2020. aasta esimene nädala kokkuvõte – vau! Kuna 30. mail täitus 6 kuud haigeolemist, siis otsustasin, et aitab: hakkan jälle nädala kokkuvõtteid tegema. Olgugi, et neis vaid ühele korralikule spordiblogile täiesti mitteomaseid kõnniringe ja muud pudi-padi kirjeldada saab. Spordiblogija who? Käsi ei tõusnud postitusele pealkirjaks “Treeningpäevik” panema, sest hetkel – ja võib-olla ei kunagi enam… – ei treeni ma ju mitte millekski, vaid üritan tegeleda taastumise ja tervenemisega.
Kuidas see nädala kokkuvõte nüüd käiski? Vist umbes nii…
Esmaspäev: kõndimine. Tegime härra Jooksjaga rahulikumas tempos kõnniringi ERMi juurde. Kuna ma üksi kipun väga kiirelt kõndima, on hea vahepeal rahulikumalt võtta. Kahekesi kõndimas käimine aitab sel puhul hästi. 6,35 km, 11:22 min/km, 101 l/min
Vahemärkus. Viimaste mõõtmiste järgi jaanuari lõpus oli mu aeroobne lävi vaid 128 l/min. See võib-olla paneb lugeja jaoks minu pulsinäidud paremini konteksti.
Teisipäev: trennivaba. Kuna mu selg otsustas, et on hea idee igakevadiste valudega välja tulla, siis käisin Herje juures massaažis. Korralik massaaž ja kolm nõela kuskil seljalihastes, mis lihased korralikult vabanevatest pingetest tõmblema panid, tegi olukorra jälle elatavaks. Ilmselt tuleb veel minna, sest magamine on ühe kiusliku seljalihase tõttu ikka komplitseeritud.
Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. KAS TE NÄETE MIS SIIN KIRJAS ON? 😍 3. juuni oli lõpuks see päev, kui ma esimest korda pärast pooleaastast pausi spordiklubisse naasesin. Parim tunne oli jälle vanu tuttavaid nägusid näha. Parim! Edasijõudnud ja tagasijõudnud – täpselt nagu Treener ütles. 🙂
Kuna joosta ma ikka veel ei tohi, siis võtsin ette staadionil kõndimise. Seltskonnas möödus see kiirelt (5,06 km, 11:56 min/km, 106 l/min). Viimaks tegin 20 minutit ÜKEt kerelihastele: tundub vähe, aga kui sa pool aastat midagi sellist teinud pole, siis mõjus see vägagi hästi. Valutasin oma kõhulihaseid veel mitu-mitu päeva. Super tunne!
Neljapäev: Pilatese võimlemine. Otsisin TYSKi tunniplaanist välja kõige vähem intensiivsemad trennid. Ega neid seal suvises/koroonajärgses tunniplaanis just tohutult palju pole, kuid üks kirjelduse järgi täpselt mulle sobilik variant oli Pilatese võimlemine. Ma ei pidanud pettuma: sain ilusti süvalihaseid treenida ja teha seda oma südamele sobiva tempoga (112 l/min). Sinna trenni lähen kindlasti veel tagasi. 🙂 Kodus tundsin end küll veidi imelikult, kuid õnneks valusid siiski ei järgnenud ja järgmiseks päevaks oli imelik tunne kadunud. Oodata, et keha ei reageeriks igale uuele liigutamisele, on praegu väga naiivne.
Esialgu proovin väga vaikselt spordiklubi kerged treeningud oma nädalasse sisse tuua ja eks siis vaatan, mis saab. Tahaks küll kohe igale poole minna, mis vähegi sobilik tundub, aga pean end tagasi hoidma.
Reede: trennivaba. Pärast kaht “uue” treeninguga päeva võtsin reede rahulikult olemiseks ja lasin südamel puhata.
Laupäev: kõndimine. Võtsin kaamera kaasa ja läksin päikeseloojangu ajal kõndima (6,21 km, 10:44 min/km, 115 l/min). Olin oma kunagisel lemmik jooksurajal Supilinnas ja Tähtveres. Seal igatsen ma jooksmist kõige rohkem. 💔
Näiteks Ihaste teel ja TÜ stadionil meenuvad mulle rõverasked lõigutrennid-tempojooksud-fartlekid ja suviselt tulikuumad pikad jooksud. Isegi neid igatsen ma juba… Oma Tähtvere ringil käisin ma aga nii tihti õhtuseid lühikesi 6–7 km ringe tegemas, nautisin kerget lendavat sammu, madalat pulssi ja seda mesimagusat tunnet, mida ainult joostes tunda saab.
Saan ma seda tunnet veel kunagi tunda?
Pühapäev: kõndimine. Kuumaks tõmbunud ilm tegi enesetunde veidi kahtlaseks. Olen nagu vanur, kelle tervislik seisund ilmast oleneb. 😅 Muud midagi suurt ei teinud, kui vedasin laagrist naasnud kurnatud härra Jooksja õhtul veidi jahedama ilmaga endaga veidikeseks jalutama. Minule on seegi trenni eest. 4,17 km, 10:16 min/km, 118 l/min
Kokkuvõttes:
Muideks, maikuu kulges niiviisi, et kuu alguses võitlesin kahel korral järsult alanud valusümptomitega, mis üle mitme nädala olid kuidagi tavapäratult tugevad, ootamatud ja kestsid mitu päeva. Voodirežiim ja valuvaigistid – vana hea kombo, mis eriti ei aita, aga on parim, mida sellises olukorras teha saan. Õnneks valud siis taandusid mõlemal korral ja sain kokkuvõttes sain end kuu jooksul üpris normaalselt liigutada.
Kes teab, kauaks neid ilusaid aegu jagub, kui ma kergeid aeroobseid tegevusi teha tohin, sest peatselt külastan ma üle pika aja järgmist arsti. Kardioloogi. Tutvuste kaudu leitud, noort, andekat ja Tallinnas. Ehk suudab tema välja nuputada, mis mul viga on? 🧐 Sellega käib kaasas aga oht, et mind jälle voodi-puhke-mitteliigutamise-režiimile suunatakse. Eks näis, mis saab. Diagnoos, mis ei kaasa sõna “täpsustamata”, on kõik, mida ma soovin.
Nourish, Train & Flourish 