Ma hakkan ennast juba kordama, aga tere jälle üle pika aja. Lõpuks jõuan ma mingeid muid mõtteid kirja panema, mis pole trenninädala kokkuvõte. Kuidas ma jõuan? Kas elu hakkab lõpuks maha rahunema?
Ei ja jah. Töökoormus ja stress on tegelikult meeletu. Tahaks kogu selle koorma all vaikselt katki minna. Kuidagi olen aga jõudnud sinna faasi, et saan aru, et ma ei saa end hulluks mõelda, muretseda ja töötada. Ma lihtsalt tundsin, et pean tuurid maha võtma, volüümi vaiksemaks keerama ja asju rahulikult oma tempos ajama. Kui mingid asjad saavad poolikult tehtud, siis saagu. Kui mingid asjad jäävad natuke tegemata, siis… jäägu. Põhiline on kõik miskitmoodi-kuidagi ära teha, olgu siis teiste abiga või mingeid x-imemeetodeid kasutades. Üritan praegu tegeleda asjadega, millest mu jõud üle käib ja mõned murekohad olen väga mugavalt (lähi)tulevikku lükanud. Ma tean, et lähen detsembri lõpus ja jaanuaris selle tõttu ilmselt natuke/palju hulluks, aga praegu olen ma nõus sellega leppima. Sest siis jään ma vähemalt praegu ellu ja saan mingi osa asju tehtud, selle asemel, et murduda ja kõik haledalt feilida.
Keeruline mõistujutt, ma tean. Ma ei taha siin väga suure suuga ja väga avalikult teatud asjade/teemade üle vinguda ja viriseda. Poleks päris õige ja eetiline ning ilmselt ei teeks ka mitte midagi paremaks. Ilmselt saate isegi aru, millest jutt.
Olen kuidagi jõudnud täiesti mitteminuliku suhtumiseni, et ‘kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab’, ‘saaks kuidagi läbi aetud’ ja ‘tulemus pole oluline’. See on nii mitte mina. Mina tahtsin alati olla kõiges parim. Mul oli suhtumine, et kui ma midagi teen, siis maksimaalselt hästi või üldsegi mitte. Nüüd on nii palju muutunud. Ma olen lihtsalt kogu aeg nii väsinud, võiks öelda, et täiesti üleväsinud. Mul on täielik motivatsioonipuudus üldse millegagi tegeleda. Mul on järsku nii ükskõik ja ma ei jaksa enam isegi stressata ja muretseda. Minu ideaalmaailm koosneks praegu ajast lähedaste inimestega, lihtsalt kodus, lihtsalt istuda ja olla ja teha mitte midagi. Mitte mõelda. Mitte planeerida. Minna lasta. Olla. Lihtsalt.
Ja magada. Viimasel ajal lisab minu väsimusele tuure uni. Õigemini selle puudus ja/või olematu kvaliteet. Täiesti ajuvaba. Oled nii väsinud, et artikleid lugedes ja kodutöid kirjutades vajuvad silmad kinni. Otsustad lõpuks võtta oma 5–6 tundi und ja magama minna. Nii, kui voodisse pikali saad, on uni läinud. Tšau-pakaa. Või: isegi kui jääd magama, siis terve öö näen ma mingeid valemeid, arvutusi, üldiselt ülikoolitemaatikat. Hell, ma töötan nüüd isegi oma unes, sest ärkvel olles ma lihtsalt ei jõua kõike tehtud. And that’s f*cked up. (Vabandage mu väljendust.)
Eks näis, mis mu uuest laissez-faire ehk minnalaskmise poliitikast välja tuleb. Ärge saage valesti aru: ma töötan, kohe päris-päris palju, ülikool peab ja on jätkuvalt prioriteet nr 1, aga ma ei kavatse end ribadeks kiskuda. Enam mitte. Mis kasu sellest on, kui ma varsti otsaga Raja tänava haiglas olen? Teen oma asju omas tempos. Töötunde tuleb nädalas korralikult, aga ma võtan aega, et teha süüa, koristada korterit, helistada emale, suhelda kallimaga, käia trennis ja magada päevas rohkem kui 5 tundi.
Elu tahab ju elamist?
Nourish, Train & Flourish 