Margit Partei

Jätk postitusele “Vaikus pärast tormi”.

Minu esmasest haigestumisest, st sümptomite avaldumisest möödub ülehomme 56 päeva ehk 8 nädalat. Kaks kuud olen ma olnud haige, saamata elada oma tavapärast elu. Sedasama tavapärast elu, millega arstid käsivad mul jätkata, ainult et piirates igapäevast kõndimist ja tehes mitte ühtegi minutit trenni.

Tavapärane elu, they say. Bullsh*t, ütlen mina.

Kes ei tea, algas asi tohutute valudega südames, kaelas ja käes 29. novembri viimastel tundidel. EMO diagnoosis EKG ja vereanalüüside alusel roietevahelise närvipõletiku ja 10 päeva valuvaigisteid ning trennist hoidumist. Tegin eeskujulikult selle protsessi läbi, sörkisin trennis 30 minutit ja sain mitu tundi hiljem öösel jälle valud südamesse. 17. detsembril käisin esimesel koormustestil, kus suurt midagi ei avastatud, peale kergelt anomaalse ST-kõvera. Kardioloog, arst-õppejõud, kes testi läbi viis, välistas kohe kõikvõimalikud õudsed südamehaigused.

“Te talute väga hästi koormust”.
“Kui teil oleks midagi südamega, siis see oleks koormuse ajal kohe välja tulnud.”
“Ärge muretsege, te olete nii noor, teil on kõik hästi.”

Variatsiooni taolistest mõtetest olen ma 2 kuu jooksul piisavalt kuulnud. Kui te pole päris 70-aastane ja südamehaige, ei taha teid eriti keegi tõsiselt võtta. Kui te pole sassis EKG ja infarktiga EMOsse või kiirabisse sattunud, polekski te justkui haige. Oleks see vaid nii…

Pärast esimest koormustesti diagnoosis perearst tõenäolise viirusliku müokardiidi ehk südamelihase põletiku. Vereproovid olid jälle ilusad ja korras. Nagu terve inimene. Sain neljaks nädalaks peale valu- ja põletikuravi NSAIDide näol ja juurde Preductali ehk südame”vitamiini”. Kahjuks nende toel ma terveks pole saanud. Olemine on ikka nagu Ameerika mägedel: ühel päeval tunnen end normaalselt, teisel päeval on südames ja rindkeres veider pingetunne ja ebameeldivus. Kahtlesin vahepeal isegi selles, kas ma üldse näen 2020. aastat või oma 28. sünnipäeva.

Ela siis niimoodi seda tavapärast elu. Või käi tööl. Või ole positiivne. Pole just lihtne olnud, ütleme nii.

Pärast 3-nädalast ootamist sain ma jaanuari alguses spordiarstile. Visiit kestis täpselt 8 minutit. Tulin sealt välja lootusetus südames. Imestati, miks ma kardioloogi ukse taga pole ja kuidas mulle südameuuringuteta nii tõsine diagnoosi pandi. Südamelihase põletikust taastub aasta. See võttis mul ikka seest täiesti õõnsaks. Mind kutsuti tagasi järjekordsele koormustestile, mida pidi muidugi veel kaks nädalat ootama.

Vahepeal pidasin nõu ja sain nakkusarstilt rohelise tule vaktsineerimiseks. Sai tehtud nii gripivaktsiin (sest grippi haigestumine nõrga südamega võib olla saatuslik) ja kaks vaktsiini eesootavaks reisiks. Vähemalt selles osas on nüüd rahulikum olla.

Täna oli siis käes koormustest number 2. Seekord veloergomeetril ja koos hapnikutarbimise mõõtmisega. Mul lasti seal ikka elu eest pingutada, et südant korralikult testida. Viimane koormus oli 175 vatti.

Esimene “tore” uudis, mida ma nagunii teadsin, oli see, et ma olen viimase 2 kuuga peaaegu 7 kg juurde võtnud, maandudes ülekaaluliste kategoorias. Vaatamata sellele, et olen oma toitumise ja kaloraaži jälgimise alla võtnud, liigub kaal ikka ülesmäge. Mida muud sellelt kehalt oodatagi, kui tal ju end liigutada ei lasta. Ja tõele au andes pole toiduvalikudki kaugeltki eeskujulikud olnud, eriti detsembris, kui ma ei osanud selle haiguse ja oma mõtetega kuidagi toime tulla. Praegu ma küll püüan, aga peaks veel rohkem. Muidu olen varsti tõesõna 100-kilone.

Teine ja ilmselgelt palju tõsisem “tore” uudis oli see, et minu südamefilm oli koormustesti ajal igati normaalne (see on päriselt tore), AGA minu funktsionaalsed näitajad on drastiliselt langenud. Kõige paremini iseloomustab hetkeseisu kolm numbrit.

1. Mu maksimaalne hapnikutarbimine on 29 ml/min/kg ehk langenud võrreldes kevadega 18 (!) ühikut. Absoluutarve võrreldes on langus olnud ca 33%. VO2max kõveratel on minu väärtus kategooriate “madal” ja “väga madal” vahepeal.

2. Mu aeroobne lävi on hetkel 128 bpm. Kevadel oli see 154.

3. Mu anaeroobne lävi on 160 bpm. Kevadel oli see 179.

How the mighty have fallen...

Spordiarst ütles, et müokardiidi diagnoosi ei saa tema ei kinnitada ega ümber lükata, sest kuigi südametöö oli normaalne, siis sellises mahus kõigi funktsionaalsete näitajate langus näitab, et süda on või on olnud tõsiselt haige. Kui perearst müokardiidi diagnoosis, tuleb seda diagnoosi võtta tõsiselt.

See tähendab vähemalt 6 kuud tugevat füüsilise koormuse piiramist, võimalik, et läheb ka kauem. Mainis, et sportlastel jääb selle diagnoosiga enamasti vahele 1 või 2 hooaega ja et isegi infarktist taastutakse enamasti kiiremini kui müokardiidist. Oeh.

Esialgu määras ta mulle südamehaigete taastusravi, tervelt 36 korda ehk 12 nädalat ja 3 korda nädalas. Esimesel kuul võin end füüsiliselt “koormata” ainult taastusravis ehk 30 minutit korraga ja maksimaalselt pulsiga 128 bpm. Edasi vaatab, kas tohin näiteks kõndimist kavasse veidi lisama hakata. See sõltub, kuidas mul läheb. Taastusravikuuri lõpus tuleb teha uus kardiopulmonaalne koormustest, et hinnata paranemist.

Homme lähen räägin kõik selle jutu ära ka perearstile. Spordiarst enam kardioloogiasse suunamist eriti vajalikuks ei pidanud, sest haiguse äge faas on juba mööda lastud ja kui üks arst juba raviplaani (= valuvaigistid ja taastusravi…) teeb, siis on mõistlik lasta tal toimetada. Ma küll natuke kardan, et äkki on mu südames või veresoonkonnas lisaks lihase põletikule midagi veel valesti, aga loota, et keegi selle uurimiseks mitmeid sadu eurosid Haigekassa raha tahaks kulutada, on ilmselge sinisilmsus. Üks tööealine noor lastetu ja mitte rase naine – tema on meie meditsiinisüsteemis peaaegu viimane prioriteet. Vähemasti mulje on täpselt niisugune.

Kõndisin sealt arstivisiidilt koju nagu mingi mulli sees. Ma ju teadsin, mis haigus see on ja olin omast arust sellega juba peaaegu leppinud, aga kui keegi sulle kõva häälega otse näkku ütleb, mida see sinu elu jaoks tähendab, siis raputas see ikka iga keharaku täielikult läbi. Minu elu ei jätku niipea sellisel viisil, nagu ma olin lootnud ja nagu ma olen harjunud. Kui üldse kunagi. Ning ilustamata võttes on see kõik minu enda süü.

Mis edasi? Praegu jääb üle vaid loota, et mu diagnoos tõepoolest on õige ja ma sellest jubedast haigusest ajapikku välja tulen, sh tagasilöökide ja ilma püsiva südamekahjustuseta. Lisaks mitte liiga palju mõelda ja püüda mitte iseennast selles kõiges süüdistada.

Eelmisel aastal samal ajal kirjutasin:

Nagu ma juba 2018. aasta eesmärkide kokkuvõtte postituses kirjutasin, oli möödunud aasta minu jaoks keeruline, kurnav ja väsitav. Seetõttu olen ma 2019. aastaks seadnud endale eelkõige eesmärgiks proovida veidikenegi aega maha võtta, stressi vähendada ja rohkem magada. Lisaks juurde veel üht-teist, mis mulle oluline on.

Aasta hiljem võin öelda, et kohustuste ja stressi vähendamisega tegelesin ma sel aastal kõvasti, aga kahjuks juhtus see kõik liiga hilja. Enne andis keha alla, sest viimaste aastatega turjale kuhjunud koorem oli lihtsalt liiga suur. 2019 oli veelgi keerulisem, kurnavam ja väsitavam. Ma ei taha isegi teada, mitu aastat mu elu viimase poole aasta arvelt lühenes.

1. SÄÄSTA 50% SISSETULEKUTEST

Tehtud! Plaanisin säästa iga kuu keskmiselt 50% sissetulekutest:

sellest 80% panna remondikontole – läks 77,7%,
15% investeeringutesse – läks 16,8%,
ja 5% meelerahufondi – läks 5,4%.

Tegelikkuses säästsin sel aastal 54,3% sissetulekutest (eesmärk täidetud!), mida on protsent vähem kui eelmisel aastal, aga tuleb arvestada, et vähesema rabelemise tõttu olid ka tulud 5% võrra väiksemad. Lisaks kahanesid ettevõtte müügitulud drastiliselt (35%), sest fototöö ja kirjutamisega ma haiguste kõrvalt tegeleda enam ei jõudnud ega tahtnud. Eelarves püsisin väga kenasti, ületades seda aasta lõikes vaid 4%. Pole üldsegi paha.

Järgmisel aastal ma endale 50% eesmärki ei sea, vaid lasen eelarve natuke lõdvemaks. Luban endal igakuiselt kulutada 54% ja panen kõrvale 46%. Säästetud raha jagan nelja kategooriasse:

reisimisele 20%: plaanis on üks kaugema sihtkohaga reis,
tervisele 15%: alustan raha kogumist silmalaseropiks ja tarkusehammaste opiks,
meelerahukontole 5%
ja investeerimiseks 60%.

Sel viisil tegutsedes läheb investeeringutesse sissetulekutest ca 28%, mida on natuke vähe, sest järgmise aasta plaan on rohkem puhata ja tervist taastada. Samas on summa tunduvalt suurem kui remondi ajal (7,5%), seega siiski progress. Küll jõuab sinna 50% klubisse veel liikuda, praegu on põhiline tervisega reele tagasi saada.

2. VÄHEM KOHUSTUSI = VÄHEM STRESSI

Tehtud! Ütlesin lisaraha teenimise võimalustele mitmel korral “ei” ja vähendasin olemasolevate kohustuste hulka, aga kahjuks sellest jäi väheks. Tuleb veel tegevusi vähendada. Hea, kui oma palgatöö pingeid ära kannatan.

3. IGA ÖÖ VÄHEMALT 8 TUNDI UND

Tehtud! Usute või mitte, aga ma tõepoolest olen maganud vähemalt 8 tundi absoluutselt iga päev. Okei, vahel on olnud uinumisega raskusi, aga olen enda poolt teinud kõik, et vähemalt 8 tundi öösel voodis pikali veeta. Ainult ühel ööl, kui me Saksamaal reisimas olime, jäi ööuni natuke lühemaks kui 8 tundi, aga ma magasin selle autos ja lennukis järele. Viimasel ajal olen saanud ka 10–11 tunni kaupa magada, mis on olnud super. Ma ei taha teada, mis mu tervisest siis oleks saanud, kui ma oleks oma tavapärase 5–6 unetunniga jätkanud.

4. RAHULOLU PAKKUVAD JOOKSUVÕISTLUSED

Nii ja naa. Pigem vist ikka feilisin selles osas. Kevadel olin lihtsalt rahulolematu, et hea vorm ei realiseeru, aga sügishooaega mul praktiliselt ju ei olnudki. Siiski olen väga tänulik, et mu keha ja vaim selle Berliini maratoniga nii kenasti hakkama said, kõike toimunut arvestades. Kes teab, millal mu järgmine jooksuvõistlus üldse toimub ja millal tuleb aeg, kui ma maratoni joosta võin, suudan ja tahan.

5. EETILISED RÕIVAD JA JALANÕUD

Tehtud! Rõivad ja jalanõud (välja arvatud üksikud sporditooted, nagu ka eesmärgiks seadsin), mis sel aastal ostsin, olid kõik kas taaskasutusest või eetilistelt brändidelt. Tõele au andes polnud neid riideid just eriti palju, sest mul pole olnud eriti aega taaskasutuspoodides ringi tuhlata. Mu garderoob vajab veel kõvasti vajadusepõhist täiendust. Igasugune tahtmine kiirmoe poodidesse sisse astuda on täiesti kadunud.

Eesmärkide täitmise osas võib selle aastaga üpris kenasti rahul olla. Kahjuks jääb aastat varjutama kõik see, mis alates augustist mu tervist tabanud on, seega on raske millestki muust oma elus rõõmu tunda. Elu on justkui seisma jäänud, samal ajal kihutades minust täie kiirusega mööda. Imelik ja ebameeldiv seisund.

Järgmiseks aastaks ma endale ühtegi eesmärki kirja ei pane ja püüan ühe aasta elada ilma eesmärkideta rahulikus kulgemises. Kuidas ma saakski mingeid eesmärke seada, kui ma isegi seda veel ei tea, millal ma end jälle iseendana tundma hakkan. Eks näis, mis sellest välja tuleb. Igal juhul on selline eesmärgistamata elu minu jaoks tohutult uus ja äärmiselt hirmutav.

Autor: Margit Partei

Halb, halvem, halvim

2019. aasta eesmärkide kokkuvõte