PM Kodustiil: meie kodu visioon vol 2 – sisustus

Taaskord üks postitus, millest ma nii detailselt siin blogis juttu teinud ei ole. Tasub lugeda! 😉 Postitus ilmus 2. aprillil Postimees Kodustiil portaalis (LINK).


Sisustuse üle mõtteid mõlgutama hakkasin ma juba enne korteri ostu, kui oli vaja selgeks saada, kas antud korteri planeeringut on üldse võimalik meile sobilikuks muuta. Tihti peetakse mööbli järgi planeeringu ja mõõtmete paika panemist valeks ja pisut hullumeelseks. Minu arvates on aga piiratud ruumi tingimustes see asjakohane. Oleks ju totter, kui näiteks mõni sentimeeter valele poole ehitatud seina tõttu ei saaks kasutada olemasolevaid mööblitükke või tuleks tellida mööbel eritellimusena. Meie kodu planeeringus on iga sentimeeter oluline, et kõik vajalik mugavalt ja funktsionaalselt ära mahuks.

Suuremate mööblitükkide värvigamma poolest ei tule meie kodus midagi kardinaalselt erinevat üldisest tonaalsusest: valged ja hallid toonid, juurde aktsendina veidi musta ja antiiktamme. Mulle meeldib valge ja helge kodu, kuid siia-sinna paar tumedamat seinatükki, mõned mustad lambi- ja toolijalad, tumeda tamme tooni lauake või kapike annab kodule juurde veidi iseloomu ja hädasti vajalikku kontrasti. Kui tekib tuju erksamate värvide järele, on alati võimalik lisada hooajalisi tekstiile ja dekoratsioone. Neutraalsele taustale saab lihtsalt lisada kaunistusi nii jõulude kui ka kevadpühade ajal, ilma et miski omavahel vastuollu satuks. Kuna ma just eriline sisustamisguru ei ole, siis annab neutraalne põhi turvalise mängumaa väiksemate, odavamate detailide ja asjakestega katsetamiseks.

Stiili poolest eelistame sisustuses lihtsat, tagasihoidlikku põhjamaist joont: ei midagi väga erilist ega ekstravagentset. Esialgu ei olnud mul plaanis korteri ostuga kaasa saadud mööblit restaureerima hakata, kuid teatud esemeid vaadates kangastus mul kohe silme ette, kuhu need meie planeeringus hästi sobiksid. Samuti tuleb mängu sentimentaalne faktor: vanades asjades on lihtsalt nii palju ajalugu. Mõelda vaid: see sama laud, mille taga kirjutati siin korteris mitukümmend aastat tagasi kirju, saab olema nüüd minu töölaud, kus valmivad kirjatükid, analüüsid, fotod… Kokku jääb esialgsest mööblist meie korterisse kirjutuslaud, 3 tugitooli, Tallinna Vineeri- ja Mööblikombinaadi tool, raamatukapp, voodipesukapp ja ehk veel mõni taburett. Kõik nimetatud esemsed saavad taastatud ja uuendatud. Ühe vana ja põneva kõpitsemist vajava diivanilaua toob ehk elukaaslane meile ka Norrast. Oma kätega restaureeritud saavad kõik kuus kaheraamset vana akent ning neli siseust, neist kolm pärinevad ilmselt 19. sajandi lõpust. Lisaks kavatseme mõned mööblitükid, näiteks valamukapi ja televiisorikapi, täiesti või pooleldi ise valmistada. Valdav osa ülejäänud mööblit tuleb paljude poolt vihatud ja armastatud IKEAst. Kombineerime omavahel vana ja väärikat uue ja moodsaga.

Enamus vana mööblit – raamatukapp, kirjutuslaud ja 2 tugitooli – läheb meil kontorisse, uutest esemetest tulevad sinna vaid töötool, laua- ja põrandalamp ning laevalgustus. Ehk ka mõned riiulid, kui vajadus peaks tekkima. Elutuba on meil pooleldi avatud ja seinaruumi on vähe, seega sinna mahub vaid väiksemat mõõtu lahtikäiv nurgadiivan, üks tugitool, televiisorikapp, seinale kinnitatud televiisor, pisem raamaturiiul ja võib-olla kamin. Valgustuse poolest kindlasti üks silmapaistvam laelamp ning tagasihoidlik põrandalamp ja seinalambid, et diivanil-tugitoolis lugeda võimalik oleks. Vannituppa tuleb valamukapp koos kahe tasapinnapealse valamuga ja suur peegel (kumb oleks parem, kas ümar või kandiline?), rohkelt nagisid, rätikukuivati. Köök tuleb L-kujuline, inspiratsiooni oleme saanud ühest imeilusast Stockholmi korterist (LINK). Köögi ja elutoa vahele tuleb väike söögiala ühes pikendatava lauaga, kuhu mahub kuni 8 inimest õhtustama. Esikusse tuleb mahukas, laekõrgune seina sisse ehitatud peegelustega kapp. Magamistuppa mahub veel üks sisseehitatud liugustega kapp, suur voodi ja kaks öökapikest. Olen püüdnud vältida eraldiseisvaid suuri (riide)kappe, mis visuaalselt ruumi väiksemaks teevad, ning asendanud need sisseehitatud versioonidega, et jätta mulje avaramatest eluruumidest. Samal põhjusel eelistan ka mööblit seina külge riputada, näiteks öökapid, valamukapi ja televiisorikapi. Lisaks muudab see põrandate koristamise imekergeks.

Lisaks kontrastsetele mööbitükkidele annab meie “igavalt” valgetele ja hallidele seintele elu kunst, mida võib leida pea igast toast. Tõsi küll: enamus kunsti saab olema samuti mustvalge. Valdav enamus kunstiteoseid oli mul valmis valitud ja isegi ära ostetud paar kuud pärast korteri ostu, kui veel ükski tuba isegi valmis ei olnud. Kuna üks minu üheksast ametist on fotograafia, siis iseenesest mõista ei puudu meie kodust minu oma parimad mustvalged fotod (minu väljatrükke on võimalik osta e-poe kaudu, LINK). Samuti hakkab meie kodu kaunistama terve armee Eesti ettevõtte Kukupesa (LINK) kauneid postreid: neid olen soodusmüükide ajal valmis varunud nii magamistoa, elutoa kui ka köögi tarbeks. Lisaks veel käputäis muid põnevaid teoseid, millest enamus kuulub meie diivani kohal rippuva kunstiseina koosseisu. Ma ei suuda ära oodata, et saaksin selle juba üles riputada!

Viimaks näitan aga rohkelt illustratsioone meie tulevasest kodust. Illustratsioonid on loodud vabavaralise programmiga Roomstyler.com lehel.

rooms_24480966_elutuba

Kodu tulevikus. Vaade pooleldi avatud köögist elutuppa. Illustratsioon loodud tasuta vabavaraga Roomstyler.com.

rooms_24518076_elutuba

Vaade elutoast kööki ja söögi”tuppa”

rooms_24517232_vannituba-13012018

Vannituba. Roomstyleri piiratud kujunduse valikute tõttu üpris ebatäpne illustratsioon, sest valamute ja WC tagune sein tuleb veidi teistsugune ning põrandaplaadid veidi vähem mustrilised.

rooms_24517298_vannituba-13012018

Veel vannituba

rooms_24379962_kodu-28092017

Kodukontor

rooms_24379988_kodu-28092017

Teine nurk kodukontorist

23-11-2017-1001

Foto valmis magamistoast

Tartu Parkmetsa jooks 2018 (7 km)

Sel aastal startisin Parkmetsa jooksul juba viiendat aastat järjest. Tulemused on olnud sellised: 38:50, 38:26, 38:24, 35:51. Täna räägin loo sellest, kuidas sain kirja aja 33:31. 😊

img_5203
Krapsakal sammul finiši poole. Aitäh fotode eest, Liisi ja Argo!

Hommikul lõin luugid lahti juba kella 8 paiku. Plaanisin kaua magada ja end eelnevast kahest väsitavast päevast korralikult välja puhata, aga uni läks ära. Ütleme nii, et selle üle ma just õnnelik ei olnud, sest tunne oli lihtsalt… meh. Väsinud. Hakkasin juba vaikselt toimetama, sõin ühe banaani ära ja pugesin korraks veel teki alla sooja. Järgmisel hetkel ärkasin 2 tundi hiljem plaanitud kella 10 äratuse peale. 2 lisatundi und. Kulus marjaks ära.

Siis läks aga päris kiireks. Valisin riided välja, pakkisin vajalikud asjad kokku, tegin kiirelt kaerahelbepudru valmis ja kugistasin sisse. Jõudsin veel isegi ühe masinatäie pesu pesema panna ning oligi juba aeg uksest välja tormata. Üle pika aja esimene võistlus, seega mõtlesin kogu tee Parkmetsa, kas kõik vajalik sai ikka kaasa…

Kohale ja tagasi sain oma trennikaaslase Janekuga, kes on praktiliselt minu naaber. Pole paha, kui ise bussiaegade pärast muretsema ei pea. 😉 Leidsime peatselt ka Siiri, võtsime oma stardimaterjalid välja, pealisriided kotti, pakihoidu ja ise WC-sse. Järjekorda ei olnud: positiivne. Sealt suundusime juba kergele soojendusjooksule, mis eriti kerge just ei olnud, sest pulss elas kuskil oma elu. Nägime raja olukorda ja nutt tahtis kurku tulla. Soojenduse ajal leidsime ka Tauri ja Kadri. Tegime mõned jalavibutused (loe: võimlesime), jooksuharjutused ja 3 lahtijooksu. Enesetunne küll veidi paranes, aga üldiselt olid jalad jõhkralt rasked ja enesetunne väsinud. Nagu tühi kott, mis ei seisa püsti. Jõudsin juba mõelda, kas olen end ületreeninud nende 3 kuu jooksul…

30261081_1912007162145673_774043807858556928_o
Foto: Ardo Säks

Igal juhul starti tuli minna. Vahetasin end võistlusvormi – valisin ka sel aastal pikkade varrukatega õhukese jooksusärgi ja lühikesed püksid + säärised, sest ilm oli täpselt sama nagu eelmisel aastal – ja jäime starti ootama. Kell 13.00 asusime teele.

Esimene üllatus tuli juba esimesel pöördel, kui selgus, et tavalise parkla läbimise asemel suunati meid hoopis kõnniteele. Positiivne. 1. km tiksus kinni ootamatult kiiresti: 4:33. Plaan oli rada läbida ca 5:00 tempos, parandades seega oma eelmise aasta aega ca minuti võrra. Mängisin oma peas seda tavapärast mängu: iga kilomeetri peal arvutan, mitu sekundit ees/taga olen kumulatiivselt oma eesmärgist. 2. km järel näitas kell aega 4:42. Pole üldse paha, arvestades, et seal tuli rinda pista juba Viljandi mnt äärse mudamülkaga. Seal sattusin “võistlema” ka ühe mehega, kes alati, kui ma temast möödusin või liiga lähedale jõudsin, õudselt spurtima hakkas. 😂 Nii kuni 6. kilomeetrini.

30412308_1912011972145192_288351150632075264_o
Kas leiad mu pildilt üles? 😉 Foto: Ardo Säks

3. km-l avastasin, et mul on pidevalt pats näos kinni: tuli välja, et olin sellise hooga liikunud, et alumine patsikumm, mis kogu mu pahmakat ringi lendamast hoidma pidi, oli kuskile ära kadunud. 😄 3. km aega mul tuvastada ei õnnestunud, sest täpselt nagu igal eelneval korral, oli pehme raja ja lauge tõusuga 3. km minu jaoks üks kõige raskemaid hetki. See peegeldub ka kilomeetriajas, mida Garminist näen: 5:06. Vähemasti olid Liisi ja Argo ergutamas: aitäh!

IMG_20180407_131454
Foto: Liisi & Argo
IMG_20180407_131458
Foto: Liisi & Argo

Edasi läks asi veidi paremaks, sest esiteks sain ma keskmist tempot vaadates aru, et kolmas kilomeeter oli kindlasti minu eesmärgi tempost aeglasem, seega ei tohi alla anda. Teiseks olime tagasi asfaldil ning lauge languse peal. 4. km läks kinni vahetult pärast joogipunkti, mida ma taaskord ei kasutanud, sest nii lühikesel võistlusel pole tegelikult juua vaja: see on ainult enesepete, et korraks puhata ja jooksusammul sassi lasta minna. 4. km: 4:55. 

Seal mõistsin, et on lootust oma eesmärk täita, kuna üle poole distantsist oli läbi saanud ning väike varu tulevateks pehmeteks kohtadeks olemas. Jätkuvalt kemplesime seal triatloniklubi härrasmehega, kellele vist naiselt pähe saamine üldse ei meeldinud. Kohati oli see isegi naljakas. 😅 Korraks tekkis isegi mõte, kas tegu võiks olla minu blogi “kurikuulsa” kommentaatori 123-ga? Profiil klappis, kuid 123 ta vist siiski ei olnud. Vahemärkusena võib öelda, et hiljem selgus, et just nimelt 123. koha ta saigi. 😂 Selline numbrite mäng.

IMG_20180407_132103
Foto: Liisi & Argo

Toreda üllatusena avastasin, et rada on muudetud ning muda asemel saime kaks lõiku joosta parki ümbritseval asfaltteel. Aitäh korraldajatele! Päriselt pehmest rajast me muidugi ei pääsenud. Omajagu maad tuli siiski niiskel saepururajal rassida. Seda peegeldab ka 5. km aeg, mis traditsiooniliselt on alati jooksu kõige aegalsem. Sel korral: 5:12.

Veel ühed raskemad kohad tulevad minu jaoks vahetult pärast 5 km täitumist, kui tuleb jälle kuskil poris majade vahel mütata ning seejärel veel laasturada võtta. Võeh. Õnneks kogemust on mul sel rajal juba piisavalt, et vaimselt sellest iga korraga aina rohkem üle olla. Teadsin, et kohe saab jälle asfaldile ja sealt edasi on kõik juba käkitegu. Eriti arvestades, et minu kellal said kilomeetrid täis hiljem kui postide järgi, st et suudan raja lühemaks joosta. 6. km: 5:10.

splits
7. km ei olnud täiskilomeeter, tempo 4:46 min/km.

Sel hetkel sain aru, et isiklik rekord on tõsiasi ning rada tuleb minu kella järgi omajagu lühem. Lülitasin mõtlemise välja ja lihtsalt kulgesin täie jõuga edasi. Finišikurvis kohtusin taaskord kaasaelajatega, mis sammule kohe vunki juurde andis. Võtsin oma viimsed jõuriismed kokku ja spurtisin finiši poole. Finišiaeg: 33:34.

IMG_20180407_133345
Foto: Liisi & Argo

Netoaeg: 33:31. Juhhuuuu! 😍

Finišis võtsin vastu klubikaaslaste õnnitlused ja taastusin isegi ootamatult kiiresti. Põlv oli natuke tundlik ja kopsud olid kogu järgneva päeva hellad. Eks keha vajab harjumist, pole ammu nii pikalt jahedat õhku sisse ahminud ja vahelduval maastikul kiires tempos jooksnud.

Vahetasime kiirelt riided, saime paari foto peale, sõime ja suundusime autasustamisele, kus N35 vanuseklassi poodium oli puhtalt meie TÜASKi päralt: fitnessklubi esindajad hõivasid 2. ja 3. koha, seistes 1. koha omaniku ehk Jekaterina Patjuki kõrval. Uhke värk!

Kokkuvõttes peab tõdema, et vaatamata enesetundele, mis oli valgusaastate kaugusel ideaalist, sai oma jooks siiski edukalt tehtud. Kuigi rada oli minu kella järgi 160 m lühem, siis oli peaaegu 2,5-minutiline rekordiparandus piisav, et isegi täpselt 7 km distantsi puhul oleksin oma aja vaatamata pehmemale rajale üle minutiga üle jooksnud. Hooaeg on saanud korraliku alguse.

30222372_1912028175476905_9094246542339997696_o
Tiim! Foto: Ardo Säks

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 33:31
  • Distants: 7 km (minu kell: 6,84 km)
  • Keskmine tempo: 4:48 min/km (minu kell: 4:55 min/km)
  • Keskmine pulss: 176 bpm (sama nagu eelmisel aastal; ei pingutanud piisavalt)
  • Maksimumpulss: 185 bpm (sama nagu eelmisel aastal)
  • Koht: 130/364
  • Koht naiste seas: 19/187 😯
  • Koht N vanusegrupis: 6/63 😯😯😯
  • Jooksu dünaamika:
    • Keskmine sammu tihedus: 180 spm
    • Keskmine sammu pikkus: 1,12 m
    • Vertikalne ostsillatsioon: 8,5 cm
    • Keskmine puuteaeg maaga: 247 ms
    • Vasakul jalal olin 49,4% ajast ja paremal 50,6%