pakkuda saavad, kui minu Eesti mõistes korraliku sissetuleku ja kohustuste puudumise juures on marginaal 2,8%? 😀 Samuti oli mu maksimaalne laenusumma 10 aastaks seal väiksem kui taotlev laenusumma, tunduvalt väiksem kui SEBs ja Swedis. Kahekesi koos taotledes pakuti marginaaliks 2,35%. Sellest allapoole intress ei tule ühegi nipiga. Haldur ütles välja, et kui teised pakuvad paremat intressi, siis nemad sellega konkureerida ei saa ja pole isegi mõtet taotlust esitada. Sissemakse suhtes esines sarnasus Swedbankiga: ka nemad eelistaksid 30% ja madalama sissemakse puhul lisandub midagi panga lepingutasule. Nordea aktsiad kukkusid kolinal.

Kui varasemalt seoses maja ehitamisega tundus meile Nordea kõige tõenäolisem koht, kust laenu taotleda ning SEB jättis meile suhteliselt mitte midagi ütleva mulje, siis nüüd on seis totaalselt muutunud. Kõige jäigem oli oma tingimustes Nordea, järgnes Swedbank ja kõige paindlikum ja optimistlikum tundus olevat SEB. 

Laenukindlustused

Teine asi, mille kohta igast pangast uurisime, on kindlustus surmajuhtumi, püsiva töövõimetuse, ajutise töövõimetuse ja töö kaotuse puhul. Need on meie jaoks väga olulised ja kindlustuse ostmise olemasolu või selle puudumine võib saada deal-breakeriks. Siin võitis kõiki teisi meie kodupank ehk Swedbank.

Veidi nende kindlustuste ülesehitusest, kõik lugejad kindlasti ei ole selle teemaga süvitsi kursis. Põhimõtteliselt saab ülanimetatud ohud jagada kaheks kategooriaks:

1. surm ja püsiv töövõimetus
2. ajutine töövõimetus ja töö kaotus

Teise kategooria ohtude vastu saab end kindlustada nn laenumaksekindlustusega: kui peaksid sattuma pikemale haiguslehele (murrad jalaluu vms) või sind koondatakse (tööandja poolne põhjus, mitte ise töölt lahkumine), siis maksab kindlustus maksimaalselt 12 kuu jooksul sinu eest pangale laenumakseid, kuni oled paranenud või uue töö leidnud.

Esimese kategooria ohtude vastu saab end kindlustada laenukindlustuse või elukindlustusega. Elukindlustuse saab teha ka suuremale summale kui laenujääk ning kindlustusjuhtumi esinemise puhul maksab kindlustus summa välja soodustatud isikule (kes võib ise valida, kas sellest makstakse tagasi pangalaen või midagi muud). Elukindlustus ei lõpe laenu tagasimaksmisega. Maksed on igas kuus ühesuurused. Laenukindlustus on otseselt seotud laenujäägi suurusega: aja jooksul, kui laenu tagasi makstakse, laenukindlustuse maksed ajas üha vähenevad. Soodustatud isik on laenukindlustuse puhul pank ning kindlustusjuhtumi puhul maksab kindlustusselts pangale välja laenujäägi. Laenukindlustus lõpeb laenu tagasimaksmisega.

SEB-s öeldi selgelt, et kui taotleme laenu kahekesi, ei saa me mõlemad 100% kindlustuskaitsega kindlustusi osta. Sobib 50-50, 60-40 vms, aga üle 100 see protsent kahe peale tulla ei tohi. Kuna meie eelistus on 100% kaitse mõlemale ja kõigi nelja ohu vastu, oli see uudis SEB-st päris mõru maitsega. Samuti ei saaks SEB-st osta välismaal töötavale inimesele kaitset ajutise töövõimetuse ja töö kaotuse vastu (st laenumaksekindlustust).

Swedis oli seis palju parem: saame soetada mõlemale kaitsed kõigi nelja ohu vastu, sh välismaal töötavale taotlejale (kui ta ajutise töövõimetuse puhul esitab välisriigi terviseasutuse dokumendid ja töö kaotuse puhul end Eestis töötuna arvele võtab), ning saame end mõlemad 100% kindlustada. Neil mingeid piiranguid selles osas ei ole nagu SEB-s. See on meie jaoks Swedbanki puhul VÄGA suur pluss. Mina olen nii jänes, et tahan end kõige vastu kindlustada. Hingerahu maksab ka midagi! 🙂 Samuti pakkus Swedbanki haldur välja, et olenevalt meie eelistustest ja huvist kaaluksime elukindlustuse sõlmimist laenukindlustuse asemel: kui on soov elukindlustust omada ka pärast laenu tagasimaksmist, siis on soodsam teha elukindlustus noorena kui nt 50-aastaselt, kuna noor inimene = terve = soodsam elukindlustusmakse. Loogiline. Osad kindlasti mõtlevad, et see oli meile kindlustuse pähe määrimine. Kui oligi, siis tehti seda igal juhul viisakalt, ilma igasuguse sunduseta ja väga taktitundeliselt.

Nordeas taakord pettusime. Kui kindlustust püsiva töövõimetuse ja surmajuhtumi puhuks nad pakuvad, siis ajutise töövõimetuse ja töö kaotuse vastu end Nordeast eluasemelaenu võttes üleüldse ei saagi. Tulime mõlemad sealt kontorist ära teadmisega, et sinna me ilmselt tagasi ei pöördu. Kindlustuse puudumine saab ilmselt olema peamine põhjus, miks me Nordeast laenu ei taotle (muidugi intressimarginaal samuti).

Kokkuvõttes

Veel üks väike fakt: kõik pangad pakkusid välja, et ilmselt saaks panga lepingutasu madalamaks kui hinnakirjajärgne 1%. Nordeas on erisoodustus Tartu Ülikooli töötajatele, teised pangad pakkusid välja, et “ilusatele” kandidaatidele nagu meie võiks 0,5–0,6% lepingutasu olla täiesti reaalne. Loodame ja eks näis.

Põhimõtteliselt oleme jõudnud punkti, kus Nordea oleme peaaegu kõrvale jätnud ning kui SEB ja Swedbanki intressimarginaalid saavad olema sarnased, siis ilmselt jääksime ikkagi kodupanka ehk võtaksime eluasemelaenu Swedbankist, seda just pakutud kindlustuste tõttu, mis meie vajadustele ja soovidele paremini vastavad. Kõik oleneb sellest, millist intressimarginaali meile siiski lõpuks pakutakse.

Nüüd jääb üle ainult otsustada, kas soovime sellele korterile hindamisakti tellida ja laenutaotlused sisse anda… Serious stuff!

Pealkiri on veidi ülepaisutatud (eks ole blogidki omamoodi meedia…), aga põhimõtteliselt kajastab pealkiri postituse sisu siiski üpris objektiivselt. Kes oskab päriselt öelda, kui kaugel me kinnisvaramullist ja selle lõhkemisest oleme? Mina igal juhul ei oska, aga muidugi pole ma makromajanduse alal ekspert. 🙂 See siin on ainult minu väike mõttekäik ja loomulikult on täiskasvanulik argumenteerimine ja arvamuse avaldamine igati asjakohane.

Igal juhul oleme viimastel nädalatel koduotsingutega jõudnud sinnamaani, kus kõik tundub masendavalt kallis ja mitte midagi meie eelarvega justkui ei saakski. Mäletan, kuidas umbes 1,5 aastat tagasi vaatasin ühe konkreetse Annelinna kandi 9-kordsete majade 3-toaliste korterite kuulutusi (kus elab üks härra Jooksja sugulastest). 18 kuud tagasi oli nende korterite hind keskmiselt 60 000€. Tänaseks oleme jõudnud punkti, kus samaväärsed korterid täpselt samas majas maksavad 69 999€. See on vaid üks näide hindade kasvust. Hinnad on jõudsal sammul ülespoole hüpanud pea kogu Eestis, muidugi enim Tartus ja Tallinnas (ning elavad täiesti oma muust maailmast  justkui sõltumatut elu Ida-Virumaal). Mõtleva inimese paneb see (eelmise kriisi valguses) mõtlema, kui kaua see nii jätkuda saab? Kas oleme jõudnud kinnisvaramulli? Millal see lõhkeb?

Selle ennustamiseks ei ole mina õige inimene (kas selline inimene üldse olemas on? – läheks temaga kohvile hea meelega 😀 ). Majandusteadlane olen hariduselt küll, aga mitte makromajanduse spetsialist. Võin siia merre oma 2 senti visata, aga ärge nüüd sellepärast oma otsuseid kuidagi mõjutada laske, vähemalt mitte ise enne oma peaga asjade üle mõtlemist. Seda oleme viimased paar aastat kõik lugeda saanud, kuidas üks või teine majandusteadlane juba eelmiseks ja isegi üle-eelmiseks aastaks majanduskriisi ennustas. Pange ainult Googlesse “economic crisis 201x” ja vaadake ise. 🙂 Mida rohkem aega eelmisest kriisist mööda läheb, seda rohkem ennustatakse uue kriisi tulekut ja see on täiesti loomulik. Uus kriis (või vähemasti majanduslangus) on vältimatu. Küsimus pole selles, kas see tuleb, vaid millal see tuleb ja kui sügav see on.

Niimoodi me siis kaalume siin neid kaht poolt:

1) Kas oodata, millal hinnad oma lae saavutavad (eeldusel, et see hetk pole veel käes), majanduslangus tuleb ja vaikselt hinnad allapoole jooksutab;

või:

2) Osta kohe/lähiajal/selle aasta jooksul ja loota, et lagi pole veel käes ning oleme siiski enam-vähem turuolukorras ostnud.

Otsuse langetamise juures mängib mitu faktorit. Kui hinnalagi pole veel käes ning jääda seda aega ootama ja pärast seda oodata veel hindade langust, võib see tähendada 3+ (või vähem/rohkem) aastat ootamist, mis tähendab 3*12*X€ kulusid üüri näol (summa võib vabalt olla viiekohaline; veidi väiksem, kui me väiksemale/kehvemale pinnale koliks). Samuti võib kehvemas majanduse seisus oodata kehvemat intressimarginaali (mida tõenäoliselt/võib-olla saaks paremas majanduse seisukorras tulevikus pangas läbi rääkida, aga kas selles saab kindel olla?). Loomulikult juurde emotsionaalne faktor, et meil pole oma kodu. Samuti see, et kui me siis kunagi korteri ostame, oleme me juba 3+ aastat vanemad ja 3+ aastat vähem laenu maksnud (mis viib meid võib-olla maja unistusest jälle paari aasta võrra kaugemale).

Samas: kui osta hetkel, kui hinnad on laes (kas see olukord on praegu või alles tuleb?), võib see tähendada tulevikus kinnisvara hinna langust mitmekümne protsendi võrra. Võimalik, et kui me 10 aasta pärast korterit müüma hakkame, saame me selle eest väiksema summa, kui me ise maksime (lisades juurde raha väärtuse muutumise, on olukord veelgi hapum). Mõistlik investeering – kindlasti mitte. Aga ei tohi märkimata jätta, et 3+ aastat oleme me üüri asemel maksnud laenu ning seda soodsama marginaaliga… Muidugi kehtib siin mudelis veel mitu eeldust (millised on 3 aasta pärast meie töökohad? millised pangatingimused? jms), mis võib muutuda nii soodsas kui ka ebasoodsas suunas ja kogu otsustamise veel keerulisemaks teevad.

Ehk siis: seisame lõhkise küna ees edasi? Tegutseda kohe või oodata?

Analüüsime!

Et pilti natuke illustreerida, otsisin välja natuke statistikat Eesti Statistikaameti ja Eesti Panga andmebaasist ning tegin enda jaoks hunniku graafikuid (because that’s how I roll). Rahanumbrid on toodud 2016. aasta väärtusesse (korrigeeritud inflatsiooniga, info Eurostatist), osadele huvilistele toodud ka korrigeerimata andmed, mida ajakirjandus väga võrdlema kipub, stiilis: “Buumiaegsed hinnad on saavutatud.” ja “Buumiaegsed hinnad on ületatud.” jne, kuigi tegelikult ei saa ju hinnatõusu vaadata absoluutväärtuses, vaid peab arvestama ka palkade tõusuga. Kes kõveraid ja jooniseid armastab sama palju kui mina: you’re welcome. 😀

Hinnad on saadud kahest erinevast andmebaasist, kuna metoodika on vahepeal muutunud. Kuni 2009. aastani on toodud 3-toaliste korterite ruutmeetri hind ning alates 2009. aastast 55–69 m2 korterite ruutmeetri hind. Tegu on küll veidi erinevate asjadega, aga paremaid andmeid meil kuskilt võtta ei ole, seega ajavad need asja ära. Katkendliku joonega on märgitud eluasemelaenude intressimäär ja EURIBOR, nende telg on parempoolne. Kuna kõigi tehingute ruutmeetri hindade andmed leidsin ainult alates 2009. aastast, võtsin vaatluse alla mind enim huvitava suurusega korterid. Üldjoontes jääb dünaamika olenemata kinnisvara suurusest ikka samasuguseks.

Esimesel joonisel on kujutatud ruutmeetri hindasid absoluutväärtuses, st neid pole inflatsiooniga korrigeeritud. See on tavaline pilt, mille ajakirjanik ette võtab. Siit on selgelt näha, et absoluutväärtuses pole Tallinn ja kogu Eesti veel 2007. aasta tipphindadele järele jõudnud. Tartus on aga asjad teisiti: 2015. aastal maksis keskmine Tartu 3-toalise korteri ruutmeeter absoluutväärtuses juba rohkem kui buumiaja tipus. Intresse vaadates näeme selgelt, et aastatel 2004–2007 oli erinevus EURIBORi ja intressimäära (praegu: EURIBOR+marginaal; kes teab, kas 2004. aastal oli eluasemelaenu intress samuti EURIBORiga seotud?) vahel väikseim. Ilmselt oleme kõik kuulnud nendest inimestest, kes said alla 1% marginaaliga eluasemelaenu. Jah, need ei ole muinasjutud. Edaspidi on intressi ja EURIBORi vahe ikka 2% ümbruses kõikunud, seda kuni tänase päevani. 2015. aastal kehtestasid pangad tingimuse, et negatiivne EURIBOR võrdsustatakse nulliga (mis on loomulikult pangale kasulik, samal ajal kui kõik uued eluasemelaenu võtjad lihtlabaselt vastu pükse saavad). See paistab graafikult ka kohe silma: intressi ja EURIBORi kõvera vahe on suurenenud.

Teisele joonisele panin inflatsiooniga korrigeeritud hinnad. See tähendab, et kõik hinnad on toodud 2016. aasta eurodesse. Ma loodan, et kõik lugejad mõistavad, mis on inflatsioon ja kuidas see üldjoontes toimib. Samamoodi, nagu kunagi oli 5000 Eesti krooni suur netopalk, aga 320€ pole seda tänapäeval enam mitte, ei saa võrrelda otse ka hindasid. Neid tuleb kohaldada inflatsiooniga. See selleks. Igal juhul on mõistlik järeldusi hakata tegema selle joonise pealt.

See joonis pole aga enam pooltki nii “jube” (aga jube on siiski 😀 ). Loomulikult seda, et 2007. aastaks oli kokku puhutud suur mull, mis 2008. aastal korralikult plahvatas, tuues häda ja viletsust veel mitmeks aastaks, ei kustuta siit jooniselt ega inimeste mälestustest ükski liigutus. Tartu kõige kõrgemad hinnad olid 2006. aastal, tänases vääringus üle 1500€/m2, 2016. aastal oli Tartu keskmine m2 hind 1224€. Tallinnas oli tipp tänases vääringus üle 2300€ ning möödunud aastal maksis ruutmeeter 1500€. Kogu Eesti üldnäitajad olid vastavalt 1800€ ja 1065€. Seega olukord oleks ju justkui päris OK: buumihindadeni on pikk maa minna (kuigi Tartus on see maa kõige lühem)?

Not so fast. Jõuame nüüd sinna, kuhu koer on maetud. Asja point seisneb selles, et meil ei ole aimugi, milline saab olema hinnakõvera kuju järgmise 5–10 aasta jooksul ning kus me praegu sellel kõveral paikneme. Kõvemad majandusanalüütikud teeksid kohe siia otsa prognoosi, aga mina päris nii kõva ei ole. 😀 Samuti, prognoos on justnimelt see: prognoos. Kui mõni mudeli eeldus paika ei pea, võib kogu prognoos kummuli käia… Igal juhul on võimalik, et hinnalagi on juba saavutatud, saavutatakse selle aasta jooksul või hoopis 2 aasta pärast. Me ei tea, kui kõrge saab olema hinnakõvera tipp ja kui sügav saab olema tema põhi ning kui kiiresti me nendesse punktidesse jõuame. Võimalik, et hinnakõver kujuneb laugeks künkaks, mitte kõrgeks, järsu nõlvaga mäeks, mille all varitseb sügav org nagu viimase buumi ajal. Võimalik, et kordub juba kogetud stsenaarium. Ma ise panustaksin (ja loodaksin) praeguse pildi põhjal laugemasse kõverasse, aga mürki ma selle nimel ei võtaks. Kokkuvõttes: mina ei oska küll ennustada, mis järgneva 12 kuu jooksul kinnisvaraturul ja majanduses üldiselt toimuma hakkab. Pole võimatu, et “pauk” majandusele tuleb hoopis kuskilt mujalt. Välistada ei saa mitte midagi.

Igal juhul palju õnne, kes te 2010.–2012. aastal soodsate hindadega kodu soetasite ja madalate intressimarginaalidega eluasemelaenu saite.

Aga vaatame ehk veel mõnda põnevat joonist?

Joonisel 3 on rahalised numbrid samuti inflatsiooniga korrigeeritud. Eelmise buumi ajal oli kinnisvara hindade tõus tunduvalt suurem kui sama aasta palga tõus. Majanduslangus (2008) tõi endaga kaasa väga mõõduka palkade kasvu (mis ilmselt tekkis aasta alguses ja mis kahel järgmisel aastal väikse viiteajaga muidugi kahanemiseks muutus) ja üpris kopsaka kinnisvarahindade languse. 15. septembrit 2008, kui Lehman Brothers pankrotti taotles, peetakse 2008. aasta majanduskriisi ametlikuks alguseks. Kahel järgneval aastal palgad vähenesid, kinnisvarahinnad kukkusid sügavale põhja ja töötuse määr tegi suur hüppe ülespoole. 2011. ja 2012. aastal hakkas olukord vaikselt normaliseeruma. Eelmisel aastal oli huvitaval kombel palkade kasv isegi suurem kui hindade kasv. Mis numbrid selle aasta lõpuks näitavad: eks näis.

Lõpetuseks veel üks joonis:

Tihti saab kinnisvarabüroode jm artiklitest lugeda, et soetatava kinnisvara ruutmeetri hind ei tohiks olla kõrgem teenitavast kuupalgast. Joonisel 4 kujutatud sinine ja punane kõver näitavad, mitu m2 pinda oleks vaatlusalusel aastal saanud ühe kuupalga eest osta. Panin joonisele sinisena ka brutopalga, kuigi siin huvitab meid rohkem netopalk (reaalselt kätte saadav raha, mille eest seda ruutmeetrit osta; punane kõver). Selgub, et buumi ajal sai neid ruutmeetreid palga eest eriti vähe (0,4 m2), see näitab selgelt, et keskmine kinnisvara ruutmeetri hind oli võrreldes keskmise palgaga kõrge (1 palga eest 1 m2 ei saanud). 2009. aastal oli see suhe nö soovituslikule 1-1 kõige lähemal ning viimastel aastatel saab ühe Eesti keskmine netopalga eest 0,9 m2 keskmist Eesti eluasemepinda. Ehk siis lihtsalt öeldes: üks Eesti keskmist palka teeniv inimene ei tohiks (vastavalt eeltoodud soovitusele) Eesti keskmise ruutmeetri hinnaga eluaset endale soetada, vaid peaks soetama midagi soodsamat, st keskmine Eesti eluase ei ole keskmisele Eesti inimesele kättesaadav (mida ilmselt kinnisvara turuga kursis olevad inimesed ka väga hästi tunnetavad). See on loomulikult kurb.

Aga tulles tagasi algusesse: ma ei ole makromajanduse spetsialist. 🙂 Ma ei välista, et minu järeldused ja joonised siin täitsa valed on. Ma loodan, et ükski endine õppejõud või praegune kolleeg neile peale ei vaata ega avasta, et küll see Margit on ikka rumal inimene. 😀 Igal juhul olen ma teinud kõik endast võimaliku, et koduostule objektiivselt otsa vaadata. Kuivõrd õigus või mitteõigus mul oli, näitab täpselt ainult aeg. Ostame või mitte: vastu pükse saame ühel või teisel viisil nagunii. 😀