Kuidas tuli mõte minna Sibulatee Sügisjooksule? Oli tarvis veel üht starti enne Tartu Linnamaratoni. Sel aastal on starte olnud väga vähe, ei mäleta, kas nii hõredat aastat üldse ongi varem olnud. Sibulatee 12 km oli selline täpselt paras amps maratonieelsel nädalavahetusel. Lihtne rada, sisuliselt kaks pikka sirget, ei ühtegi tõusu, mine ja jookse.

Meie pundist oli kohal viis järgmise nädala maratoonarit. Jõudsime mõnusalt varakult, ei pidanud sahmima ja rahmima. Numbrid kätte, väike soojendusjooks, mõned jooksuharjutused, võistlussärk selga ja minek. 12 km startis alla 100 jooksja, lisaks veel terve hulk 6 km. Tempo osas oli kodutöö tehtud. Tallinna pooliku järgi näitasid kalkulaatorid, et maratoni eeldatav lõpuaeg peaks jääma 4:00:54 ja 4:05:32 vahele. Nagu näha, magus 4:00 on nii lähedal. Olin enne välja arvutanud, et selleks peaks täna 12 km aeg olema täpselt 1:02:00 (5:10 min/km), et mõlemad kalkulaatorid annaksid alla 4-tunnise maratoniaja. Mis siis ikka, lähme ja proovime.

Stardist saime minema koos Liisiga. Alguses oli inimesi rohkem koos ja tuult väga tähele ei pannud, kuigi tegelikult see puhus ikka korralikult. Lootust oli, et pigem on ühes suunas tuul rohkem külje pealt-tagant, teises suunas külje pealt-eest. Esimene kilomeeter tiksus kinni 5:00 peal. Kuna mul pulss tikkus paar lööki üle 170, siis seda ma veidi pelgasin ja tõin oma tempo mõned sekundid allapoole. Liisi läks ees ära, kuid tema selg oli pidevalt nähtavuses.

Jäin veidi rohkem üksi, kuid eespool olid paar tüdrukut, kelle selgade suunas liikuda. Kuskil 3. km kandis sain nad kätte. Paar minutit jooksime koos, kuid siis möödusime ühest mehest, kelle taha nemad vist tuulevarju jääda otsustasid. Ei tea, aga minuga nad kaasa ei tulnud. Sealt saati jäin üksinda. Nemad jäid mu seljataha; eesolijad olid liiga kaugel, et neile järele joosta. Algasid tühjad kilomeetrid üksinda otseteel rassimist, kus paiguti tuul ikka räsis. Seda on näha jooksu aeglaseimast, kuuendast kilomeetrist ajaga 5:22, mis sõi hetkega ära 12 sekundit minu kogutud 17-sekundilisest varust.

Hakkas veidi rohkem kiire. Pool maad oli joostud, minu kella järgi ajaga 30:54, kuid mu kell oli algusest peale kilomeetripostidest veidi maad ees. Ehk siis tegelikult oli juba kiire, kui seda 1:02 püüda. Pöörates paremale Kolkja vahele, nägin oma kellalt täpselt, millal Liisi pööras. Mina läbisin sama punkti 21 sekundit hiljem. Kurja, see on ikka pikk vahe, et hea tempomeistri sappa saada. Küll aga teadsin, et joogipunkt on ees, küllap keegi seal piisavalt aeglustab, et saan vähemalt mõne selja, mille varjus tuult trotsida. Hullem on ju alles ees.

1. km	5:00
2. km	5:05
3. km	5:07
4. km	5:13
5. km	5:08
6. km	5:22
7. km	5:05
8. km	5:12
9. km	5:14
10. km	5:12
11. km	5:10
12. km	5:00

Täpselt nii ka läks. Joogipunktis jäid pikemalt tankima kaks rohelistes särkides SuperSport Tallinna tiimi tüdrukut, kellest hakkasin elu eest kinni hoida. Alguses tegid nad TikTokki, süües joogipunktist hangitud soolakurki, see hoidis nende tempo minu omale lähemal. Kui neil aga content loodud sai, siis hakkasid nad jälle uhama. Veidi vähem kui 2 km sain nende seljataga tuulevarjus joosta. Siis nad kiirendasid ja üksi ma jälle jäingi.

Hakkasin otsima optimaalsemat rada, mida maanteel naljalt joosta ei saanud, kuid siin lookleval külavaheteel võis. Kurvid jooksin sirgemaks, iga meeter on abiks, eriti arvestades, et minu kella järgi oleks rada justkui veidi pikem. Sattusin paarist üksikust 12 km jooksjast mööduma, kuid nüüd sai rada kokku 6 km jooksjate-kõndijatega, seega tuli veidi rohkem möödumistele energiat kulutada. 8 km täitumisel oli minna veel 4 km ja mul olid varu napid 8 sekundit. 2 sekundit kilomeetri kohta – pole just palju, jõudsin veel mõelda. Läheb napikaks.

Uhasin veidi julgemalt, sest viimased kilomeetrid peaks suutma ka puhta punases kütta, kui tarvis. 3 km minna ja 3 sekundit varu, 2 km minna ja umbes 2 sekundit varu. Seis oli kriitiline. 10 km: 51:38. Aeg unustada kõik muu ja lihtsalt joosta. Viimase kilomeetriposti juures olin kella järgi napilt ajast maas, nüüd polnud enam vaja kella vaadata, vaid lihtsalt joosta. Nagu olin jupp aega oodanud, tuli tagant ülikerge sammuga Ruth, kes jooksis esiti minust, siis ka Liisist mööda nagu postist. Liisi oli praktiliselt käega katsuda, aga ega see mingi papist tüdruk ole. Viimane pööre külavahele, kruusateele, finiši suunas, viimased kiired pulsilöögid ja kell tiksus finišis kinni 1:01:59 peal.

Võta siis nüüd kinni, mida see maratoni jaoks tähendama peaks. 🤷🏻‍♀️ Matemaatiliselt – valem on oma sõna öelnud. Sisetunne aga sellega sama jalga ei käi. Eks laupäevaks on selge, mis plaaniga jooksma lähen: kas võidab mõistus, sisetunne või ego. Kellel oli õigus: see on juba vähem kui 6 päeva pärast selge.

KOKKUVÕTTES:

• Aeg: 1:01:59
• Distants: 12 km (minu kell: 12,05 km)
• Keskmine tempo: 5:10 min/km (minu kell: 5:09 min/km)
• Max tempo: 4:33 min/km
• Keskmine pulss: 171 l/min
• Max pulss: 179 l/min
• Koht: 34/78
• Koht naiste seas: 16/48
• Jooksu dünaamika:
  • Keskmine sammu tihedus: 177 s/min
  • Keskmine sammu pikkus: 1,09 m
  • Vertikaalne ostsillatsioon: 9,0 cm
  • Keskmine puuteaeg maaga: 214 ms
  • Vasakul jalal olin 48,7% ajast ja paremal 51,3%