Rubriik: Ehitusjutud

Viimase Oma Kodu postituse avaldasin umbes-täpselt 2 kuud tagasi. Tol hetkel olime oma tegemistega jõudnud sinna punkti, et magamistuba oli pooleli. Seis oli selline:

Nagu eelmises postituses kirjutasin, jäi tol hetkel järgmise etapi jaoks kirja järgnev nimistu töid:

• lae värvimine (2–3 kihti, pintsliga)
• põranda lõpuni maha panemine
• kipsseinte lõpuni pahteldamine ja lihvimine
• laudisega seina peitsimine (2 kihti peitsi + matt lakk)
• palkseina savikrohvimine: roomatt, min 3 kihti savikrohvi, krunt ja värvimine
• ahju taguse kipskrohvimine, lihvimine, pahteldamine, lihvimine
• kipsseinte kruntimine + 2–3 kihti värvi
• põranda osmotamine (Osmo on üks lollikindel õlivaha)
• akna hingede timmimine, kinnituste timmimine, puuduoleva klaasi asendamine, lõplik värvimine ja tihendamine
• elekter: pistikupesad, lüliti ja valgus
• siseukse restaureerimine, lengi kokku panemine, ukse ette saamine, lingid, lukud ette + viimane värvimine
• põranda, lae-, ukse- ja seinaliistude ostmine, kruntimine, värvimine + paigaldus
• mööbli ostmine + kokkupanek

Tänase päeva seisuga on kõik need asjad ja veidi rohkemgi tehtud. 🙂 Nimekirja lisandus veel ahju krohvimine ja värvimine, mida meil esialgu plaanis ei olnud. Samuti saime küttepuud tellitud, kohale toodud ja kuuri laotud. Plaaniväliselt tuli maha võtta veel ühe toa ühe seina krohv, et paika saada õhksoojuspump. Kuna pump tuli seina saada kiirelt, polnud meil kuskilt võtta enam 5 nädalat, et savikrohviga tegeleda ja selle kuivamist oodata. Selle seina ehitasime Kingspan Anselmi SPU plaatidest. Soojuspumbaks sai koostöös Kliimakaubamajaga valitud üks Daikini põrandamudel, sest seinamudel meie korterisse ei sobinud (ning mis meie soojuspumba eelarve korralikult lõhki lõi). Eks sellest kõigest kunagi hiljem, kui too tuba valmis saab ning seda näidata on võimalik.

Nüüd aga lähemalt magamistoast.

Lagi

Eelmisel korral jõudsime laega nii kaugele, et vana krohv, laelauad ja hunnik mulda sai alla võetud, uus roovitus, vill (20 cm), aurutõke, kaablid ja ventilatsioonitoru said paika ning kuusepuidust 12 cm laiustest laudadest laelaudis oli ilusti kinni naelutatud (jumal tänatud kompressori ja naelapüssi eest). Kohe pärast härra Jooksja ärasõitu hakkasin lae värvimisega toimetama ning 25. juuliks oli lagi 3 korda pintsliga (käed said tugevaks, ütleme nii) värvitud ja liiste ootamas. Värviks kasutasin Sadolini Domus Aqua valget poolmatti värvi, mida Värvikeskusest soovitati. Järgmisel korral valin mõne kallima, ent paremini katva värvi: mul lihtsalt ei ole aega ega viitsimist iga lauda 3–4 korda käsitsi üle käia. Muus osas tulevad ülejäänud laed täpselt samasugused.

Põrand

Eelmise postituse lõpuks olime vana põranda lahti lammutanud ja taladeni puhtaks rookinud. Kuna meie põrandad on mitmesugustel põhjustel ajaloo jooksul omajagu vajunud (3 meetri peale ca 10 cm ja korteri teises otsas on asi veel hullem), siis uued laagid algasid korteri tuletõkkeseina äärest ilusti horisontaali peal, kuid toa lõpus tuli neid omajagu tõsta, et põrand kenasti loodi saada. Põrandasse läks 15 cm kivivilla: kuna meie korter asub teisel korrusel, on villa mõte esmajärgus müra summutamine, loomulikult veidi ka soojustamine. Laagide peale läks 22 mm OSB plaat.

Edasi läks asi keerulisemaks. Milline põrandakate valida? Kindel oli see, et korterisse, kus proovime säilitada ja renoveerida vanu, väärikaid elemente (vanad uksed, vanad aknad, osaliselt ka vana mööbel), kasutame looduslikke materjale nagu savikrohv ja puit (nii seinaviimistluses kui ka laes), ei sobi mingi valemiga laminaatparkett. Sellest, kuidas härra on mul ehitusmaterjalide suhtes väga valiv – laminaat olevat peale kõige külm ja kiirelt kuluv – ei hakka ma üldse rääkima. 😀 Kaalusime laudparketti ja vaatasime ka muid parketi variante, aga alati oli kuskil mingi aga. Küll ei olnud väljanägemine päris see, küll oli hind kallis, küll oli tarneaeg pikk…

 

Lõpuks ütlesin härrale, et aga miks mitte laudpõrand? Norras teevad nad seda ju pidevalt. Laudpõranda saame endale meeldivalt viimistleda, vajadusel seda alati maha lihvida ja uuesti viimistleda. Teate ju küll: laudpõrandat nimetatakse ju põhimõtteliselt igaveseks. Mõeldud, tehtud.

Päris nii lihtne see siiski ei olnud. Ükski Tartu(maa) puidutööstus/-edasimüüja ei pakkunud peale männi- ja kuusepuidu eriti midagi. Need puiduliigid on aga pehmed ning kriimud ja mõlgid on sinna väga kerged tekkima. Mina sellise variandiga leppida ei tahtnud. Hea tahtmise peale oleks leidnud ka tammelauda, aga see kippus kalliks jääma. Ruutmeetreid, mis laua alla lähevad, on lõpuks korteri peale ligi 60. Guugeldamine andis teada, et puidu omaduste, tooni ja hinna poolest oleks meile parim kask või saar. Endale sobivas hinnaklassis ja sobilike välimusega saarest põrandalaua leidsime Viljandimaalt, Fraxinusest. Tol hetkel maksis meile sobiv põrandalaud 18€/ruutmeeter, praeguseks on kahjuks hind tõusnud juba 23€ peale. Kuna tol hetkel ei olnud meil mõtet raha kogu korteri põrandalaua alla seisma panna, samuti polnud meil nii palju hoiustamise ruumi, sest kogu korteri põrandalauani jõuame ju alles kes-teab-millal, ostsime ära vaid magamistoa jagu lauda. Seega kaotame nüüd järgmise 40 m2 pealt ca 200€, aga mis teha. Selline see elu on.

Kui lauda Viljandimaal ostmas käisime, rääkisime tolle ettevõte omanikuga ka põranda viimistlusest. Käisime talle välja variandi, mida meile Värvikeskuses soodsaima alternatiivina soovitati: valge peits alla, läbipaistev Osmo õlivaha peale. Omanik oli oma jutus alati lakooniline ja konkreetne ning selle plaani peale ütles ta lihtsalt: “Ei.”. 😀 Soovitas peitsi asemel kasutada valget Osmot. Läksime siis Värvikeskusesse Osmot ostma, kuid seda valget varianti seal ei olnud. Olgu, teeme siis ikka peitsi ja tavalise Osmo kombinatsiooniga.

Long story short: 2 päeva enne maratoni andsin ma oma parima selle põranda peitsimisel, aga tulemus oli ikka nii inetu, et isegi pilti ma sellest ei teinud. Pärast maratoni lihvis härra Jooksja kogu selle peitsi sealt maha, ostsime Decorast valget Osmot, hõõrusin selle mikrofiiberlapiga õhukese kihina põrandasse, lasime 24 h kuivada, panime läbipaistva Osmo peale (kuigi parem oleks valge alatooniga Polyx Osmo, sest läbipaistev Osmo on siiski kerge pruuni alatooniga), lasime veel ööpäeva kuivada ja siis sai põrand valmis.

NB! Õlivahaga kokkupuutunud tekstiilid tuleb kindlasti panna kas veega täidetud ämbrisse ja utiliseerida või ise ära põletada. Vastasel juhul võivad nad ise süttida. Meie põletasime lapid ja kindad ise ahjus ära.

Kipsseinad ja ahjutagune

Minnes nüüd tagasi selle looduslikkuse teema juurde, siis kohe lähen endaga vastuollu. 😀 Nimelt uued seinad ehitasime ikka 12 mm paksusest OSB-st ja kipsplaadist. Sinna peale läks kõige tavalisem Sakreti LH pahtel ja miskisugune vuugipahtel. Pahteldamisega aitas härra Jooksja õde, kes õpetas mulle plaadivahede klaaskiudteibi ja pahtliga viimistlemist. Noh, eks veidi veel harjutamist ja hakkab tulema. Lihvida sai seal toas ka kõvasti. Kõige jubedamad on muidugi sise- ja välisnurgad: vaatamata nurgaliistule ei tahtnud kuidagi see pahtel seal ilus jääda. Õnneks tuleb sinna kapp ja puidust katteliist on juba peal, seega all good. 😀

Ahjutagust ja külgmist ala ei tahtnud me tuleohutuse eesmärgil OSB ja kipsplaadiga katta. Selle ahju taguse “augu”, mis vana, lahtise krohvi eemaldamise järel tekkis, täitis mu isa kipskrohviga. Kipskrohv oli õnneks hästi lihvitav ja pahteldatav. Ahjupealne sein oli küll keeruline, sest ligipääs sinna oli minimaalne, aga kuidagi sai seegi tehtud ja ega seda ju keegi väga ei näe nagunii. 😉 Pahteldasin kipsplaaniga liitumise koha ära ja kokkuvõttes pole enam arugi saada, kus see liitekoht oli. Success!

Kipsseinad ja ahjutaguse seina värvisin Sadolini Bindo Base krundiga ja katsin Sadolini Pro P10 värviga toonis SN.02.77, mis poes nägi välja igati neutraalne helehall, kuid seinas jäi meil sinaka alatooniga. Alguses häiris, praegu tundub täitsa kena. Päris lõpuni must-valge-halli elamist me ju ka ei tahtnud, vist. 🙂 P10 värvi kasutame ka edaspidi: sellega jäin igati rahule. Kuna leidsin iga kihi järel seinast veel kohti, mis pahtlit vajasid, läks seina lõpuks 3 kihti värvi, kuigi kahest oleks katvuse mõttes täielikult piisanud.

Laudisega sein

Magamistoa üks sein (kus praegu on voodipeats) on meie majas tuletõkkesein, mis on tehtud tellistest. Meie plaan oli see sein krohvist puhastada, kuidagi vedeldatud värviga hallikaks toonida ja sellisel kujul eksponeerida. Kui selgus, et kunagi on seina ühes osas olnud ahi, mis on välja lõhutud ja väga kehvasti mingite kehvade tellistega täidetud, siis selle koha parandamiseks ja ilustamiseks polnud meil ei aega, raha ega tahtmist. Ometigi pidi see sein olema ju meie magamistoa täht. Kiirelt tekkis minul plaan see sein laudisega katta ja kuidagi tumehalliks viimistleda. Härra Jooksja oli muidugi kohe päri: laudisseinad meeldivad talle väga.

Otsustasime seina panna vertikaalse laudise. Materjaliks valisime sama laua, mida kasutasime laes: 12 mm kuusest sisevoodrilaud. Laua taha läks 5 cm paksune kivivill. Kogu meie puitmaterjal (peale põrandalaua) pärineb Puumarketist. Tegu on küll ühe kallima kohaga puitmaterjali ostuks, aga õnneks saame sealt omajagu allahindlust, mis hinnad meile tunduvalt sõbralikumaks muudab. Kogu remondi maksumuse kohta teen kunagi kõige valmides ka postituse: kui palju kulus, kui palju eelarvet ületasime jmt. Üldiselt peab ütlema, et mina ei saa aru, kuidas need inimesed ehitavad/remondivad, kes ei saa igalt poolt tänu headele tuttavatele arvestatavaid allahindlusi. Meie oleme täishinnaga kaupa ostnud suhteliselt vähe, enamasti saame hea soodusprotsendi ning isegi siis võtavad ehituspoodide arved mul hinge kinni…

Laudise viimistluse osas saime nõu (nagu kõige osas, mis värvi-lakki-peitsi puudutab) Värvikeskusest. Minu soov oli saada tumehall sein. Soovitati Pinotex Interior peitsi, tooniks haab. Kaks kihti oleks pidanud olema piisav. Lisaks peale kulumiskindluse tõstmiseks lakk, milleks valisin Celco Aqua täismati versiooni. Viimistlusvahendid olen püüdnud enda tervise ja mugavuse huvides valida veepõhised.

Ilma pikema jututa: kaks kihti haavapeitsi ei andnud seda tulemust, mida ma soovisin. Alatoon oli pruun ning puidu kollakas toon kumas läbi. See ei läinud mitte. Hakkasin ülejäänud lauatükkidele värvinäidiseid tegema. Kuna mul oli kodus valget põrandapeitsi, leidsin lõpuks lahenduse: kahele kihile haavapeitsile (vesipõhine) tuleb peale panna üks kiht valget Tintex peitsi (piiritusepõhine), mis tuleb švammiga puidu sisse hõõruda. Käisin Värvikeskuses nõu küsimas, kas võin nii teha: näidisel see toimis, võtsin selle ka kaasa. Peeti aru, räägiti läbi ja lõpuks öeldi: omal vastutusel. Vesipõhisele asjale piiritusepõhist üldiselt peale ei panda. See oli aga ainus viis minu soovitud tooni ja efekti saamiseks.

Valge peitsi pealekandmine oli üks suur kunstnikutöö. Kuna piirituspeits hakkas vesipeitsiga keemiliselt reageerima, ei saanud tulemuses kindel olla enne, kui peits on kuivanud. Siis ei saanud aga enam midagi parandada. Muudkui nühkisin seal laud laua kaupa švammiga ja proovisin ühtlast tulemust saada. Üldjoontes sain oma soovitud külma tumehalli kätte ja jäin oma tööga väga rahule. Paar kohta jäid natuke liiga “segased”, aga praegu tundub nii isegi ägedam. Katteks läks kaks kihti lakki.

Palksein: savikrohvimise võlud ja valud

Esialgne plaan oli palkseinu eksponeerida. Krohv maha võtta, palgid puhastada, takuga toppida palgivahed, palgid õliga viimistleda ja naturaalselt paistma jätta. Reaalsus paljastas aga palgid, mis korteri üldilmele midagi juurde poleks andnud, samuti võis kohati läbi palgivahede maja välisvoodrit näha (loe: asi vajab väljaspoolt soojustamist/tuuletõket, aga hetkel maja täisrenoveerimine KÜ plaanides veel ei ole). Kuidagi pidi need seinad katma ja veidi soojustama.

Kuigi soojuspumba juures just rääkisin, et pumba seina pidime asjaolude sunnil valima SPU plaadi kasutamise, siis muudes ruumides soovisime kasutada välisseinade viimistlemiseks ja soojustamiseks traditsioonilisi võtteid: rooplaati ja savikrohvi. Kaalusime ühtmoodi, kaalusime teisiti, aga villaga me korterit seestpoolt soojustada ei julgenud (kuigi teised seda meie majas varem teinud on). Kogu toa ilmselt kõige keerukam ja aeganõudvam projekt oli välisseina krohvimine. Omal käel uurisime välja, et ilmselt tahame kasutada savikrohvi, just tema heade omaduste poolest. Probleem oli selle töö teostamine. Kuna aega oli meil samuti vähe, otsustasime uurida savikrohvimise teenuse hinda. Kohapeal käis meie objekti üle vaatamas Savimees OÜ meister, kelle avastasin juhuslikult, kui nägin Tartus sõitmas nende reklaami kandvat autot. Tema soovitas kasutada seinas 5 cm paksust rooplaati, mis toimib soojustuse kihina, sinna peale üks kiht ca 0,5–1 cm paksema fraktsiooniga (0–4 mm) savikrohvi ja kaks kihti ca 0,5 cm peenemat savikrohvi (0–2 mm).

7-ruutmeetrise seina krohvimise töö hind ilma materjalita oleks olnud ca 300€, mis meile üldse ei meeldinud. 😀 Hinnapakkumises soovitasid pigem meil endil krohvimist proovida ning materjalid neilt osta. Kuna materjalide hinnad olid kõigi teistega väga sarnased, pigem isegi veidi soodsamad, ja neil olid kõik materjalid paari päeva jooksul kättesaadavad, tellisimegi materjalid (aluskrohv, viimistluskrohv ja roomatt) neilt ning krohvima asus minu tubli isa, kes on oma elus omajagu krohvinud, küll aga mitte savikrohviga.

Long story short: mu isa käis koos emaga (kes samal ajal ust renoveeris – ropp töö! – ja aknaid renoveeris – natuke vähem ropp töö) Ida-Virumaalt viiel (!!!) nädalavahetusel Tartus seina krohvimas. Tuleb ju igal kihil lasta peaaegu nädal aega kuivada, enne kui uue peale saab panna. Seina läksid: rooplaat, aluskrohv, viimistluskrohv, mis vaatamata õhukesele kihile hakkas ikkagi pragunema, seega vahele tuli veel armeerimisvõrk, siis veel üks kiht viimistluskrohvi, mis enam ei pragunenud. Edasi tuli mõelda viimistlust. Otsustasin osta juurde Uninaksi valget ja halli savikrohvi, kokku segada endale sobiv toon ja see jättagi viimistluse kihiks sellise naturaalsena nagu ta on. Sai seegi kiht tänu isale seina, aga toon ei sobinud mu seinte tooniga kokku. Tavalise mittehingava värviga savikrohvi värvida ei tohi: nii kaotad kõik savikrohvi head omadused (hingavus, niiskuse reguleerimine, temperatuuriga kohandumine).

Seejärel seadsin sammud Hea Maja Poodi, sain sõbralikult müüjannalt palju head nõu ning ostsin savikrohvi värvimiseks kaseiinkrunti, kaseiinvärvi (ehk kohupiimavärvi), pigmenti ja suure pintsli. Mässamist oli omajagu. Krunt ja värv tuli ise vastavalt juhisele kodus veega kokku segada, sellega sain hakkama. Tooni valisin ka õige: mul oli kaasas kipsseinte värvi näidis, mille siis poes kaseiinvärvi toonidega kokku sobitasime. Ma isegi ei teadnud, et kaseiinvärvidel nii lai värvi valik on. 🙂 Lõpuks sain kaasa topsikese 2 osa musta pigmendi ja 3 osa sinise pigmendiga. Vabatahtlikult hakkasin oma seina siniseks värvima. 😀 Aga mis teha: ainult see tagas täpselt sama tooni, mis mul juba kipsseintel oli.

Värvimine oli omaette jant. Pidin pintsliga (!) seinale kandma 2 kihti krunti ja 2 kihti värvi. Kuivamisaeg iga sammu vahel oli vist 12 tundi. Muudkui oota ja oota. Mõlema tootega tundus, et kahe kihi jaoks neid küll ei jagu, lõpuks jäi aga ülegi. 🙂 Krunt võttis kinni kõik krohvi lahtised pudisevad tükid ja valmistas seina ette värvimiseks. Esialgu tundus kokkusegatud värv väga sinine, aga kuivades muutus toon tunduvalt heledamaks. Tolmukuiv oli sein juba 12 tunni möödudes, kuid lõpliku kõvaduse saavutas alles 2 nädala jooksul: siis ei jäänud värvile enam ühtegi hõõrdumisjälge, kui seda puudutada. Toon on täpselt teiste seintega sobiv. Vedas.

Uks ja aken

Nagu juba mainisin, siis uksed ja aknad jäävad meie kodus vanad, kuid oleme need põhjalikult (minu ema abiga) restaureerinud.

Uksega oli jamamist kõvasti: mu ema kulutas kõigi nende mustmiljoni saja aasta vanuse kleepuva värvikihi eemaldamiseks umbkaudu 50 töötundi. Uksel on palju vahesid, reljeefe ja ilusaid detaile, mille puhastamine oli aga õudusunenägu. Seejärel lihvisin ust mitmeid kordi erinevate liivapaberitega (karedusest 40 ja 60 kuni 180 välja), loomulikult kasutasin lihvimismasinate abi. Seejärel tuli kõiksugused vaod ja praod mitu korda puidupahtliga katta ja veel lihvida. Ukse värvisin samuti poolmati värviga Domus Aqua. Uksele kulus seda lausa 5 kihti. Mu isa tellis uksele uue massiivse lengi jaoks materjali: kuna uks ise on ligi meeter lai ja kaalub nii palju, et mina seda üksi tõsta ei jaksa, siis pidi ka leng olema korralik. Härra Jooksja tegeles ukse paigaldusega mitu päeva: esiteks oli vaja leng mõõta, kokku liimida, kruntiga ja värvida, siis oli vaja ukse hinged lengiga kokku sobitada ja uskuge mind: kui uks on nii vana ja igatpidi kõver, pole see lihtne töö, siis oli vaja paigaldada südamik, lingid, katted ja uks veelkord üle värvida. Oh, seda timmimist oli palju. Aga kokkuvõttes olen ma selle uksega niiiiiii rahul. Vanad uksed on mu nõrkus.

Magamistoa aknaga tegelesin esiotsa mina üksinda. Sellest olen ma eelmisel korral juba kirjutanud. Selles etapis sai aken endale ära lõhutud klaasi asemele uue, mille ma paika panin ja ära kittisin, samuti sai aken ja leng veel paar kihti värvi. Otsustasime vanad kremoonid asendada riividega. Kremoonid kippusid takerduma ja kraapisid raami. Minu mõttetöö tulemusena võtsime kasutusele kahe riiviga süsteemi (riivid leidsime Espakist) ja lisasime avamise/sulgemise tarvis “käepideme” (need saime K-Rautast ning värvisime ise hõbedaseks). Akna avamisel fikseerimiseks mõeldud konksud ja haagid asendasime paremini timmitava süsteemiga (pärit Decorast). Härra Jooksja timmis hingi ja lengi, et kõik sujuvalt käima saada, sest kõik on ju vajunud ja meie uued klaasid ja raamide restaureerimine muutsid mõnevõrra nende kuju. Ütleme nii, et täisnurki leidub meie korteris väga vähe. 😀 Vana maja rõõmud. Aken sai korralikult tihendatud ning kokkuvõttes tundub ta üle ootuste sooja- ja mürapidav. Lõpuks jäin ma ka aknaga täitsa rahule, kui kiti välimus välja arvata. Järgmisel korral valime (oleme juba teiste akendega alustanud) nii akende kui ka uste värviks Sadolini Panorama ja kasutame igal pool ka kruntvärvi ning akendel kasutame kitti ainult välimistel raamidel ja sisemistel võtame kiti asemel kasutusse peenikese aknaliistu.

 

Liistud

Liistude hind võttis vähemalt minul hinge totaalselt kinni. Nendele kulus selle ca 12-ruuduse toa jaoks üle 100€, seda koos soodustustega. Kõige kallimad olid laeliistud, põrandaliistud ja katteliistud (kapile, uksele, aknale) olid tunduvalt soodsamad. Põhjus seisnes selles, et laeliistude hulgast ei suutnud me leida sellist profiili ja laiust, mida oleks saada ka sõrmjätkuga. Sõrmjätkuga liistud on ikka palju odavamad kui tavalised jätkuta liistud. Kuna meie värvisime nagunii kõik liistud valgeks, siis sõrmjätk kuskilt paistma ei jää.

Kinnitasime liistud jällegi naelapüssiga. Kõik pisikesed naelaaugud ja liistude jätkukohad tegi härra Jooksja oskuslikult pahtli või akrüüliga üle, värvis ära ja jätkukohad on praktiliselt märkamatud. 🙂 Põrandaliist on meil 9 cm kõrge, laeliist ja katteliist 7 cm lai. Härral on liistude suhtes hea maitse. 😉

Elekter

Kui liistud seina said, oligi tuba peaaegu valmis. Kuna härra Jooksja üks parimatest sõpradest on elukutseline elektrik, siis elektritöid käib meil tegemas tema. Kaablite vedamisega proovime ise hakkama saada, aga oskusi nõudva töö teeb ära sõber. Tema pani meile paika uue elektrikilbi ja ühendas ära magamistoa pistikud. Laudisega seina sai neid 7 ning sisseehitatud kapi sisse lisasime veel 3 juurde (mis on hetkel veel ühendamata). Valguse poolelt sai lakke kuus 6W LED süvistatud valgustit ja seina kaks öölampi.

Ahi

Kui tuba peaaegu valmis sai, oli selge, et see ahi meil selliseks jääda ei saa. Suvel sai ahi endale hõbedase värvikihi ja see hõbedane toon oleks isegi sobinud: see hakkas mulle juba meeldima, aga need praod seal ahjus olid liig. Ühel päeval avastasin, et näen ühe prao kaudu tuleleeki, seega midagi tuli ette võtta.

Härra Jooksja lammutas ahjusuu lahti, parandas uute kivide ja ahjuseguga ahju seestpoolt ja lappis pealmisel praod ära. Ahju viimistlemiseks kasutasime erineva fraktsiooniga antiikkrohvi, mille ka armeerisime. Kuna antiikkrohv kippus natuke ikka krohvitolmu ajama, siis värvisime ahju kahes kihis üle Tikkurila täismati Muuri valge värviga, mis ongi mõeldud ahjude ja soemüüride värvimiseks. Ahjuukse ja avad värvisin veelkord üle musta kuumakindla spreivärviga. Mul on hea meel, et härra just valget värvi tahtis ja mina oma halli tooni peale ei surunud. Valgena näeb see ahi päris nägus välja. 🙂

See ahi jääb kütma meie magamistuba ning teisel pool seina asuvat kontorit / teist magamistuba. Ahju tõmme on hea ning sooja annab ta nii, et vähe pole. Seetõttu polnud meil tahtmist vana ahju välja lõhkuda ega uut ehitada või mõne muu lahendusega asendada.

Sisustus

Kui tuba valmis sai, oli tarvis mööblit, et saaksime sinna sisse kolida. Nagu juba maininud olen, siis kolisime siia minimaalse koguse mööbliga: üürikorteris oli kõik omaniku oma, meile kuulus vaid väiksem pudi-padi. Valdav enamus magamistoa uuest mööblist ja sisustusest on meil pärit Ikeast. Ikea mööbli tellisime veebilehe MebStore kaudu. Kohale tõid Läti poisid selle ca nädalaga, transport Tartusse maksis 40€ ning tooted ise on veidi kallimad kui Ikea lehel. Edaspidi saab härra Jooksja meie vajaliku Ikea mööbli ise Eestisse tuua, kui ta vahel autoga Norrasse minema satub. Seekord oli meil esmavajalikke asju nagu voodi aga kohe vaja.

Ikeast tellisime 160×200 cm Hemnes voodiraami Lonset voodipõhjadega, peale Hamarvik keskmise kõvadusega madratsi. Kuna ma olen terve oma elu maganud kušettidel või kehvades voodites, siis on see voodi ikka täielik unelm. Öökappide asemel tahtsin midagi, mis ripuks seina küljes: see jätab toast avarama mulje. Selleks tellisin 2 lihtsat Eketi riiulit, kuhu sisse pean mingid ilusad tumedas värvigammas korvid leidma, kuhu kõik oma vajalik kraam (laadijad, kätekreem jms) peita. Öölampideks valisin ühed oma totaalsed lemmikud: Ranarp musta värvi seinalambid. Mõned mustad detailid selles heledas toas on minu arvates täitsa asjakohased. Sobivad selle tumeda seinaga. Pildiraamid tellisin samuti Ikeast, samuti pimendava ruloo Tupplur, õhukesed kardinad Teresia (3-meetrised: ripuvad ca 20 cm maas, aga mulle isegi meeldib see efekt juba) ja Irja kardinapuu, mille kinnitasime lakke. Ahjaa, ka riidestange sai sealt tellitud.

Voodi kohal olev kunst pärineb minu erakogust ning Kukupesast. Kaks äärmist mustvalget fotot on mulle oma tähendusega ning pean neid ühtedeks parimateks mustvalgeteks, mis ma kunagi teinud olen. Minu eriline lemmik on pilt veepiiskadega: selle tegin oma üle-eelmise kodu elutoa aknal, taustaks on Tartu kesklinn. Pilt sündis tavalise Nikon D60 kaamera ja 35mm objektiiviga. Teine mustvalge on tehtud ühel matkal Meenikunno rabas. Puulatvu pildistada on mulle alati meeldinud. Keskmine suur, 50×70 cm mõõdus poster on tellitud Kukupesast.

Nagu piltidelt näha, on üht koma teist veel puudu. Näiteks saab lähipäevil valmis ahjuesine klaas, samuti vajame üht mõnusat voodikatet (sest meie pruun pleed siia sinakas-halli tuppa enam üldse ei sobi) ja mõningaid dekoratiivpatju, lisaks tahaks üht ilusat halli linasest riidest voodipesukomplekti, kuid käsi ei tõuse 100+ eurot selle eest maksma. 😀 Öökapikestesse oleks korve vaja. Suurtest asjadest on puudu sisseehitatud suur riidekapp (stange, peegel, tool ja jalatsiriiul on seal “kapiaugus” ajutiselt). Sisud olen mõelnud osta Ikeast ja kasutada Algot garderoobisüsteeme, aga liuguste osas olen nõutu. Kust osta? Kui palju maksavad? Millised üldse sobiksid? Tahaksin kolme uksega lahendust, kus keskmine osa oleks peegel, aga mis äärmistega saab? Kui kellelgi on Tartust leitavate liuguste osas soovitusi, siis andke teada. 🙂

Kas töö sai otsa? Oh, kus te sellega, võtsime ette järgmise toa ehk pool senisest elutoast:

 

 

Sellest poolest toast saab kontor, mis seekord kindlasti valmis ei saa (sest alustuseks leidsime krohvi tagant nurgast lihtsalt kaks auku, kust tänavale vaadata 😀 )  ning millega jätkame tööd härra Jooksja naastes ehk oktoobri lõpus. Veidi jõuab veel paari päevaga teha, ehk jõuame isegi heal juhul pahtlivalmis seinteni. Eks pärast härra ärasõitu aga püüame koos minu vanematega kuskil midagi ette võtta ja eks näis, kuhu välja jõuame. Mõtteid koguneb kõvasti, mida ja kuidas teha ning sõrmed sügelevad juba elutoa-söögitoa-köögi kujundamise järele, kuid kujundamiseni jõudmiseni on veel tükk maad minna… Näiteks ootab oma järge suur rahasööja nimega vannituba, mille ümberehitus samal ajal korteris elades saab olema rohkem kui peavalu…

Nendest valudest aga siis, kui jälle midagi näidata on. 🙂

Hiilin siia blogisse vaikselt nagu tundi hilinev koolilaps. Korraks kahtled, kas üldse tundi minna, kui oled nii palju hiljaks jäänud ja kodune töö on ka takkaotsa veel tegemata… Aga siis astud ikka uksest sisse, endal silmad häbi täis. Siin ma siis olen.

Mis sai spordist?

Ma tean, ma tean, olen võlgu teile 2 nädala kokkuvõtet. Tegelikult poleks olnud seal ka mitte millestki eriti kirjutada: viimase kahe nädala jooksul tegin täpselt kolm alla tunniajast trenni. Piinlik. Kurb.

Esiteks algas kõik sellest, kui 29. juunil, ise koos härra Jooksjaga teel Saaremaale pulma pildistama, totaalselt haigeks jäin. No ikka korralikult. Palavik, köha, peavalu, kipitavad silmad ja nohu. Täismäng. Viimati, kui me kolisime, jäin ma samuti väga haigeks. Mingi needus? Teelt sai ostetud Strepsilsit, Coldrexi, paratsetamooli. Pulm sai pildistatud, ise seejuures paduvihmas ligunedes. Pildid said tegelikult isegi väga head ja ma jäin rahule (jõuaks nüüd fotoblogi ka lõpuks uuendada…).

Aga mu keha oli saanud selle haigusega totaalse šoki, lisaks juurde 2,5 nädalat minimaalselt (!) 12-tunniseid vägagi füüsilisi tööpäevi (38,5 palavikuga sõna otseses mõttes üle tonni krohvipuru teiselt korruselt kühvliga ämbritesse ja trepist alla tassida, fun much?), minimaalsed unetunnid, sinikaid täis keha redelitel ronimisest ja asjade tassimisest… Ilmselgelt on mu keha lihtsalt lõpuni ära kurnatud. Jooksma ei jõudnud, blogimisest, söögitegemisest ja muust elust rääkimata. Pildistama pidin jõudma, sest klientidega olid asjad ammu kokku lepitud. Paras hullumaja. Ma ei jõudnud isegi Jooks Jõud Venitusse. Seda ei ole ka minu elu kõige pingelisematel aegadel juhtunud. See fakt räägib juba iseenda eest.

Sellest nädalast proovin siis päriselt rajale tagasi saada. Esmaspäeval jooksin 8 km ja see tundus nagu mingi maailmavallutus. Aeglane, kõrge pulsiga, kõik jutud. Mõelda vaid, et 3 nädalat tagasi nägin kellal numbreid 6:07 min/km ja 147 bpm. On, kuhu tagasi püüelda. Sügishooaeg läheneb hirmutava kiirusega!

Kuidas see kodu ostmine siis välja nägi?

Räägiks siis asjast ka. Alustan sealt, kus viimases Oma Kodu postituses pooleli jäin.

Täpselt üks päev pärast selle postituse ilmumist tekkis kinnisvaraportaalidesse üks korter, mis korraks minu pilku püüdis. Vaatasime sõna otseses mõttes kõike, mis meie hinnaklassi mahtus. Näitasin härra Jooksjale ka ja tema oli sellest korterist tunduvalt rohkem vaimustatud. Mina… ütleme nii, et sõnad “puuküttega boiler” ja “viimane remont 1970datel” ei olnud minu jaoks midagi väga positiivset. Ma ei tahtnud seda alguses isegi vaatama minna. Ainus asi, mis selle korteri puhul oli täiesti kümnesse, oli asukoht kesklinnas, meie üürikorteri vahetus läheduses, meie jaoks imearmsas ja koduses kandis. Härra Jooksja aga veenis mind nii palju, et samal õhtul läksime korterit vaatama.

Maakler mingit entusiasmi ei tekitanud. Mulle tundus, et ta vihkab oma tööd ikka päris palju. Nii ükskõikne annab olla. Mina ei oskaks. Vähemalt omanik oli tore, avatud, aus. Maja asub miljööalal, kuid oli täiesti renoveerimata. Laudis pole aastakümneid värvi näinud, maja on siit-sealt natuke viltu (aga milline renoveerimata 130-aastane maja ei oleks?), katusel on (veel pidav) eterniit. Majas on 8 korterit ja peaaegu igal korteril on oma sissepääs.

Korter ise oli üpris trööstitu. Esiteks viis sinna tõsiselt kõrge taevatrepp. Boonus oli paar head ruutmeetrit panipaika trepikojas korteri ukse ees, mis vaid selle korteri kasutuses on. Korter oli selline tüüpiline “muuseum”, mida iga koduotsija portaalides näinud on: paksult nõukaaegset mööblit täis, kolletunud laed, vanad tapeedid kõveratel seintel, kukkuv krohv, värvitud põrandapapp… Ainus asi, mis seal 20 aasta jooksul remonti näinud oli, oli WC. Pesemisvõimalus praktiliselt puudus, sest puuküttega boiler (nõukogude aja imelised leiutised) oli nadis seisus (korstnaühendus puruks, samuti segisti) ja vann tekitas minus lihtsalt okserefleksi. Kööki polnud vist keegi varem koristanud. Aastakümnete vanune rasv seintel, kappidel, pliidil… Saate aru küll, mis seisus see värk seal oli. 65 ja pool ruutmeetrit muuseumit.

Nüüd see kõige hullumeelsem osa. Vaatamata sellele kõigele, mis meile seal vastu vaatas, jalutasime me sealt minema teadmisega, et meile väga meeldib see korter ja sellest võiks saada meie kodu.

Ärge küsige, miks. Ma ei tea. Mõte hakkas liikuma, kui ägeda korteri seal ehitada saab. Seal oli see miski, see kodu tunne. See tunne, mida me ühtegi majakrunti ega teisi kortereid vaadates tundnud ei olnud. See õige tunne, mida me üksteise suhtes tunneme.

… ja 1,1×1,9 meetrit vanaaegsed ruudulised aknad, tervelt 6 tükki! (Valgusehull fotograaf minus armus esimesest silmapilgust…)

Mis sai edasi?

Me käisime korterit esimest korda vaatamas reedel, 12. mail. Nädalavahetusel käisime ära Rapla jooksul, jõudsime välja mõelda, kuidas me umbkaudu selle korteri ümber ehitaks ja kui palju see enam-vähem maksta võiks. Esmaspäeval, 15. mail käisime korterit veel korra vaatamas, siis juba natuke konkreetsemate küsimustega. Korteril oli ka paar teist huvilist, kellega me trepil isegi kohtusime. Tuli otsustama hakata.

16. mail käisime Rahvusarhiivis maja projekti otsimas. Uurisime ja puurisime põhjalikult neid väheseid jooniseid ja pabereid, mis seal olemas olid. Selleks hetkeks me juba tõsiselt tahtsime seda konkreetset korterit. Maja pika ajalooga tutvumine tekitas majaga veel tugevama sideme. Kontakteerusin mitmesuguste küsimustega seoses ka Tartu vastava miljööala spetsialistiga, kes oli VÄGA abistav ja tore (näiteks tutvustas miljööalade restaureerimistoetuse võimalusi jpm) ja soovitas veel lisaks paarist kohast maja projekti kohta uurida, kuid palju lootust rohkemate dokumentide leidmiseks ei andnud. Uurisin, aga tulutult. Isegi maja täpne ehitusaasta on teadmata. Ühed paberid ütlesid selleks aasta 1880. Miljööala spetsialist ütles, et 19. sajandi lõpp / 20. sajandi algus on reaalne. Vana ajalooline puumaja miljööalal, oma hooviga… Meie päris unistus.

Samal päeval käisime ka pangas uuesti oma võimalusi uurimas. Korteri seisukorrast kuuldes SEB haldur just palju lootust ei andnud. Õigemini anti mõista, et seda korterit te küll ei saa. Vangutas pead ja ütles, et teiste klientide sellised taotlused läbi ole läinud. Swedbanki haldur andis teada, et nemad nõuavad sellele korterile minimaalselt 30% sissemakset, mis meil küll kokku oleks olnud võimalik kraapida, aga lisaks tahavad näha veel oma rahalisi vahendeid, millega korterit renoveerima asuda. Mõlemad pangad ütlesid, et laenulepingusse tuleks postiivse otsuse puhul (mida on praktiliselt võimatu saada) klausel, et kogu korter peab saama renoveeritud 12 kuu jooksul ja see ka pangale tõestatud (etteruttavalt: lõpuks seda klauslit laenulepingusse ei pandud).

Seis oli kehvakene. Lootust oli vähe. Kodupank Swedbank ütles konkreetselt ära, et taotlege enne SEB-ist ja kui sealt laenu saate, pole mõtet meilt küsida. Ok. 😀

Aga me ei andnud alla. Kes mind tunneb, see teab, et andke mulle väljakutse, mis mind kõnetab, ja ma võitlen võidu nimel lõpuni välja. All in!

Kolmapäeval, 17. mail sõitis härra Jooksja Norrasse tagasi.

Laenutaotlused, paberid, kalkulatsioonid, tabelid, peaaegu hulluks minemine…

Järgmiseks päevaks, neljapäevaks, 18. maiks oli meil/mul kulutatud rohkelt unetunde ja kogu oma vähene vaba aeg (17. mail lõppes mul ka puhkus ja algas tööl pingeline aeg…), kokku pandud ca 20 lk pikkune renoveerimise plaan koos tekstilise, numbrilise ja ajalise perspektiivi osaga.

• Esiteks tuli ilus jutt, kuidas ja mida me seal korteris teha tahaks.
• Siis ilus jutt, kuidas me seda finantseerime: mul oli hea meel, et olime nii eeskujulikult eelnevatel kuudel säästnud, selle abil sain tõestada, et suudame piisavalt raha kõrvale panna, et remonti teha.
• Siis pikkkk tabel selle kohta, kui palju aega ja raha kõik tööd vajavad. See põhines meie Exceli megatabelil…
• …kus olime ruutmeetri täpsusega välja arvutanud, kui palju puitu, kipsi, kruve, värvi jnejnejnejne meil tarvis läheb ja allikatega juures, kui palju see kõik poes maksab.

Põhimõtteliselt kirjutasime üheskoos paari päevaga ühe korraliku diplomitöö mõõtu projekti, et enda laenutaotlus maksimaalselt tugevaks teha ja tõestada, et me oleme ideaalsed laenukandidaadid. Lisaks juurde hunnik muid dokumente (pankade väljavõtted Eestist ja Norrast, meie tausta tutvustused jne). Mul on kaustas Korter nii palju dokumente, et ma isegi ei mäleta, mida kõike esitatud sai.

18. mai õhtul esitasime ära esimese laenutaotluse SEB-sse.

Läks mööda reede, nädalavahetus, esmaspäev, teisipäev… Ei miskit. Helistasin siis SEB-sse ja uurisin, et milles asi. Tuli välja, et meie internetis esitatud taotlus pole üldse nendeni jõudnudki. Ei noh, tere hommikust… Esitasin siis kolmapäeval, 24. mail uue taotluse koos meie mäekõrguse hunniku lisamaterjalidega. Oma haldurit ei õnnestunud kätte saada ja SEB infotelefonilt öeldi, et hindamisakti pole vaja enne esialgset positiivset otsust tellida. 25. mail võttis minuga ühendust haldur, kes selle teadmise kiirelt ümber lükkas. 26. mail tegime esimese kulutuse sellele korterile: tellisime hindamisakti.

30. mail, päeval, kui olin Tallinnas Toiduakadeemias #MinaJooksja toitumiskoolitusel ja Treeningpartneri trennis, sain Uus Maast kätte korteri hindamisakti ja ajasin kuskil põlveotsas koduostu asju. Takkaotsa oli meie laenuhaldur puhkusele läinud ja pidime suhtlema tema asendajaga, kes õnneks oli väga asjalik ja meie projektiga kursis. Järgmise kahe päeva jooksul taheti meie närvid ära süüa sellega, et küll ei sobinud neile üks Norra panga väljavõte, küll teine. Alguses öeldi, et sobib, siis käis asi komisjonis ära, kust öeldi, et ikka mingit teistsugust väljavõtet on vaja. Härra Jooksja jooksis tööajast panga vahet (kus, muideks, ei saa lihtsalt panga uksest sisse astuda nagu Eestis, vaid on vaja endale enne aeg kinni panna nagu arsti juures) ja 1. juunil saime viimased dokumendid esitatud.

Ausõna, kogu see asi ja nende paberite kokku ajamine oli nagu täiskohaga töö, mida oma kahe töökoha, kahe blogi, ajalehe artikli kirjutamise, trennide, elu ja muu kõrvalt ajama pidin. Jumal tänatud, et härra Jooksja mulle Norrast nii palju kui võimalik toeks oli! Temata ma selle hullusega hakkama poleks saanud.

Järgmisel päeval, 2. juuni õhtul saabus minu meilboksi kiri, mis jalad nõrgaks võttis. Pidin just pikale jooksule minema hakkama, kui telefon piiksus: Gmail. SEB-st. Pulss tõusis vist kohe üle 100. Ma ei julgenud mitu minutit seda kirja avada. Lõpuks klikkisin.

Otsus oli positiivne! 🙂 Hüppasin rõõmust toas ringi ja helistasin kohe härra Jooksjale, ise nagu mingi hüperaktiivne Duracelli jänku. Pärast esialgse laenulepinguga tutvumist otsustasime korteri kohe ka ära broneerida. Kuna broneerimistasu ei ole tagastatav, siis ei tahtnud me enne positiivset laenuotsust 1000€ sinna kinni panna, kui on oht see raha lihtsalt kaotada. Sama päeva õhtuks oli korter meile broneeritud. Üks potentsiaalne ostja olevat juba oma metsa müüki pannud ja kavatses korteri järgneval nädalal ära broneerida. Napilt jõudsime. Keegi ei garanteerinud, et nende 2–3 nädala jooksul, kui meie pangaasju ajasime, keegi teine seda korterit ära ei osta/broneeri. Aga meil vedas.

Et see postitus liiga pikaks ei läheks, proovin edasise timeline’i lühidalt kirja panna.

6. juunil avasin oma kogumishoiuse, et teha kanne notari deposiiti.

7. juunil avasin SEB pangas endale pangakonto ja suurendasin oma Swedbanki pangalimiite. Naljakas oli öelda, et palun internetipanga päeva limiidiks 8000 ja kuu limiidiks 20000. 😀 Tasusin ära esimese osa omafinantseeringut notari deposiiti.

8. juunil võtsin ühendust meie üürileandjaga, et teada anda, et sooviksime lepingu 3 nädalat varem lõpetada.

Vahepeal tasus härra Jooksja ära teise osa omafinantseeringut notari deposiiti.

12. juunil läks üles meie üürika kuulutus, leidmaks uusi elanikke, et meie saaks varem välja kolida.

13. juunil käisid kahed huvilised meie üürikat vaatamas ja koos üürika omanikuga valisime uued elanikud välja. Õnneks üürikast vabanemine läks kiirelt. 🙂 Otse omanikuga oli asju hea ja kiire ajada.

15. juunil sain kätte oma SEB pangakaardi ja sulgesin oma Swedbanki pangakaardi.

16. juunil lõin meile ühise kodukonto, kuhu kandsin ka esimese portsu raha ära. Tellisin endale selle konto jaoks kaardi, mis hakkab kasutust leidma ehitus- ja sisutuspoodides. Minu isiklikule kontole jäi vaid erakorraliste kulutuste varu. Esimest korda ca 20 aasta jooksul polnud mul enam kogumishoiust ega korralikku rahalist varu ja kindlustunnet. Imelik tunne.

16. juunil käisin ka viimast korda korterit vaatamas, seekord koos ühe blogilugejast sisekujundaja (tsau, Kadri!). Ajasin temaga veel paar tundi juttu ja arutasin kõik meie plaanid läbi. Õnneks midagi kardinaalselt valet Kadri sealt ei leidnud ja andis paar head näpunäidet ka. Seda oli tore kuulda.

Esialgne planeering vasakul ja renoveeritud korteri plaan paremal. Tänaseks on seal juba üht-teist muuutnud, eriti vannitoa osas, aga üldplaani saab kätte. Joonised on tehtud Roomstyleri abiga.

Mõned esimesed joonised tubade kujundusest. Jällegi: paljutki on muutunud, näiteks ei saa me eksponeerida palki ja tellist. 

21. juuni õhtul tuli härra Jooksja Eestisse tagasi.

22. juuni hommikul käisime pangas härra Jooksjale SEB kontot avamas ja laenuhalduriga viimast korda juttu ajamas. Sama päeva lõunal saatis ta meile ära lõpliku laenulepingu, mille esialgse variandiga olime eelnevalt tutvunud ja mille härra Jooksja õe lõpuaktuse ajal kuskil koridoris põlve otsas ära digiallkirjastasime, sest oli lühendatud tööpäev ja pidime asja kella 13 ära tegema. Nii glamuursed olemegi. 😀

Vahepeal oli jaanipäev ja käisime minu vanematel idas külas.

26. juunil saabus Suur Päev: käisime notaris müügilepingut allkirjastamas, omanikud andsid korteri meile üle, tegime üleandmise-vastuvõtmise akti ja saime enda kätte korteri võtmed.

(Samal ajal lähenes kogu aeg jõudsalt 28. juuni ehk töökohas nr 1 väga tähtsa poolaasta aruande tähtaeg, mida pidin kirjutada jõudma ja mille tähtaegse ilmumise eest mina ainuisikuliselt vastutan. Seda oli kohati päris raske teha, kui tööajast pead notarit ja panka mööda jooksma. Mida päeval ei jõua, seda tuleb teha õhtul/öösel… Sain aruande vaatamata kõigele 28. juuni õhtuks valmis!)

Uus elu koduomanikena: kui mitte miski ei lähe plaanipäraselt

27. ja 28. juunil panid härra Jooksja ja tema õde (tänud, Lii, et appi tulid!) uues kodus eelmise elaniku asju kokku. Mina rügasin oma aruandega ja üritasin veel lähenevaks pulma pildistamiseks valmistuda. Pulma pildistamiseks pead olema vastavalt meelestatud, mida mina teps mitte ei olnud. 28. juuni õhtul tõin endale rendist natuke fototehnikat juurde, katsetasin ja üritasin inspiratsiooni leida.

Tundub, et õnnestus. 29. juunil algas mul puhkus, mis kestis 2,5 nädalat. 30. juunil sai pulm edukalt pildile püütud, haigena, nagu ma juba ennist kirjutasin. Vahepeal sai ka uus kodu ja oma elud ära kindlustatud ja testament kirja pandud. Miks seda vaja on, olen juba kirjutanud. 

Laupäeval, 1. juulil jõudsime lõunaks Saaremaalt Tartusse tagasi ja läksime kohe uude koju edasi eelmise elaniku asju pakkima. Ise olime mõlemad haiged ja palavikus. Täiesti M-Ü-S-T-I-L-I-N-E, kui palju saab ühel vanal inimesel asju olla. Näiteks pole mul kunagi olnud nii palju riideid. Samuti leidsime korterist ilma naljata ligi 10 erinevat katkist triikrauda ja mitmeid kääre. 😀 Küll selles korteris on palju ajalugu.

Pühapäeva, 2. juuli hommikuks olime kokku pakkinud kümneid suuri prügikotte riideid ja muud tekstiili, kastide kaupa nõusid ja muud kraami. Meie kõige suurem tuba oli lihtsalt prügi täis. 😀 Enamik tubades olnud asju sai kokku pandud ja valdav enamus neist läks äraviskamisele. Mõned asjalikumad asjad leidsid tee Uuskasutuskeskusesse. Paar nõud jätsime endale. Osa mööblit lammutasime osadeks, teise osa jätsime endale, et ehituse ajal kuskile oma asjad panna ja kuskil magada. Eelmises kodus oli meie oma said üks lamp, peegel, riiul ja pingike ehk praktiliselt mitte midagi. Seega läks meil seda kehva mööblit vaja.

Samal hommikul alustasime suuremat lammutamist: härra Jooksja hakkas üht seina maha võtma, mida meil enam vaja ei lähe. Mina hakkasin tellisseinast krohvi ettevaatlikult maha võtma. Saime kaks “head” üllatust. Vahesein oli täies ulatuses täidetud mullaga ja tellisseinas on kunagi olnud mingi küttekolle, mis on väga kehvasti 1970datel uute tellistega kinni müüritud. Vaatasime üht ja teistpidi, aga sai selgeks, et plaan seda tellisseina eksponeerida, jääb kohe kindlasti ära. Kahjuks nägi see kõik lihtsalt liiga kole välja.

Pühapäeva pärastlõunal tulid appi härra Jooksja sõbrad, kes bussiga eelmise omaniku asju, mis kastidesse-kottidesse olime pakkinud, ära viima hakkasid. Osa rändas jäätmejaama, osa lammutatud puitmööblit ja tekstiili leidis koha ühes suures hilinenud jaanilõkkes, osa asju läks taaskasutusse. Mina tühjendasin samal ajal seda panipaika, millest varem kirjutasin. Sealt tuli välja veel metalli, mida juba niigi korterist leidnud olime. Tundub, et eelmine omanik, kes siin kunagi elas, oli suur metallitöö mees. Leidsin lõputult kruve, naelu, puure ja mida kõike veel. Koos vanni (mille härra Jooksja relakaga pooleks saagis, sest see oli nii raske, et seda ei saanud trepist alla viia 😀 ), vana boileri, katkise pesumasina ja hunniku väiksema metalliga, mida kottide kaupa Kuusakoskisse viisime, oleme seal käinud 3 korda ja teeninud kokku 100€. Ära viinud ligi tonni metalli. Kõik selle oleme pidanud käsitsi siit taevatrepist alla viima.

Aga see oli alles jäämäe tipp. Mul on vahepeal ajaarvestamine totaalselt sassis, aga kokkuvõttes saab öelda, et kogu eelmise omaniku asjade välja kolimine, l-õ-p-u-t-u koristamine ja lammutamine võttis meil tunduvalt rohkem aega ja raha, kui üldse arvata oskasime. Ma isegi ei taha kokku lüüa, kui palju raha me näiteks asjade vedamiseks ülivajaliku haagise rentimiseks raha oleme kulutanud. Julgelt kolmekohalise summa.

Esmaspäeval, 3. juulil pakkisin mina puruhaigena meie üürikorteris 8 tundi meie asju kottidesse ja karpidesse. Härra Jooksja ja tema tubli pere, kes meile appi oli tulnud, lammutasid uue kodu magamistoas krohvi ja tegelesid selle krohvi ja maha lammutatud seina kärusse vedamisega. Ropp füüsiline töö krohvitolmu sees. Kui nad koristamise lõpetasid ja koju viidud sai, hakkas härra Jooksja meile magamistoa ja köögi vahele ajutist kilest seina ehitama, sest mahavõetava seina teist poolt ei saanud maha võtta enne, kui muu elamine tolmu eest kaitstud sai. Niigi oli KÕIK tolmuga kaetud, sest praht tuli läbi köögi trepikojani saada. Ohjah. Minu poolt sentimeetri paksusest rasvast puhtaks küüritud köök (mis päeval ma seda tegin, ma ausalt ei mäleta) oli üheskoos muu elamisega üleni tolmune. See krohvitolm jõuab sõna otseses mõttes igale poole. See ei ole isegi mitte naljakas.

Esmaspäeva õhtul lõpetasin pakkimise ja kell 20.30 leidsin objektilt (loe: uuest kodust) ajutise seina ja ühe mustanahalise mehe. Ah, ei, see oli härra Jooksja, kes oli seal ajutise seina taga kõik maha lammutanud: krohvi seintelt, seina teise poole ja lae, kust talle kilogrammide kaupa mulda pähe kukkus. Selle tagajärjel oli ta rassi vahetanud. 😀

Teisipäeval, 4. juulil sai härra Jooksja perekond “hea” üllatuse: pind, mille nad eelmisel päeval pea mitmesajast kilost prahtist olid puhtaks teinud, oli kattunud jälle mitmekümne sentimeetri paksuselt puidu, mulla, krohvitolmu ja -tükkide, katkise pilliroomati, traatide ja tapeediga. Ja kogu krohv polnud veel alla lammutatud, sellega tegelesin ma veel paar tundi. See oli lihtsalt JÕHKER. Lisaks kõigele ei saa ma korraga ette panna hingamismaski ja kaitseprille, sest siis on prillid udused. Otsustasin kaitsta oma silmi ja hingasin terve päev tolmu sisse. Vahepeal nuuskasin ja köhisin sõna otseses mõttes muda välja. Ma ei tee isegi nalja. Veel täna, 2 nädalat hiljem, köhin ma vahel muda välja. Not fun.

Terve teisipäeva viisime jälle peaaegu tonni prügi 6 ämbriga trepist edasi-tagasi käies alla haagisesse. See on kõige jubedam töö, mida ma kunagi teinud olen, ja mida ma veel 3 korda siin korteris tegema pean, sest tuletan meelde, et kogu see hullus tuli välja meie korteri ühest toast. Teiste tubadega pole me veel mitte midagi teinud. See on lihtsalt nii hull!

Asi nägi välja nii: kaks inimest kühveldasid üleval prahti ümbritesse, kaks inimest vedasid selle alla ja panid prügikotidesse, mis siis haagisele vinnata tuli. Mina tegelesin sellel päeval küll kõigi nende asjadega: panin suure lumekühvliga rassides ämbrid täis, vedasin 15+15 kg ämbrid käe otsas 18 astmega taevatrepist alla, vinnasin need prügikotti. Kõik kehaosad said vatti ja tegid põrguvalu. Saate aru küll, miks mu jalgadel on joostes tunne, nagu oleks hiljuti maratoni jooksnud? Olgu taevas tänatud, et ma terve talv innukalt BodyPumpi tegin ja et Lii Crossfitiga tegeleb! Päeva lõpuks olime kõik üksteise peale suhteliselt pahased ja väga väsinud. Prügi sai viidud ära kaks suurt haagisetäit. Jumal tänatud Karimekile, kuhu seda 3€/haagis viia saab! Vastasel juhul oleksime oma 100€ vaesemaks jäänud, sest tonni ehitusprahi vastuvõtmine maksab jäätmejaamades ca 70€.

Aga see ei ole veel kõik. Päeva lõpuks rentisime tööstusliku tolmuimeja, sest vaatamata ajutisele seinale oli KOGU meie uus kodu paksult krohvitolmuga kaetud. Ja me pidime järgmisel päeval (!) oma asjadega sinna sisse kolima.

Kolmapäeval, 5. juulil kolisime kõik oma tuhat kasti asju uude koju ja Telia tehnik käis meile uude korterisse internetti paigaldamas. Muhe papi oli. 🙂 Siis tegime üürikas suurpuhastuse ja andsime selle omanikule üle.

Neljapäeval, 6. juulil tühjendasin mina meie panipaika põrandast tulnud puitmaterjalist, mida härra Jooksja lahti oli lammutanud. Tassisin seda muudkui hoovi, osa rändas prügi kuhja, teine kütteks minevasse kuhja. Küttesse mineva kuhja puitmaterjalis pidin ka kõik naelad sisse lööma. Tegin seda tööd terve päev. Väga hull, kui palju aega väiksed asjad võtavad. Härra Jooksja ehitas samal ajal meile ajutist vannituba, sest fun fact: uude koju kolides ei olnud meil veel sooja vett ega pesemisvõimalust. Neljapäeval-reedel sai ajutine vannituba valmis. Tühjendasime vannitoa vanast kraamist, panime üles suure sooja vee boileri, lõime seintele kile, et krohvi kaela ei kukuks ja seinad niiskeks ei saa, tõime uue väikse vanni, viskasime ühe dušikardina nööri ja konksudega üles ja vedasime ka kööki sooja vee.

Vahepeal külastasime roppu moodi ehituspoode ja jätsime sinna tuhandeid eurosid raskelt teenitud raha. Korteri ümberehituseks (sest öelda remont on tõeline understatement) me ju laenu ei võtnud. Lisaks ehitusmaterjalidele oleme pidanud ostma ka mõningaid väiksemaid tööriistu, mis kokku ikkagi mitusada eurot kulusid teeb. Õnneks mitmeid suuremaid tööriistu oleme saanud härra Jooksja sõpradelt / töökaaslastelt laenata. Kui härra Jooksja igapäevatööna täpselt samu töid ei teeks (renoveerivad Norras 300 aasta vanuseid puumaju), poleks me elu sees julgenud sellist korterit osta, mis nii palju tööd vajab.

8.–9. juuli nädalavahetusel alustasin mina magamistoa akna restaureerimist, millega tegelesin kokku üle nädala, mis on hullumeelne. Aken koosneb 6 raamist ja lengist. Esiteks tuli eemaldada liistud ja klaasid ja metallosad. Siis oli igal detailil vaja kuumapuhuri ja värvikaabitsa abil eemaldada värv, seda tegin juba 2 tervet tööpäeva. Vahepeal läks katki kuumapuhur, mis tuli uuega asendada. Siis tuli kõik raamid ja lengid lihvimismasinaga kaks korda lihvida, et viimased värvijäägid eemaldada: alguses paksema liivapaberiga ja siis peenemaga. Siis tuli kõik katkised kohad puidupahtliga parandada, kuivada lasta ja uuesti lihvida. Siis sai asuda esimese värvikihiga ühel akna poolel, mis pidi pool päeva kuivama. Sama teise poole kohta. Siis tuli paigaldada uued klaasid ja need kittida. Oi jopt kus see töö ajas mind närvi. 😀 Siis tuli lasta kitil kuivada, mida ta üldse teha ei tahtnud. Saate aru, miks mul selle kõigega kokku nädal läks? Siis panime raamid aknale ette (tegelikult oleks pidanud sellega ootama, aga kuna härra Jooksja sõitis ära ja mina sellega üksi hakkama ei saa, tuli see ära teha) ja need tuli veel kord värvida, metallosad külge panna, tihendid kleepida… See töö on veel tänaseni poolik ja ootab härra Jooksja kojunaasmist.

Härra Jooksja hakkas samal nädalavahetusel lõpuks magamistoa ehitusega peale. Nädalaga oleksime pidanud terve toa valmis ehitama – plaan, mis oli algusest peale ebarealistlik, kuigi sel hetkel lootsime me sellega hakkama saada ja pingutasime selle nimel vere ninast välja. Minu vanemad käisid meil ühel päeval abis kuuri tühjendamas, et meil oleks ehitusmaterjali kuskile panna.

Remondi 1. etapi viimasel nädalal (10.–15. juuli) tegelesime puhtalt magamistoa ehitamisega (ja mina tegin vahepeal paar fotosessiooni ning töötlesin hilisõhtuti veel pilte). Esmaspäeval kulutasime terve päeva ehituspoodides ja käisime Viljandimaal endale saarepuidust põrandalaudu toomas. Õhtul tegime veel kella 22ni tööd. Mina tegelesin oma eelpool kirja pandud akna töödega, härra muudkui lõikas puitu ja kruvis seda igale poole. 😀 Kogu see ehitus võttis oodatust kauem aega, vaatamata sellele, et abis käis nii härra Jooksja õde kui ka minu isa, kes Ida-Virumaalt appi sõitis, mis oli niiii tänuväärne tegu. Vahepeal käisid ventilatsiooni, elektri ja muude tehnosüsteemide kohapealt nõuga abistamas tuttavad, kes nende asjadega igapäevatööna tegelevad. Jällegi tore, et sellised inimesed varnast võtta on. 🙂

Mina tegin lisaks aknale vahepeal veel mitmesuguseid töid. Näiteks värvisin meie magamistos asuva ahju kuumakindla spreivärviga ära. Valida oli musta ja hõbedase vahel ning nüüd on meil magamistoas hõbedane ahi. 😀 Kõige parem ei saanud, sest ahjus on mõned praod, aga vaatab, kuidas see hõbedane kast siis tuppa sobib, kui kõik ülejäänud viimistlus valmis saab. Edasi tegelesin palkseina takutamisega, mis läks isegi päris kiirelt. Ainus keeruline asi oli taku leidmine, mida terve Tartu pealt taga ajasime ja mis igal pool otsas oli. Lõpuks saime Espakist viimase 5 kg koti takku. Vana hea Espak päästab hädast välja.

Nädala lõpu teises pooles saime paika laelaudise (redelitel hea meelega enam ei roniks) ja seinalaudise, mis tellisseina tuleb. Kogu toa märksõna on puit, palju puitu. 😀 Kui te loete, kui palju puitu sinna tuleb, siis on ilmselt raske meie visioonist aru saada, aga kui see tuba kunagi valmis saab, saate ilmselt rohkem aimu, kui ma pilte näitan. Üldiselt tahame luua Skandinaavia stiilis rahulikes toonides hubase kodu mõne industriaalse aktsendiga. Eks näis, mis lõpuks välja kukub. Esialgses plaanis (näiteks tellist ja palki eksponeerida) on juba hulgaliselt muudatusi tehtud, kui krohvi alt midagi hoopis muud välja tuli, kui ette kujutasime. Aga eks see vana majaga täpselt nii olema peabki.

Laupäev, 15. juuli oli viimane päev, kui härra Jooksja Eestis oli. Käisime Prorunneril Otepää laagris korraks külas, siis ruttasime ehituspoodi ja hakkasime oma saarepõrandat paika panema. Olime sellega reedel alustanud, aga kahjuks on saar nii kõva puit, et kruvisid paika pannes lähevad trelli otsikud lihtsalt puruks. Ostsime 3 tükki juurde, aga tervet põrandat ikka tehtud ei saanud. 😀 Mõned lauad enne lõppu leidis viimane otsik oma lõpu. Kell oli selleks hetkeks ka juba 22 saanud… Hakkasin siis põrandat puhastama ja kattepaberiga katma. Teipisin seal hoolega ja unustasin, et olen lahtise akna all, hakkasin püsti tõusma ja… Lõin selja suure hooga vastu raami alumist serva ära, mille peale raam kohe hingelt lahti hüppas ja suure hooga põrandale maandus. Uus klaas puruks, kõik minu töö rikutud, kõige tipuks uues põrandas läbi kattepaberi mõlk sees…

Minu närvid andsid lõplikult alla. Olen siin objektil igal nädalal vähemalt 5 korda suuremate ja väiksemate asjade pärast pisaraid valanud, sest lisaks füüsilisele koormusele on ka närvid kogu selle ehituse pärast totaalselt krussis. Emotsionaalselt oleme mõlemad täiesti läbi, ainult todiseme ja toriseme kogu aeg. Selle akna intsidendi peale viskasin end sinna samasse põranda pikali, nutsin kattepaberile terve järve suuruse lombi pisaraid ja lubasin härra Jooksjale kogu selle kolka maha müüa. 😀 Tema muidugi lohutas mind, et kõik on parandatav: klaasi tellime uue ja põranda saab lihtsalt siledaks lihvida, põhiline, et mina terveks jäin, aga minu ulumist see ei leevendanud. Ütleme nii, et remondi 1. etapp sai väga emotsionaalse lõpu.

Pühapäeval, 16. juulil saatsin härra Jooksja bussijaamast Tallinna Lennujaama poole teele, nutsin veel ühe korraliku peatäie, sõin ühe jäätise ära, võtsin end kokku ja kandsin laelaudisele pintsliga esimese kihi värvi, värvisin veel akent, tegin süüa ja valmistusin tulevaks nädalaks, sest “puhkus” sai otsa ja nüüd olen jälle tööinimeseks hakanud, vahepeal tehtud fotosessioonide piltide töötlemist jätkanud ja vaikselt treenimist alustanud. Kalender on nii paksult muid kohustusi täis, et remont sellel nädalal sinna üldse ei mahu.

Mis edasi?

Korter tänase päeva seisuga. Pildid on magamistoast. Kõik ülejäänud toad on samas seisus nagu varasematel piltidel: kaootilised.

Augusti viimasel päeval naaseb kodumaale härra Jooksja ning algab ehituse etapp nr 2. Enne seda tahaksin abilistega koostööd mõned tööd tehtud saada: lae ära värvida, kipsseinad lõpuni pahteldada ja võib-olla ka ära värvida, põranda maha saada, laudisega sein ära peitsida ja lakkida. Tegelikult on veel ahju ümbruses vaja kipskrohvida ning välissein ootab roomatti ja savikrovi, aga kardan, et nende tööde jaoks on komptentne ainult härra Jooksja. Siis on vaja veel lae- ja põrandaliiste, aken lõpuni ära timmida, krohvitud seinad ära värvida, põrand viimistleda, pistikupesad ja valgustus paika saada, siseuks ära restaureerida ja paika panna. Ohjah. Plaan järgmine kord elutuba ja kontor valmis saada, on juba eos läbi kukkunud. Hea, kui magamistoa valmis saame. Ja siis on ju sinna ka mööblit vaja, et saaksime oma asjadega magamistuppa kolida ja järgmist tuba lammutada… Ohjah. Ja siis oleks ruttu vaja veel küttepuid, mis kuuri kuivama panna, et talvel külma ei jääks, uut välisust, elutoa akende restaureerimist alustada. Millal ma seda kõike oma kahe töökoha, hobide ja kohustuste kõrvalt jõudma peaks? On ideid? Anyone? 😀

Samasuguse hullu hooga 2. etappi septembris alustada pole mõtet. 12+ tunnised tööpäevad ei ole mõistlikud. Muidu lähme veel tagatipuks totaalselt tülli ka, sest mõlemad on lihtsalt üleväsinud. Lisaks ootab meid ju ees Tallinna Maraton, milleks peaksime puhanud olema. Täiesti võimatu missioon.

Palju vingumist, palju rasket tööd, rohkelt ajude ragistamist, aga… meil on nüüd oma kodu! 🙂 Ja kui see (paari aasta pärast?) valmis saab, saab see olema lihtsalt fabulous.