Minu kaheksas täispikk jooksumaraton võttis hästi kokku 2023. aasta hooaja, kuid veelgi enam 10 viimast nädalat maratonitreeningud: suhteliselt algusest peale oli see üks raske rühkimine ja kergeks seekord ei läinudki. Ometigi ei võtnud ma sellelt maratonilt enda jaoks kaasa halba emotsiooni. Pean end targaks maratonijooksjaks, ent seekord sain päris palju õppida. Maraton õpetab midagi iga kord ja kordamine on tarkuse ema. Kordasin seekord 2018. aastat ja õppisin midagi uut.

Proloog

Kuskil enda sees teadsin ma vist ette, et see saab olema üks raske maraton. Viimased kaks nädalat küsiti minult tihti, et mis tunne on? Enamasti oskasin sellele vastata vaid õlakehitusega. Mingit tunnet ei olnud. Ei olnud magusat ootusärevust, ei olnud närvilisust. Isegi seda tunnet ei olnud, et üks nädal trenne jääb puudu. See tunne on ju alati, et midagi on veel tegemata. Seekord tundsin, et mu trennid on tehtud ja ma ei jõuakski rohkem teha. Ma olin kuidagi tusane ja tuim. Väsinud. Hakkasin juba mõtlema, et kas nüüd nii ongi: maratone on juba piisavalt joostud ja enam seda magusat ootusärevust ei tulegi?

Suvel ei saanud ma vist kordagi trennis ega võistlusel seda imelist, lennukat tunnet kätte. Ma lihtsalt kulgesin. Ei olnud hea, vahepeal oli natuke halb, enamik aega lihtsalt… oli, nagu oli. Nii on see tihti olnud, kui mahud on väljakutsuvad, muu elu tahab elamist ja ilmastik ei tee trenne lihtsamaks. Kõik trennid sain ma ju tegelikult tehtud, suuri erroreid seekord ei olnud. Ehk selles viga oligi, sunniviisiline paus oleks kasuks tulnud? Enamasti läheb aga 3–4 nädalat enne ikkagi vorm paremaks, enesetunne värskemaks ja jalg lennukamaks. Targemad/kogenumad kaasteelised andsid lootust, et kohe-kohe hakkab vorm üles minema, kui tunne praegu nii tuim on. Et see on normaalne. Kahjuks sel hooajal ma seda ära oodata ei jõudnudki. Võistlusnädal justkui andis juba lootust, et nüüd hakkab kergemaks minema, kuid seda tunnet maratonipäevaks ei jagunud.

Maratonihommik

Ärkasime kell 6. Härra Jooksja tegi meile pudrud valmis, mina uimerdasin niisama. Kaks ja pool tundi enne starti oli väiksemapoolne pudruports kuidagi alla surutud, aga lõpuks oli ka minusse pugenud ärevus ja mingisugune tunne ikkagi tekkinud seda suurt tühjust täitma. Ilm oli juba liiga ilus, pilvede vahelt piilus päike. Härra Jooksja läks meie autot ringi parkima, sest pidime olema oma Airbnb-st ja sellega kaasnevalt parkimiskohalt lahkunud kella 11ks. Mina panin end valmis, ajasin soojenduse riided selga ja läksin kell 7.45 pisikese soojendusele.

Plaanis oli kilomeeter sörkida, natuke võimelda, paar korda moe pärast põlvi ja sääri tõsta ning siis kilomeetrike tagasi joosta koos paari kiirema sammuga. Umbes-täpselt nii tegin ka. Otseselt midagi häda polnud, täiesti normaalne seis. Mul olid seljas lühikesed püksid ja pikk särk ning juba higi voolas. Tuult peaaegu polnud. Niiskus see-eest oli jälle vist 90% ligidal. Kraade juba 16. Ma lihtsalt vihastasin selle ilma peale. Miks mind sellega karistatakse. Teha polnud muud kui leppida.

Korteris määrisin peaagu kogu keha BodyGlide ja hõõrdumisvastase kreemiga sisse, pulsivöö alumise serva alla sättisin teibi ja ajasin võistlusvormi selga ning numbri külge. Härra Jooksja läks viimaseid asju autosse viima, mina astusin 8.30 majast välja ja sammusin stardiala poole. Elasime stardist kilomeetri kaugusel, seega sai endale sellist kitsast ajakava lubada. Toompeal saime jälle kokku, käisin veel korra WCs, vingusin sooja ilma üle, andsin oma koti härra Jooksjale ning asusin stardikoridori ootama.

START!

Alustasin stardikoridorist B ehk suhteliselt eest. Proovisin mitte lasta tempot kerima kiiremate jooksjate seas, esimene kilomeeter veel tugevalt allamäge samuti. Jäin ootama, kuidas tempogrupid minust mööduvad. Ilusti järjest nad tulidki: 3:15, 3:30, 3:45, 4:00. Keda ei tulnud, oli 4:15. Esimese km teavitus kellal tegi kindlaks, miks: 5:44 polnud kindlasti see tempo, millega jooksma peaksin.

Minu plaan oli püüda 4:20 lõpuaega ja joosta tempoga 6:06–6:10, sest teadsin, et rada on ilmselt natuke pikem, see oli eelmise aasta kogemus paljudel jooksjatel ja rada oli 99% sama. Hakkasin kohe 2. kilomeetrist jõuliselt tegelema õige tempo otsimisega. Vett segas asjaolu, et vaikselt kerivat tõusu jagus kilomeetriteks 2–6, siis tuli väike laskumine ja jälle keriv tõus otsa. Loksutasin tempo 6:06 kanti ja asusin seda hoidma. Ootasin joogipunkti, sest rahvamassis oli päris palav. Esimene joogipunkt tuli aga alles 4,5 km peal. Joogipunkt 2,5 km peal, mis oli samas suunas liikudes olemas 39. kilomeetril, hommikul puudus ja meid suunati sealt peatumata edasi jooksma.

5 km: 30:21, tempo: 6:04 min/km, 1218. koht

Element, mida ma oma käepaelale prinditud plaanist ignoreerisin ja mis tagantjärele tarkusena sai mulle saatuslikuks, oli pulss. Ideaalis oli mul plaanis esimesed 15 km joosta alla 165 l/min, järgmised 15 km 165–169 l/min ja viimased 12 km pulsiga 170+ l/min. Pulss kippus aga kohe esimestel kilomeetritel 166–170 ligi ja ma ei osanud selle teadmisega midagi peale hakata. Ajasin selle keriva tõusu ja juba ligi tikkuva palavuse kaela.

Ilmselt oleks läinud lihtsamalt, kui ma kohe tempo oluliselt alla oleks toonud ja rohkem jälginud pulssi. Seekord millegipärast ma seda ei teinud. Ju siis oli see 4:20 nii kallis, et ei suutnud temast kohe alguses loobuda. Täpselt samamoodi jooksin 2018. aasta Tallinna maratoni, kui ei suutnud oma 3:45 plaanist lahti lasta. Etteruttavalt võib öelda, et nendel maratonidel on veel olulisi sarnasusi.

7 km täitumisel võtsin oma esimese geeli ja jäin ootama allamäge lõiku, mis viib meid Stroomi rannani. Vaikselt olid tekkinud grupid ja tempod paika loksunud. Ainult et ma ei saanud aru, kuhu see 4:15 grupp ikkagi jäi. Ma polnud isegi 5 km peal 4:15 tempos, vaid sellest sutsuke taga, miks nad minust ikka veel ei möödu? Kas nad läksid nii mööda, et ma ei saanud aru, sest õhupallid olid juba ära antud? Ega ma neid otseselt ei oodanud, ma lihtsalt ei saanud aru, et kui nad mu taga on, siis miks? Kilomeetripostid käisid kuni 8 km minu kellaga ühte sammu, jooksin raja nii optimaalseks, kui sai. Järsku tekkis 10 km peal 200-meetrine vahe ja see jäi. Lõpuni.

10 km: 1:00:52, split: 30:32, spliti tempo: 6:07 min/km, 1261. koht

Rohkem ootasin ma seda hetke, kui lõpuks Treenerit ja Saalet näen, sest nad tulid Tartust meie pundi kolmele maratoonarile kaasa elama. Vot need on sõbrad! Härra Jooksja oli mul nagu Figaro siin, Figaro seal: ta oli kogu aeg igal pool oma lehmakellaga kaasa elamas. Jalgsi jõudis igale poole. Lõpuks 12. km peal enne Paldiski mnt lüüse nägin ka teised esimest korda ära.

Kuskil Loomaaia taga Tuuliku teel sattusin mõtlema, et kui mul siin ei ole lihtne ja hea olla, siis täna tuleb väga raske lõpp. Tavaliselt tuleb väike soundcheck teha pooliku peal ja kui seal pole tunnet, et oli elu lihtsaim poolmaraton, siis on pahasti. Mul ei olnud kerge isegi 14 km peal, kus võtsin teise geeli ja lisaks kõigele jäin joogipunktis teisest topsist veest ilma, mis vabatahtliku käest enne minu kätt õnnetult maha kukkus. Nendest kõvadest Ringo topsidest juues läheb pool vett nagunii maha, joodud saab hoo pealt heal juhul kaks lonksu. Nüüd ei saanud ma ennast kasta, mida tegin esimesest punktist peale. Samas punktis kuulsin, et lõpuks on 4:15 grupp mu seljataga.

15 km: 1:31:14, split: 30:22, spliti tempo: 6:05 min/km, 1264. koht

Mul oli rada detailselt pähe õpitud, aga see, mis mind 16 km peal ootas, see oli ikka ootamatu. Loomaaia juures sai järjekordne tõusuke ära võetud, tuli allamäge lõik ja sealt paistsid kilomeeter eemal jooksjad otse ees Paldiski mnt viadukti pealt üles turnimas. Tallinlased kiruvad Tartu Linnamaratonil Sõpruse silda ja Lossi mäge, aga mis p*rno see veel on?! Ja hullem – Astangu kirves – oli ju alles ees. Sain Saalelet ja Treenerilt ergutuse kaasa ja asusin ronima. Viaduktil möödus minust kui postist 4:15 grupp. Tempomeistril oli ikka õhupall ilusti alles. Mis nad kogu ülejäänud aja tegid, ma ei oska öelda. Nad olid oma graafikust vähemasti pool minutit maas. Protokoll näitab, et see võeti raja raskeimatel osadel tagasi. Minu jaoks olid nad ajalugu.

Õismäe ringi ja Harku järve kanti jõudes hakkasin nägema kiiremaid jooksjaid, kes sellelt Astangu ringilt naasesid. Mitte ükski neist ei näinud eriti tugev ega energiline välja. Kõigil olid surejate näod peas. Rajakaart oli peas, aga ei jaganud ikka ära, kui pika maa me päriselt seal mitte kusagil veedame. Kui Tartu Linnamaratonil on sees üks lõik põllu peal Rõõmu kandis, siis see on Tallinna ekvivalent. Teekond mitte kusagilt mitte kuskile. Rada hakkas 19 km peal ronima, võtsime 20. km ühe tõsiselt suure tõusu ja see pidev ronimine kestis neli tervet kilomeetrit. Ma vihkasin seda lõiku kirglikult.

20 km: 2:02:38, split: 31:24, spliti tempo: 6:17 min/km, 1295. koht

21,1 km: 2:09:32, 6:08 min/km

Poolel maal olin ma justkui täiuslikult tempos, et 4:20 joosta. Isegi väike varu oli olemas. Aga ma teadsin juba 7 km varem, et seekord tuleb väga raske lõpp. Nüüd teadsin täieliku kindlusega, et haamer ootab mind peatselt. Kugistasin oma geeli sisse ja nii rõve oli olla. Enne kui jõuan Rocca juurde, on see haamer mul käes (loe: jalas). Ühe isikliku rekordi siit maratonilt ma endaga ühes viin: kõige varasem haamer, mis ma kunagi saanud olen. Ma olen tark maratoonar: ma ei eksinud.

23 km alates kulges rada päris oluliselt allamäge ja olime osaliselt puude varjus, aga ma ei saanud aru, et ma allamäge jookseks. Päike siras ilma pilvedeta ja oli nii kuradima soe. Vaatsin 2:18 peal kella ja sain aru, et siin 20+++ kuumuses ja päikeses tuleb joosta veel vähemalt 2 tundi. Täpselt sama ilm, mis oli Ironmanil tiimis joostes, ainult et nüüd on enne 20+ km alla joostud.

Minu ümber hakkas järsku paistma mitmeid kõndijaid. Paari jooksjat tohterdati. Üks lamas pulksirgelt pargipingil, meditsiinirattur seisis kõrval. Mul oli juba siis tunne, et olen haamri saanud, kuigi kilomeetriajad seda veel ei peegeldanud. Aga tunne oli selline, et kohe-kohe on kõik kah. Ühtedest kõndijatest möödudes arutasid nad, kas varsti tuleb 4:30 grupp juba tagant. Tegelikult olid nemad ja mina tol hetkel ikka veel 4:20 graafikus. Aga me kõik teadsime, et keegi meist ei tule sinna 4:20 ligilähedalegi.

25 km: 2:33:07, split: 31:29, spliti tempo: 6:18 min/km, 1269. koht

Mu reied lõid eestpoolt tuld. Nii valusad olid. Ootasin pingsalt järgmist joogipunkti, et igaks juhuks kaasa võetud paratsetamool sisse võtta. Ilmselt see palju ei aita, aga kui kas või 5% valu keegi ära võtaks, oleks juba parem. Ootasin seda joogipunkti 3 km. Nii kaua, et et selleks ajaks olin ma haamri lõplikult kätte saanud. 27. kilomeetrist algasid minu elu raskeimad 15 ja pool kilomeetrit. See geel seal 28 km peal ei aidanud enam midagi, aga ära ma ta sõin.

Lõpetasin 26 km järel kella vaatamise, sest sealt polnud nagunii enam mitte midagi oodata. Ei vaadanud enam oma käepaela graafikuid. Mul oli nii ükskõik sellest ajast. Minu ümber kõndisid juba julgelt pooled ja ma võitlesin iseendaga, et mitte peatuda ega kõndida. Ma tulin siia jooksma. Asi on halb, aga mitte ohtlik. Ma jooksen lõpuni. Kui ma midagi muud ei suuda, siis ma suudan lõpuni sörkida, ükskõik mis tempos. Lubasin anda endast parima ja ma võtsin seda missiooni tõsiselt.

Mõtlesin vastu seina joostes, et vaimselt ei tohi murduda kuni 32. km-ni, sest siis jääb ühekohaline arv kilomeetreid minna ja vaimselt on see kergem taluda. Sinnani on nii kuratlikult pikk maa, aga kui siin alla ei anna, siis ehk ei anna ka lõpus?

29 ja poole kilomeetri peal nägin viimaks jälle Treenerit ja Saalet. Nad said aru, kui surnud ma juba olen. Sain Treenerilt patsu ja jõudsin vaid sõnada, et: “Elu raskeim maraton”. Neil polnudki rohkem teada vaja. Teadmine, et minu inimesed on mind toetamas, hoidis ja kandis aina edasi.

30 km: 3:05:37, split: 32:40, spliti tempo: 6:32 min/km, 1242. koht

Teadsin, et kuni vabaõhumuuseumi teeni rada jälle tasapidi ronib, siis tuleb joogipunkt, laskumine ja natuke maad tasast, normaalset maratonirada. Kannatasin ära, Sparta joogipunktis pakkus Uibo mulle ilusti juua, sain kõik kätte, mis tarvis. Nüüd jõin juba pikemat aega kaks topsi vett, sest olin tegelikult täitsa janusse jäänud, ja ühe topsiga kastsin alati mütsi ja pead.

Kaasaelajaid oli see aasta õnneks raja ääres päris palju ja nad tegid toredasti häält. Tundsin kaasa, et nad seda maratonisurma niimoodi pealt nägema peavad. See küll ei tekita tunnet, et maraton on äge. Mere äärde kergliiklusteele jõudes kõndis juba 70% jooksjatest, keda enda ees nägin. Ma olen osalenud kahel väga suurel maratonil ja viiel Eesti maratonil, aga nii palju kõndijaid pole olnud mitte kuskil. Härra Jooksja ja Treener rääkisid hiljem, et nemadki pole sellist asja näinud. Alates 3:00 puntidest oli rohkem kõndijaid ja surma saanuid kui eales varem. Minu tõusev koht alates haamri saamisest iseloomustab hästi, kuidas mina sain rämedalt surma, aga teised tundub, et said veel rohkem.

35 km: 3:39:45, split: 34:00, spliti tempo: 6:48 min/km, 1209. koht

35. kilomeetriks olin jõudnud tagasi Jooksupartneri joogipunkti Stroomi rannal. Kugistasin alla oma viimase, kofeiiniga geeli. Teadsin kahjuks ette, et sealt jääb joosta vaid 1 inimlik kilomeeter ja siis ootab 6 ja pool kilomeetrit tõusu vanalinna. Kaugel paistis Pikk Hermann, aga see oli nii kaugel. Ja me jookseme sinna ringiga! Rasked, rasked hetked. Ainult võitlus. Lõpuks vaatasin korraks oma käepaelale, keerasin 4:30 graafiku ette ja sain aru, et sinna on võimalik jõuda, võib-olla. Sama kiirelt igasugune aja ja graafikute mõte ununes, sest hakkasin ronima.

Täiesti lõputu Kolde puiestee. Seal oli hing juba tõeliselt paelaga kaelas. Ma ei suutnud seda sirget tõusu enda ees vaadata, vaatasin maha ja lihtsalt läksin. Pull lugu on see, et pulsil hoidsin ikka silma peal ja see oli kogu jooksu vältel alates 15 kilomeetrist täpselt alla 170. 169 tiksus seal ees vähemalt paarkümmend kilomeetrit, kõrgemale ei julgenud lasta. Liikusin täpselt anaeroobse piiri all, lihtsalt tempo kukkus 6 pealt 7 juurde. Sellest reite valutamisest ma isegi ei räägi. Kohati oli tunne, et kohe see lihas rebeneb algosadeks. Ma olin seal haamris olnud juba 10 kilomeetrit.

Viis veel.

Ristiku tänav. Täpselt samas kohas, kus 2 km peal nägin Ukraina lipuga meest jooksmas, näen teda jälle 36 ja pool kilomeetrit hiljem. Puude varju enam ei anta ja päike sirab lagipähe. Tean, et kohe nurga taga on joogipunkt, viimane. Seal tuleb juua nii palju, kui saab. Kopli tänav on täielikus päikesepaistes, kuni rada kergelt pöörama hakkab. Kaalun kõnniteele kolimist, sest seal on vari, aga ma pole kindel, kas see on lubatud, sest rada on ju tegelikult sõiduteel. Äkki mind diskvalifitseeritakse? Ei julge minna. Kõrben edasi. See kõik on täpselt nii kole, kui tundub. Kuid ikka veel keeldun ma kõndimast ja peatumast.

40 km: 4:15:13, split: 35:27, spliti tempo: 7:06 min/km, 1181. koht

Olen 4:30 grafikust napid 7 sekundit (!) ees. Pööret finiši suunas ei tule ega tule. Ootan seda nii väga, aga ei paista mitte kuskilt. Korraks juba kahtlen, kas olen kuskilt valesti jooksnud, kuid mu ees on rohkelt teisi kannatajaid, me kõik ei saa valel rajal olla. Rühin ikka edasi, meenutan 2018. aasta maratoni, kus surin täpselt samas kohas täpselt sama moodi. Ajalugu kordub, lihtsalt 5 aastat ja 39 minutit hiljem.

41. kilomeetril näen Annikat rattaga raja ääres, leian jõu, et talle lehvitada, ta tunneb mind ära ja elab mulle maruliselt kaasa. Pööret pole ikka veel. Nüüd kuulen seljatagant tuttavat häält. See on Kaido Vetevoog, 4:30 tempomeister, kes aitas mul 2017. aastal mu elu parimal maratonil 4 tundi alistada. Ta ergutab oma gruppi, et vähem kui kilomeeter on minna, ainult kahe staadioniringi jagu. Ma ei vaata tagasi ega jää neid ootama.

Korjan oma jõuriismed kokku ja tahan vähemalt selle 4:30 kätte saada. Uhan mööda Toompuiesteed oma valusate jalalihastega ja ligi 180-pulsiga elu eest. 42 km saab täis, aga ma pole veel finišitõusule isegi lähedal. Enam ma kella ei vaata, vaid lihtsalt lähen. Viimaks saan teha viimase vasakpöörde ja lõputuna tunduv finišitõus kerkib minu ees. Täieliku fookusega finišikaarel lähen ma otse finiši suunas. Muud maailma mu ümber pole. Kui te tahate teada, mis tunne on mõtetest täiuslikult tühi pea, siis see ongi see hetk.

Täppisteadur jookseb, kaheksa sõrme püsti, üle finišijoone brutoajaga 4:30:00.

Netoaeg: 4:29:40.

Epiloog

Pärast poolt tundi varjus istumist, pooleteise liitri vedelike tarbimist ja esmaste muljete vahetamist tundsin ma end taas inimesena. Nii palju, kui end ülekuumenenuna, lihasvalus ja üleni soolaga kaetuna inimesena tunda saab. Kui ma vahepeal arvasin, et sellest maratonist jääb mõru maik suhu, siis tegelikult olin ma pärast finišit täitsa rõõmus. Kirusin seda rada, aga settis mõte, kui rasketest oludest ma siiski joostes ja alla andmata läbi tulin.

Enne starti arvasin ma, et seekord on keti nõrgim lüli mu vaim. Mul ei olnud mingit tugevat tunnet, enesekindlust ega motivatsiooni. Ma olin tühi sidrun. Trennid aga olid eeskujulikult tehtud, seega ootasin kehalt tugevat sooritust. Kõik läks risti vastupidi. Esimesena andsid alla jalad, siis hakkas kogu organism kinni jooksma, aga vaim ei murdunudki. Nagu Treener ütles: märka oma tugevusi. Minu võitleja vaim toob mu ikka ja alati võitjana välja.

Ma ei hakka analüüsima, mis läks treeningprotsessis valesti. Rada ja olud olid nii rasked, et adekvaatset vastust see maraton ei anna. Tean, et võistlusel oleksin pidanud pulssi rohkem jälgima ja plaanist kinni pidama: ilmselt oleks tulemus ajaliselt olnud sama, kuid kannatamise poolest kergem. Tagantjärele võib igaüks endale tuhka pähe raputada. Kui midagi muuta, siis järgmiseks korraks käia rohkem kiireid liigutusi tõusude peal tegemas, kui peaksin jälle nii raske rajaga maratoni endale valima. Stressi peaks elus üleüldiselt palju vähem olema, sest see mõjutab kõike. Käesolev aasta on olnud stressirikas, sest minu loomuses on muretseda asjade üle, mis juhtuvad, ja asjade üle, mis juhtuma hakkavad. Las detailid jääda.

Mul pole kunagi pärast maratoni nii intensiivset lihasvalu olnud. Esmaspäeval mõtlesin jupp aega, kuidas ma voodist tõusta saan. Mu reied on jätkuvalt nii valusad, et tahaks iga kord nutta, kui pean trepist käima või toolilt tõusma. Üllatusena oli teine kõige hullem piirkond selg. Tundub, et tegelesin need 4 ja pool tundi väga intensiivselt enda kehaasendi hoidmisega ja sellest on mu selgroo sirgestaja täiesti kutu. Täiesti mitteüllatuslikult niitis teisipäeval mind jalust väike viirushaigus: see on minu ja maratoni puhul juba peaaegu traditsioon. (Selgub, et see oli COVID kogu oma hiilguses…)

Nüüd tuleb kuidagi end terveks puhata, et uusi plaane tegema asuda. Elus, töös, spordis ja jooksmises. 2024 tuleb muutuste aasta. Olgu need muutused positiivsed ja mahtugu sinna aastasse üks maraton.

Kokkuvõttes:

• Aeg: 4:29:40
• Distants: 42,2 km (minu kell: 42,46 km)
• Keskmine tempo: 6:24 min/km (minu kell: 6:21 min/km)
• Max tempo: 5:19 min/km
• Keskmine pulss: 169 l/min
• Max pulss: 183 l/min
• Koht: 1182/1697
• Koht naiste seas: 239/408
• Koht N vanusegrupis: 116/190
• Jooksu dünaamika:
  • Keskmine sammu tihedus: 170 s/min
  • Keskmine sammu pikkus: 0,92 m
  • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,6 cm
  • Keskmine puuteaeg maaga: 273 ms
  • Vasakul jalal olin 51% ajast ja paremal 49%
• Kulutatud kalorid: 3168 kcal