Saaremaa Kolme Päeva Jooks 2023

Sissejuhatus

Viimased kaks nädalat on olnud nii murelik, pingeline ja stressirikas aeg, et neljapäeva hommikul oli veel 50-50 seis, kas saame üldse Saaremaale minna. Kõvasti pisaraid, lõputu uurimine, pidev mure. Oleme õhtuti härra Jooksjaga muudkui Kliinikumis käinud ja see ei ole üldse mitte meeldiv aeg. Ma ei ole tahtnud isegi nädala kokkuvõtteid kirjutada, sest mida sa seal kirjutad, kui sellest, mis päriselt meelel, kirjutada ei taha.

Aga reedel me siiski võtsime värisevate südametega tee Saaremaale ette. Läksime 12.55 praamiga ja 14.30 olime hotellis kohal. Seekord valisime renoveeritud Meri Spa. Lobbi, restoran ja spaa on värskelt uuendatud ja väga mõnusad. Toad on osaliselt renoveeritud ja üldplaanis polnud neilgi mitte midagi häda. Vannitoad on moraalselt vananenud, aga selle hinna eest oli hotelli, sööki ja spaad enam kui küll. Check-in pidi algama kell 16, aga 14.40 oli meil tuba juba käes. Super. Saime asjad ära panna, riided vahetada ja oligi aeg stardipaika minna.

1. jooks

Päike paistis, aga õues oli vaid paar kraadi sooja, mis metsikus külmas tuules andis tajutavaks temperatuuriks kõva –2 kraadi. Sai korralikult pead murtud, et mis sellise ilmaga selga peaks panema. Lõpuks läksid pikad retuusid, õhuke pikk särk ja tiimimaika peale. Lisaks kindad, buff, peapael. Sai parajalt, aga kui oleks rohkem vastutuult olnud, siis oleks ikkagi jahe hakanud. Tegin vastumeelselt 2 km soojendust, kuigi üldse ei tahtnud talveparkat ära võtta. Aga soojendus teeb alati asjad paremaks.

Kell 16.30 kõlas stardipauk. Rahvast oli metsikult, üle 900 osaleja. Rahvamassi sees oli päris soe. Liiklus oli tihe ja mass hakkas hajuma alles poole maa peal. Natuke oli nikerdamist, selgus, et muudetud rajaosadel. Mina jooksin viimati seal 7 aastat tagasi, seega täpselt rada ei mäletanud. Esimene kilomeeter 5:29 lõi mu 6:00 min/km plaani eest minema ja tekkis mõte, et aga püüaks siis seda 55 minutit, mis mul ikka kaotada. Saan surma, siis saan. 10 km jõuab kannatada.

Kõigepealt saime mõnusad vaated ja puidulõhna, siis tuli reoveepuhastusjaama “lõhnad” ja räme vastutuul. Roomassaare sadamakailt tagasi joostes oli küll tunne, et kohe jään seisma ka, selline tuulesein oli ees. Spurtisin täiega, et saada punti tagasi, tuulevarju. Sain nad kätte ja viimased 2-3 km kasutasin pundi eeliseid. Viimase kilomeetri tulin täitsa omas tempos. Kihnu omadest panin ka lõpuosas mööda, nemad olid mu #mariseinglite särgi järgi ära tundnud ja tervitanud.

Kui esimese poole jooksin napilt punase tsooni piiri all, siis teine pool tuli tulipunases. Viimased kilomeetrid keskmise pulsiga 178, raske oli küll, täitsa rõvedalt raske, aga samas jaksasin kannatada. Päris võimas tunne.

Finišis näitas kell 54:40. Tuleb veel pauku küll sellest luuavarrest. Pärast südamehaigust minu kiireim 10 km.

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 0:54:40
  • Distants: 10 km (minu kell: 10,07 km)
  • Keskmine tempo: 5:28 min/km
  • Max tempo: 5:04 min/km
  • Keskmine pulss: 169 l/min
  • Max pulss: 182 l/min
  • Koht: 666/917
  • Koht naiste seas: 226/390
  • Koht N19 vanusegrupis: 64/106
  • Jooksu dünaamika:
    • Keskmine sammu tihedus: 176 s/min
    • Keskmine sammu pikkus: 1,03 m
    • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,6 cm
    • Keskmine puuteaeg maaga: 254 ms
    • Vasakul jalal olin 50,6% ajast ja paremal 49,4%

2. jooks

Hommikul ärgates oli ilm laias laastus sama, mis reedel, ainult et päikest ei paistnud. 25+ km/h tuul, 0 kraadi sooja, tajutav miinuses. Sõime hommikusöögil kõhud ilusti head-paremat täis, sest aega stardini oli neli tundi. Jõuab ära seedida, pole probleemi. Saime veel rahulikult pikutada ja kell 10.15 sättisime end Sõrve sääre poole teele.

Seal oli tuul juba 43 km/h. Ikka jõhker. Kaardi ja ilmateate tudeerimine andis teadmise, et umbes pool maad tuleb hullult tuult murda. Kahjuks see täpselt nii oligi. Soojendusel oli tunda, et justkui oleks natuke soojem kui eile, aga samas tuul hirmutas. Vähem kui 10 minutit enne starti lisasin pika varrukaga särgi alla inglite T-särgi.

Start kell 12.00. Esimesed kilomeetrid allamäge ja tugevalt allatuult, lisaks veel rahvamassis. Lust ja lillepidu, pole midagi öelda. Mõtlesin jälle 6:00 tempo peale, aga alguses tuli alla selle ja lihtsalt. Lihased olid omajagu kanged eelmise päeva pingutusest, aga polnud hullu.

Esimeses joogipunktis peatuma ei hakanud ja kaotasin oma esialgse hea pundi. Teadsin, et kohe-kohe hakkavad vastutuule lõigud, seega otsisin endale uue pundi. Natuke närviline punt oli, inimesed sirges joones joosta ei oska, pidevalt on vaja sipelda siia-sinna, aga pole vigu. Tuulevari on tuulevari. Jooksin rõõmsasti nendega, kuniks tuul täiega hittima hakkas ja millegipärast oli grupi reaktsioon sellele kiirendamine. Ei suutnud selles tempos kuidagi kaasa minna, kuigi ikka proovisin. Jäin üksinda.

Punt läinud, taga lähedal midagi polnud. Jäin üksinda sinna vastutuult raiuma ja see oli nii raske. Oli küll möödujaid, aga nad tulid nii kiiresti, et polnud kellegagi kaasa minna. Kahe noormehe taga mingiteks meetriteks sain hoida, kuid siis kimasid ka nemad minema. Vahepeal võtsin poole maa peal geeli ja sain juua, aga üldiselt oli see maa kuni metsa pöördeni ikka räme raiumine ja võitlus tuulega. Vähemalt minuti sinna jätsin.

Metsa pöörates leidsin ühe paari, kelle tempos ja tuulevarjus joosta. Metsas oli langetatud metsaga lõikudel ikka tuuline, seega tuulevari kulus nii marjaks ära, eriti arvestades, kui palju minust eelnevale lõigule maha jäi. Annika sai mu jälle kätte ja hoidis veel minu varju, nagu mina alguses tema taga jooksin.

Viimased kilomeetrid ikka venisid ja ootasin muudkui lõppu. Vähemalt riietus oli jälle kümnesse, sest kui esialgu taganttuules natuke oligi palav, siis tuulistel lõikudes ja viimases rajaosas oli kõik täpselt paras. Annika jooksis minust vist 1,5 km enne lõppu mööda ja minus polnud enam midagi, et temaga kaasa minna. Kannatasin lõpuni ja finišisse jõudsin keskmise tempoga 5:59. Plaanitud 6:00 läks täide, kuid variatsioon kilomeetrite vahel oli suur. Pole vigu. Ikkagi hea jooks, jõudsin kannatada.

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 1:36:53
  • Distants: 16,195 km (minu kell: 16,19 km)
  • Keskmine tempo: 5:59 min/km
  • Max tempo: 4:15 min/km
  • Keskmine pulss: 162 l/min
  • Max pulss: 174 l/min
  • Koht: 665/884
  • Koht naiste seas: 233/377
  • Koht N19 vanusegrupis: 67/103
  • Jooksu dünaamika:
    • Keskmine sammu tihedus: 175 s/min
    • Keskmine sammu pikkus: 0,95 m
    • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,3 cm
    • Keskmine puuteaeg maaga: 263 ms
    • Vasakul jalal olin 50,1% ajast ja paremal 49,9%

3. jooks

Laupäeval käisime ilusti spaas taastumas, sõime korralikult ja sotsialiseerusime koos Prorunneri pundiga õhtusöögil. Ikka veel pole peohundiks saanud, kell 22.30 olime juba unemaal.

Ärgates olid lihased oi-oi, ai-ai. Puusad, reied, sääred, tallad. Kõik oli lühike ja kange. Kuid pilk hotelliaknast mere poole tegi kohe selgeks, et tuult täna pole. Mitte ükski lipp ei liikunud ja vesi oli peaaegu peegelsile. Kraadiklaasil juba kell 7 umbes 7 kraadi. Piisavalt soe. Tuulevaikne. Täitsa jooksuilm.

Kella kaheksaks oli hommikusöök kõhus, kohvid-mahlad joodud ja jalad uuesti lebos. Asjad olid eelmisel õhtul pakitud ja outfit välja valitud. T-särgi ilm, isegi lühkaritega poleks külm hakanud, aga neid meil kummalgi kaasa pakitud polnud. Pole hullu. Need valusad jalalihased nautisid soojemaid, pikemaid pükse.

Kell 10 tegime check-outi, viisime asjad autosse, passisime natuke veel lobbis lebos ja 10.30 läksime soojendusele. Tavalised 2 km, aga nii kange ja valus olemine. Nagu ikka, tegi ka täna soojendus asjad palju paremaks.

Kell 11 lasti liider minema ja järgmised kiiremad tema järel vastavalt paremusjärjestusele. Teised startisid koos 10. jooksjaga kell 11.04.28. Väga äge formaat jätkuvalt. Kaasaelajatele eriti põnev vaatamine.

Stardikoridoris vaatasin, et nii palju pakse riideid. Pikad särgid, fliisid, jakid, vestid. Paksema peapaela vahetasin mina nokatsi vastu, et juukseid taltsutada, buffi ja kindad sai maha jätta. Mul oli T-särgiga täiesti soe niisamagi seista, siis sai selgeks, et lühikesed retuusid oleksid olnud ideaalne. Aga pole, saab hakkama.

Stardist pandi jälle hullu kiirendusega minema, kuigi startisin üpris koridori lõpust. Kõik sama nagu eelmised kaks päeva: rahvast ulmepalju, esimesed neli kilomeetrit nagu täielik laulupidu, siis hakkas mass vaikselt raja peale laiali jagunema. Seal kitsa metsarajaga lõigul oli korralik hanerivi ja poril libisemine, aga saime kõik tulema. Siis veel ei teadnud, et hullem mudamaadlus alles ootab ees.

Mööda mudast kruusateed jõudsime eriti mudasele golfirajale. Johhaidii. Esimese sammuga otse mudalompi ja sinised tossud oli hetkega pruunid, varbad porisest veest märjad. Hea, et püsti jäin, tõesti oli libe. Kogu järgneva maa seal golfiradadel olin megaettevaatlik ja tegelesin ainult kõige vähem libeda raja otsimisega. Ilus kant, aga polnud eriti mahti ringi vaadata, tuli vaadata jalge ette. Lõpuks sai seegi mudavann läbi.

Mõned uhke majad, väike jupp asfalti ja siis pöörasime Nasva suunas. See oli päris korralik motivatsioonisirge. Vanasti vist oli lühem, aga seekord muudkui jooksime edasi ja edasi, aga tagasipööret ei kuskil. 10 kilomeetrit oli juba täis, kõik oli kange ja kuus kilomeetrit tuli veel vastu pidada. Lõpuks tuli ka tagasipööre ja vaimselt läks kohe kergemaks, et nüüd vähemalt jookseme ikka finiši suunas, mitte enam valele poole.

Mõtlesin seal vaikselt oma mõtteid ja vahepeal piilusin keskmist tempot. 6:00 oli kogu aeg ees. See andis motivatsiooni, et kuidagi ka täna samas tempos kohale jõuda. Ei tahtnud alla anda, kuigi tegelikult oli ikka päris raske. Lõpuks jõudsime oma hotellist mööda, siis ootas lossihoov, siis staadioniring. Kahju oli oma mudaste tossudega ilusal ja puhtal staadionil pläterdada, aga mis sa teed. Jäi vaid 2 km lõpuni.

Pooleteise kilomeetri peal sattusin ühe mehe taha jooksma, keda eelmisel päeval näinud olin. Jooksime ühest uunikumist mööda, ilus oli vaadata. Lasin tal end vedada kilomeetri, aga siis oli minus vist natuke rohkem lõpukiirendust sees. Ühe mehe lasin endast mööda, aga siis said libedad pargiteed läbi ja asfaldil panin viimase käigu sisse. Viimase päeva finišisse jõudsin jälle keskmise tempoga 5:59. Täpselt samuti nagu eelmisel päeval.

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 1:35:41
  • Distants: 16 km (minu kell: 16,01 km)
  • Keskmine tempo: 5:59 min/km
  • Max tempo: 4:50 min/km
  • Keskmine pulss: 165 l/min
  • Max pulss: 178 l/min
  • Koht: 683/883
  • Koht naiste seas: 243/374
  • Koht N19 vanusegrupis: 67/104
  • Jooksu dünaamika:
    • Keskmine sammu tihedus: 174 s/min
    • Keskmine sammu pikkus: 0,96 m
    • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,5 cm
    • Keskmine puuteaeg maaga: 264 ms
    • Vasakul jalal olin 50,3% ajast ja paremal 49,7%

Tuuri kokkuvõtteks

Tuleb jälle tõdeda, et Saaremaal osatakse jooksuvõistlust korraldada. Mitte midagi ei oska ette heita. Kommentaator tundus olevat värske kohalik tegija, aga sai üldplaanis hakkama. Rajad on läbimõeldud, hästi tähistatud, toitlustus ja jootmine korras, ilusad auhinnad. Aitäh!

Oma tulemusega 4:07:13 olen väga rahul. Nii head aega kindlasti ei osanud kuidagi oodata. Tundub, et Tartu Linnamaraton mõjus koroonast taastunud organismile hea tempotrennina ja nüüd täitsa jaksas tempot hoida, esimesel päeval pool maad punases kütta ja teised päevad 4. tsooni lõpus kannatada.

Ei olnud kaugeltki mitte täiuslik hooaeg vigastuse ja koroonaga, aga vähemalt ilus jooksuhooaja lõpp. Nii võiks lõpetada iga hooaja. Välja arvatud need, kus novembris laias maailmas maratoni joosta saab. Loodan, et ka need veel tulevad.

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 4:07:13
  • Distants: 42,195 km
  • Keskmine tempo: 5:50 min/km
  • Koht: 663/862
  • Koht naiste seas: 230/363
  • Koht N21 vanusegrupis: 65/98

Tartu Linnamaraton 2023

Minu üheksas Tartu Linnamaraton/Sügisjooks. Ootasin sellelt võistluselt:

  • orkaanilaadne tuul,
  • paduvihm,
  • väga väga VÄGA raske jooks.

Päris nii hullusti ei läinud.

Kahjuks nii ilusat ilma kui reedel meile võistluseks ei jagunud

Hommikul käisime 1. kilomeetril maratonijooksjatele kaasa elamas, täpselt enne nende starti sadas korralik padukas kaela. Õnneks seejärel vihm lakkas, kuid tuul jällegi tugevnes. Start ära vaadatud, viisin jope koju ära ja läksin ise veidi enne kella 10 soojendusele.

Mitte mingit positiivset emotsiooni. Jooksin kodu lähedal 2 km ja see oli korralik surm. Tempo 8:00, pulss 145–150. No misasi see on? Vibutasin paar korda jalga, tegin mõned dünaamilised venitused oma mitte millestki valusatele lihastele ja vinnasin end tuppa tagasi.

Kiire riietevahetus, tossud jalga, veekindel Kuubiku kott selga ja… Samal hetkel lendas üks koti kinnitus minema. Sellega pole enam midagi teha. Kibekiirelt pakkisin kõik vahetusriided teise kotti ja 10 minuti kõndimisega jõudsin siiski õigel ajal stardialasse. Õnneks oli neil suuri kilekotte varuks, kuhu oma kott sisse panna. Minu riided olid küll veekindlalt pakitud, aga pakihoiu number jäi selle neetud purunenud koti külge, seega sai kilekotile number peale kirjutatud ja mure lahendatud.

Kraade oli stardis 10–12, tuul puhanguliselt 80 (!) km/h ja vihmast oli väike paus. Kui hommikul kaalusin pika varrukaga särki, siis lõpuks läksin ikkagi T-särgi, lühkarite ja põlvikutega. Ideaalne riietus, sest ei olnud ei külm, ei palav. Nokamütsi jätsin koju, sest nii tugeva tuulega hakkab see tavaliselt minema lendama.

Stardikoridoris sättisime end koos Kairega 2:15 tempomeistri juurde. Kartsin küll, et see 6:20–6:23 tempo saab liiga hull olema minu jaoks, aga küllap siis saab veel ka 2:30 punti langeda. Pulsid olid võistlusnädalal päris kõrged ja enesetunne üldse mitte see, mis peaks. Läksin peale ilma ootusteta, et mitte pettuda. Mida sa pärast seda COVIDitralli ikka enam ootad. Läbima läksin, muud midagi. Mõte oli pulss esimene pool hoida alla 165, teine pool alla 170. Siis võiks ehk ellu jääda.

Start!

Kaire pani kella stardipaugust käima ja ütles, et meil läks jooneni 41 sekundit. Kuna ajavõtumatid olid stardis maas ja netoaeg olemas, siis mina panin kella alles ajavõtumatist käima. Esimesed 1,5 km kulgesid allatuult, kuid suuremas rahvamassis seda nii tugevalt ei tajunud. Esimene kilomeeter tuli kohe 6:05. Kiire. Pulss hakkas juba kerima numbritesse, mida ma veel näha ei tahtnud. Teine kilomeeter tõmmati pundis tempomeistri juhtimisel 5:56 ja täpselt siis ma otsustasin, et siin grupis pole mul midagi teha.

1. kilomeeter. Foto: Klubi Tartu Maraton

Mul oli valida kahe halva variandi vahel: kas hakkan üksinda rämeda tuulega võitlema või lähen grupiga kaasa ja saan selles tempos surma. Valisin esimese. Hiljem vaatasin Kaire Garminist järele, et need esimesed kaks kilomeetrit ei olnud erand: see grupp jooksiski iga kilomeetri keskmiselt 15–20 sekundit eesmärgi tempost kiiremini. Kust otsast see loogiline on, ma ei tea. Tempomeister ei tutvustanud enne starti oma strateegiat, seega ma ei tea, mis see mõttekäik seal taga oli. Mulle see tempovalik ei sobinud, seega tegin edasi oma jooksu.

Jäin praktiliselt üksinda rühkima 3. kilomeetrist, kus algas Sadamaraudtee tõus. Käin seal tihti jooksmas, harva sedapidi, ja tean päris hästi, milline see tõus on. Aga selle tuulega ei jõudnud tõusuvalu tähelegi panna. Jooksin konkreetselt nagu seina vastu ja vahepeal tahtis tuul numbrit särgi küljest rebima hakata. See tõus kuni Võru tänavani tundus lõpmatu, aga viimaks saime sealt ära Karlova vahele pöörata.

Seal läksid seisud juba palju mõistlikumaks, olime lameda või kergelt laskumise peal. Minu pulss ei tahtnud isegi seal alla 165 püsida, pigem olin ikka paar lööki üle. Mõnusa laskumisega jõudsime piki Õnne tänavat Sõpruse sillani, kust pole ma eales nii kergelt üles läinud, sest tuul konkreetselt lükkas seljatagant nii tugevalt. Joostud sai 7 km ja oli aeg võtta esimene geel.

Karlova. Foto: Klubi Tartu Maraton

Ootasin, et nüüd on alates Anne kanalist kuni Salvestini ainult vastutuul, kuid tuul oli nii palju pööranud, et pigem puhus see küljepealt vastu, aga mitte enam otse seinana ees. Langenud puuoksi ja lehti oli igal pool teedel paksult. Teed olid märjad ja libedad, aga tossud õnneks manageerisid selle ära. Otsisin oma tempot ja proovisin mitte üle panna. Enne Rahu silda oli härra Jooksja kaasa elamas, Delta juures ergutuspunktis hüüdis Mariana mikrisse minu nime ja et majandusteaduskond toetab mind. Abiks ikka. Tore, kui tullakse raja äärde.

Üldiselt oli Tartu ja selle ilma kohta päris palju pealtvaatajaid. Jagus neid nii Karlovasse, Annelinna, jõe äärde kui ka kesklinna. Mina selles osas ei nurise üldse. Vähemalt poolmaratoni ajal oli kaasaelamine täiesti olemas. Joogipunkti vabatahtlikud olid samuti toredad ja asjalikud. Laudu oleks võinud kohati rohkem olla, aga sain igal pool ülikiirelt toimetatud. Ma võin aeglane jooksja olla, aga joogipunktis olen ilmselt kiirem kui väga paljud teised.

Lodjakojast alates hakkas rada jälle vaikselt kerivalt tõusma. Salvesti tõus on salakaval selle poolest, et tegelikult on see tõus oma kilomeetri pikk. See, mis kalmistu treppide juurest algab ja kuskil Puiestee tänaval lõpeb, on jäämäe tipp. Võtsin alates lodjakojast teadlikult hästi rahulikult ja ronisin sealt Salvestist ootamatult edukalt üles. Olin kohe enda üle täitsa uhke, et jõudsin mäe otsas veel Enna-Liisale nalja visata.

Salvesti tõusu otsas. Foto: Enna-Liisa

Üldiselt peab tõdema, et kuskil 8. kilomeetrist alates oli mul jooks oluliselt mõnusam kui päris alguses. Ilmselt suutsin nendest esimesest kahest kilomeetrist ära taastuda ja ju siis oli edasine tempovalik õige. Puiestee tänavalt alla Ujulasse tulles oli rada jälle allamäge ja kohe täitsa okei oli joosta. Üks mõnusamaid lõike minu jaoks.

Natuke enne spordiklubi juurde jõudmist hakkas sadama. Tuli tihedat vihma, aga mitte päris dušilaadset. Sai niiskeks, aga mitte ligumärjaks. Mind see vihm ei seganud, külm ei hakanud, häda polnud midagi. Ainult vesi kippus silma jooksma. Tähtvere parki jõudes oli vihm lõppemas ja 15 km täitumisel võtsin ära oma teise, 100mg kofeiiniga geeli. Ei tea, mida seal kobistasin, aga ajasin seda kätele. Sain siis kleepuvate kätega dendroparki vallutama minna.

1.6:057.5:5613.6:1519.6:51
2.5:568.6:0514.6:0420.6:33
3.6:259.6:1415.6:3021.5:38
4.6:3910.6:2016.6:2022.0:12
5.6:1911.6:1717.6:21
6.6:0512.6:3418.6:00
Kilomeetriajad

Dendropark oleks ilusa ilmaga olnud tehtav, aga märjaga oli see lihtsalt porimülgas. Esimesed lõigud olid selles osas kohutavad. Tossud said väga poriseks, oli libe ja väsitas korralikult. Õnneks teine osa oli oluliselt tahkem, kuid vaikselt hakkasin tundma, et mingi haamer tikub ligi. Ainult kolm kilomeetrit veel, aga seal sees ju ka kurikuulus Lossi tõus.

Laululava RC Cola punktis võtsin mõnusa suhkrulaksu ja tundub, et see aitas haamrist üle. Energiat tuli jälle juurde, rada oli lamedam ja elu tuli sisse. Õnneks või kahjuks teadsin ma Tartu rada nii hästi, seega kõik tõusud olid teada. Kohe tuli Kloostri tõus, siis hakkasime vaikselt Ülikooli tänavat pidi Lossile lähenema. Olgu, kuidas on, aga mina seal ei kõnni! Meenutasin oma 2021. aasta tagasituleku maratoni, sain sõpradelt ergutused ja Treenerilt patsu ning hakkasin ronima.

Juba tõusu esimese kolmandiku peal oli kellal 180 ees ja maksimumiks sain 183 kätte. Hing oli ikka suhteliselt paelaga kaelas, aga meenutasin meie tõusutrenni ja hambad ristis läksin sealt joostes üles. Hell yeah! Ei andnud alla. Toomkiriku punktis sain viimaks ühe veetopsi oma neli kilomeetrit geelist kleepunud käte loputamiseks ja kihutasin muudkui edasi finiši suunas. Jooksime üle värskelt renoveeritud Inglisilla, väike ring Toomemäel ja siis juba ainult allamäge mööda Vallikraavi tänavat finiši poole.

Vallikraavi tänaval, vähem kui kilomeeter enne lõppu nägin enda ees õhupalle ja oranži särki. Need kuulusid sellele samale 2:15 tempomeistrile, kelle grupis ma võistlust alustasin. Temaga koos polnud enam ühtegi jooksjat. Kiiremad olid ilmselt juba ettepoole ära saadetud, aga aeglasematest olin vahepeal möödunud, mõni särk sealt pundist ikka jäi meelde. Tempomeister kõndis rahulikult mäest alla, sest tal oli aega jõudmiseks veel tervelt 400 meetrit ja umbes 7 minutit aega.

Foto: Treener

Mina aga lisasin mäest alla joostes tempot, ületasin Ülikooli tänava ja pöörasin Küüni tänavale. Finiš oli käega katsutav. Nautisin kaasaelamist ja jooksin rõõmsasti mööda punast vaipa oma 30. poolmaratoni finiši suunas.

2:11:36

Tahaksin öelda, et sellega oli võistlushooajal joon all, aga mind ootab ees veel Saaremaa Kolme Päeva Jooks vaid veidi enam kui nädala pärast. Ma pole veel päris kindel, mis plaanidega ma seal rajale lähen, aga kindel on see, et lähen. Panen pöidlad pihku, jään ootama mõnusat sademeteta ilma ja alati ilusat Saaremaad, kus 2023. aasta hooaeg lõppenuks lugeda.

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 2:11:36
  • Distants: 21,1 km (minu kell: 21,04 km)
  • Keskmine tempo: 6:15 min/km
  • Max tempo: 4:54 min/km
  • Keskmine pulss: 170 l/min
  • Max pulss: 183 l/min
  • Koht: 838/1007
  • Koht naiste seas: 250/357
  • Koht N21 vanusegrupis: 103/149
  • Jooksu dünaamika:
    • Keskmine sammu tihedus: 172 s/min
    • Keskmine sammu pikkus: 0,93 m
    • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,7 cm
    • Keskmine puuteaeg maaga: 270 ms
    • Vasakul jalal olin 50,5% ajast ja paremal 49,5%