Kodublogi: saun

Hakkasin täna viimaks uue kodublogi postitusega pihta ja mis ma avastasin? Et ma polegi viimast PM Kodustiilis augustikuus (!) (23. august 2019, LINK) ilmunud postitust oma blogis veel jaganud. #facepalm 🙄 Nii juhtub, kui elu tormab täistuuridel edasi ja sina püüad ainult kuidagi roolist kinni hoida. Aga siit see postitus siis tuleb.


Viimati jätsin juulikuu tegemiste postituses saunajutud teiseks korraks, et jutt seal liiga pikaks ei läheks. Tahtsin saunast natuke detailsemalt rääkida, kuna selle väikese ruumi planeerimisega nägime tohutult vaeva ja vähemalt visuaalselt jäime tulemusega väga rahule. Kas on ka hea leil, saame vastata alles siis, kui saunale ukse ette saame. Nüüd aga pikemalt leiliruumi ehitusest.

Saun oli meil laudise panekuks ammu ette valmistatud. Põrand sai valatud ja plaaditud juba aasta tagasi, sel talvel tegelesime seinte soojustuse ja aurukindluse tagamisega. Kevadel sai elektrikerise jaoks hunnik juhtmeid, peenemaid ja paksemaid, ära veetud. Seekord tuli meil alustada roovi panekuga, kuhu peale tuli horisontaalne termohaavast 120 mm lai laudis. Horisontaalse laudise panime seetõttu, et saun on meil niigi pisike (1,3×1,3 m) ja ei tahtnud vertikaalse laudisega lisasentimeetreid kaotada: vertikaalse alla tuleb panna topeltroov, et tuulutus oleks tagatud. Nii laudis kui ka kahes mõõdus lavalauad pärinevad HaServ Thermory valikust ja said tellitud Puumarketi kaudu. Kauba kohale jõudmiseks läks ca 3 nädalat, seega tasub ette tellida varakult.

Laudise panek oli peen töö, kuna elukaaslasel oli kindel visioon, et ühtegi liistu peale ukseliistude meile sauna ei tule. See tähendab, et kõik nurgad tuli lõigata perfektselt, pidades silmas, et tagumine sein ei ole meil küljeseintega sugugi mitte 90-kraadise nurga all, ruum on trapetsi kujuga. Laudise kinnitasime taaskord naelapüssiga ja ühtegi naelakohta näha ei jäänud. Tulemus on lihtsalt nii ilus! Mis ma oskan öelda: minu mees on ikka lihtsalt suurepärane kõigis puidutöödes. Mina olin sauna puhul planeerija ja ehituse assistendi rollis. Et laudis natuke kauem kaunis püsiks, viimistlesin selle läbipaistva Tikkurila saunavahaga. Sama toodet kasutasin ka lavalaudadade viimistluseks. 

Seejärel tuli asuda lava ehitamise juurde. Olin vaadanud lõputult inspiratsioonipilte ja lõpuks otsustasime ehitada lühikestest laudadest lava, sest nagu ma juba mainisin, pole meie saun täisnurkne ja see oleks pikkadest laudadest lava puhul silmatorkavalt näha jäänud. Lühikesed lauad aga petavad silma nii ära, et pole arugi saada, et ülemine lava on ühes nurgas 57 ja teises 66 cm sügav. Alumise lava sügavuseks jäi 37 cm (selle sügavuse tingis kerise ohutuskuja nõue) ja väike alumine aste on sama sügavusega. Ülemine lava asub 110 cm kaugusel laest, keskmine 45 cm kaugusel ülemisest ja aste 33 cm kõrgusel maast. Maast laeni on sauna kõrgus 2,25 m. Lava jaoks kasutasime taaskord 120 mm laiusega lavalaudasid. Lavaseelikud tegime peentest, 42×28 mm lavalaudadest.

Kogu lava on kokku pandud nii, et istme osad on ehitatud eraldi restidele ja samuti ka lavaseelikud. Restid asetuvad seintele ja põrandale toetuvale männipuidust konstruktsioonile. Sel moel on vaid mõne kruvi eemaldamisega võimalik kogu lava üpris lihtsalt koost lahti võtta, kui peaks tekkima vajadus midagi remontida, trappi või ventilatsiooni puhastada vms. Männipuidust tugitalad ja -postid toonisime saunavahaga täpselt termohaavaga samasse tooni, kasutades Tikkurila laki ja peitsi värvikaardilt tooni 3442. 

Lava alla läks üks lihtne saunavalgusti ja seljatoe taha veekindel LED-riba. Laes on kerise kohal ventilatsiooni sissepuhe ja lava all maas väljatõmme. Otsisime paar päeva ilusaid plafoone, mis termohaavaga kokku sobiks, aga viimaks värvisime lihtsalt valged metallist plafoonid kuumuskindla ahju spreivärviga mustaks. 

Keris oli meil ammu ära ostetud. Meie valikuks osutus Huum Drop 6 kW koos Uku neti teel juhitava puldiga. Hetkel ootame veel kerisekive ja sauna ust, milleks valisime Kärt-Briti Kodublogist inspireerituna Jeld-Weni halli kirka klaasi ja pika musta vertikaalse käepideme ning musta lengiga eksemplari. Viimane pidavat saabuma heal juhul augusti lõpus, sest tehas oli juulis puhkusel.  

Selline meie kaua mõeldud, kaua tehtud saunake saigi. Esialgne hirm, et 1,3×1,3 meetrit on kahe inimese jaoks liialt pisike leiliruum, on aga juba praegu kadunud. Lavale mahume kenasti istuma (mahutaks ära ka kolm inimest) ja kahekesi mahub ülemisele lavale isegi selg vastu seina istudes jalgu sirutama. Ootame juba põnevusega ust, kerisekive ja 3-faasilist elektrit, et saaksime viimaks esimese saunaõhtu ära pidada. 

Treeningpäevik 4.–17.11.2019

Viimased 1,5 nädalat on möödunud jälle sellises elutempos, mida ka vaenlasele ei soovitaks, kui mul neid vaenlasi oleks. Viimane asi, millele mõelnud olen, on blogimine. Lihtsalt ei jõua füüsiliselt leida seda tunnikest, et oma treeningnädal kokku võtta. 🤷🏻‍♀️ Tõele au andes pole siin eriti midagi kirjutada ka: trenni olen jõudnud teha 3 korda nädalas. 🙄 Kui remonditamp on taga, siis on seda aega nii keeruline leida.

Oleme kodu valmis saamise tõstnud täielikult prioriteediks number 1. 9 päevaga on asjad siin jälle metsikute sammudega edasi liikunud. Nimelt on meil nüüd uus köök praktiliselt valmis 😍, puudu on vaid alumiste kappide sokkel ja külmkapp. Paar liistu muidugi ka, sest liistude juurde asume kogu korteris korraga. Mainida tasub ka seda, et lõpuks saan pühapäeva õhtul oma blogi kirjutada elutoast diivanilt: sellist eset pole meie kodus olnud kõva paar aastat.

Üldiselt oleks vaja koduteemadel ammu järgmine blogipostitus kirjutada, sest varsti ei mäleta enam isegi, kuidas see pesa siin valmis. Aga kust sa võtad selle aja, kui oled remondiga igal vabal hetkel hõivatud? Kuskile peab kalendris selle aja lõpuks ikkagi mahutama. Õnneks vahepeal saabub üks nädalavahetus, kui ei pea 24/7 remonti tegema.

Ausalt öeldes olen ma nii tohutult väsinud sellest kõigest ja ootan jõule ühelt poolt suure ootusärevusega, sest siis peaks kõik siin valmis olema, samas aga suure kartusega, et äkki me ikkagi ei jõua kõike planeeritut valmis. Tahan tagasi normaalsesse elurütmi ja töö-trenni-puhkuse rutiini. Inimesed unistavad rutiinivabast elust, mina ei suuda rutiini aga ära oodata…

Igal juhul räägime natuke siis viimase kahe nädala nappidest trennidest.

Eelmisel nädalal jõudsin trenni ainult kolm korda:

  • Esmaspäeval ikka treditsiooniline Jooks Jõud Venitus: kerge jooks (7:14 min/km, 148 bpm) ja kerelihaste päev;
  • Kolmapäeval samuti traditsiooniline JJV jalapäev: kerge jooks (6:53 min/km, 153 bpm) ja korralik ringtreening alakehale;
  • Reedel käisin BodyPumpis, kus saime teha vanadest lugudest miksitud kava ja ma nautisin sellest absoluutselt iga sekundit.

Olin päris nukker, et nädalavahetusse kas või 40-minutiliselt jooksu ei suutnud mahutada. Remondinädalavahetuse tavapärane elu. Teed jumal teab kui pikki füüsilise töö päevi ja oled läbi nagu Läti raha. Lisaks kõigele olin kogu aeg kergelt tatine ja mitte just 100% terve, samas ka mitte haige. Selline nõme “jään kohe haigeks, aga ei jää ka” staadium. Vastik. 🙄 Seetõttu jätsin ära ka teisipäevase Pumpi.

Selle nädala skooriks jäi hale kolm trenni nädala alguses:

  • Esmaspäeval ikka kõik samamoodi: JJVs kerge jooks (7:10 min/km, 143 bpm) ja kerelihaste päev;
  • Teisipäeval proovisin ära TYSKi uue trenni ehk wattbike spinningu: trenn oli mulle päris väljakutsuv, higi voolas ojadena ja pulsi sai ikka päris lakke (26,8 km/h, 154 bpm). Hakkaksin ilmselt selles trennis kord nädalas püsivalt käima, aga 5€/kord on lisaks TYSKi aastapääsmele natuke krõbe hind. 😕
  • Kolmapäeval jälle JJV jalapäev: pool tunnikest sörkimist (7:18 min/km, 144 bpm) ja siis ÜKE: hüppenöör, väljaasted, kummilindid kolmes variatsioonis, puusatõsted, kätekõverdused, wall-sit.

Ja sellega trenninädal piirduski. Tahtsin nii väga jõuda reedesesse Pumpi, sest teadsin, kui head vanad lood tegemisele tulevad, aga kahjuks nõudis remont oma. Samal ajal kui toimus Pump, roomasin mina mööda oma puitpõrandaid ja kandsin peale viimast kihti õlivaha. See tähendas omakorda, et 24 tundi polnud võimalik meie kodus liikuda.

Plaan oligi tehtud nii, et reedel õlitan põrandad ära ja öösel sõidame otse objektilt minu vanemate juurde Ida-Virumaale. Ööbisime seal, pidasime laupäeval vanaema sünnipäeva ja sõitsime õhtupoolikul Tartusse tagasi. Peaaegu 24 tundi remondivaba aega. 😍 Laupäeva õhtuks olid õnneks põrandad kuivad, seega saime õhtul veel oma diivani kokku panna. Täna tegime veel tööd elektriga, lõpetasime köögis natuke lahtisi otsi ja mina koristasin nagu hull terve päeva (aga kõike ikka puhtaks ja tolmuvabaks ei saanud). Trennist polnud muidugi mingit juttugi. Polnud isegi plaani.

Järgmisel nädalal tahaks olla trenni osas tublim, sest see hoiab meele palju rõõmsama ja pea selgema, aga samas tahaks leida vähemalt ühel õhtul natuke aega lihtsalt puhkamiseks ja olemiseks. Kaua see füüsiline ja vaimne väsimus enam kuhjuda ei saa – tunnen, kuidas lihtsalt enam ei jaksa tubli olla. Aga varsti saab see remondimöll otsa ja selle nimel olen praegu nõus veel pingutama. 🙂