Workout Week 11.–17.04.2016

Esimene nädal Norras.

11.–17.04.2016

Esmaspäeval olin veel Eestis, täpsemalt vanematekodus Ida-Virumaal. Alustasime isaga jalgaratta välihooaega. Tegime hästi kerge madala pulsiga 50-minutilise sõidu. Mõnus oli, kuigi tuul tahtis kohati ära tappa.

Teisipäeval tegelesin ainult reisimisega. Kolmapäeva ja neljapäeva veetsime härra Jooksjaga Bergeni haiglas. Trenni ei jõudnud ühelgi neist päevadest, sest väsimus oli lihtsalt meeletu. Polnud tahtmistki muud teha kui end horisontaali visata. Ühel õhtul jalutasime pikemalt ja kuna käisime ka jalgsi haiglas (2 x 3,2 km), sai samme tehtud korralikult.

Reedel tegin ühe lühikese jooksu. Olin energiast väga tühi, väsinud ja pulss peegeldas seda, enesetundest rääkimata.

Laupäeval tegime matka Floyeni mäe otsa. Bergen paikneb 7 mäe vahel, seega matkamiseks ja avastamiseks on siin suurepärased võimalused. Kui mulle tundus see matk raske, siis võrreldes järgmise päevaga oli Floyen käkitegu. Ilm oli ilus ja päikseline, kergelt tuuline, aga siiski väga mõnus. Matkarada oli alguses asfaltiga sillutatud, hiljem pinnasetee, tõusunurk polnud väga suur. Mõnus matk. Kõrgeim punkt, kuhu jõudsime, oli Garmini andmetel 387 m.

Väga kahju on sellest, et mägedesse minekuks kasutasin oma natuke vigast 18-55mm objektiivi, kuna arvasin, et äkki vajan laiemat nurka. Oleks pidanud oma hea 35mm kasutusse jätma. Natuke vigane objektiiv jamas natuke fookusega ja ma pole piltidega eriti rahul. :/

v-2016-04-18-1 v-2016-04-18-4 v-2016-04-18-5

v-2016-04-18-8v-2016-04-18-10

Pühapäeval ronisime Ulrikeni otsa. Vot see oli juba midagi muud. Tõeliselt hard-core. Alguses oli pisike jupp pinnaseteed, edasi kulges kõik tõeliselt järsu tõusunurga all ja korraliku kivihunniku sees. Ilm oli ka pilvine, palju tuulisem ja väga külm. Õigemini mul polnud piisavalt riideid seljas. Ma sõna otseses mõttes ei julgenud väga oma selja taha vaadata, sest ma kardan kõrgust ja see vaatepilt võttis jala tõsiselt värisema. Ränkraske teekond. Lõpuks jõudsime 564 m kõrgusele.

Kui Floyenil oli palju rahvast, siis Ulrikenil ei kohanud peaaegu kedagi. Õnneks oli mul villane peapael kaasas, muidu oleks vist ajukelmepõletiku saanud. Teekond alla oli veel hullem kui üles. Korra kukkusin ja jalg lendas läbi lume jääkülma vette. Vahepeal olin jumala kindel, et koju me ei jõuagi. 😀 Vihma hakkas ka sadama. Kui lõpuks alla ja sealt koju jõudsime, olime läbikülmunud, väsinud ja näljased. Kõik lihased on valusad, alustades kõhust ja lõpetades pöidadega. Tuharat parem ei mainigi. Huh! Tõsine ettevalmistus SEB Tartu jooksumaratoniks. Pole sada aastat nii hullu trenni olnud.

v-2016-04-18-11 v-2016-04-18-12 v-2016-04-18-14 v-2016-04-18-17 v-2016-04-18-16 v-2016-04-18-15

Sellel nädalal… Ausalt öeldes ma ei teagi. Eks näis, palju ja mida teha jõuame. Kui eelmisel nädalal oli ilm täiesti ebabergenlik, siis see nädal lubab korralikku vihma ja pilvi. Vaatab. Tegelikult peaks ju jooksma hakkama…

Kui Margit sõitis Norrasse…

… siis ta enam trenni ei teinud.

Alustaks algusest. Esmaspäeval sain ma kinnituse, et teisipäeval tuleb ikkagi Norrasse sõita. Ostsin lennupileti ära, pakkisin enne Parkmetsa jooksu kiiruga kokku visatud kohvri ilusti uuesti kokku, ajasin ära sada toimetust, mis enne minekut korda oli vaja saada, tegin kiire esimese välirattatrenni sellel aastal ja sättisin äratuse kella 5ks hommikul valmis.

Teisipäeval sõitsin Ida-Virumaalt otse Tallinna ning ümberistumisega Oslos (kus tuli vahepeal pagas välja võtta ja läbida vist isegi 3 turvakontrolli) jõudsin lõpuks pärastlõunaks puruväsinuna oma sihtkohta: Bergenisse.

Mis ma siin siis teen? Kokkuvõtlikult öeldes olen härra Jooksja juures. Kahjuks juhtus nii, et tööd tehes murdis ta nädal aega tagasi oma parema pöidla lodiluu. 😦 Parandada tuli see operatsiooniga, mida väga kummalisel kombel tehti üldnarkoosiga. Sedamoodi möödusid minu viimased 2 päeva, veetes haiglas vähemalt 6 tundi, muudkui oodates ja oodates. Eile sai õnneks operatsioon edukalt tehtud ja saime ilusti samal päeval kohe koju ka. Aga kuna see käsi teeb kõik igapäevased toimetused väga raskeks, siis on kedagi siia vaja. See keegi olen mina.

Õnneks sai mul just eelmisel nädalal magistritöö ilusti valmis ja nüüd ootan ainult ülejärgmise nädala eelkaitsmist, et saada tagasisidet ja vajadusel teha töös parandused ja täiendused. Seega vedas, et olen praegu vaba nagu lind ja sain üldse siia tulla. Eestisse peaksin esialgse plaani järgi saabuma 25. aprillil.

Loodetavasti jõuan täna ikka lõpuks trenni ka. Viimased päevad on olnud rohkem kui väsitavad ning ei olnud mõtet end õhtul enam selle energiapuuduse foonil jooksma sundida. Eriti siinsete mägiste radadega. Küll jõuab veel joosta ja mägesid avastada. Aega on. Hetkel on muud asjad olulisemad.

Lõpetuseks aga mõned faktid, mida viimase paari päeva jooksul Bergenis tähele olen pannud.

  1. Kõik oskavad hästi inglise keelt. Isegi vanad inimesed. Täiesti hämmastav.
  2. Norras elada on kallis. Toiduained, näiteks ka kõige tavalisemad piimatooted, on kallid. Rääkimata igasugustest teenustest, rongi- ja bussipiletitest jms.
  3. 2XU kompressioonipüksid on jalas igal teisel jooksjal. Nendel inimestel ka, kes ei tee parajasti sporti.
  4. Haiglas kannab 90% personalist jooksutosse.
  5. Haiglad on hoopis teise süsteemiga kui Eestis. Põhimõtteliselt jaluta sisse ja mine, kuhu tahad. Keegi ei küsi midagi.
  6. Naised kannavad rohkem meiki ja tänavapildis paistab silma rohkem solaariumipäevitust kui Eestis.
  7. Õues on väga kaua valge. Kell 21 on hämar ja hakkab pimenema, aga üldiselt on päevavalgust siin rohkem kui Eestis.

Tänaseks reportaaži lõpp. 🙂

PS! Kui keegi soovib 10€ eest Rannametsa Luitejooksule minna, mis toimub sellel pühapäeval Pärnus, siis andke mulle teada. Pakkuda on 2 osalust. Ümberregamine on tasuta ja tahaks oma piletid kellelegi ära anda. Praegu regades peaks hind olema üle 10€.