Teine s*tt nädal järjest. Peatage maakera, ma tahan maha minna. 🙄
Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Tõusvas tempos jooks. Kuna mina eelmisel nädalal koos teistega Vooremäel tõuse jooksmas ei käinud, siis lubati mul natuke kiirust treenida. Ülesanne oli joosta tõusvas tempos (st pulsivahemikud olid ette antud), iga bl0kk kestis 10 minutit ja kokku oli 5 blokki:
- 10′: <145 bpm, 6:44 min/km, 144 bpm
- 10′: 146–155 bpm, 5:56 min/km, 153 bpm
- 10′: 156–165 bpmm 5:23 min/km, 162 bpm
- 10′: 165+ bpm, 4:58 min/km, 171 bpm
- 10′: 140–155 bpm, 6:58 min/km, 153 bpm
Ega kerge just ei olnud, eriti see viimane jooks, kuna praktiliselt jooksin ju 2-kilomeetrist lõiku, õues oli ikka päris soe ja pidevalt lendas mingeid putukaid suhu ja silma. Pulssidest tegelikult saan nüüd tagantjärele aru, et mingi haigusevimm pidi mul juba sees istuma.
Pärast rullisime-venitasime ja sörkisin koju tagasi.
Teisipäev: trennivaba.
Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Mäkkejooksude päev. Võtsime suuna Kvissentali poole, et natuke mäge joosta. Soojenduseks sain koos kodust minekuga ligi 4 km, kenasti tegime kaks ringi jooksuharjutusi ja paar lahtijooksu ka ära. Õhtu oli nii soe ja sume, nagu oleks augustikuu. Seejärel asusime mäge vallutama, plaan oli 4 kuni 6 korda mäest täiega üles joosta. Lõigu pikkus oli ca 210 meetrit. Tempod ja pulsid tulid sellised:
- 4:13 min/km, 156 bpm
- 4:34 min/km, 159 bpm
- 4:42 min/km, 159 bpm
- 4:44 min/km, 160 bpm
- 4:47 min/km, 161 bpm
- 4:52 min/km, 161 bpm
Siis jooksime TYSKi tagasi, natuke venitasime ja jooksin koju ära. Juba kolmapäeval tundsin, et mul on tekkimas mingi eriti vastik nohu, mis nina ja silmad kipitama panevad. Minul ja allergia õitsevate taimede vastu? 😳 Sellist asja varem pole olnud, aga tundub, et nüüd siis on…
Neljapäev: kerge jooks. Või noh, “kerge”. 🙄 Tundsin joostes, kuidas nina aina rohkem kinni läheb ja üldse pole enam hea olla. Jooksin 5 km Ihaste poole ja kui 6. km enesetunne parema asemel suurte sammudega veel kehvemaks muutus, siis juba kahetsesin, et varem ringi ei pööranud. Tegin oma 10 km ära ja aitas kah. Pulsi ja tempo suhe oli kehvem – 154 bpm, 5:53 min/km– ja see oli kohe enesetundes tunda.
See on esimene aasta, kui mul selline allergiline nohu tekib. Loodan, et see õitsemine saab varsti läbi. Kevad on imeilus, aga löriseva nina, kumiseva pea ja punaste silmadega eksisteerida… not fun.
Reede: sundpuhkus. Tahtsin hommikul jooksma minna, aga öö möödus heitliku unega, vesiste silmade, kipitava, kord kinni, kord jooksva ninaga ja kuivanud kurguga. Ühesõnaga see allergiline nohu võttis minust viimase välja. Pea oli paks otsas ja mingist jooksust polnud juttugi.
Laupäev: trennivaba. Koristasin ja korrastasin jälle tundide kaupa kodu (see neetud remont: isegi, kui sa midagi ei tee, tuleb ikka kuskilt see remonditolm…) ja hoolitsesin kiisu eest, kellel jälle kehvem päev oli.
Pühapäev: pikk jooks. Ei ole palju olnud neid trenne, mis ma pooleli olen jätnud. See oli üks neist vähestest.
Plaanisin täna joosta viimase pika jooksu enne Tartu Maastikumaratoni, milleni on jäänud ainult 2 nädalat. Plaan oli teha 21 km. Joonistasin Garminis ilusti raja endale valmis ja asusin teele. Esimesed 4 km liikusin linnas ja erilist tuult ei olnud, aga pulss oli ikka kahtlane nagu neljapäevasel jooksul. Enesetunne ei olnud samuti kiita, täpselt selline tunne, nagu oleks haigena jooksma läinud, kuigi palavikku mul sel nädalal ei olnud ja tänaseks oli nohu ka praktiliselt taandunud.
Siis jõudsin Postimajani ja kavatsesin sealt lihtsalt mööda praktiliselt sirget rada otse Räpina maanteele välja joosta, et sealt Ihastesse keerata ja siis Ihaste teed mööda jälle linna ja koju suunduda. Punnitasin 5 km seal jõhkras vastutuules ära, endal hing paelaga kaelas. Pulss oli lihtsalt kõrge ja tempo olematu ja kumbki ei paranenud isegi Ihaste sillalt alla joostes.
Lammi teele jõudes sai minu mõõt täis. Jäin paariks minutiks seisma ja mõtlesin, mida edasi teha. Mida ma piinan seda keha, kui ta lihtsalt võitleb minuga. 160 bpm ja 6:20 tempo ei ole minu jaoks okei ja selliste numbritega pole mõtet pikka jooksu joosta. Polnud mõtet hakata kangutama, sest lõppkokkuvõttes ei tee ma selle piinamisega oma vormile mitte midagi head. Ilmselt tuul ja sellest allergia episoodist taastumine tegid oma töö?
Keerasin otsa kodu poole ja 4 km pärast olin kodus. 21 km asemel 13. Nojah siis.
“Ilu”numbrid: 13,34 km, 155 bpm, 6:10 min/km. Because f*ck you, that’s why.
Kokkuvõttes:
No ei olnud hea nädal ühelgi rindel. 🙄 Lihtsalt ei olnud.
Jumal tänatud, et ma see aasta Viljandi järve jooksul vähemalt kirjas ei ole. Järgmisel nädalal… ma isegi ei tea veel, mida ja kui palju teen. Loodan, et Treener ehk annab homme trennis mingeid juhiseid, sest praegu ei oska oma peaga enam mingit mõistlikku plaani välja mõelda. 😕
Nendele, kes küsivad: kiisu vist ikka paraneb, aga see teekond on nagu Ameerika mäed. Üks päev on justkui kõik hea, teine päev jälle mingi massiivne põiepõletik kohal. 😪 Annan ikka rohtu edasi ja sunnin teda rohkem jooma. Mitmel ööl olen üritanud kiisut paitada ja lohutada, kui tema jälle valudes piinleb, ise samal ajal nuttes, sest ma ei saa kuidagi tema valu ära võtta, enne kui järgmine rohuandmise kord tuleb. Kui tema jääb stressist haigeks, siis mina olen tema stressist juba masenduses… Hoidke meie kiisukesele pöidlaid!
Nourish, Train & Flourish 